Head omainimesed, kallid külalised!

Tondiraba jäähall on Keskerakonna üks saavutusi Tallinnas. Olen uhke, et üle Eesti koguneme Keskerakonna kongressiks just siia. Meeleolu on üsna kuum, nii et jäähallis hakkab jää lausa sulama. Aga jääminek Eestis ongi ju meie strateegiline programm. 

Tallinn rõõmustab, kuid Eestis ja Euroopas ning maailmas toimuv teeb aina murelikumaks.

Alustame maailmast.  

Esiteks, Lähis-Ida. Mul on kahju, et omal ajal Iraagi sõda algatades kasutati ära ka Eestit ning keskerakondlasest kaitseministrit, kes küll enam ei ole Keskerakonnas. See oli meie riigi esimene rahvusvaheliselt sanktsioneerimata välisinterventsioon. Mistarvis?

Lähis-Ida seis ei muutunud sellest paremaks. Veel hullem. Paljuski on tänane sealne olukord just Iraagi okupeerimise, president Bushi ja peaminister Blaire'i poliitika tagajärg. Nüüd ütles Tony Blaire lihtsalt: sorry! Vaat, kui "viisakas" mees! Sorry!

Eesti oleks pidanud kasutama võimalust selles sõjas mitte osaleda. Tollal läksime liialt kaasa omade parempoolsetega, kes muidugi tegid ainult seda, mida neile Valge Maja ja USA riigidepartemang siinse saatkonna kaudu ette kirjutasid. Kas seetõttu, et osalesime Iraagi sõjas, kanname nüüd kaasvastutust Süüria konflikti lahendamise eest? - Kes vastutab? Sorry?

Selge on üks. Me peame nagu koolipoisid tegema vigade paranduse. Juhul kui ISIS-e likvideerimiseks ühinevad kõik suurjõud, tuleb ka Eestil selle uue koalitsiooniga ühineda. Aga ainult siis, kui valitseb tõesti strateegiline üksmeel, ka meie liitlase Ameerika Ühendriikide ja naabri Venemaa vahel. Minna sõtta, milles osalevate armeede vahel pole kokku lepitud selgeid käsuliine, kus ei aeta ühist asja, oleks hukatuslik. Seda viga me enam teha ei tohi, öelgu Ühendriikide saatkond mida tahes. 

Teiseks, Venemaa. Koostööle Lähis-Idas võib järgneda vastastikune sanktsioonide tühistamine. Käesoleval nädalal lükati see veel kord edasi. Venemaa on juba õppinud elama sanktsioonide režiimis. Aga Eesti ja teiste piiririikide majandusele oleks sanktsioonide mahavõtt oluline kergendus. Mitte poliitiline, vaid majanduslik. Ja kui Clausewitz ütles, et sõda on vaid poliitika jätk teiste vahenditega, siis meie peame tõdema, et poliitika on vaid majanduse jätk teiste vahenditega. Kas Venemaa kurvastab või paanitseb sanktsioonide pikendamise pärast? - Ei. Ta loob oma uut majandusmudelit, millesse need sanktsioonid on sisse kalkuleeritud.  

Tundub, et ees on suur nihe kui mitte terve Lääne, siis vähemalt Euroopa ja Venemaa suhetes. Eestile on see areng kindlasti kasulik, arvaku meie pistrikud sellest siis, mis tahavad. Venemaa on Euroopa riik, nagu fikseeris juba Katariina II. Ja iga katse ehitada Eestist, Lätist, Leedust, Valgevenest ning Ukrainast tulemüüri või kaevikut Venemaa ning Euroopa vahele, on lühinägelik.  

Kolmandaks, Hiina. Hiina on jätkuvalt kõige kiiremini kasvav maailma majanduse mootor. Nad arenevad lausa ennastohverdavalt. USA üritab maailmas säilitada juhtrolli, luues blokke, mis Hiina kasvu piiravad. Mida muud on transatlantilise kaubandusruumi kava, mis nüüd paistab isegi tegelikkuseks saavat?

Selle poliitika tagajärjeks on aga Hiina ja Venemaa lähenemine ning selle tandemi mõjujõu kasv Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, tulevikuriikides, mida ühendab lühend BRIC – Brasiilia, Venemaa, India, Hiina. Tuleb meilgi kaugemale mõtelda „oma tänaõhtuse supitaldriku välisservast“, nagu ütles kunagi kantsler Kohl. 

Eesti ja Euroopa huvi on tihedam koostöö nii Venemaa kui ka Hiinaga.  Vabakaubanduse kõrval Põhja-Ameerikaga vajame kindlasti ka kauplemisvabadust Euraasiaga. 

