Edgar Savisaare Blogi

Sel nädalavahetusel olin Otepääl nagu kõik ausad suusaspordi sõbrad. Elasin kaasa paljudele asjadele – kõigepealt muidugi MK etapi võistlustele, kus nägin ka palju sõpru. Uskusin, et enne valimisi tuleb sinna niipalju ministreid, et võib kohapeal suisa valitsuse istungi maha pidada. Eksisin, peale Ansipi ei näinud suurt kedagi. Eelmisel õhtul oli kultuuriminister Palmaru ka läbi käinud. Mina sain pildipeale Äripäevas ja üleplaaniliselt isegi Postimehes. See viimane oli Pühajärve Spas läbi akna tehtud pilt, ei teadnudki, et ma lõõgastushetkel nii sümpaatne välja näen. Võib olla peaksin Postimeest tänama?

Olin sel nädalavahetusel Hundisilmal. Mida lähemale jõuavad valimised, seda vähemaks jääb aega sealset ilu nautida. See nädalavahetus oli õnnelik erand. Tegin majapidamistöid, seadsin korda jõulujärgset elu-olu. Nüüd on see aastavahetus lõplikult minevikku läinud. Kaunid jõulud olid nagu ikka.

Ma ei mõista neid inimesi, kes jõulumelu ei talu või isegi selle eest ära püüavad pageda. Ka mulle käib shoppamisepidu närvidele, mulle ei meeldi jääda jalgu poodides kingituste jahil ringi traavivatele inimestele. Aga ma tean, et ma pole ainus mees, kellel säärased eelarvamused.

Jõulud tähendavad mulle kodu, perekonda, headust, kokkuhoidmist jne. Aga nagu öeldud, jõulud on juba minevik. Poole aasta pärast on juba jaanipäev. Ja enne seda veel talu sünnipäev, mis langeb kokku Vabariigi aastapäevaga, lihavõtted ja emadepäev ning muidugi ka minu laste ja lastelaste sünnipäevad - veebruari lõpus ja märtsi alguses. Pidusid kui palju.

Jätsin praegu “tagasihoidlikkusest” meeldetuletamata, et mai lõpul tuleb mul ka endal järjekordne sünnipäev, aga sellega olen ligi 57 aasta jooksuljõudnud harjuda. Kõigile nendele pidudele tuleb ikka kogu pere kokku ja siis saab omavahel rõõmustada. Ainult Maria jääb seekord tulemata, sest tema on selleks liiga kaugel. Temaga peame ühendust interneti vahendusel, mõnikord ka helistame teineteisele.

Inimestest on nüüd küll räägitud. Tahtsin ka loomadest kirjutada, on ju nemadki Hundisilma pere liikmed. Igal hommikul käin nende juurest läbi ja püüan olla hoolitsev nende suhtes.

Mäletate minu valget küülikut, kes käis minuga koos Keskerakonna valimiskonverentsil Tallinnas? Reformierakond oli enne seda kinnitanud, et jänese väljatõmbamine kübarast, on kui mustkunst ja ilma selleta arstide ja õdede palkasid suurendada polevat võimalik. Tõestasime koos vastupidistja minu valge jänes tuli kübarast välja nagu vupsti.

Võimalik, et just tema oli see, kes kindlustas arstidele ja õdedele nende kaua oodatud palgatõusu.

Minu koduloomad on tihti olnud justkui avaliku elu tegelased. Toakass Adele paistis väga rahul sellega, et vana-aasta õhtul näidati teda suures plaanis Kanal2 pidupäeva saates.

Käib tähtsalt ringi ja ilmselt jutustab sellest ka hiirtele. Need aga on kindlasti tänulikud kuulajad.

Püüan tulevikus kirjutada oma mutiperest, kes pesitsevad Hundisilma all käikudes ammust aega ja küllap elavad ka mind üle. Pühapäeva õhtul hakkas lõpuks ka lund sadama. Kaua oodatud talv ei jäänudki taevasse.

Hommikul pidin autot lume seest välja kraapima. Hea värske tunne.

Ma luban, et mõneks ajaks on see viimane avalik kõne, mille ma siin blogis avaldan. Mu veebipäevik pole selleks mõeldud, et rääkida asju, mida olen juba rääkinud mujal. Kuid olukord sunnib.

Nimelt, möödunud nädala teisipäeval esinesin ühel konverentsil ja rääkisin avaliku võimu tegevusest infoühiskonna arendamisel. Mõned uudisteagentuurid käsitlesid minu kõnet ning nende tõlgendusest jääb mulje, et valasin kogu Eesti e-ühiskonna tõrvaga üle.

Ei ole nii! Tegemist järjekordse totaka näitega, kuidas üks ajakirjanik võib pisut kurja teha ning kellegi öeldu kergel käel pahupidi pöörata, sest ta pole süvenenud. Seda juhtub vahel, kahjuks küll.

Siin on siis ära toodud minu kõne ja ma loodan, et paljudele teist, kes te e-asjandusega lähemalt kokku puutute pakub see ülevaate riiklikust mõttemaailmast samal teemal.

Mind väga huvitab, mis te arvate – kas järeldused on õiges suunas või vales? Ehk tuleks mõtiskleda kapitaalselt teisiti?

Aga peamine – ma pole ütelnud, et kõik on halvasti. Vastupidi – ma ütlesin oma sõnavõtus ja usun südames, et me oleme saavutanud tõesti märkimisväärselt palju.

Kokku võtab selle mõtte järgmine lõik kõnest:

Kel huvi sügavam, lugege ka ülejäänud teksti.

Parimate soovidega!
Edgar Savisaar

Avaliku võimu tegevus infoühiskonna arendamisel

Tänasel konverentsil arutleme infoühiskonna arengu üle Eestis – vaatame, kus me oleme ja kuhu minna edasi. Samuti uurime mida on õppida infoühiskonna arendamisel maailmast.

E-riik on kujunenud kohati omalaadseks Eestit eristavaks tunnuseks. Paljud inimesed maailmas seostavad Eestit kõikjal leviva traadita interneti, e-valitsuse ja näiteks Skype-ga. Meid kiidetakse, meie kogemusega käiakse tutvumas ja abistame ka teisi maid nende e-riigi rajamise püüdlustes.

Aeg ajalt kostab ka kriitilisi arvamusi meie e-riigi kohta. Mõni arvab, et meie edu on ülespuhutud liialdus, kohati on ootused ette jõudnud tänastest võimalustest, mõni ennustab arengu pidurdumist.

