Maaelu on kriisis ja see süveneb iga päevaga. Riik on põllumeestele selja keeranud ja käitub põhimõttel, et igaüks vaadaku ise kuidas toime tuleb. Põllumees on visa ja ei murdu kergelt, kuid täna vajab ta tuge. Keskerakonna ja mitmete maarahvast ühendavate organisatsioonide eestvõttel 8. oktoobril korraldatav Maarahva V Kongress on võimaluseks üheskoos pöörata uus lehekülg ja pimeduse periood Eesti põllumajanduses asendada valguse ajastuga.
Maarahva kongressi on saatnud alati valitsuserakondade kriitika. Meenutame kasvõi esimest kongressi, kus tollane peaminister Mart Laar nimetas seda propaganda ürituseks. Loomulikult on võimuparteid, kes vähendanud põllumajandustoetusi, tõstnud aktsiise ja käibemaksu, huvitatud, et maarahvas kokku ei tuleks. Neile on vastumeelne ja tülikas, kui maarahvas ühiselt arvamust avaldab ja oma õiguste eest seisab. Kui Keskerakond teatas, et tuleb appi ja võtab kongressi taaselustamise enda kanda, siis tekitas see Reformierakonnas nii suurt hirmu, et Ansip isiklikult andis reformierakondlasele Eesti Maaülikooli rektorile Mait Klaassenile käsu üritus üle võtta ja „oravate“ valimisvankri ette rakendada.
Põllumeeste võime rahaliselt ots-otsaga kokku tulla on Ansipi lausliberaalse valitsuse ajal aasta aastalt raskemaks muutunud. Üha rohkematel majapidamistel on probleeme tehnika liisingute tasumisega ja laenudega. Pankrotid ja ühistute likvideerumised on ka põllumajanduses muutunud igapäevasteks. Ollakse sunnitud loobuma nii piimakarja pidamisest kui ka teraviljakasvatusest. Eestis on taas hakanud kasvama söötis maade hulk ja palju on seisma pandud või müüjatele tagasi antud põllumajandustehnikat.
Põllumees on kruustangide vahel
Eesti põllumees on Euroopa Liidu abirahade toel varustatud küllaltki hea ja kalli põllumajandustehnikaga. Kuid hea ja kalli tehnikaga töötamine vajab ka head hooldust ja stabiilset majanduskeskkonda. Põllumeeste sissetulekud peavad olema piisavalt kõrged selleks, et oleks võimalik kvaliteetsete masinatega toota kvaliteetset toodangut ja teha seda efektiivselt.
Täna on kahjuks olukord selline, et põllumehed ei saa oma piima, teravilja ja muu toodangu eest piisavalt head hinda. Madal sissetulek ei võimalda euroopalikul viisil oma põlde harida, tehnikat hooldada, palku teenida ja võlgu maksta. Võib ju arutada selle üle, kas tulud on liiga väikesed või kulud on liiga kõrged, kuid asjad on väga paigast ära. Majanduslikus mõttes on põllumees sattunud justkui „kruustangide vahele” ja süüdi on selles meie parempoolse valitsuse lausliberaalne majanduspoliitika ning selle tulemusena tekkinud tasakaalust väljas olev majanduskeskkond.
Raskused mitme eurotsooni riigi majanduses ja euro kui ühisraha stabiilsuse osas küsimärkide esitamine on pannud Euroopa suurriike kokkuhoiumõtteid mõtlema. Suurriikide eelarvekärped kajastuvad ühel või teisel viisil ka Euroopa Liidu eelarves, mis võib viia ka põllumajandustoetuste vähenemisele või nende ümberjagamisele. Mis juhtub meie põllumehega, kui ühel päeval ärgates kuuleb ta uudist, et Euroopa Liit on otsustanud põllumajandustoetusi vähendada või need osaliselt hoopistükkis ära võtta? Olukord on juba niigi raske, kuid kui veel raha ära võetakse, siis ei ole elulootust kuigi paljudel.
EL võib Eesti põllumehele selja keerata
Täna ei ole teatatud, et Eesti peaks põllumajandustoetustest ilma jääma või need oluliselt vähenevad. Samas Brüsseli koridorides protsessid siiski arenevad. Miks ei peaks me juba täna enda eest seisma ja võitlema nii toetuste säilumise kui ka suurenemise nimel? Valitsus puhkab loorberitel ja arvab, et selles küsimuses ei puutu meid keegi. Iga mõistusega inimene saab aga aru, et kui vanadel Euroopa riikidel saab raha otsa, küll siis ka Ida Euroopa maadel püksirihma pingutada kästakse. Ja kuna põllumajandustoetused on Euroopa Liidu eelarve suurim kuluartikkel, siis kust veel võtta, kui mitte sealt.
