Viis ja pool sajandit on tänaseks möödas ajast, mil
Gutenberg leiutas trükipressi. Ideede levimise kiirus ajas ja ruumis muutus radikaalselt. 1775. aastal konstanteeritakse Prantsuse Akadeemia ees “iga kodanik trükikunsti vahendusel võib kõnelda kogu riigiga”.
Nüüd on Internet. Ja paljude meelest on avaliku arvamuse laegas lõplikult lahti, väravad avatud. Igaühel – nii võimukal kui äbaral on võimalik “kõnelda kogu riigiga”.
Või kas on?
Juba me näeme, kuidas siingi sfääris võtavad maad omad hierarhiad, ajavad juuri uued seadused, kerkivad esile omad oraatorid. Miljoneile on ja jääb vaid teoreetiline võimalus kõneleda miljonitega.
Mulle näidati hiljuti dokumenti, mis kirjeldas N-viisi, kuidas muuta oma kodulehekülg külastatavamaks. Enamik nendest “direktiividest” olid minu silmale sama keerulised kui trükikunsti peensused sadulsepale, aga nad olid väga ilmekad!
Juba ammu ostavad rikkad ettevõtted blogipidajaid kui hingi ülesse, et need kiidaksid nende tooteid. Turundajad kiidavad avalikes foorumites ja jututubades oma tooteid.
Popstaaride ja filmikompaniide heaks töötavad terved leegionid suhtekorraldus- ja turundusspetsialiste, kes mängivad kalli tunnihinna eest teiste omasugustega sissisõda. Kõik see pole mingi uudis.
Ma ei räägi Delfist ja teistest taolistest “katakombidest”.
Aga küsigem, paljud Eesti tänastest blogidest on loodud kuskil erakondade tagatubades ja palju neid valimiste ajal juurde luuakse?
Iga toimiv teaduslik leiutis – kui tahes üllastel ideaalidel ta on loodud – leiab rakendust temale täpselt vastupidistel kaalutlustel. Ka Internet ja “sõnavabadus kõigile” leiab ärakasutamist.
Lõpuks taandub kõik taas ja taas iga lugeja enda kriitilisele mõistusele.
Ma pole Interneti osas põrmugi nii umbusklik kui mõned on tahtnud mind kujutada. Tõsi, nagu paljudel minuealistel oli minulgi keerulisem arvuti kasutamise peensusi omandada.
Ja paar korda olen ma “Selle Pagana Kasti” tahtnud aknast välja visata küll, ainult allkõndijaist on kahju hakanud ja ma üldiselt püüan olla korralik kodanik ning mitte huligaanitseda.
Ma armastan endiselt hoida käes trükipressist värskelt välja lipsanud raamatut ja ei vahetaks seda tunnet kunagi sülearvuti ja online-raamatu vastu.
Mäletan Tallinna linnapeaks oleku ajast, kuidas peletasime linna asjaajamist paberkandjatelt erinevate E-lahenduste suunas ja saavutasime selles vallas teatud edu.
Pärast seda olen isegi skeptilisem selles osas kuivõrd siiralt on mitmed Eesti kõrged väliskülalised kiitnud E-valitsust, kus ma isegi istun.
Kui sa oled külaline, siis sa ikka ütled hea sõna, isegi kui sulle näidatakse sülearvuteid, mida sa pead pisut iseenesestmõistetavaks, - aga tuhka sellest.
Mul oleks natuke kummaline oma külalistele Hundisilmal näidata esimeste seas oma lauaarvutit ja kiita, kuidas ma sellega kirjutasin valmis oma enam kui 1000-leheküljelise raamatu. Ma annaks neile raamatu käes hoida.
Nagu vist ka ei näitaks skulptor oma külalistele ateljees esimese asjana tööriistu, vaid ikka skulptuure. Või kujutlte maalikunstnikku oma pintsleid uhkusega eksponeerimas, moekunstniku käärivalikut demonstreerimas.
Nagu Eestis ikka, vahendid ja eesmärgid võivad segamini minna. E-valitsus on tööriist, mille soovitud tulemus pole mitte moodne või mugav valitsemine valitsejate jaoks, vaid moodne ja mugav riik kodanike jaoks.
Mänguasjadest vaimustuda on muidugi nii poisilik.
Ma usun, et mõnele siiasattunule on esimeseks küsimuseks, “kas tõesti Savisaar ise?” Ma usun, et selle küsimuse klaarib ära esimene ajakirjanik, kes minu tagasihoidliku mõtteavalduse avastab, minu abilistele või pressiesindajatele helistab ning kinnitust küsib.
Jah, see olen mina.
Kas tegemist on “valimisteeelse trikiga” või mitte, seda näitab aeg – kas ma jätan peale valimisi siinsed jutud pooleli, nagu üks kunagine Tallinna linnapea või mitte.
Järgmisel korral püüan kirjutada sellest, mida mina pean lõppeva aasta suurimateks saavutusteks ning ka sellest, mis olid silmapaistavamad ämbrid. Säästmata värve ja närve.
Seniks soovin Teile kõigile ilusat aastavahetust ning edukat 2007 aastat!
Parimate soovidega!
Edgar Savisaar