Vaatamata pidevale arengule juhtub vahel ikka, et informatsioon ei ole kättesaadav seal, kus vaja ning inimestel tuleb vana moodi asja ajada. Arvestatav osa meie elanikest on endiselt e-riigi võimalustest eraldatud, kuna nad ei ole majanduslike võimaluste, väheste oskuste või motivatsiooni puudumise tõttu infoühiskonda kaasatud.

Uudse nähtusena on ilmnenud, et ka paljud internetikasutajad ei ole teadlikud loodud võimalustest oma elu lihtsamaks ja mugavamaks teha.

Täna saame julgelt öelda, et Eestis elab 98% elanikest piirkonnas kus on võimalik kasutada Internetti. Külatee programmiga on riik viinud Interneti ka nendesse piirkondadesse, mis polnud äriettevõtetele atraktiivsed. Vaatamata Interneti väga heale saadavusele ja sellele, et 63% elanikkonnast kasutab Internetti, on siiski vaid alla poole leibkondadest seda võimalust kasutamas kodus. (42%-l leibkondadest on arvuti, mis on internetis)

Kuigi Eestis maksame keskmiselt kaks korda vähem interneti teenuse eest kui meie kaaslased Euroopa Liidus on inimesed toonud välja just hinna kui ühe põhilise takistuse arvuti soetamisel ja interneti teenuse ostmisel.

Nagu mõnedes meie naaberriikides on ka Eestis analoog-mobiiltelefonivõrgu NMT 450 sulgemisega vabanenud raadiosagedusala võetud kasutusele kogu Eestit katva lairiba andmesidevõrgu arendamiseks. Antud sagedusalas on teenuse pakkumine algamas juba käesoleval kuul 8 maakonnas ning hiljemalt juulist peaks teenus kättesaadav olema üle Eesti. Oleme veendunud, et konkurentsi laienemine kogu Eesti territooriumile hoiab ka hinnad kontrolli all ja suurendab teenuse kasutajate arvu.

Tehnilise juurdepääsu võimaluse tagamine kõigile elanikele on oluline tegur digitaalse lõhe süvenemise pidurdamiseks. Inimesi kogu Eesti territooriumil toob infoühiskonnale lähemale ning annab võimalusi uute teenuste arenguks ka hiljaaegu tõsiselt käivitunud maapealsele digitaaltelevisoonile üleminek.

Infoühiskonnas hoitakse, teisendatakse ja edastatakse enamikku teabest universaalsel digitaalsel kujul. Samuti peab olema infoühiskonnas kõigile tagatud juurdepääs teabele.

Riigi poolt vaadatuna on tänaseks täidetud olulised eeldused teel infoühiskonda.

Esiteks on enamus riigi ja omavalitsuse asutuste poolt käideldavast teabest digitaalsel kujul, kusjuures vastavate infosüsteemide tehnoloogiline tase on piisavalt kaasaegne.

Teiseks on olemas turvaline ja universaalne andmevahetuse keskkond X-tee, mis teeb võimalikuks erinevate ametiasutuste infosüsteemidega hallatava teabe kasutamise ja sidumise kodaniku vaates terviklikuks teenuseks, sõltumata sellest millist tehnoloogilist platvormi ametiasutustes kasutatakse.

Kolmandaks on olemas e-keskkonnas isiku tuvastamise infrastruktuur, mis omakorda annab võimaluse isiku üheseks ja tõestatud identifitseerimiseks virtuaalses maailmas. X-tee loomisega ja ID kaardi kasutamisega oleme saavutanud olukorra kus teenuse osutamiseks vajalik teave on saadaval kuid me pole loonud nn. superandmebaasi, millega vähendame oluliselt ohtu, et teabe kasutamisega riivatakse isikute privaatsust ja põhiõigusi.

Neljandaks on olemas riigi poolt pakutav isiku personaalne turvaline elektrooniline keskkond – kodaniku portaal, kust isik näeb riiki kui tervikut, kas kodaniku, ettevõtja või ametniku rollis ja kus saab ta hallata riigi või omavalitsusega suhtlemisel vajalikku teavet digitaalselt.

Viiendaks on loodud ka elektrooniline turvaline dokumentide vahetuse keskkond, mille kaudu liidestatakse avaliku sektori dokumendihaldussüsteemid ja mis teeb võimalikuks muuta kogu asjaajamine avalikus sektoris paberivabaks.

2006 aasta novembris kiitis valitsus heaks infoühiskonna arengukava 2013. Täna oleme läbimas murdepunkti, kus on oluline keskenduda pigem loodud infotehnoloogiliste lahenduste mõistlikumal viisil kasutamisele, kui tehnoloogiliste lahenduste endi loomisele.

Meie e-lahenduste kõrge rahvusvaheline maine ja edu e-riigi vundamendi loomisel on tõestanud meie oskust valida parimaid, perspektiivseid ja innovaatilisi tehnoloogilisi lahendusi. Samas ei saa aga kuidagi rahul olla nende lahenduste kasutamisest tulenevate kasudega meie inimestele igapäevases elus. Küllaltki sageli näeme kus uued ja tehnoloogiliselt fantastilised süsteemid tegelikkuses ei anna oodatut tulemust ega oma oodatud mõju. Vaatamata soovile infotehnoloogiliste lahenduste juurutamisega üht või teist valdkonda efektiivsemaks muuta on reaalsuses tulemus mõnikord pea vastupidine.

Mõnikord muudame protseduurid kodanikele hoopis keerulisemateks ning mõnede lahenduste kasutamine eeldab isikutelt põhjendamatult põhjalikke tehnoloogilisi teadmisi. Mõnd elanike vajadustest loodud terviklikku lahendust ei suudeta kasutusele võtta, kuna erinevad ministeeriumid ei suuda vajalikke õigusruumi muudatusi koostöös realiseerida.

Liiga tihti on ikkagi inimene ise see, kes peab teavet ühest asutusest teise paberkujul toimetama ja ennast igas asutuses autoriseerima, vaatamata sellele, et suurem osa avalike teenuste osutamiseks vajalikust teabest on erinevate valitsusasutuste infosüsteemides olemas ja seda teavet on võimalik turvaliselt ja teabe kasutajat tuvastades kasutada.