Eestis on suur tööpuudus ja paljudel inimestel ei ole mingitki tootlikku tegevust. Põllumehed ei jõua kuidagi oma töid ära tehtud, kuid samas ei luba nende tänased rahalised võimalused ka töötute hulgast olulist lisajõudu palgata. Miks ei võiks olla Eestis asjad korraldatud nii, et põllumees saaks töötuid oma põldudel rakendada ja töötud saaksid tööd ja leiba?
Kuid senikaua, kui meie riigis ei teki vastutustundlikku põllumajanduspoliitikat, istuvad ühed jõude ja teised tapavad ennast tööga. Ühed ei tooda midagi ja teised ei suuda kõike vajalikku tööd ära teha. Selline „inimeste raiskamine” mõjub negatiivselt meie tootlikkusele, elatustasemele ja arengule. Milleks selline rumaluse umbsõlm? Miks ei võiks riik eraldada olulisi summasid põllumehele täiendava tööjõu palkamiseks?
Võeti raha, võetakse ka turud
Parempoolne majanduspoliitika on võtnud põllumehelt raha, kuid nüüd on võtmas ka viimaseid turge. Ansipi järjekindla tegevuse tulemusena on Venemaa turud Eesti põllumajandustoodangule sisuliselt lukus. Nii teised Balti riigid kui ka ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriigid on meie idanaabri juurde märksa rohkem teretulnud, kui Eesti. Ansip suutis Venemaaga kaklemise tulemusena hävitada Eesti transiidi – sama saatus on tal kavandatud ka põllumajanduse jaoks.
Põllumeeste probleemidega võiks pikalt jätkata, kuid need on kõigile niikuinii teada. Ainult rikka riigi illusioonis elav Reformierakonna ja IRLi valitsus ei näe ega kuule midagi. Nende jaoks ei ole kannatav põllumajandus probleemiks. Ka surev põllumajandus ei ole neile probleem, sest mis on surnud, seda ju enam ei ole.
Erinevalt maaelu hävituskursil viibivast Ansipist mõtleb põllumees vastutustundlikult. Maamees ei tõsta rusikat rusika vastu – ei vasta kurjale kurjaga. Ta laseb lühinägelikel omasoodu ärbelda ja pühendub kogu oma hinge, maise olemise ja materiaalsed vahendid päästmaks, mida päästa annab. Inimesed tahavad süüa, põllud tahavad harimist, karjad kasvatamist ja külad elus hoidmist. Põllumees on nagu kapten laevas, kes lahkub viimasena – senikaua, kui ta vähegi liikuda suudab, ta võitleb ja seisab selle eest, et Eestimaa ei sureks.
Keskerakond ei kavatse põllumajanduse hävitamist kõrvalt vaadata
Keskerakonna poliitikud näevad võimalusi, mida saaks täna koheselt teha selleks, et maaelus toimuks täispööre paremuse poole. Me soovime, et ükski põllumees ei peaks minema magama kartuses homse päeva ees ja ühtegi Eesti põllumajandusüksust ei ähvardaks igavikku kadumine. Keskerakond ei kavatse lihtsalt külma kõhuga kõrvalt vaadata seda lausvaenulikku suhtumist, mida Reformierakonna ja IRLi valitsus igapäevaselt ellu viib ja mürgina meie põllumajanduse vereringesse süstib.
Kevadel oli Väike-Maarjas koos maarahva konverents, millest võtsid osa Keskerakonna, Rahvaliidu ja mitmete maarahvaorganisatsioonide esindajad. Konverents toimus laial ühiskondlikul alusel ja oli täiesti pädev maarahva asju ajama. Nüüd on aeg edasi läinud ja astutakse järgmine samm – 8. oktoobril tuleb kokku Maarahva V Kongress, millest peab 
saama pöördeline sündmus nii Eesti põllumajanduses kui ka Eesti poliitikas. Märtsikuised riigikogu valimised muudavad Eestit tundmatuseni ja Ansiplik lausliberaalsus mattub jäädavalt ajalootolmu alla. Keskerakonnal on olemas lahendused põllumeeste parema rahastatuse tagamiseks ja kaitseks majandusraskustesse sattumise korral. Nagu ka meetmed, mis võimaldaksid läbi õiglaste hindade põllumajandust arendada viisil, et taastärkaks Eesti külaelu ja tõuseks ausse maatöö.
