Hiljuti jõudis avalikkuseni teade, et käesolevast aastast ei esita valitsus enam tellimust Eesti Vabariigi seaduste vene keelde tõlkimiseks. Arvan, et see samm pidurdab riigipoliitikat integratsiooni valdkonnas ja tekitab raskuse vene keelt kõnelevate elanike osalemisele Eesti ühiskonna elus.

Mina, kui juura tudeng, pean õppima nii eesti kui ka vene keeles. Hoolimata sellest, et ma valdan eesti keelt peaaegu täielikult, saan ma spetsiifilistest sõnadest ja olukordadest paremini ikkagi aru oma emakeeles. Tõlgitud seaduste puudumine raskendab nii minu, kui ka kõikide teiste venekeelt kõnelevate tudengite ja õpilaste olukorda, kes õigusvaldkonnas tudeerivad. Tallinna Ülikooli Õigusinstituudi päevaõppe I kursusest kasutavad umbes 15% vene keelt emakeelena, Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tallinna Ülikoolis on see protsent arvatavasti veelgi kõrgem. Paljude mõistete õppimiseks ja mõistmiseks peame me uurima Vene Föderatsiooni, mitte Eesti Vabariigi seaduseid. Selle fakti olulisust on raske alahinnata.

Eesti riigi kodanikuna ja integratsioonis aktiivselt osalejana kuulen ma hästi palju vene noorte Eesti ühiskonda lõimumise tähtsusest. See aga ei ole võimalik, kui siin elavad inimesed ei saa tutvuda seadustega, mida nad järgima peavad. Kui veerand Eesti riigi elanikest ei oma seaduste emakeeles tundmise võimalust, siis ei saa ühiskond neilt ka nõuda aktiivset osalemist ühiskonnaelus.

Seaduste tõlkimiseks kulub raha. Raha integratsiooniks eraldatakse, näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi integratsiooniprojekti „Meie inimesed“ näol. Kui Lõimumiskava Rakendusplaan aastaks 2011-2013 eelarve kavandatav kogumaht on 20,63 miljonit eurot, siis miks neid vahendeid ei saa kasutada integratsiooni ühe tähtsama, õigusliku osa tarbeks? Arvan, et lõimumiseks ettenähtud raha võiks kasutada eeskätt seaduste tõlkimiseks ja nendes sisalduvate normide ja väärtuste edasiviimiseks.

Vladimir Svet
Tartu Ülikooli Tallinna Õigusinstituudi tudeng