Kirjeldatud olukorra põhjus on selles, et me ei pööra küllaldast tähelepanu protsessidele ja neid sätestavatele reeglitele. Kipume unustama, et enamus täna kehtivaid elukorralduse aluseks olevaid reegleid, protseduure, loogikaid ja samuti infovahetuse printsiipe töötati välja ja kehtestati tingimustes, kus tänased tehnoloogilised lahendused puudusid. Info- ja kommunikatsiooni tehnoloogia kiire areng on andnud meile täiesti uued võimalused. Inimesed kasutavad neid võimalusi järjest rohkem ja sellest tulenevalt on hädavajalik kriitiliselt üle vaadata kas olemasolevad loogikad on adekvaatsed ka uute tehnoloogiliste võimaluste juures. Just infotehnoloogilised lahendused ja nendega kaasnev töökorralduse efektiivsemaks muutmine, lubab järjest juurdetulevaid avaliku võimu ülesandeid täita, ilma ametnike armeed suurendamata ja pakkuda hea töö eest ka väärilist ja motiveerivat tasu.

Infoühiskonna arengukavas 2013 seatud eesmärkide saavutamisel on avalikul võimul kanda kolm olulist ülesannet.

Valitsusautused on targad ja tulevikku vaatavad IT lahenduste tellijad ja ellurakendajad. Õigusaktidega määratud ülesannete paremaks täitmiseks toetavate infotehnoloogiliste lahenduste arendamisega on avalik võim loonud ja edasi arendamas vajalikku IT infrastruktuuri, mis lubab rääkida ühtsest teenuste- ja inforuumist, kus on kasutatavad, nii avaliku-, era- kui ka kolmanda sektori teenused. Samuti kujundab avalik võim läbi IT lahenduste tellimuste oluliselt nõudlust turul innovaatiliste lahendustele. Sellest tulenevalt saab avalik võim kaasa aidata IKT turu struktuuri muutumisele, kus suureneks suuremat lisandväärtust pakkuvate IT teenuste osakaal .

Valitsusasutused teevad koostööd avalike teenuste kvaliteedi tõstmisel kodanikele. Kodanikele tõeliselt kasulike ja vajalike teenuste osutamisel on hädavajalik, et teenuste arendamisel ja nende osutamise toetamisel IT lahendustega lähtutakse isiku aga mitte ametkonna vaatest. Siin on heaks näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi koostöö e-Toimiku projektis. Samuti teevad erineva taseme valitsusasutused tihedat koostööd e-Tervise projekti raames Sotsiaalministeeriumi vedamisel.
Valitsusasutuste infosüsteemid on koosvõimelised. Eestil on õnnestunud vältida ühe suure nn. „super infosüsteemi” loomist. Riigi infosüsteemi hajutatud arendamise printsiip ongi taganud kiire arengu ja innovaatiliste lahenduste loomise. Samas läbi isikutele osutatavate teenuste ühtses teenuse- ja inforuumis on üksikud valitsusasutuste ja ka avalikke ülesandeid täitvate ettevõtete infosüsteemid tugevasti seotud. Terviku tagamiseks peavad nii valitsusasutused kui ka äriettevõtted ja kolmanda sektori organisatsioonid arvestama ja tahtma jälgida koosvõime printsiipe. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium näebki oma koordineerivat rolli just osapooltele kasulike ja koosvõimet tagavate reeglite sõnastamises ja nende kehtestamises. Samuti peab MKM oluliseks koos Riigikontrolliga ka kokkulepitud reeglitest kinni pidamisel silma peal hoida.

Infoühiskonna arendamisel oleme kavandanud kasutada Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid, mille maht on 7 aasta jooksul ligi 1 miljard krooni. Selle ressursiga, kavatseme realiseerida koostööprojekte valitsusasutuste vahel, mis omavad olulist mõju tervele ühiskonnale. EU vahenditega kavatseme tõsta kvalitatiivselt uuele tasemele kohalike omavalitsuse võimekuse pakkuda kodanikele infoühiskonna kohaseid teenuseid. Selleks, et tegelikkuses keegi ei jääks ja kedagi ei jäätaks kõrvale on vaja õpetada inimestele pidevalt teadmisi, et igaüks suudaks enda jaoks realiseerida infoühiskonnaga kaasnevad võimalused.

Kokkuvõtteks Infoühiskonna arendamine on Eestis strateegiline valik.

Olen aeg ajalt püüdnud vastata vähemalt mingile osale nendest kommentaaridest, mis minu blogisse on ilmunud. Paratamatult saan seda teha valikuliselt, osa kommentaare on väga huvitavad ja nõuaksid pikemat arutelu; mingi osa on aga retoorilised, ega vajagi vastust.

Tiina Vidin on 10. jaanuaril kommenteerinud minu kirjutist kaubaturgude dünaamika kohta. Muuhulgas küsib ta sirgjooneliselt, mida ma üldse majandusministeeriumis olen ära teinud ning arvab, et põhiaur on läinud raudteele ja arengufondile. See on nii ja ei ole ka. Ärgu Tiina arvaku, et need kaks kergelt tulid. Mõnikord aga jäävad kõige tähtsamad asjad hoopis kulisside taha ja neid ei pruugi kõrvaltvaataja üldsegi tähele panna. Pean väga tähtsaks neid jutuajamisi ärimees Kruudaga, kus ma andsin talle tungivat nõu mitte müüa Kalevi kommivabrikut Soome ärimeestele. Kruuda võttis nõu kuulda ja tunnistas seda isegi ühes Eesti Ekspressi intervjuus. Minu jaoks on tähtis rahvusliku kapitali mõiste. Kui Kalev oleks tõepoolest läinud välisfirmade kätte, siis oleks meie majandus palju vaesem ja üheülbalisem. Seda firmade välismaale müümist on juba küll olnud.

Või teine näide. Pean oluliseks jutuajamisi Enn Pandi ja teiste Tallinki juhtidega, kus ma neid – vastupidi eelmisele juhtumile – julgustasin läbi viima „sajandi” tehingut – ostma üles Silja Line aktsiad. Soome majanduse kroonijuveel tuli sellega eestlaste kätte. Kes oleks 10 aastat tagasi suutnud seda ette kujutada. Ka nüüd kõhklesid Tallinki juhid mõnda aega enne kui söandasid otsuse vastu võtta. Arusaadav, oligi riskantne tehing – kolm korda suurem kui raudtee tagasiostmine! Olen päris rahul, et ainukese Eesti ministrina ja veel enne kui see tehing teoks sai, võtsin kokku pressikonverentsi ja ütlesin, et toetan Silja ostmist. Ministri positsioonilt ja ministri vastutusega ei ole sugugi nii lihtne selliseid asju välja öelda.

Üks minu eesmärke majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ongi olnud toetada ettevõtteid ja ettevõtlust, algatada uute firmade loomist jne. Selle ligi kahe aasta jooksul on olnud kümneid suuremaid ja väiksemaid firmasid, kellele ma olen soovinud tuult tiibadesse. Meelde on jäänud Estonian Celli (üks suuremaid investeeringuid Kirde-Eestisse), Efore, Trendgate ja mitmete teiste firmade avamine.