Keskerakond ei soovi aga minna üksi ega teha põllumajanduspoliitikat omapäi. Keskerakond soovib maainimestega rääkida, nõu küsida ja oma plaane tutvustada. Kaasa tahetakse tõmmata veel mitmed erakonnad, koolid ja maaelu korraldavad organisatsioonid. Et midagi saaks tehtud tõeliselt hästi, selleks tuleb seda teha üheskoos ja kõigi tarkust kasutades. Ükski soovitus maaelu edendamiseks ei ole Keskerakonnale liiast ega vähetähtis.
2001. aastal toimunud Maarahva IV Kongressi juhatuse volitused olid määratud kolmeks aastaks. Keskerakond on enda peale võtnud kongressi taaselustamise. Oleme korraldustoimkonda kaasanud eelnevate kongresside korraldajaid ja juhte, et tagada maarahva liikumise järjepidevuse. Kongressi korraldustoimkonnas löövad kaasa esimese maarahva kongressi kaasesimees aastatel 1994-1997 Jaan Pöör ning pea kõikide eelnevate kongresside juhatuse liige Jaan Sõrra. Kongressi ettevalmistustesse on kaasatud ka mitmete maaelu ja põllumajandusega tegelevate organisatsioonide esindajad, nii näiteks kuulub toimkonda Põllumajandus-kaubanduskoja aseesimees Olev Kreen, Peipsi Kalurite Ühingu esimees Priit Saksing, 
Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees Jüri Landberg. Viimasel Paides toimunud korraldustoimkonna nõupidamisel valiti töörühma juhtima Riigikogu maaelukomisjoni liige Arvo Sarapuu ja põllumajandusminister aastatel 2004-2007 Ester Tuiksoo.
Kui Reformierakond ja IRL on teinud kõik selleks, et hävitada elu maal, siis polegi imestada, et nad kardavad kongressi taastoimumist. Võib arvata, et seoses sellega ei avaldatud minu käesolevat artiklit Maalehes, kuigi korduvalt lubati. Kus siis veel peaks maarahva kongressist räägitama, kui mitte just end maarahva sõnumit kandvaks nädalaleheks nimetavas Maalehes?!
Riigikogu märtsivalimisteni on jäänud vaid mõned kuud ja seega peame kõik kannapöördeks Eesti poliitikas valmis olema. Saame kokku, vahetame mõtteid ja korraldame Eesti uue põllumajanduspoliitika selliselt, et me kõik sellest vaid rõõmu tunneksime. Looduses on nii seatud, et talvele järgneb suvi ja ööle järgneb päev. Ka must langusperiood Eesti põllumajanduses peab ükskord läbi saama. Läheme üheskoos edasi!
Pildil:
Tänasest Delfi juhtkirjast tuleb välja, et 20. august, mis on juba aastaid üheks meie riigipühaks ja mida ka Vabariigi president ja Riigikogu esimees üha enam tähtsustavad, oleks justkui ainult praeguse Tallinna linnavalitsuse eneseimetluse päev.
Ei tea, kas Delfis on tööl tõesti nii noored sulesepad, kes 1991. aasta sündmuste ajal veel kaela ei kandnud või on see tänasest tööle asunud uue peatoimetaja stiil, aga öelda, et taasiseseisvumispäev ei sobi kirjanik Marie Underi kuju avamiseks, on vähemalt imelik. Nad ise kirjutavad, et Under oli „Eesti hing ja isamaalaulik“ ja nüüd pahandavad meiega, et kuju avamise kuupäevaks plaaniti algul 20. augustit. Mina küll ei usu, et austatud poetess hauas ringi keeraks kui teda ühel Eesti riigi tähtsaimal päeval kuju avamisega austataks. Millal siis veel? Meil on aastas vaid kolm Eesti iseseisvusega seotud riiklikku tähtpäeva. Küll sobib sellel päeval koguneda ühtelaulmiseks, aga mitte ühe Eesti tähtsaima poetessi kuju avamiseks.