Ning Euroopa.

Pagulaskriis ja sellele eelnenud finantskriis on Euroopa lõhestanud. Igaüks mõtleb iseenesele. Tärkavad rahvusseparatismid, hääletusele pannakse Euroopa Liidu ühtsus. Seda teevad šotlased, seda teevad katalaanid, peaaegu igas riigis on mõni rahvus, kes tahab lahku lüüa. Euroopa ühtsus kõigub noatera peal. 

Kaasaegsed sõjad on kõik kodusõjad. Nii Ukrainas kui ka Süürias. Viimatised rünnakud Prantsusmaal ja Malis ei ole mitte välisterrorism, vaid kodusõda. Ülemaailmne ja rahvusvaheline kodusõda on saamas järgmise maailmasõja valemiks. 

Kuid on siiski asju, mis meid kas või sunniviisil koos hoiavad. Viimatine terrorirünnak Pariisis, traagiline ja valus, võib Euroopat liita üksmeeles mitte taganeda väärtustest, millele me oleme selle maailmajao ehitanud ja kus me tunneme ennast kodus. Meenutan siin klassikalist lauset Oskar Lutsu „Kevadest“: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“

Terrorile vastuhaku puhul kaotavad tähtsuse senised eraldusjooned Euroopa sees. Terrori eest saame end kaitsta vaid ühiselt. 

Muidugi mitte ühiselt ühekaupa isoleerudes. Schengeni viisaruumi välispiiri kinnipanek tooks meile samasugust kahju nagu liitumus sanktsioonidega Vene Föderatsiooni vastu. Jah, suured majandused võivad endale lubada, et nad Venemaale midagi ei müü. Aga väikesed majandused ei saa seda endale lubada pelgast truudusest, teenides suuremate partnerite juures kannuseid. Esmaseks huviks jäägu Eesti inimeste töökohad ja nende sissetulek, alles pärast seda saame rääkida võrdsete partnerite lepetest Euroopa Liidus. Euroopa Liidus, mis on täpselt nii tugev nagu tema kõige nõrgem liige. 

Ja nüüd tulgemgi Eestisse. 

Eesti kõige tähtsam julgeoleku tagatis on ühiskonna sidusus, tugev keskklass, regionaalsete lõhede puudumine, sõprus siin elavate rahvuste vahel. Kui lõhed meie ühiskonnas on suured, siis ei suuda meid kaitsta ükski väline ega ka mitte kõrgeim jõud.  Muidugi peab meil olema tugev kaitsevägi ja koostöö NATO liitlastega, aga ainult sellest ei piisa.

Keskerakonna ettekujutus riigi majanduslikust edust on ikka olnud inimesekeskne, mitte statistikakeskne. Inimene oli see, kes Rahvarinde ridades taastas Eesti Vabariigi - ainult omast julgusest, ei millestki muust. Unistati iseseisvusest, selle nimel oldi nõus kannatama ka majanduslikke raskusi ja “sööma kartulikoori”. Kuid mitte aegade lõpuni! Inimene ei söö omaenda riigis aegade lõpuni kartulikoori. Ammugi ei söö ta statistika numbreid!

Vaadakem, kuidas Eesti majandus paistab Eesti inimesele! Seda silmas pidades ei saa me kindlasti rahul olla olukorraga, kus me suurivaevu edasi liigume. Tegelikult on meie riigi tänane majandusseis paigalseis ja läbikukkumine. 

Võtkem rahvastiku küsimus! Kui majanduse suhtes veel kostub heitunud nurinat, siis rahvastikuprotsesside puhul oleme täielikult käed rippu lasknud. Me suhtume kümnete tuhandete oma kaasmaalaste kaotusesse kui paratamatusesse. Aga väikesele riigile on iga inimene asendamatu! 

Prognoosid on trööstitud. Noorem põlvkond juba tajub, et sellel maal ei ole neil mõtet arvestada ei pensioniga vanaduspõlves ega ka normaalse tervishoiuga. Nii minnaksegi mujale. 

Naistel on lisapõhjus lahkuda – palgalõhe. Neid alandatakse, sest nad on naised!

Suurt muret teeb hariduses toimuv. Veel 10-15 aastat tagasi olime väga uhked Eestis antava hariduse üle. Paraku on kvaliteet on aina alla käinud. Kvaliteet on asendatud kvantiteediga. Ülikoolid ei tooda enam mõtlevaid ja loovaid isiksusi, vaid eelarveid ning aruandenumbreid. Ja mida teeb haridusministeerium, Eesti tuleviku ministeerium selle sõna kõige otsesemas mõttes? Ministrikoht on muutunud tühiseks, praegu täidab seda üks valitsuserakonna veteran. See post anti talle ajutiseks parkimiskohaks, kuni leitakse mingi soe koht Euroopas. 