Küllalt palju oleme viimasel ajal panustanud infrastruktuuri välja ehitamiseks, eriti teedesse ja sadamatesse. Kohalike teede rahastamine suurenes kolm korda. Veel mõni aasta tagasi peeti seda ainult „kohalikuks” mureks. Viis sadamat on avatud või rekonstrueeritud selle poolteise aastaga. Kõige suurem muidugi Saaremaa süvasadam, kuhu me investeerisime ligi 200 miljonit krooni, samuti ka Sõru sadam, Kihnu sadam ja Ruhnu sadam. Lääne-Eesti väikesaarte ühendus mandriga paranes märgatavalt. Rohelise tule avasime ka Sillamäe sadamale, mis on küll erasadam, aga mille valmimiseks riik kindlasti kaasa aitas.

Ärme unustame ka suuri riigimaanteid. Möödunud aastal valmis Jõhvi-Tartu-Valga maantee. Sellel aastal algas Puurmanni liiklussõlme rajamisega Tallinn-Tartu maantee laiaulatuslik ümberehitamine.

Erilist tähelepanu nõudis laevandus. Maanteed on ju ülekoormatud, Euroopa Liit keskendub nüüd liikluse ümbersuunamisele raudtee- ja meretransporti. Avati uued laevaliinid Mõntu-Ventspilsi ja Sillamäe-Kotka vahel. Ilma erilise kärata vaieldi läbi ja sõlmiti praamilepingud mandri ja Lääne-Eesti saartevahelise laevaühenduse korraldamiseks. Alati pole see protsess nii rahumeelne olnud, isegi mõni minister on selle pärast tagasi astunud kui kokku ei suudeta leppida. Kõige tähtsamaks laevanduse valdkonnas pean valitsuse otsust laevandustoetuste väljamaksmise kohta. Praktiliselt kõik Euroopa riigid peale meie on seda juba pikka aega teinud. Meie laevandus kaotas konkurentsivõimet ning suur osa alustest lahkus üldse Eesti lipu alt. Üliliberaalsete eelarvamuste tõttu hoiduti nende toetuste maksmisest kõrvale ja lasti meie laevastikul hävineda. Lõpuks oli aga ka Reformierakond sunnitud järele andma ja 2007 aasta eelarves on laevandustoetused sees.

Päris pikalt võiks kirjutada tööst seadusandlusega, sest seaduste täiendamisel, uuendamisel ja muu Euroopaga harmoniseerimisel on kõigil ministeeriumidel suur tööpõld. Seadusi oli palju, kõige rohkem oli vaidlusi sundvõõrandamise seaduse ja postiseaduse ümber. Sundvõõrandamise seadus andis võimaluse teedeehituse jne puhul mitte lasta protsessi venida kui pooled kokku ei lepi. Seni kestsid vaidlused selles küsimuses aastaid, sest venitamist kasutati shantaaziks, et riigilt rohkem raha välja pressida. Tundub, et nüüd saime maatükkide võõrandamisküsimused kännu tagant välja. Pikalt vaieldi ka postiseaduse üle, kus me ei olnud nõus postiturgu kohe ja täielikult avama. Kui me oleksime siinjuures järele andnud siis oleks erafirmadele jäänud postiturul koor ja kasumid, riigile kuuluvale Eesti Postile aga kohustused ja kahjumid. Praegusel kujul vastu võetud postiseadus võimaldas säilitada maal odava postiteenuse nii, et see oleks kõigile kättesaadav.

Olen juba pikalt kirjutanud ja veel pikemalt võiks jätkata. Lihtsam on aga seda teha loetelu kujul, kuhu ma püüan lisada veel mõned nendest sammudest, millega majandus- ja kommunikatsiooniministeerium viimase poolteise aastaga on tegelenud. Järjekorrale selles loetelus ärge pöörake tähelepanu, see on juhuslik.

1. Sõlmisime lepingu põlevkivi varude uurimiseks, kaevandamiseks ja põlevkiviõli tootmiseks Jordaaniaga. See on pikaajaline projekt, esimest korda läheb Eesti Vabariik sellisesse mastaapsesse üritusse oma know how’ga. Väljavaated on küllalt head.
2. Alustasime uue jäälõhkuja projekteerimist, seejärel läheb lahti ka ehitamine. See annab kindlustunde, et me suudame korraldada laevaliiklust ka rasketes jääoludes ega pea iga kord naabrite käest abi paluma.
3. Algatasime koos Leviraga ülemineku digiTVle. Mõned kritiseerivad meid selle pärast, aga usun, et tulevikus öeldakse aitähh. Televaatajad saavad vaadata mitu korda suuremat valikut telekanaleid, maapiirkondade telepildi tase paraneb tunduvalt ja samas sagedusalas saab vaatama hakata rohkem programme.
4. Saime valmis Estlinki merekaabli, mille kaudu muutusime osaks Põhjamaade energiaturust. Pikk projekt, esimest korda püstitas selle ülesande minu juhitud valitsus 1991. aastal, nüüd viidi see edukalt lõpule kui ma taas valitsuses olin.
5. Lõpuks ometi hakati toetama ka elamuehitust ja elumajade rekonstrueerimist. See puudutab nii tagastatud majade üürnike probleemi lahendamist kui ka noori perekondi ja üldse avalikus sektoris töötavaid inimesi. Varem on see olnud tabu-teema ja ega nüüdki kõik valitsuspartnerid sellele hea pilguga ei vaadanud. Võrdluseks: vahendid sellesse valdkonda kasvasid üle kolme korra. Kuna need olid eelmiste valitsuste ajal vahepeal lausa nullis, siis ega millegagi hoobelda tegelikult ei ole. Sellesse valdkonda oleks vaja palju rohkem panustada. Inimesed tahavad oma kodud korda saada ja neid peaks rohkem aitama. Tallinna linn on olnud selles küsimuses tublim kui Eesti riik ja võtnud endale ülesande tõepoolest ka lahendada neid probleeme, mida riik inimestele on tekitanud. Vaadake vaid kuidas kerkivad uued elamud Loopealsele ja mujale.
6. Raudteeliiklus on tihenenud. Eelmisel aastal pandi tööle uusi rongikoosseise (kiirem rong Tallinna ja Tartu vahel jne), selle aasta algul lähevad käima uued koosseisud Tartu ja Valga ning Tartu ja Orava vahel, samuti ka Tallinna-Peterburi rong.
7. Toetasime inimesi keda tabas kütteõli järsk kallinemine. Küttehinna ootamatu kallinemine eelmisel talvel lõi paljudel inimestel jalad alt ning riik oli lausa kohustatud neid aitama.
8. Perspektiivne on vedelkütuse hoiustamisleping, mille sõlmisime Soomega.
9. Korraldasime läbirääkimised odavlennufirmaga Ryanair. Kui hästi läheb, siis toob see juba sellest sügisest kaasa lennukipiletite kahekordse odavnemise. Maailma saavad vaadata ka need inimesed – tudengitest kuni pensionärideni – kellel see seni ülejõu käis.
10. Kirjutasime alla koos Läti, Leedu, Poola ja Soome transpordiministritega RailBaltica ehitamise memorandumi, mis peaks meile tagama kiire ja mugava ühenduse Euroopa südamega, mida me oleme ammu soovinud.
11. Rajati uued postkontorid Sakus, Suure-Jaanis ja mujal.
12. Internetiühendus tehti kättesaadavaks ligi 90% Eesti territooriumil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium algatas selle Külatee 3 programmi kaudu. Tänaseks on teenusepakkujad rajanud oma infrastruktuuri ka seni vähetasuvaks peetud aladel ning tuhanded inimesed on kasutanud tekkinud võimalust internetiga liitumiseks.
13. Välja on töötatud mitmesugused strateegiadokumendid ja arengukavad, mis võimaldavad meil selgema pilguga vaadata tulevikku. Loetleksin ettevõtluspoliitika, teadus- ja arendustegevuse, elamumajanduse, infoühiskonna, transpordi, turismi ja tarbijakaitse arengukavasid. Nüüd me teame, mida me tulevikult soovime ja millised on meie tegelikud võimalused!