Samuti tahaks õiendada kirjutises oleva väitega nagu ei oleks mälestusmärgi ülejäänud osad veel valmis! Puudu on vaid sinise varjundiga graniit basseini põhja katteks, mille saabumist me tõesti alles ootame. Aga et see kindlasti just 25. septembriks Eestisse jõuab, on minule küll kaheldav. Võib-olla on Delfil ses osas rohkem infot?
Imelik, et sotsid selle portaali juhtkirja osas ühtki sõna ei ole lausunud. Minu arvates pidi see neid kõige enam solvama.
Panen siia ühe Underi luuletuse, ehk muudab see ka Delfi toimetust õnnelikumaks:
Veel mitte
Külm, terav rohi risti-põiki jalus,
ja ragisevad kõrte kõvad piid.
End puruks lendles liblikate siid,
on jäigaks konardund su jalgealus.
Kas endast kaugened ses rännuvalus,
kui oma mõtted tuule kanda viid?
Kõik välistaplused ja siseriid -
saand kanda rohkemgi, kui selgroog talus.
Jäänd tühja puusse harakate kaikust.
Pea langeb oimudelle lume uju,
siis kuulda ainult rasket valget vaikust.
Ja oma varju najal vaaruv kuju,
sa aimad veres käsku - hääd või kurja?
veel pole ohverdand sa viimset urja!
Marie Underi pilt pärineb lehelt: http://www.estonica.org/media/files/images/85/852481003968-laikmaa_under_jpg_690×518_q95.jpg
Möödunud nädalal avasime Tallinnas Vabaduse väljakul Tallinna Miniregati. Tänaseks on sellest osa võtnud tuhanded tallinlased ja ka Tallinna külalised. Soovitan muide tutvuda selle nimekirjaga, mille Raepress edastas avalikkusele, kus on loetletud, kui paljudest erinevatest maailma riikidest ja linnadest on päris miniregati osalejad.
Oleme Tallinnas vee hinda kontrolli all hoidnud, oleme suutnud seda isegi langetada ning selle juures suutnud teha märkimisväärseid investeeringuid – ärgu tulgu Laar või Ansip, kelle juhtimisel hinnad vaid tõusevad ja investeeringud riigis toppavad, meid õpetama, kuidas neid asju paremini korraldada.
„Suusahüppajatel pidi olema ütlus, et pärast rasket kukkumist ravi ennast terveks ja mine hüppa vähemalt korra veel alla. Muidu jääbki meelde ainult see kukkumise katse“. Nii rääkis mulle jutu sees mu hea sõber, kunstnik Olev Subbi. Tal oli veel päris mitmeid toredaid ütlemisi, mis meelde jäid. Näiteks tõi ta mulle näha ühe alles hiljuti maalitud värvilise pildi, mille pealkiri pidi olema „Võib-olla Andaluusia?“ Küsimärgiga. Sest ta olevat selle ise välja mõelnud. Selle peale kostis Olev toredalt: „Arvan, et see võiks jumalale meelepärane olla, kui üks koht maailma juurde mõeldakse.. Koht, kus mäed tulevad rannikule nii ligidale, et asulale ei jäägi enam ruumi.“
Olen sel suvel käinud kahe elusügisesse jõudnud suure kunstniku juures. Olev Subbi ateljees Tallinnas ning Evald Okase galeriis Haapsalus. Mõlemad jätsid mulle hingemineva mulje. Kui Evald Okase tütar Mari ütles, et isa oli mitu päeva natuke ette pabistanud ja ärevuses olnud, kui kuulis, et Haapsallu sõidame, siis mina tundsin ehk temaga sarnast ärevust/elamust nende meistritega koos, ühiselt nende loomingut vaadates ja nende pajatusi piltide ees kuulates.
Esimesel pildil koos Evald Okasega, teisel Olev Subbi ateljees.
Mõlemad nad on viljelenud elu jooksul palju erinevaid žanre, on ju Evald Okas üks viljakamaid exlibriste loojaid, aga teinud ka graafilisi lehti, rääkimata Kalevipoja illustratsioonidest ning Subbi maalinud küll abstraktseid maale, aga ka natüürmorte ja maastikke. Kuid mõlemad on kindlasti suurmeistrid aktide alal. Subbi ütles selle peale, et tema lõpetas küll aktide maalimise juba tükk aega tagasi ära. „Lihtsalt tegin järsu lõpu. Nagu ka Mozarti palad lõpevad ära järsku. Lihtsalt lõpevad ja kõik. Mitte nagu Beethoven, kes justkui otsiks oma trummilöökidega veel sobivamat kulminatsiooni,“ lausus Subbi ise. Tema sõnul sümboliseerivad aktid alati veel midagi lisaks. See ei ole lihtsalt niisama, ilusa, ilma riieteta naise pilt. Olevi sõnul kujutab kunstnik sellega mehe nägemust maailmast, teist poolt, aga teravama pilguga.. See oli tal sügavmõtteliselt öeldud.