Või  võtkem eakate küsimus. Eakad on täielikult unustatud. Kõrged ravimite hinnad, üksinda elavate vanade inimeste vaesus, vähene pensionikasv, millest suurema osa on nullinud hinnatõusud – see kõik ei tule ei poliitikutele ega ka ajakirjandusele enam meeldegi. Ainus aeg, kui pensionärid valitsusele meenuvad, on enne valimisi, kus neile üle läve ulatatakse teekotike... 

Vaadakem ka tänast poliitmaastiku. 

Keskerakond jääb Eesti poliitika kaalukaimaks jõuks ka opositsioonis. Või õieti: tänu sellele, et ta ei lähe ennast müüma e-valimiste e-võitjale Reformierakonnale ja tema satelliitidele. 

Sellal, kui meie tugevneme, jäävad teised erakonnad järjest nõrgemaks, neist sõltub aina vähem. Räägitakse, et Keskerakond ei ole saanud kaasa rääkida riigi asjades. Küsige sotside Riigikogu fraktsioonilt, kui palju nemad saavad kaasa rääkida! Nende mõju on null, kuigi nemad on ju valituses. Ossinovskil pole isegi kahe meetri kauguselt peaministrile mingit mõju. 

Riigikogu autoriteedi hävitamine on olnud üks parempoolsete eesmärke. Et seda enam säraksid valitsus ja peaminister. 

Õiguskaitseorganid teevad poliitikat ja poliitikat tehakse õiguskaitseorganite abil. Miks mitte keegi ei uuri Reformierakonna kontrolli all olevas Tallinna Sadamas avastatud korruptsioonikasvajat ja selle siirdeid poliitikasse? 

Miljoneid kantinud minister Pentus-Rosimannuse Autorollo-afääri uurimiseks ei olevat ressurssi, aga 500 euro jälituseks Keskerakonna büroos oli terve meeskond võtta! Kas me peame sellisesse õigussüsteemi tõsiselt suhtuma? Ärge ajage naerma! Meie kavandatav põhikirja muudatus seob lahti Keskerakonda kuuluvuse Eesti õigussüsteemist. See on tsiviliseeritud umbusaldusavaldus Eesti Vabariigi prokuratuurile, kapole ja kohtuvõimule. Me ei usalda neid, sest oleme näinud neid tegutsemas. Meil on Laura Vaigu kiri, meil on mälestused 14-tunnisest Hundisilma-reidist, me mäletame kohtu otsust VEB-fondi asjas, mida valitsus ei vaevugi täitma. Kas me tõesti peame neid õiguskaitseorganeid usaldama?

Reformierakond suudab inimesi mobiliseerida veel vaid hirmutades Venemaaga ja sõjaga. Üheksa kuud tagasi loodi Eestis õhkkond, kus rahvale hakkas tunduma, et Venemaa väed tulevad kohe-kohe üle piiri. Peaminister marssis valimisvõidu suunas, NATO hävitajad pea kohal. 

Kuid see kõik on väline mulje. Seesmiselt on Reformierakond nõrgem kui kunagi varem. Ebapädevad lapsministrid kolistavad ämbreid. Käib lakkamatu seesmine võimuvõitlus. Mitte midagi ära teha ei suudeta. 

Kriisis on ka sotsid, kes püüavad teha nägu ja samal ajal peita häbelikult oma silmi, sest jälle on mindud parempoolsete liimile. Kahte korraga ei saa - valigu, kas nägu või silmad. Nende ridades ei ole ka mitte ühtegi uut perspektiivikat eestvedajat. 

Veel kehvemini käib IRL-i käsi. Uus juht ei ole andnud mingit uut hingamist. Erakonna reiting on vabalanguses ning langenud alla 10 protsendi. Kasutades ära oma võimupositsioone, mis on saadud Reformierakonna armust, püüavad nad ennast suuremaks puhuda Keskerakonna kulul. Aga rahvatarkus ütleb, et mida enam ahv püüab sarnaneda inimesega, seda selgemini paistab silma, et ta on ahv. Mida enam IRL-i esimees püüab etendada riigimeest, seda selgemini torkab silma, et ta ei kanna seda rolli välja. Ja kala hakkab haisema peast. 

Vabaerakond on see, kes võtab välja dividendid rahva rahulolematusest. Nende reiting on teinud rekordeid, aga ma ei usu, et see on püsiv. Neil pole maailmavaadet. 