Kolmteist on just sobiv number mille pealt katkestada, sest aeg sai otsa. Kui keegi soovib võin teinekord püüda siit jätkata.

Ma olen mõned päevad ajapuudusel vaikinud. Keskerakond pidas eile Rahvusraamatukogus oma valimiskonverentsi.

Valimiskonverents on sündmus, kus kandidaadid ja erakonnakaaslased lepivad kokku kõige olulisemas, mis valimistesse puutub. Selle ettevalmistustööd on võtnud kogu vaba aja.

Mul on hea meel, et saal ja rõdu olid rahvast pilgeni täis. Inimesi oli tulnud koguni nii palju, et kõik ei mahtunud suurde saali ära. Ma alustasin oma sõnavõttu just sellest – tänasin kõiki tulemast ja tõdesin, et rahvast täis saal tähendab ainult ühte: Keskerakond on nendeks valimisteks valmis!

Ma toon selle postituse lõpuks ära ka kogu kõne, lootmata muidugi, et enamik minu lugejaist selle algusest lõpuni läbi närida soovib. Selliseid poliitikahuvilisi on igas ühiskonnas pigem vähemus.

Põhisõnum on selletagi selge:

4. märtsil on valik inimeste jaoks on väga lihtne. Kas Reformierakond, kes räägib suurtest numbritest, samas tõrgub ette võtmast konkreetseid samme inimeste heaolu parandamiseks.

Või Keskerakond, kes näeb majanduskasvu suurte numbrite kõrval ka inimest ning taotleb, et riigi rikkus väljenduks ka meie perede ning tööinimeste paremas toimetulekus.

Teisisõnu, meie prioriteediks on paremad palgad, toimiv haridussüsteem, korralik arstiabi, aga ka suuremad pensionid.

Reformierakond näeb numbreid, meie inimesi.

Keda huvitavad poliitilised teooriad, neile soovitan tähele panna järgmist lõiku:

“Ühe suurem on tung keskele. Meie ideoloogilise levialasse, kõige kvaliteetsemasse levialasse.”

See ongi nende valimiste eripära kui erakondi vaadata. Keskerakonna konkurendid ajavad kõik Keskerakonnaga sama juttu: tõstame palkasid, mõtleme pensionäridele, tõstame lastetoetusi, mõtleme sotsiaalküsimustele… On neil ka laul leitud.

Küsimus taandub niisiis sellele: kellel on lihtsalt sõnad ja ehk ka mõned suured numbrid, kes aga on tegelikult näidanud, et ta suudab inimeste heaks midagi ära teha ning kellel on kava järgmisteks sammudeks?

Ma arvan, et Keskerakonna edu see tagabki, et valimiste põhiküsimuseks on tõusnud tervishoid, palgad, inimeste toimetulek. Mis tähendab, et nende valimiste põhiotsus toimub Keskerakonna levialas, kõige kvaliteetsemas levialas.

Head kõnelugemist, kel aega jätkub!
Edgar Savisaar

Edgar Savisaare ettekanne Eesti Keskerakonna valimiskonverentsil
Tallinn, 14. jaanuaril 2007
Eesti Rahvusraamatukogu konverentsikeskuses

Lugupeetud erakonnakaaslased ja külalised!
Head võitluskaaslased ja toetajad!

Tänane pungil täis Rahvusraamatukogu saal räägib iseenda eest. See on keskerakondlaste ja meie toetajate soov ja tahe kaasa rääkida oma riigi käekäigu suhtes, mis on toonud siia noored ja vanad, mehed ja naised.

See on inimeste veendumus, et Keskerakond on suuteline kujundama mitte ainult tänast päeva, vaid ka kaugemat tulevikku. See on alatine valmisolek võtta vastu uus väljakutse.

Selle nimel ollakse siia, teadmiste ja hariduse kantsi, kogunetud nii lähedalt kui ka kaugelt.
Ma tänan Teid kõiki, kes Te siin olete ja meie arupidamisel kaasa lööte!

Tänan usu eest, et Keskerakond suudab Eesti elu paremaks muuta ning valmisoleku eest selles ise osaleda!

Sel päeval pole minu võimuses enamat, kui see minu üks hääl Eesti Vabariigi kodanikuna. Kuid sellel päeval, Riigikogu valimiste päeval, ei ole kaalukamat ja otsustavamat jõudu, kui see üks hääl igaühe käes.

I Keskerakond valitsuses

Me läheme nendele valimistele võimul olles. Olukorras, kus selge enamus Eesti inimestest on meie võimuga rahul.

Eesti on heas vormis. Tõeliselt heas vormis alates sellest ajast, kui Keskerakond on tugevatel positsioonidel vabariigi valitsuses ja suures osas omavalitsustes.

Keskerakonna kaasamine on lisanud valitsustele stabiilsust ja jätkusuutlikkust ning tugevdanud sotsiaalset mõõdet, millest muidu jäi nii vajaka.