Ja milline sära tuli Evald Okase silma, kui ta meenutas mõne maali saamislugu. Oli näha, et isegi näiteks 1937ndal või 38ndal maalitud maalide ees tuli kunstnikul silme ette situatsioon, kuidas ja kus, miks ja kellest ta oli pildi maalinud. Seda oli põnev jälgida ja kuulata. Mulle meenus kohe kunagine telesaate pealkiri „Pildi sisse minek“. Nii see oligi!
Hetkel ma heas mõttes kadestan inimesi, kes kirega ja suure pühendumusega teevad asja, mis on neile hingelähedane ja milleks neil on kutsumus. Olev rääkis, et talle kohe sobib olla omaette oma maalidega, üksi süveneda ja olla kasvõi päevi ja nädalaid ilma kellegagi suhtlemata. Et tema õnneks on ta hobi ja töö langenud kokku ja see on suurim rahulolu. Eks ka mina ise tunnen vahel seda, et süvenemiseks on hea üksi olla. Aga üldiselt ja ka mu sõbrad arvavad, et olen pigem just selline ülisuhtleja. Küll haaran telefonitoru, et mõnd oma elamust kellegagi vahetada, et tööasju ajada või siis mõnele lähedasele lühike sms saata. Jah, eks ma võrreldes maalikunstnikega tõesti suhtlen juba ka oma töö tõttu palju. Ja saan inimestest ka energiat, mida siis omakorda jagada. Ja näe, teised omakorda saavad energiat üksiolemisest. Tore ja huvitav, et inimesed nii erinevad on.
Imetlen Evald Okast, kes sel sügisel saab 95 aastaseks. Ta jalutas meiega mööda galeriid ja tuli isegi teisele korrusele ning mäletas täpselt kus ja millal ta miskit maalinud oli. Tema jutustusi kuulates tundsin isegi õrna tubaka lõhna kui baarimiljöös tehtud maali ees seisime või Vahemereäärset tuulehoogu, kui Itaalia pilte nautisime. Imetlusväärse elurõõmuga inimene! Aktide puhul oli tal nii mõndagi professionaalset öelda ja osutada ka meile, kuidas hoiab modell kätt või miks on võetud just selline poos. Möödudes enda autoportreest mainis Evald, et näe - eks kunstnikud püüavad ennast ikka alati natuke kenamaks maalida. Ja siis pärast mõtlevad, et ah, mis ma nüüd eputasin, ilma asjata :-) Aga kena, tumeda lokipahmakuga noormees vaatas sealt tõesti vastu! Mõelda vaid, esimesed näitusel üleval olevad tööd on tehtud juba eelmise sajandi esimesel poolel. On seal ju ka portreesid ta tookordsetest kaasaegsetest – Richard Sagritsast, Elmar Kitsest, aga ka Georg Otsast ja Gustav Ernesaksast.
Kuna Okas oli nõuka ajal ka nö tellimustööde tegija, siis nüüdse vabariigi ajal ei ole teda minu arvates vääriliselt hinnatud. Täitsa alusetult. Praegu tehakse tellimustöid palju rohkem! Aga sealjuures ei kaotanud Evald Okas oma kunstniku kätt ega joont. Mõne tänapäeva populaarse kunstniku kohta ei saa seda sugugi öelda. Tänu tellimustööde tegemisele sai Okas ka 60ndail palju reisida (aga mulle tundub, et siiski vähem kui Lennart Meri). Küll on tal ju maale nii Aasiast, Indiast, Jaapanist, kui ka Euroopast – Itaaliast, Berliinist, Madalmaadest, Prantsusmaalt jne.
Huvitav oli Okase aktide puhul jälgida seda, et kui varasem kunstnik maalis realistlikumalt, siis vanemaks saades muutus pintslijoon pehmemaks ja meelelisemaks. Sümbolismi tuli juurde. Aga! Nagu ütles Olev Subbi, siis peamine on ikkagi see, mida näeb ja tunneb maali vaataja! Mitte see, mida kunstnik oma teosega öelda on tahtnud. Minu arvates näitab see lause kunstniku suurust. Kui ta ise salgab maha selle, et tähtis ei ole mitte kunstniku mõte, vaid vaataja arusaamine, siis on see tõesti suure kunstniku poolt öeldud.
