28
Feb
Paar nädalat tagasi saatsin Riigikogu esimehele Ene Ergmale kirja, kus palusin temalt võimalust korraldada 4. aprillil Riigikogu saalis üks konverents. Nimelt möödub sellel päeval 20 aastat minu valitsuse moodustamisest. See valitsus pandi paika Toompeal Riigikogu saalis ning seal pidasime oma tähtsamad lahingud ja võitlused.
Meenutan, et toonane parlament erines tänasest üsna oluliselt – nii heas kui halvas mõttes.
- Tegemist oli esimese parlamendikoosseisuga peale Teist Maailmasõda, mis valiti vabadel valimistel.
- Tegemist oli murrangulise ajaga, mil väga paljud silmapaistvad teaduse- ja kultuuriinimesed jätsid oma igapäevased tööd ja tegemised ja tulid appi iseseisvusliikumisele, mille nimetuseks oli Eestimaa Rahvarinne. Toonases parlamendis andis tooni Eesti tipp-intelligents. Ainsad nn parteibroilerid olid ehk Kommunistliku Partei ridades.
- Parlamendis toimunud aruteludel ja vaidlustel oli seetõttu hoopis teine tähendus, kui täna – igal lausutud sõnal oli hoopis teine kaal. Kahju, et see kaal on kergenenud!
Toona tehti ajalugu ning mingitest kuluhüvitistest või muust säärasest ei mõelnud küll vist keegi.
Teisalt oli toonane parlament mõistagi märksa keerulisema koosseisuga.
Tänaseks on paljud parlamentaarsed traditsioonid paika loksunud. Kuigi ka viimasel ajal on tulnud ette, et poliitikud jätavad erakonna, kelle nimekirjas nad Riigikokku pääsesid. Jätavad ka fraktsiooni, kus lubasid tööd teha. Kuid parlamendisaadiku heast palgast ja muudest privileegidest muidugi ei loobu.
Eks see poliitiline kultuuritus tuleb veel välja juurida!
Toona peale Rahvarindele võidukalt lõppenud valimisi alustanud parlamendis aga oli fraktsioon kui selline üsna hajus mõte. Algul osalesid saadikud korraga isegi mitme fraktsiooni töös, tekitades parajalt segadust. Sama kehtis komisjonide töös osalemise kohta. Päris täpselt ei mõistetud, mis on seadusandliku ja mis täidesaatva võimu ülesanded.
Kõige olulisem vahe aga seisnes selles, et toonase parlamendi koossseisu kuulusid veel otseselt Eesti Vabariigi vastaselt meelestatud jõud.
Iseseisvuse pooldajad ja vastased
Enne iseseisvumist püüdsid nad seda kõigi vahenditega takistada – sealhulgas jõumeetoditega – nemad võitlesid N Liidu püsimajäämise poolt.
Kujutate ette, tänased noored, kuidas veel enne iseseisvusotsust küttis meeletuid kirgi kui Lenini bareljeef Toompea saalis kaeti sinimustvalge lipuga!
Seda Leninit vabastama tormasidki hiljem meie põhivastased – liidumeelne Interrinne, mille agressiivsed aktivistid püüdsid rebida Toompea katuselt Eesti rahvuslipu ja asendada selle punalipuga. Murti läbi lossi raudväravate. Olukord oli kriitiline.
See vägivaldne mäss aga näitas seda, kui tähtis oli seadusandlik võim toona – just parlamendihoone taheti võtta või vähemalt halvata esmajärjekorras! Samas hoones tegutses toona muide ka peaminister ning välisministeerium.
Mitte ainult ühes majas asumise tõttu, vaid ka demokraatlike ideaalide vaimus tulnud uus valitsus, tegi parlamendi liikmetega palju sisulisemat koostööd. Ministrite, sealhulgas peaministri esinemised parlamendi ees ei kujutanud endast vaid pelka formaalsust, nagu täna.
Parlamendiliikmetele polnud veel selgeks tehtud, et nende asi on suu kinni hoida ja õiget nuppu vajutada. Ja kuidas sellistele meestele nagu kunstnik Enn Põldroos, kirjanik Heinz Valk jpt saanukski sellist kummitempli rolli peale suruda! Nad oleks selle templi sundijale otsaette löönud!
Raske tee iseseisva Eestini
Kõige olulisemaks teetähiseks selle valitsuse töös oli Eesti Vabariigi iseseisvusotsus, mis võeti vastu 20. augustil just tänase Riigikogu saalis.
Kuna tegu oli valitsusega, kelle tegevuse tulemusena Eesti taastas oma iseseisvuse, siis arvasin, et seda pole palju, kui küsime valitsuse 20 aastapäevale pühendatud konverentsi läbi viimiseks Riigikogu saali.
Ma ei kahelnud, et see meile ka antakse, seda enam, et meie eest kostis ka Riigikogu aseesimees Jüri Ratas. 20 aastat on ikkagi ümmargune tähtpäev ja seetõttu mulle tundus, et minu palve on igati põhjendatud.
Paraku ütles Ene Ergma “ei”. Abi ei olnud isegi Jüri Ratase toetusest, Ergma saatis mulle kirja, milles selgitas, et Riigikogu istungisaalis on lubatud teha vaid parlamentaarseid üritusi.