Tänaseks on selge, stabiilne pikaajaline võim ilma Keskerakonnata pole Eestis enam võimalik. Seda on näidanud ühemõtteliselt Eesti poliitilise lähiajaloo õppetunnid.

Ajutisi valitsusi, milles puudub Keskerakond ja mille populaarsus on madal, võib luua, aga need on nõrgad ja ei ole suutnud kunagi pikalt püsida.

Alati on tarvis olnud Keskerakonda, et me tooksime valitsusse mõistuse ja tavalise inimese hääle. Meie asjalike ministrite koostöö on teistele eeskujuks. Tänu meie võimele üksteist mõista, oleme olnud kõigi nende valitsuste selgrooks, kus me oleme osalenud.

See on taganud Eestile kiire ja jätkusuutliku edasiliikumise.

II Valitsus Reformierakonna ja Rahvaliiduga

Viimased kaks aastat on seda järjekordselt tõestanud.

Me oleme näidanud, et Keskerakonna mõistlik meel ja läbimõeldud poliitika on ja jääb eduka valitsuse stabiilsuse garantiiks.

Pärast Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu äpardunud ”vahevalitsuse” loomulikku lõppu on hoo sisse saanud kogu ühiskonna kiire areng.

Alustades majanduse ja kultuuriga ning lõpetades spordiga. Nii edukat aastat nagu äsjalõppenud 2006. aasta, pole Eestil seni olnudki.

Selle valitsuse üks olulisemaid saavutusi on olnud kiire majanduskasv, mis tuli kaasa Keskerakonna võimuletulekuga (algul 2002. aastal ning seejärel 2005. aastal).

Majanduskasvu suured numbrid iseenesest ei tee veel kedagi õnnelikuks, tähtis on ka pööre suurema sotsiaalsuse suunas.

Esimesed sammud tegime kohe peale võimuletulekut:

- Pensioni kasv 1200 krooni – kui mõne varasema valitsuse ajal kaaluti hoopis pensionide vähendamist;
- Koolitoit ligi 150 tuhandele õpilasele – mis on olnud ainult meie haridusprogrammi prioriteediks;
- Kohalike teede ehituse kolmekordne kasv – veel kaks aastat tagasi oli kohalike teede eest hoolitsemine iga valla oma mure.

Nõnda me alustasime – suurelt ja uhkelt ning silmanähtava edasiminekuga inimeste elus.

Meie saavutused ei seisne ainult selles, mis me oleme korda saatnud, vaid ka selles, mida me oleme suutnud ära hoida.

- Selle valitsuse ajal ei räägita enam, et põllumajandustoetused on kurjuse kehastus, vaid neid jagatakse vajadust mööda.
- Selle valitsuse ajal moodustati tulevikku vaatav arengufond, mitte eraõigusliku vaid avalik-õigusliku institutsioonina.
- Selle valitsuse ajal pole enam müüdud rahva vara, vaid pigem seda tagasi ostetud.

Kes oleks võinud oodata Reformierakonnalt kaasatulekut selliste mõistlike algatustega veel neli viis aastat tagasi? Ka nemad on õppimisvõimelised. Ning meie tahame olla neile head teenäitajad.

Veel enam tahan ma kiita Rahvaliitu. Pikaajalise koostöölepingu sõlmimine nende poolt Keskerakonnaga sidus omavahel kokku kaks Eesti kõige suuremat ja rahvale kõige lähemal seisvat erakonda.

Me leppisime kokku astmelise tulumaksu suhtes, euroopaliku palga suhtes, uue kursi suhtes tervishoiu valdkonnas, mis on järjekordne Keskerakonna ideede võit.

See on võimas algus ja esimene leevendus aegadele, mil inimestest üldse ei hoolitud ja kogu Eesti anti turujõudude stiihia hooleks.

III Rikas riik, parem palk!

Nendeks valimisteks püstitame uue eesmärgi, et jätkata ettevõetud teed. Meie sõnum on: Rikas riik, parem palk!

Me ei saa enam leppida ilusa jutuga Eesti jõukusest, kui see ei väljendu inimeste paremas sissetulekus ja toimetulekus.

Me ei saa enam leppida sellega, kui meile sisendatakse - rõõmustage statistika suurte numbrite üle!

Kui me lõime Eesti riigi, siis selleks, et meie lastel ja peredel, tööinimestel ja eakatel oleks parem tulevik ning kindlam olevik.

Rikas riik, parem palk! - tähendab, et me muudame Eesti majandusedu käegakatsutavaks ja tajutavaks iga inimese jaoks.

Rikas riik, parem palk! - tähendab, et me ei luba enam inimestele ülbelt visata, et kannatage veel 15 aastat, kuni saabub õnn!

Riigi rikkus peab väljenduma selles, et iga Eesti inimene saab oma töö eest väärilist palka ja keegi pole kõrvale jäetud.

Meie suur ülesanne on Eestist sellise heaoluühiskonna loomine, kus inimeste tööd tasustatakse vääriliselt.

Kus tunnustatakse neid, kes on juba andnud oma panuse ja neid, kes annavad igapäevaselt oma panust, et meil läheks paremini.

Meil läheb paremini siis, kui tänu oma edule oleme võimelised juurutama palgareformi, tõstma arstide, õdede, tuletõrjujate, bussijuhtide, politseinike, raamatukoguhoidjate ja õpetajate palku.

Kui oleme võimelised parandama tervishoiusüsteemi, kindlustama igaühele juurdepääsu korralikule arstiabile.

Kui oleme võimelised investeerima haridussüsteemi, mis võimaldab meie lastele parema koolihariduse ja üldse meile kõigile parema tuleviku.

Palgad, tervishoid, haridus, pensionid – need on meie jaoks võtmeküsimused!

IV Palgad ja pensionid

Ma tean, et kogu Tallinn on täis riputatud igat värvi plakateid, kus nõutakse rohkem palka ja suuremat pensioni.

Kõik parteid on selles suhtes justkui ühel meelel.
Isegi Reformierakond ühes rivis teistega.

Ütleme kõigile neile: tere tulemast meie paati!
Ütleme Reformierakonnale: kümme aastat õigel teel on Teid toonud Keskerakonnaga samadele positsioonidele!

Eks oli ka tagumine aeg!

Ka neile saadame me oma valimisplatvormi, mis täna konverentsile esitatakse. Kindlasti loevad selle ka teised parteid läbi ja saavad veel inspiratsiooni.

Ma ei ole aga kindel, kas kõik parteid suudavad kogu teekonda paremate palkade ja kõrgema pensioni nimel Keskerakonnaga kaasas käia, või väsivad poolel teel.