Tütar Mari sõnul on Evaldi viimase aja joonistustes ja ka maalides naised lendama hakanud ja väga meeldib talle kujutada linde. Meeldejäävad olid ka tema toolidele ja näiteks papptaldrikutele maalitud pildid. Haapsalu linn on tõesti suure asjaga maha saanud, et Okase galeriid toetab ja pidada aitab. Tunnustus neile.
Lähen nüüd põnevusega koju Okase albumit lehitsema, et vaadata, kas mulle mõned aastad tagasi kingitud jaapani geiša pilt ka selles sees on. Subbi albumist leidsin ma mulle kingitud pildid küll üles! Muide, mulle kingituseks antud albumisse joonistas Evald Okas autogrammi kõrvale ka ühe täiesti uue ja omapärase akti. Omamoodi elamuseks kujuneski see, kui sättisime ennast juba lahkuma ja ka teised kaaslased palusid oma albumisse autogrammi ja kui siis kunstnik neile kõigile veel ka juurde joonistas! Kuigi tal on viimasel ajal nägemisega probleeme ja käsi ei ole ka enam nii kindel, olid joonistused suurepärased ja Okase käekirjaga. Evald Okase album saab mu koduses raamatukogus kindlasti nüüd üheks sellistest, mis on nii väärtuslik, et sel puudubki hind.
Lõpetuseks meenuvad veel paar sügavat lauset, mille üle veel omaette juurelda tahan, Olev Subbilt. Nimelt mainis ta jutu sees, et põhjamaine vaoshoitus ei ole midagi muud kui hästi taltsutatud kirg! Ja et konflikt on harmoonia aluseks. Nagu värvigammas – sinine ja punane, roheline ja kollane, värvispektri eredaimad vastuolud.
Suured tänud teile, suured kunstnikud! Jätkuvalt palju tervist ja elurõõmu! Teie andsite seda minule küll kuhjaga. Aga novembris tähistame Evald Okase 95ndat sünnipäeva ja mitte ainult Haapsalus, vaid ka Tallinnas.
Esimesel: Evald Okas räägib oma maalidest. Teisel Olev Subbiga juttu ajamas.
Olen praeguste kuumade ilmadega veel tööl ja kirjutan paar rida ka oma blogisse. Arvan, et selliste rannailmadega ei taha keegi lugeda sügavaid majandusanalüüse või teoreetilisi targutusi poliitikast. Seepärast võtan ka mina pehmemad teemad ette.
Käisin täna Tallinna trolli 45ndal sünnipäeval. Täpselt täna, 45 aastat tagasi, 6. juulil 1965. aas tal saadeti Estonia puiesteelt pidulikult teele esimene trollibuss. Omal ajal tehti veel nalja, et otse Teaduste Akadeemiast hullumajja :-).
Lisaks trolliliini käivitamisele, taasavati sellel 1965. aastal ka Tallinna ja Helsingi vaheline laevaliiklus - 7. juuli hommikul läks Soome poole teele eestlaste reisilaev “Vanemuine”. 15. juulil tervitati Vasalemma jaamas pasunahelide saatel esimest elektrirongi, mis tähistas raudteetranspordi uut ajajärku Eestimaal.
Täna on Tallinn on üks väheseid linnu maailmas, kus on kasutusel lausa kolm keskkonnasõbralikku ühistranspordiliiki: troll, tramm ja elektrirong. Trollibussid on nende aastate jooksul ausalt teeninud lugematul arvul reisijaid: viinud neid tööle, kooli- koju ja poodi. Trollid on muutunud üha sõitjatesõbralikumaks ning on hoolimata autode arvu kasvule endiselt sõiduvahendina jätkuvalt populaarsed. Siinkohal minu tänusõnad kõikidele neile, kes läbi aegade on aidanud kaasa Tallinna ühistranspordi paremaks muutmisele. Täna oli väga liigutav kui tänukirjade üleandmise järel tulid trollijuhid, tehnikud, kontoritöötajad ja teised tugipersonali töötajad minu ja Toomas Vitsuti ning Taavi Aasa käest autogramme küsima.