Ma ei saa küll aru, kuidas saab ühe Eesti valitsuse tegevust parlamentaarses riigis pidada ebaparlamentaarseks nähtuseks, aga eks ajad muutuvad ja võibolla on praegusel valitsusel tõesti Riigikoguga vähe pistmist. Aga ega siis sellega pea leppima!
Väga huvitav, et meie konverentsi ei saa pidada parlamentaarseks ürituseks, kuigi palusime seda juhatama mitte kellegi muu, kui parlamendi esinaise ja osavõtjateks need inimesed, kes 20 aastat tagasi olid ministrid või parlamendi liikmed ja hääletasid Eesti iseseisvumise poolt!
Neile öeldi siis nüüd: “Ei, Teil pole tänase parlamendiga enam midagi pistmist, me ei luba Teid enam parlamendisaaligi.”
Võib öelda, et tänu nendele vapratele inimestele, kes 20 aastat tagasi söandasid võtta enda kanda riski, nüüd Ene Ergma oma juhataja toolil istub ja juhatab sealt parlamendi istungeid.
Pealegi tuli mulle meelde veel mitmeid üritusi, mida parlamendi saalis on peetud – muu hulgas isegi Eesti nn Laste parlamendi istungid. Sellele traditsioonile on samuti pandud alus minu valitsuse ajal ja see kestab tänini.
Kelle ülesanne see on?
Mõned ütleksid, et tegelikult peaks Ergma või Ilves ise hoolitsema selle eest, et Eesti iseseisvuse taastanud valitsuse moodustamise 20 aastapäev saaks riiklikul tasemel vääriliselt tähistatud.
Ansipist ma ei räägigi. Tema oli sel ajal veel Eestimaa Kommunistliku partei tähtis tegelane ja sõdis selle partei eest, keda me 1990 aasta parlamendivalimistel olime võitnud.
Mõni ütleks, et toonase valitsuse ministrid ei peaks üldse käima Toompeal käsi pikas palumas saali konverentsi läbi viimiseks, vaid tänase Eesti juhid ning loomulikult ka Eesti Rahvusringhääling ning Margus Allikmaa võiksid selliseid asju meeles pidada.
Kuid mina nii naiivne küll ei ole. Arvata, et see kamp, kes täna Toompeal võimul on, meenutaks hea sõnaga oma eelkäijaid… Seda meie silmad ei näe. Alles hiljuti proovis Reformierakond ja Andrus Ansip meid veenda, et ka IME-programm oli nende väljamõeldis.
Kallas oli selle asja juures küll ja tema nimi on sellega õigusega Eesti ajalukku kirjutatud. Kui ma omal ajal IME projektiga Tartusse sõitsin, et see Edasis trükki anda, siis õnneks ei teadnud Ansip ja tema Tartu komparteilased sellest asjast midagi. Aga ma kujutan ette, millist nördimust toonastel aktiivi koosolekutel nii minu kui Kallase kui kõigi teiste IME autorite üle avaldati.
Nüüd aga kirjutab Ansip IME oma nimele. Nojah, ainsad riigimehed, kelle tegusid tema tunnustada julgeb on surnud riigimehed, kes talle enam valimistel konkurentsi osutada ei saa.
Kurb on seda tõdeda, aga nii ju paistab!
Huvitav miks nad arvavad, et nendesse kunagi tulevikus paremini hakatakse suhtuma, kui nemad meisse? Muidugi, kui Keit Pentus saab kunagi Reformierakonna eesotsas peaministriks, siis ilmselt pole tal suurt probleemi vene häälte nimel näiteks pronkssõduri ära viimise eest venelastelt vabandust paluda ja Ansipi 2007 aasta poliitika hukka mõista. Miks mitte? Nemad Roosimannusega olid ju puu otsas, kui pauk kais.
Ma tean, et Delfi kirjutab nüüd, et Savisaar on hirmus solvunud ja kibestunud ja siis tuleb mõni IRL-i või Reformierakonna noor jünger ja teeb avalduse, et Savisaar võiks juba üle saada oma “talongivalitsusest” vms.
Mina aga tean, et Eestis on veel piisavalt neid inimesi, kes mäletavad päris hästi, kes sõdis mille eest, mis oli tegelikult Rahvarinde roll Eesti ajaloos, kes iseseisvuse toonud valitsusse kuulusid ja muide – kes selle vastu sõdisid, muuhulgas mitmed Vaba Eesti liikumisse koondunud endised komparteilased ja tänased reformierakondlased, nö “reformikommunistid”.
Ma ei pahanda – ei Ergma ega Ansipiga. Uskuge mind, me tulime omal ajal toime N Liiduga, me saame ka oma tähtpäeva meeles peetud ja ära tähistatud.
Eks siis tunnustame ka praeguseid võimukandjaid sobiva sõnaga.