On meil ju ka sellised parteid, kellel on ainult loosungid, milleni jõutakse kaks kuud enne valimisi.

Keskerakonnal on põhjalik valimisplatvorm, mis sisaldab ulatuslikku palgareformi kava, haridus- ja sotsiaal- ning tervishoiuprogramme.

Muidugi on tore reformarite kombel unistada, et kauges tulevikus – 15 aasta pärast – oleme Euroopa viie rikkama riigi hulgas.

Seda on lihtne lubada, sest keegi ei pea vastutama lubaduse täitmise eest. Meie vanemad mäletavad, kuidas Nikita Hrushtshov lubas 20 aastaga kõik inimesed üldise õnneni viia. Kahekümne aasta pärast polnud ei õnne ega Hrushtshovi, ja ka aru polnud kellegi käest küsida.

Valimiskasti juures kutsume Eestimaa inimesi mõtlema mitte suurtele arvnäitajatele ega kaugele tulevikule, vaid omaenda elule ja tänasele päevale. Küsige eneselt: millist parteid Te usaldate, et see kannaks hoolt Teie vanaema eest, või milline partei aitab kaasa sellele, et Teie lapsed saaksid hea hariduse?

V Tervishoid

Mulle oli suureks pettumuseks, kui Reformierakonna esimees tegi nalja arstide ja õdede palganõudmiste üle ja arvas, et nende täitmiseks oleks vaja üht väikest võidukat sõda. See ei olnud tõsiseltvõetav jutt.

Olukord tervishoiu alal näitab kõige ilmekamalt, mis on nende valimiste põhiküsimus. Kas ainult makromajandus või siiski ka inimesed? Kas lihtsalt kõrge majanduskasv ja rikas riik või niisugune rikas riik, kus rikkus jõuab inimeste kätte suurema palga ja kõrgema pensionina?

Reformierakond tahab, et tervishoid näeks hea välja paberil ja arvnäitajates. Siis on võimalik Euroopas muretult rääkida Eesti majandusimest. Keskerakond hoolib arstidest, õdedest, kõikidest meedikutest, aga ka patsientidest – Eesti inimestest.

Kui Keskerakond on juhtinud sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda, siis on meditsiini jaoks alati leitud lisaraha.

Jaak Aab on olnud hea sotsiaalminister. Aprillis 2005, kui ta asus ministriametisse, haigutas eelmise valitsuse otsuste tagajärjel haigekassa eelarves mitmesaja miljoni kroonine auk, haigekassa nõukogu oli sunnitud pikendama ravijärjekordi, tervishoiuteenuste hinnad ei vastanud kaugeltki tegelikele kuludele. Arstiabi kättesaadavus oli halb.

2007. aastal suurendati aga Jaak Aabi ettepanekul arstiabi eelarvet 1,2 miljardi krooni võrra. Seda on rohkem kui kunagi varem. See andis talle ka võimaluse teha haiglatele ettepanek tõsta kahe aasta jooksul meedikute palkasid 40% võrra.

Meie usume, et kvaliteetne arstiabi ja tervishoiuteenused peavad olema kättesaadavad kõigile Eesti inimestele, mitte ainult selle jõukamale osale.

Selles ei õnnestu Keskerakonda kuidagi ümber veenda. Ning selle nimel, et meedikute ja patsientide huve kaitsta, oleme ka meie valmis selles vaidluses „barrikaadidele“ tõusma, kuigi eelistame rahumeelsemaid võitlusvahendeid.

Reformierakond on nimetanud meditsiinitöötajate palkade tõstmist mustkunstniku trikiks, jänese välja tõmbamiseks kübarast. Nende seisukohast nii ongi, et Eesti majanduskasvu jagamine inimestega meenutaks kui mustkunsti, mille saavutamiseks oleks vaja vallata mingit erilist võluväge.

Kuid armas Eestimaa ja armsad erakonnakaaslased – lubage mul Teile kinnitada, see pole mingi mustkunst. See ongi see, mida Eesti inimesed meilt ootavad ja tahavad.

Vaja on kindlaid põhimõtteid ja selget tahet ning koos me viime majanduskasvu Eesti inimesteni.

Mis see Reformierakond hoiab jänest kübaras ja ainult räägib temast.

Tõmbame ta sellest kübarast välja ja laseme vabalt rohelisele aasale ringi jooksma. Siis tulevad nii töötegijatele parema palk kui ka eakatele kõrgem pension kui ka kõigile tänapäevane arstiabi!

VI Eesti rikkus

Meie rikkus on juba piisavalt suur, et seda investeerima hakata. Samas, piisavalt väike, et niisama käest ära sulada, kui me teda ei investeeri.

Praegu tormiliselt muutuvas maailmamajanduses võib meie rahvuslik vara kiiresti kokku kuivada, kui me targalt ei talita.

Keskerakond leiab just sellepärast, et praegu on õige aeg investeerida Eesti riigis reaalsetesse töötegijatesse, käivitades põhimõttelise palgareformi.

Palgareformi ideed püütakse praegu pisendada ning isegi naeruvääristada. Aga alati paistab selle tagant veel midagi: mõnede majandusringkondade mure, et riiklik palgapoliitika ühel päeval tõesti muutub.

Siis ei aita enam hirmutamine ega naljatamine, siis tulebki tunnistada – enam ei õnnestu teenida kasumit selle arvel, et inimestele sente makstakse.

Valik on selge: kas kõrgem palk või inimesed lähevad ära mujale, kus elamisväärsem sissetulek.

Kolmandat võimalust pole antud!

VII Tööinimeste toetus

Selle nädala Kesknädal andis hea ülevaate, millistesse parteidesse tegelikult kuuluvad need inimesed, kes meedikute seas streiki õhutavad.

Aga ma küsin: mis siis?

Muidugi püüavad sotsid ja respublikaanid valimiste eel pingeid suurendada ning võimulolevatele parteidele, eriti Keskerakonnale ebamugavusi valmistada. See ei muuda aga fakti, et Keskerakond ise esindab samuti neid inimesi, kes täiesti õigustatult nõuavad rikkalt riigilt paremat palka.

See ongi ju meie valimisloosung!

Mitte ükski palgareform ei ole käivitatav ainult ülaltpoolt, ilma selleta, et oluline osa rahvast selle suhtes seisukoha võtaks. Niisugune oluline osa – meditsiini- ja ka haridustöötajad – on endast nüüd ühiskonnas valjuhäälselt märku andnud.

Teame, et neile kuulub veel ka nii mõnegi teise ala, näiteks päästeteenistuste ja politsei töötajate toetus, ehkki nood seda nii otseselt väljendada ei saa. Ja kui Reformierakond leiab, et arstide või õpetajate palk ei ole riigi asi, siis Keskerakond leiab: on ikka küll! See on meie palgareformi osa.