EKRE puhul tuleb pigem imestada, et pagulasvastasusest ei ole Helmetel õnnestunud endale nišši teha. 

Räägime ka meie erakonnast, Keskerakonnast. 

Mis on meie tugevused?

Esiteks. Suur liikmeskond, mis kasvab. Suur toetus, mis kasvab. See on meie peamine erinevus paremerakondadest. Nende tugevus on ajakirjandus, mis on neil pihus. Pangad, kes neid rahastavad. Kapo, kes käsku täidab. Aga meie taga on rahvas - nende taga ei ole!

Teiseks. Meil on kogemused. Meil on kõigil tasanditel tugevad inimesed, mitu põlvkonda uusi poliitilisi liidreid, kes omandavad kogemusi ja ootavad oma aega. Kindlasti nende aeg tuleb. 

Kolmandaks. Meil on Tallinn, kus me, heaperemehelikult kasutades valijate usaldust, oleme teinud tõeliselt suuri asju linnarahva huvides. See, et me nüüd kutsume ellu sihtasutuse "Tuleviku Tallinn", kinnitagu meie soovi vaadata kaugele ettepoole ja tagada Eesti Vabariigi pealinnale silmapaistev koht Euroopa ja maailma kaardil. 

Kauaaegse linnapeana tänan ma oma toetajaid tallinlasi, tänan kolleege ja tänan teid kõiki, kallid erakonnakaaslased, Tallinna nimel. 

Millised on meie nõrkused?

See on tõsi, et me ei ole kaheksa aastat võimul olnud. Kas see on ennekuulmatu? Ei ole. Arenenud demokraatlikes riikides on tavaline, et opositsioonis tuleb oma aega oodata 8, 12 või 18 aastat. 

Meie aeg on päris kindlasti ees, aga me ei tohi minna valitsusse oma põhimõtteid reetes, vaid ainult siis, kui saame oma põhimõtted kehtestada ja kujundada valitsuse poliitikat. Rõivase riidepuuks minna pole mingit mõtet. 

Meile heidetakse ette vene küsimust. Aga pange tähele: samad inimesed muretsevad, et mis siis saab, kui me kaome. Kes siis ühendab eesti ja vene kogukonda? Ja mitte keegi ei eita meie teenet Eesti ühiskonnale - et me tõesti oleme ühendajad, mitte lõhestajad. 

Muidugi see oleks suur kaotus Eestile, kui Keskerakond kaoks või laguneks. See oleks kaotus eestlaskonnale ja see oleks kaotus kõigile teistele Eestimaa rahvastele. Muide, mispärast meil täna arutatakse pagulaste küsimust, kaasamata vene kogukonda? Nad on meie kaasmaalased, ka nendel on õigus midagi arvata!

Meie eesmärgid on selged. 

Esiteks: VÕITA järgmised kohalikud valimised 2017. 

Ja teiseks: VÕITA järgmised Riigikogu valimised 2019. 

Kindlustada 2016 Eestile kas Riigikogus või valijameeste kogus riigipea, kes oleks sõna otseses mõttes Eesti president. Praegu oleme kaks ametiaega kannatanud olukorda, kus Eesti Vabariigi president ei ole Eesti president. Lennart Meri oli seda, Arnold Rüütel oli seda, loodetavasti on seda ka järgmisena Kadriorgu siirduv riigipea. 

See, et Ilvesel on õnnestunud meie üsna eduka väikeriigi maine pöörata rinderiigi maineks, on teinud korvamatut majanduslikku ja moraalset kahju. Rahvarinde hoolikalt ehitatud kooskõlaühiskonna on ta koos Reformierakonna poiste ja tüdrukutega muutnud tülitsevaks lastetoaks. Tema sõnal ei ole mõju. Tema mõtteid ei panda siin tähelegi. Mitte keegi ei märkagi, et tal on mingeid mõtteid. Mis president see säärane on?

Nüüd otsitakse jälle Eesti märki, pärast seda kui julgeti välja öelda, et Evelin Ilvesele miljoneid sisse toonud "Welcome to Estonia" on täielik käkk. Tahetakse silmakirjalikult parandada Eesti mainet. 

Pange tähele. Meie rahvas ei ole kunagi piisavalt hea meie presidendi ja peaministri jaoks. Ikka oleme liiga rumalad, et mõista Brüsseli peensusi või liiga otsese ütlemisega, et nende peenetundeliste härrade seltskonda kuuluda.

Aga vabandust, mitte rahvas ei pea tegema, mida president ja peaminister ütlevad, vaid presidendid ja peaministrid peavad tegema nii nagu rahvas tahab. 