Pildid pärinevad www.google.ee-st
23
Feb
Nüüd lõpuks on ka Eesti meedias peateemaks tööpuudus. Õnneliku juhuse tõttu sattusid eelmisele teisipäevale kokku kaks olulist sündmust: Riigikogu hakkas arutama tööpuuduse temaatikat ja Tallinn korraldas kolmanda tööbörsi. Ehmatavalt suur rahvahulk ja ilmekad pildid pikast järjekorrast lõikasid kui noaga empaatiavõimeliste inimeste südamesse. Lõpuks pöördusid ka seni kalgilt kõrvale vaatavate inimeste pilgud töötuse probleemile. Samal päeval esines justkui teisest universumist tulnud Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas Riigikogu puldis võiduka kõnega, et Eesti riik on rahanduse alal Euroopa meister! Tõmbasin oma mõtteis paralleeli hetkel toimuvate olümpiamängudega, kus ebainimliku pingutusega sai hakkama Sloveenia murdmaasuusataja Petra Majdic, kes pärast karmi kukkumist ja mitme roide murdmist suutis end ikkagi pronksmedalile suusatada. See oli tõeline saavutus. Kuid nüüd pidavat ta siiski kaaluma tippspordiga lõpparve tegemist. Toon selle näite just nimelt selle pärast, et suusatamise keel on meie reformipoliitikuile ehk kõige arusaadavam. Muidugi võib ka Eesti riik teha sarnase soorituse, aga erinevalt üksikisikust, kes saab pärast tipptulemust spordist lahkuda, ei soovi, ma arvan, mitte ükski Eesti kodanik, et pärast suurt pingutust võib tekkida oht, et meie riik paneb pillid kotti. Ka mina pooldan euro tulekut. Aga selle nimel pingutades ei tohi me unustada enda inimesi. Tuhandeid inimesi, kes on jäänud tööta ja sadu, kes vajavad ellu jäämiseks kõrvalist abi. Minu arvates teeb nö esimene Eesti praegu kõik, et töö kaotanud inimesed tunneksid piinlikkust ja häbi. Andrus Kivirähk tabas laupäevases EPLis ilmunud arvamusartiklis justkui naelapea pihta, kui kirjutas, et avalikus arvamuses luuakse kujundit, nagu oleks „vaene olla hirmus piinlik“ ja „vaene olla on häbiasi“. Erinevalt valitsust juhtivaist parempoolsetest nägi Kivirähk olukorda teises valguses. Tsiteerin: „5000 inimest, kes seisid teisipäeval Tallinna lauluväljakul pikas järjekorras selleks, et saada mingitki, olgugi vähetasuvat tööd, on ilmekas näide sellest, kui hull on olukord tegelikult. Need tuhanded töötud, kellest nii palju räägitakse, kuid kes tänavapildis kuidagi silma ei torka, astusid vähemalt osaliselt korraks varjust välja. 5000 inimest olid valmis juba hommikust saadik lageda taeva all sabas seisma, sest töökohti jätkus neist vaid kümnendikule. See on valus fakt.“
Tööbörsist järgmisel päeval heitis sotsiaalminister Hanno Pevkur meile ette, nagu oleks linn sundinud töötuid olema pakase käes pikas järjekorras. Selleks ei sundinud neid mitte ürituse korraldajad, vaid seda tingis Eesti riigi praegune OLUKORD. Kas ajakirjanikud ja poliitikud märkavad, et hoolimata kõigist pingutustest, alavääristada sotsiaalseid töökohti, kajastades suurte lugudena vaid neid üksikuid, kes oma tööga hakkama ei saa, mitte kiites tublisid, nimetades neid halvustavalt kollasteks helkurvestideks jne jne. Hoolimata sellest, et ka tööd otsima tulnud inimesed olid teadlikud, et neid tullakse sinna filmima, pildistama ja intervjueerima. Kahjuks ka parastama. Hoolimata sellest, et pakkumisel olid vaid miinimumpalgaga töökohad. Hoolimata külmast ilmast ja sellest, et ankeedid on kättesaadavad ka internetis ja neid oleks saanud ära saata ka posti teel. Hoolimata kõigist neist faktoritest tulid inimesed VABATAHTLIKULT tööd otsima. Tulid juba hommikul vara, koos oma laste ja sõpradega.
Nagu ikka, külvas oma raadiosaates segadust reformierakonna suuvooder Anvar Samost, kellele Eesti Raadio annab alati rohelise tule, heites ette, nagu võtaksid sotsiaalsed töökohad bussikoondiselt raha vähemaks. Tegelikult ei ole bussijuhtide palgad kuidagi seotud sotsiaalsete töökohtadega. Palkade suurus tuleneb ühistranspordi firma rahalisest seisust. Sotsiaalsed töökohad aga luuakse Tallinna linna eelarves selleks ette nähtud vahenditest, millel ei ole mingit seost ühistranspordi firma tulude ja kuludega. Kriitikat ei kannata ka väide, nagu oleks Tallinna linnavalitsus saatnud tööturuametile nõudmise võtta töökohtade loetelust maha need ametikohad, mida pakutakse tööbörsil. Kui selline nõudmine oleks tegelikult tehtud, siis pasundaksid sellest juba ammu kõik ajalehed. Ning isegi Anvar Samost räägiks seda juttu palju kõvemal häälel.