Mulle tuli üllatuseks, et trollipargis töötab 16 eri rahvusest inimesi. Olgu siin loetelu rahvuste kaupa:
armeenlasi – 1
baškiire – 1
lätlasi – 1
moldaavlasi – 1
sakslasi – 1
udmurde – 1
tatarlasi – 1
tšuvašše – 2
asereid – 3
poolakaid – 4
leedukaid – 6
soomlasi – 9
valgevenelasi – 12
ukrainlasi – 48
venelasi – 326
eestlasi 379
Kokku töötab Trammi – ja trollibussikoondises täna 1003 töötajat, neist 797 alalisel töökohal ja ülejäänud linna loodud sotsiaalsetel töökohtadel. Tallinna trollipark koosneb 117 trollist ja 2009. aastal teenindasid trollid kokku 33 miljonit reisijat. Mulle on jäänud mulje, et transporditöötajad hoiavad kuidagi rohkem kokku kui mõne teise eriala esindajad. On neil ju ka üle 50 aasta järjest tegutsenud puhkpilliorkester, kes meile täna meeleolukalt mängis. Samuti tean, et trammi- ja trollipargi inimesed käivad ühiselt sporti tegemas ja võistlemas.
Kui juba spordist sai juttu tehtud, siis minu käest on mitmed inimesed küsinud, et kellele ma jalgpalli MMil pöialt hoian. Ega ma ei oskagi kindlat lemmikut öelda. Ühtepidi peaks kaasa hoidma Hollandile, sest seal elab ju minu vanem tütar oma abikaasaga. Ja neil seda tiitlit ju veel ei ole. Teistpidi on Uruguai väike riik ja näidanud oma mängudega väga ilusat jalgpalli. Eriti meeldib mulle nende ründaja Diego Forlani. Aga Saksamaa! Võita nii suure skooriga Argentiinat! See näitab taset. Mulle meeldib, et neil on noortest koosnev koondis ja nad pole lasknud ennast häirida staarmängija Michael Ballacki kõrvalejäämisest. Tundub, et see on neid meeskonnana isegi veelgi ühtsemaks teinud. Hispaania? Nemad on minu jaoks 
seni ikka veel küsimärk. Suur favoriit ja paljude lemmik. Tõesti, minu arvates on nad mäng mängu järel aina paremaks läinud, aga päris tippsooritust pole neilt veel näinud. Võib-olla homme?
Igatahes, kui nüüd hakkas vihma sadama ja rannad jäävad tühjaks, siis järgnevad õhtud tõotavad telekate ees tulla pea sama kuumad kui päikesevõtt mere ääres.
Pöidlad pihku oma lemmikutele!
Olen sõna otseses mõttes kuumas kohas. Kui jalgpallihuviliste ja sportlaste jaoks on kuum koht või jalgpallimeka Lõuna-Aafrika, siis majandusinimeste ja poliitikute jaoks St Peterburg. Olen Venemaa majandusministri kutsel juba traditsiooniks kujunenud St. Petersburg International Economic Forum’il SPIEF 2010, kus osalevad pangakontsernide ja suurkorporatsioonide tippjuhid, rahvusvaheliselt tunnustatud majandus- ja rahanduseksperdid ning riikide majandusjuhid kõikjalt maailmast – kaugeimad külalised on Brasiiliast, Austraaliast, Jaapanist, Lõuna-Koreast ja USA-st. Lõpetasin just oma etteaste paneeldiskussioonis „Linnad uuel ajastul: infrastruktuur, kultuur, disain“. Lisaks sellele tutvustasin kuulajaile ka Tallinna kui Euroopa Kultuuripealinna 2011. aasta kavasid ning kutsusin kõiki Tallinnasse külla.
Ka seda koostööd peavad minu arvates vedama eeskätt linnad, koostöös oma ülikoolidega ning koos sõnastama need võtmeküsimused, mis tuleb lahendada, et niiöelda aidata meie noortel liikuda teadmiste raudteel olenemata erinevatest akadeemilistest rööpmelaiustest.
Tänane teekond Peterburi viib mõtted taas eelmisel pühapäeval võimsa lõpuakordiga lõppenud Tallinna Vanalinna päevadele ja Peterburi konservatooriumis helilooja hariduse omandanud Artur Kapi loomingule, kelle teosega alustas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Paul Mägi juhtimisel Vabaduse väljaku aluses parklas suurejoonelist Vanalinna päevade lõpukontserti.