Jõuame lõpuks ka Keskerakonna esimehe küsimuseni. 

Kõigepealt tänan keskerakondlasi, kes kandideerisid minu toetuseks: aitäh, Yana Toom, aitäh Jaanus Karilaid, aitäh Oudekki Loone!

Teie erakonna esimees, head keskerakondlased, on teie otsustada. Päeval, mil erakondade esimehi hakatakse paika panema kaitsepolitseiametis või prokuratuuris, on Eesti demokraatia laev "pihtas-põhjas". 

Andke endale aru, et täna ei valita siin mitte üksnes Keskerakonna esimeest. Täna valitakse siin Eesti tulevik. Mitte ühegi teise erakonna kongress pole olnud riigi edasise arengu seisukohalt säärase kaaluga kui meie tänane siin. Mõtelge, head delegaadid, sellele, et täna on teie kätes otsustada, mis saab sellest riigist, mille me Rahvarinde päevil lõime. 

Eesti riik on omadega puntras, probleeme turritab igas suunas. Neid probleeme enam maha ei salga ega mingite reformidega ei paranda. Neid probleeme ei saa lahendada Reformierakonna teenrina, vähetähtsal ministrikohal nende valitsuses. Siin ei aita enam mingid ilulõikused - Eesti tuleb saata kapitaalremonti. See remont peab olema nii kapitaalne, et enam iialgi ei saaks korduda need reformierakondlikud poliitilised vead, mille ohvriks on täna Eesti rahvas. 

Seda suudab teha ainult Keskerakond - tänu oma kogemustele. See on töö, mis ei nõua ainult julget pealehakkamist - julgust on meil kõigil. Nii suur ja keeruline töö nõuab pikaaegset poliitilist kogemust. Sest Eesti kapitaalremont ei sünni kokkulepluse teel - Reformierakond ei ole ju huvitatud ühestki muutusest. Eesti läheb kapitaalremonti Keskerakonna algatusel ja rahva toetusel, mis täna on meil suurem kui valitsuserakondadel kokku. Meie taha tõuseb rahvas, aga meil on vaja esimeest, mitte esiametnikku. Keskerakond vajab juhti, mitte kompromissitajat. Mitte ministrit Reformierakonna armust. 

Lugupeetud delegaadid, teie tänane valik määrab Eesti tuleviku. Keskerakond on teie kätte täna andnud meie riigi, meie maa ja rahva saatuse. Meil ei ole seda riiki, seda maad ja rahvast mitte ühegi teise vastu vahetada. Kas teie tahaksite niisugust vahetust?

Täna te ei vali esimeest. Täna te valite Eesti tuleviku. 

Ainult meis nähakse Eestile uut võimalust. Ainult meie oleme need, keda rahva enamik usaldab. Sest me oleme seisnud äraostmatutena, pole läinud ideelisele kokkuleplusele. See on meile toonud ainuvõimu Tallinnas. Ja see toob meile lõpuks enamuse ka riigikogus. Nüüd, kus me sammume tõusuteed, ei ole aeg meil endil kaikaid oma kodaraisse loopida. Aeg töötab meie kasuks. Me veel näeme Uut Eestit - kui me tema tulekut edasi ei lükka, minnes toetama ja kindlustama Reformierakonna tänast kurssi. 

Meil on püssirohtu sarves. Meil on täna väga võimas organisatsioon, meil on selge ettekujutus, millist Eestit tahab Eesti rahvas, ja meil on Eesti rahva suurim toetus. Miks me just nüüd peaksime sellele kõigele kriipsu peale tõmbama? Ukse taga ootavad valitsuserakondade lakeidest ajakirjanikud ju ainult seda ühte teadet: et Keskerkonnal on kriips peal. Aga seda teadet me neile ei saada! Ei saada! Keskerakond jätkab ainsa sõltumatu ja suurima erakonnana Eesti poliitikas. Aga mitte tänase Eesti tänases poliitikas. Meie ülesanne on teha Uus Eesti - uue poliitikaga riik. Ainult meie suudame seda. Ainult meie tahame seda koos Eesti rahvaga. Ja me teeme selle ära. Ühel päeval me võidame niikuinii. Ühel päeval me vaatame oma Eestit, vaba, oma rahvast hoolivat ning õnnelikku Eestit ning ütleme: Tehtud!

Ärge mõtelge minule!

Ärge mõtelge isegi mitte ainult Keskerakonnale!

Mõtelge oma valikut tehes Eestile!

Siis mõtlete ka Keskerakonnale ja minule. 

Aitäh!