Sarnaselt Samostiga bluffis ka teine Reformierakonna hääletoru – Hannes Astok - väites Kuku raadio saates Keskpäevatund, et reisisaatjatest polevat kasu ja üldse see ei olevat mõtestatud tegevus. Mõtlesin, et kust teab küll Astok reisisaatjate kohta, tema ju ühistranspordis ei sõida. Avaliku arvamuse uurimise firma Faktum Ariko tegi aga küsitluse nende inimeste seas, kes igapäevaselt kasutavad bussi, trammi või trolli, küsitlusele vastanud rääkisid hoopis teist keelt, kui seda tegi Hannes Astok. Eriti naised ja eakamad inimesed olid seda meelt, et reisisaatjast on neile palju abi olnud. Ega terves elujõus mees ei vajagi otseselt sellist abi. Aga ärgu ta arvaku, et tema ongi kogu Eesti ühiskond. Veelgi enam, üle 60% vastanutest kinnitasid, et pärast sotsiaalsete töökohtade loomist on bussid muutunud palju puhtamaks ja turvalisemaks. Kust aga võivad seda teada Hannes Astok ja Anvar Samost, Reformierakonna VANAD KOLLID, kes hea meelega kaotaksid Tallinna linnas igasuguse ühistranspordi, et nende ärisõprade suured autod saaksid mitmerealistel teedel segamatult liigelda.
Samuti läks mulle hinge Samosti jutt sellest, kuidas sotsiaaldemokraadid olevat nüüd äkki puudliks muutunud. Tegelikult on vastupidi, sotsiaaldemokraadid võivad esimest korda vabalt täie rinnaga hingata, ega pea reformi laualt palukesi korjama. Kõik liigub sinna poole, et neist saabki tõsiselt võetav vasakpartei, kellel on oma ideaalid ja suur toetajaskond. Ning muidugi väriseb Samost sellise perspektiivi ees ja manab sotsidele kurja.
Niipalju siis meediakriitikast.
Käisin täna hommikul, nagu ka varasematel aastatel enne vabariigi sünnipäeva „Reaali poisi“ juures pärga asetamas ja Eesti vabaduse eest võideldes hukkunud koolipoisse mälestamas. Reaalkooli „Poiss” on loodud mälestama eeskätt Tallinna õpilasi. Ent see monument väärib olema mälestusmärgiks kõigile vabadussõjalastele.
Vabadussõda kestis 431 päeva ning oli meie jaoks üks suurimaid XX sajandil üleelatud katsumusi. Võitlus kahel rindel nõudis enam kui 5000 inimelu – langenutena, haavadesse või haigustesse surnutena, samuti punase terrori läbi hukkunutena.
Väärib tähelepanu, tunnustust ja tänu, et Eesti Vabadussõjas võitlesid Eesti poolel mitte ainult eestlased. Eesti kaitseväes oli Narva rindel 700-mehelise üksusena Balti pataljon, mille võitlejate seas oli nii Tallinna Toomkooli õpilasi kui endiseid tsaariarmee ohvitsere, sealhulgas arvukalt aadlikke. Balti pataljoni 71-le langenud võitlejale on mälestusmärk Toompeal, Teaduste Akadeemia õuel. Eesti väeosades oli ka Eestimaa rootslasi, venelasi ja juute.
Eesti Vabadussõda polnud ainult meeste sõda. Oma panuse andsid sellesse ka naised. Kes meditsiiniõdedena rindel, haiglates ja laatsarettides, kes valmistades rindelolijatele talverõivaid ning tehes tagalas ära rindelolijate meeste tööd. Vabadussõda, mille kangelasi ja ohvreid me aukartuse ja tänutundega meenutame, maksid vere hinda selle eest, et meie saaksime peremeesteks omal maal ja võiksime oma elu ja riiki korraldada.
On suur õnn ja ajaloo tavatu kapriis, et Eesti sai 1991. a. teistkordselt iseseisvaks. Seekord ilma suure sõja ning verevalamiseta. Ent seda, mis kergelt käes, ei oska kõik vääriliselt hinnata ja kasutada. Olles saanud peapöörituse vahepealsetest edusammudest ja rahvuslikust eufooriast, oleme jõudnud majanduslikku, eetilisse ja poliitilisse kriisi, mille sümboliks on 100 tuhande piiri ületanud tööpuudus.
Sellest kriisist on vaja välja saada! See on tähtis meile kõigile igal päeval, ka vabariigi aastapäeval!
12
Feb
Pugatšova nähtud!!!
Käisin eile suure staari Alla Pugatšova kontserdil. Minu jaoks oli see esimene silmast-silma kohtumine vähemalt 1/6 muusikamaailma vaieldamatu lemmikuga. Kui eile, enne kontserti küsis Postimees minult arvamust, siis võrdlesin teda Madonna ja Tina Turneriga. Kontserdi ajal leidsin end aga mõttelt, et Alla tegi kontserdi ISE. Erinevalt eelpoolnimetatuile ei pannud pr Pugatšova peamist rõhku esinejat saatvatele eriefektidele või taustatantsijaile. Diiva säras täies hiilguses, laval esines LAULJA. Esinemise ilmestamiseks olid seljataga ekraanil küll meeleolukad videoklipid, kuid lava täitis ikkagi artist ise. Nagu Alla Pugatšova ütles, et jäägu publiku ja esineja vaheliseks ainsaks barjääriks see, et tema on laval ja publik saalis, ülejäänus on kõik üks. 7000 inimest Saku Suurhallis said kaks tundi nautida tõelist oskust tulla inimestele lähedale, puudutada nii laulu kui vahetekstidega kuulaja salajasi hingekeeli. Pugatšova repertuaari suureks väärtuseks on laulude suurepärased sõnad. Minu meelest väljendub neis heas mõttes avar vene hing.
Diivale kohaselt astus Alla ka saali rahva sekka. Teda kallistada, kõnetada ja talle lilli kinkida soovijaid oli palju. Usun, et enamuste saalis viibijate jaoks oli suurstaar otsekui perekonnaliige. Tuttav plaatidelt, raadiost ja teleriekraanilt, tema loominguga koos kas üles kasvatud või elu ilusamad aastad veedetud.
Vaatasin ka saalis ringi. Nägin palju tuttavaid, meie kõrval olid Eesti Raadio diktorid, Tallinki suuraktsionärid, palju ärimehi ja kultuuritegelasi. Fuajees ringi käies kostis ka soome keelt. Usun, et staari kohalolek ja paljuski nostalgia innustas kohale tulema ka neid, kes võib-olla esineja praeguse repertuaariga väga kursis ei olegi.
Pärast kontserti kohtusin Allaga tema garderoobis. Filmidest tuttavlik tagaruum oli tõesti diivale kohane, pisut hämar, lilled ja Tema. Minu üllatuseks võttis ta mind vastu üksinda. Saime vestelda tema kontserdist, saali akustikast, Tallinnast ja edasistest plaanidest. Pr Pugatšova oli elurõõmus ja täis esinemistahet.
Ilusat kevade tulekut, saabuvat Vabariigi aastapäeva ja lähenevat naistepäeva kõigile!
Okas kurku, Alla!
5
Feb
4. veebruari Eesti Ekspress mõjus mulle kui külm dušš. Lugesin sealt välja kuus kirjutist, milles Keskerakonda ja selle tegelasi süüdistati milles iganes, alates korruptsioonist ja käte väänamisest ning lõpetades Mart Laari kodurahu rikkumisega. Eriti sügava mulje jättis mulle Ekspressi kaeblemine selle üle kuidas paha keskerakondlik linnavalitsus kavatseb Ao tänavale püstitada kaks „kopsakat“ Mart Laari kodurahu rikkuvat büroo ja kortermaja. Võimsad pealkirjad kõnelesid ka sellest, kuidas „Keskerakonna peasekretär praeb aeglasel tulel“ (Tarmo Vahter), millised on „Kultuuripealinna pained“ (Andrei Hvostov), kuidas lastesõimes on vaid 8 kraadi sooja (Madis Jürgen) ning kuidas „Rahanäljas Tallinn suretab välja linna vanima pizzarestorani“. Seda viimast kirjutist kommenteeris Raepressis Kesklinna vanem Aini Härm, kelle sõnade kohaselt „ajaleht on asunud eraettevõttele lobi tegema“. Kommentaar läks kõigile Eesti lehtedele, aga pole vähemalt praeguse ajani kusagil avaldamist leidnud. Võib-olla näeme seda Eesti Ekspressis järgmisel neljapäeval, kui nädalalehe järjekordne number lugejate ette tuleb.
Mõtlesin endamisi – milles asi, valimisteni on ju veel rohkem kui aasta aega ja ega Eesti Ekspress ilma asjata ju oma leheruumi ei raiska. Küsisin kolleegide käest kas pole me äkki kuidagi Eesti Ekspressi mõjuvõimsa väljaandja ja tuntud kinnisvaraärimehe Hans H. Luige konnasilmadele astunud? Võib-olla on ta lihtsalt meie peale pahane ja on nüüd kõik oma kirjatsurad üles kihutanud Keskerakonda ahistama? Leidsime tõepoolest mõned projektid, mille suhtes kinnisvaraärimees ja linn on olnud eri meelt. Näiteks küsimus Pirita tee 20a ärihoone ja hotelli püstitamisest, mis on hulpinud linnavalitsuse arhitektide käes pea terve 2009. aasta. Arhitektid on ära näidanud, et arendajate esitatud lahendus ei vastanud detailplaneeringule ning oli hotelli ja ärihoone toimimiseks sobimatu. Nagu mulle vihjati, oli asi selles, et tegelikult püüti kangekaelselt ärihoone asemele mere äärde paljukorruselist kortermaja sokutada, mis aga antud piirkonda kavandatuga kokku ei sobinud. Selliseid probleeme leiab veel mitmeid, kus ajaleheomanikust ärimees võis soovida keskerakondlikku linnavalitsust kiiremini ja tema kasuks otsustama.
Teine versioon, millest mulle räägiti, on seotud eelmisel nädalavahetusel toimunud IRLi kongressiga, kus selle partei Res Publica tiib sai selge ülekaalu ja püüab nüüd korraldada selle äärmusparempoolse partei kogu ideoloogiat. Hans H. Luige vana armastus Indrek Raudne on olnud ikka selle seltskonna juhtiv ideoloog. Luik on teinud talle kummardusi ette ja taha ning mõnda aega oli Eesti Ekspress lausa nagu Res Publica häälekandja. Nii kaua, kuni see partei oli võimul. Nüüd olevat Luigele tehtud etteheiteid, et ta on oma vana armastuse hooletusse jätnud ja kaldub pigem selle oponentide, mõnikord isegi Keskerakonna poolele. Muidugi oli Luigel vaja tõestada vastupidist ja anda kogupauk kõigist oma kahuritest. Kui ikka samas lehenumbris ja täie jõuga pannakse ühe partei vastu tuld andma sellised ajakirjanduslikud korüfeed nagu Madis Jürgen, Tarmo Vahter ja Andrei Hvostov, siis peab selleks küll tungiv vajadus olema. Mina küll ei tahaks kuidagi uskuda, et Hansas Luikas läks närvi eelmises Kesknädalas ilmunud analüüsist, mille järgi ootab Eesti meediat ees ekspansioon Lätist ning rootslaste asemel tuleb oma kodus hoopis Läti härradele alla vanduda
Võib-olla aga kujutame me ilma asjata ette igasuguseid keerulisi kombinatsioone. Eile oli uudis, et kõigil juhtivatel ajakirjandusväljaannetel on lugejate ja tellijate arv langenud. Teeb ikka kurjaks küll, kui äkki avastad kui palju Ekspressi lugejaid on saanud Pealinna ja Kesknädala sõpradeks. Selles suhtes jääb mul üle Hans H. Luigele vaid kaasa tunda. Aga tema kirjatsuradele jääb mul üle vaid öelda, et tulge üle, poisid ja tüdrukud, meil saate te ka ausaid tekste kirjutada!
Pilt pärineb www.ekspress.ee koduleheküljelt.
23
Jan
Lugesin 23. jaanuari Eesti Päevalehest Andrus Kivirähki ülestunnistust, et tema „pole kunagi olnud Keskerakonna valija“. Minu süda läks kohe kergemaks. Oligi olnud ebamugav tunne, kuna Andrus Kivirähki autoripositsioon ei ole mulle kunagi olnud selge. Eestis ei olegi vist teist kirjanikku, kes oleks minust nii palju kirjutanud. Olen teda hellitavalt hüüdnud lausa Edgar Savisaare isiklikuks biograafiks ja selles nimetuses on olnud oma tõetera sees.
Kivirähk on oma kirjanduslike otsingutega Keskerakonda väga palju aidanud. Aga sellest hoolimata ei olnud mul seni ajani päris selge, kas ta on ikka meie mees. Ei ole ka tihanud tema käest küsida, sest kes see ikka söandab kirjanikuhärrat häirida. Tal niigi palju tööd.
Väga palju on neid, kes julgevad tunnistada, et nemad ei ole Keskerakonna valijad. Aga keegi neist ei ütle, kelle valijad nad siis ikkagi on.
Kui Kivirähk tõesti ei ole meie valija, ega me seepärast temasse halvemini suhtu. Kindlasti jätame ka kainestusmajasse alles Juure ja Kivirähki nimelise kainestuskambri ja uhke sildi selle ukse kõrval. Iga kord kui ma vaatan nende meeste kingitud viinapudelit, siis tulevad mulle Juur ja Kivirähk jälle meelde. Sümpaatsed näod ja mulle palju lähedasemad kui mõnikord arvatakse.
Olen kuulnud nendest kahtlustustest nagu koostaks Kivirähk ka Andrus Ansipi avaldusi ja kõnesid. Saan kahtlustajatest aru, sest nii ühe kui teise kõned on ühteviisi kirjanduslikud ja absurdsed ehk kaugel tegelikkusest. Mina siiski ei usu nende samasusse. Andus Kivirähk on palju teravmeelsem kui tema nimekaim Andrus Ansip. Kivirähk on hoopis maalähedasem ja saab aru ka sellest, mida eesti rahvas tunneb ja mõtleb.
Tuletasin meelde, kas Kultuuripealinna programmis on ikka eraldi alajaotus kirjanduse ja kirjanike kohta. Vist ei ole? Viimane aeg oleks see viga parandada ja ma tahan selle küsimuse üles tõsta juba järgmisel sihtasutuse nõukogu koosolekul. Miks mitte mõni Tallinna tänavatest ümber nimetada Andrus Kivirähki tänavaks? Mul on isegi mõte, mis tänav see olla võiks, aga veel ma seda välja ei ütle - küsin enne Linnar Priimäelt nõu. Mõistagi olen samal ajal avatud ka kõikidele teistele ettepanekutele.
Kohtasin Õhtulehes ka Jüri Kuuskemaa intervjuud, kus ta soovitab lammutada Vabaduse võidusamba ja Solarise keskuse. Arendasin seda ettepanekut edasi ja jõudsin nii kaugele, et Võidusamba asemel võiks olla Ivan Orava samades mõõtmetes kuju ja Solarise ees Rehepapi nimeline väljak.Käisin eile õhtul Draamateatris vaatamas Kivirähki näidendit „Voldemar“. Istusin pärast Hundisilmal pikalt ja mõtisklesin selle lavastuse üle. Öö oli pime, koerad ulgusid ja väljas paukus pakane. Mina aga istusin küdeva kamina ees, soojendasin oma väsinud jalgu ning mõtlesin Andrus Kivirähkist ja sellest, mida temast veel võib oodata. Elu on täis üllatusi!
18
Jan
Soovin Eesti meediale tagantjärele head uut aastat ja nagu kombeks, panen sel puhul ka pudeli lauale. Head jätkuvat soovin ka kõigile teistele blogi lugejatele!
Aastanumber muutus, aga eks elu läheb ikka vana viisi edasi. Muidugi on ka uusi asju. Sel nädalal toimuvad Tallinnas Euroopa Meistrivõistlused iluuisutamises. See on esimene juhtum, kus Eesti korraldab üle-Euroopalise (tegelikult ülemaailmse) tähendusega suurvõistluse olümpiaalal. Eestisse tulevad võistlema 180 sporditähte, neid hindavad 70 kohtunikku ja kommenteerivad 400 rahvusvahelist spordiajakirjanikku üle maailma. Tele vahendusel saab sellest osa enam kui 300 miljonit pealtvaatajat. Minul isiklikult on au olla selle võistluse korralduskomitee esimees. Üks mu tuttav pani aga tähele, et Eesti meedias pole mitte ühtegi korda nimetatud, kes on nende võistluste korralduse taga. Vedasin selle inimesega kihla, et ega seda ei nimetatagi, sest kes sooviks Savisaart nii positiivse asjaga siduda. Mõelge ise - nädalaid räägitakse sellest, kuidas Tallinna linnavalitsus kärbib uisutamisele määratud rahasid ning sulgeb jäähalli Tallinna kesklinnas. Nüüd äkki selgub, et Tallinn korraldab üle-Euroopalisi uisutamisüritusi, mis linnale lähevad maksma miljoneid kroone! Muidugi ei soovita sellest rääkida.
Usun, et Linnahalli jäähalli sulgemisega tegime õigesti. On ju Tallinnas hetkel ka teisi halle, nt Premia ja Jeti, kus tingimused uisutajatele on kindlasti palju paremad kui pea eluohtlikus, laest tilkuvas ja tuletõrjetingimustele mittevastavas jäähallis. Lisaks sisehallidele oleme viimastel aastatel panustanud nii linnaosades kui ka kesklinnas vabaõhu uisuväljakutesse. Ja tundub, et nende kasutajaid tuleb aina juurde. Mulle räägiti, et Tallinna Harju väljaku liuväli on palju ilusam ja atraktiivsem kui Londoni Hyde Parkis kasutusel olev ajutine uisuväljak. Olen kindel, et sel nädalal Tallinnas kohal olevad maailma iluuisutamistipud inspireerivad paljusid tulevasi sportlasi. Hoian kõigile võistlejaile pöialt ja loodan, et Eesti publik oskab nende esitusi sõbralikult ja hästi kaasa elades vastu võtta. Otepää suusavõistlus on ju aastaid näidanud, et Eesti spordipublik on parim! Tõestagem seda ka nüüd!
Veel. Kui eelmisel nädalal sattusin tahtmatult Silberauto ja Mercedese reklaamijaks, siis sel nädalal teen tasuta reklaami ajalehele Postimees. Nimelt, kannan Postimehe logoga lipsunõela, mis mulle kunagi kingiti.
Kui juba Postimehest juttu tuli, siis tahtsin õiendada veel paar meedia-apsakat. Nagu mul ju kombeks. Eelmisel nädalal kirjutas Postimehe reporter Urmas Tooming ühes oma loos kuidas tallinlaste seas on muukeelseid elanikke rohkem kui eestlasi. Selle valeväite ta lükkas küll oma järgmises juhtkirjas ümber, ent tõi seal taas vale arvu, nagu koliks pealinnast aastas rohkem inimesi välja kui sisse kolib. Tegelikult on asi juba mitmendat aastat vastupidine – tallinlaste arv kasvab pidevalt!
Ja tänane Õhtuleht! Lugesin reportaazhi Baskini teatri sünnipäevapeolt, kuhu mul endal kahjuks aja puudusel minna ei õnnestunud. Näitlejate lood olid ju toredad ja etenduse arvustused samuti, ent silma hakkas üks pildiallkiri. Kus oli väidetud, nagu Baskin oleks oma kõnes teatanud, et tema teater jäi sel aastal linnapoolsest toetusest ilma. Nii see aga kindlasti ei ole. Palusin ka veel Baskini enda käest uurida ja ta kinnitas, et kõnes oli ta maininud mitte Tallinna linna, vaid Kultuuriministeeriumi toetust, millest teater kahjuks ilma jäi.
Baskini juurde ma ei jõudnud, aga see-eest käisin üle mitme aasta Ugalas. Etenduseks oli „Arturi laulud ja aastad“. Minu vanaema oli temast sisse võetud ja ka emale meeldis ta väga. Nüüd, Jüri Aarma kehastuses nägin Artur Rinnet justkui uue nurga alt. Tema oli grammofoni tuleku ajastu „superstaar“. Toonane grammofon on nagu praegune internett, aga puudu jääb sellest mõnusast raginast, mis grammofoniplaadi keerutamisega ikka kaasas käis. Etendus aga meeldis, avastasin enesele mitmeid uusi näitlejaid, kellega varem ei olnud kokku puutunud. Kui oleksin teadnud, et Arturit mängib Jüri Aarma, oleksin talle lilli viinud.
Veel ühest tähelepanekust. Eelmise nädala ajalehed kirjutasid kollakaid lugusid sellest, et Tallinna linn korraldas Raekojas vene uue aasta puhul vastuvõtu vene kogukonna esindajatele ja Savisaar viibis seal kellegi uue saatjannaga. Pean kinnitama, et sellise ilusa traditsiooni, tähistada ka vene uut aastat koos vene kogukonna esindajatega, algatas minu eelkäija - linnapea Tõnis Palts juba 2000ndetate alguses ja ma ei näe põhjust, et seda mitte jätkata. Tallinn on mitmekultuuriline linn ning võlgneb suuresti oma eripära ja mitmekesisuse just siin elavatele eri rahvuste esindajatele. Eelmisel aastal tähistasime esmakordselt suurejooneliselt nt Hiina uut aastat, sügisel, septembris käisin tervitamas juute nende uue aasta puhul. Leian, et sellised vastuvõtud ja kohtumised erinevate kogukondadega, on iga linnapea kohus ja au.
Kas mäletate, et pärast Keskerakonna suurt valimisvõitu Tallinnas kinnitasid kõikide teiste erakondade esindajad, et vaja on arendada koostööd vene elanikkonnaga? Tundub, et ainult suurteks sõnadeks need tookordsed väljaütlemised jäidki. Selle asemel, et haarata härjal sarvist ja ka ise sõprussuhete nimel tööd teha, muudetakse Tallinna ettevõtmised meediaveergudel kollaseks seltskonnavahuks.
Pikemalt peatuti minu referendil Olga Ivanoval, kes on linnavalitsuses sama tööd teinud juba enne minu taaskord linnapeaks saamist. Olga tuli referendina tööle Jüri Ratase ajal ning on ennast tööalaselt igati tõestanud. Oleks temasuguseid pühendunud abilisi vaid rohkem, ka teistel erakondadel!
Pilt pärineb linkidelt: http://www.varskavesi.ee/upload/tooted/!thumbs_user/!limonaad_0_5.jpg http://www.smt.edu.ee/materjalid/T.%20Tuulik%20%F5piobjektid/LILLEKIMBU%20VALMISTAMINE/pilt_134.jpg
25
Dec
Üks aastaring saab jälle ümber. Igaühel on, mille järgi seda aastat hinnata ja meeles pidada. Ühtedele oli kõige eredam sündmus uuenenud Vabaduse väljaku avamine, teistele sügisesed valimised Tallinnas, mis andsid Keskerakonna linnavõimule suurema toetuse kui iial varem. Kolmandatele oli kõige tähtsam see, mis rikastas nende eraelu – kes armus, kes kaotas oma varanduse või vastupidi, sai rikkaks, kes kolis Tallinnasse elama või kellele tõi kurg peresse lisa. Igaüks võib omamoodi saada õnnelikuks.
Lõppev, 2009. aasta ei ole olnud lihtne mitte kellegi jaoks. Probleemid maailma ja Eesti majanduses pole ka tallinlastest niisama mööda läinud. Arvan, et 2010. aasta jääb kauboikapitalismile viimaseks aastaks Eestis. Ja ma arvan, et uue poliitika piirjooned selginevad järgmisel aastal veelgi. Ent uus pole ajaloos kunagi sündinud heast elust. Alati on uue sünnitanud kriis. Mõelgem sellele, kui paljud nendest inimestest, kes meile linnatänavatel vastu tulevad, on kaotanud töö. Suurel osal tallinlastest nõuab pingutust, et pühadelaud üldse kaetud saaks, uutest peokleitidest ja kallitest kinkidest pole juttugi. Liiga paljudel on sel aastavahetusel lauale panna ainult võlad ja ebakindlus tuleviku ees – kas kodulaen saab makstud, lapsed koolitatud jne.
2010. aastal murduvad meie silme all vanad müüdid ja vastandused. Vasaktsentrism pole enam sõimusõna – see on poliitika, millelt üha rohkem loodetakse, millesse üha rohkem usutakse. Ei ole enam üksteisele kõõrdi vaatavad eestlane ja venelane – on Eesti rahvas, keda me püüame ühes hoida. Ja ka peavoolu ajakirjandusel ei jää oma mõju taastamiseks teist teed kui koos neid toetanud poliitikutega ise seesmiselt puhastuda. Arvan, et tuleb moraalse ja maailmavaatelise selginemise aasta. Suurema murrangu eelne aasta, mis Eestis toimub seoses eelseisvate 2011. aasta valimistega.
Täna on usk helgemasse tulevikku kui jõuluvalgus – kõige pimedam aeg on jõulude eel. Siis osatakse hinnata ka küünlaleeki kuusepuul. See küünlaleek ütleb meile täna, et me saame asjad korda ka Toompeal ja riigis. Mõnes mõttes on Tallinna linn justkui valguse tungal keset praeguseid raskusi. Ning see tungal põleb eredalt ainult seetõttu ja senikaua, kuni rahvas meid toetab.
Ilusat jõuluaega ja tegusat uut aastat!