VIII Eesti rahvas

Paljud on kiitnud meie valimisreklaami, milles öeldakse, et Keskerakond on tõstnud Eesti rahva iivet – “Tehtud!”. Kiitus kiituseks, aga tunnistame, et just meie oleme rahvale andnud eeskujusid – meie perepoliitikat tunnustavad Keskerakonnaga liitunud pereinimesed, keda Eesti rahvas tunneb ning austab: nelja lapse ema Liis Tappo-Treial, kolme lapse ema Diana Klas ja nii mõnedki teised. Siinsamas saalis istub ka Mailis Reps, kes on kogu rahvale nähtavalt ja täiesti loomulikult suutnud ühitada ministritöö emaks olekuga. Muide, Mailisel oli eile sünnipäev, õnne talle ja tema perele!

Emapalk on samm õiges suunas. Aga minu meelest paneb ta emad ebavõrdsesse olukorda. Ausalt öelda – see samm jääb ka liiga lühikeseks.

Meie nii lihtsalt rahule ei jää! Meie nõudmised on selged:

- Sünnitoetused viielt tuhandelt kümnele tuhandele kroonile;
- Lapsehooldustasu kolmesajalt kolmele tuhandele kroonile;
- Igale lapsele lasteaiakoht kodu lähedal;

Tugev toetus lasterikastele peredele algas Tallinnas ammu enne seda kui Toompeal emapalgani jõuti ja andis siin ka tulemusi. Tallinna rahvas, mis seni ainult kahanes, hakkas järsku kasvama ja seda vaatamata suurele väljarändele. Positiivne iive Tallinnas – see on meie linnavalitsuse märk.

Keskerakonna jätkuva püsimise noorte ja paljulapseliste perekondade toetamise kursil tagab just selliste inimeste kuuluvus Keskerakonna perepoliitika kujundajate hulka, nagu Eesti Lasterikaste Perede Liidu esimees, seitsme lapse isa Kalmer Hütt, kes on ka täna siin saalis.

Me peame Eesti Vabariigi jätma niisugusele järgmisele põlvkonnale, kellel on olnud ilus lapsepõlv. Mul on hea meel jätta see ka väga paljudele Keskerakonna lastele. Nii ülekantud kui ka otseses tähenduses.

Inimesed on küsinud, miks keskerakondlastele on plakati peal põsele tõmmatud sinimustvalged triibud. Mina näen selles trikolooris meie põsel Keskerakonna sünnimärki. Keskerakond sündis Rahvarindest, mille märk oli samuti sinimustvalge. Me oleme Rahvarinde lapsed, meie riik on Rahvarinde poolt taastatud.

Meie trikoloor on rahumeelse ja tsiviliseeritud rahvuspoliitikaga riigi sümbol.

IX Eesti iseseisvus, Eesti raudtee

Ka raudtee tagasitulek Eesti kätte on minu jaoks rahvuspoliitiline samm. Me taastasime selle kaudu osa oma rahvusliku majanduse iseseisvusest, sest suured infrastruktuurid peavadki olema riigi omad.

Vahepeal võõrastesse kätesse sattunud raudtee on jälle Eesti rahva raudtee.

See on tähtis nii rahvusvaheliselt kui ka regionaalpoliitiliselt. See on tähtis ka majandusideoloogia muutuse aspektist.

Riik näitab, et ta on taas õige peremees. Totaalse erastamise aeg on möödas. Me ostame tagasi majandusharud, mis on strateegilised ja kus turukonkurents ei toimi.

Võib isegi öelda, et ostame Eesti tagasi.

Eesti majanduse võtmesektorid on enamikus välisfirmade omanduses. Kuni toimib konkurents, nagu mobiilsideturul, pole midagi katki. Kui me aga näeme, et väliskapital on hõivanud monopoolse niši, on aeg sekkuda Eesti riigil ning majandada neis sektoreis ise üldistes huvides.

Muidugi on see vaevaline protsess. Ka talude päriseksostmine meie ärkamisaja algul, oli vaevaline. Kuid meie vaarid läksid sellele, sest mõistsid, et ainult neile kuuluvates taludes on nende perel ja Eesti rahval tulevik. Selle unistuse kehastuseks sai ja on Eesti riik. Oleme siis ka meie oma vaaride väärilised!

Meie ei häbene sinimustvalget oma põsel valimisplakatil. Seda mitte ka Eldar Efendijev Narvas, kuigi mõned meediategelased teda selles süüdistasid. Juba 1988. aastal oli toonane Narva muuseumi direktor Efendijev selles linnas esimene, kes uhkelt ja avalikult heiskas trikoloori. Täna, nagu toona, on see vapper mees koos meiega, koos meie paljude vaprate meeste ja naistega, keda seob üks eesmärk.

X Keskerakonna valimisvõit

Tänasel päeval ei ole meie jaoks küsimus selles, kas me 4. märtsil järjekordselt valimised võidame. Meie ei mõtle mitte ainult enda erakonna valimisvõidust, vaid Eesti rahva võidust nendel valimistel.

Nii nagu Eesti rahvas õigeks peab, nõnda ka läheb. Meie jaoks on olulisem, et rahvas mõistaks, milles seisneb nende valik ja otsus.

Eeldused valimisvõiduks loovad meie erakonna edukas tegevus nii tänases valitsuses kui kohalikul tasandil.

Ütlen suur aitäh kõikidele tänastele riigikogulastele, kes on kandnud meie võimuloleku peamist raskust. Palun Eesti Keskerakonna Riigikogu-saadikutel meie hulgas hetkeks püsti tõusta. Tehkem neile üks mehine aplaus, nad väärivad seda! Tänagem neid tehtud töö eest!

Me ei luba endile enesega rahulolu. Me ei taha ka valijatele sisendada, et Keskerakond saab enim hääli niikuinii. Mitte keegi ei võida „niikuinii” – ka meie mitte.

Meie esmane kohus ja ülesanne on järelejäänud nädalate jooksul igal kohtumisel valijatega selgitada, et iga valima tulija hääl Keskerakonna kandidaadi poolt on meile asendamatu.

Iga hääl Keskerakonna kasuks tähendab suuremaid palku, kõrgemaid pensione, uusi lasteaiakohti, lisaraha kohalikele teedele, paremat arstiabi.

XI Hooliv, toimiv riik

Meie julgeme inimestele silma vaadata. Keskerakond vaatab otsa Eesti inimestele ja küsib neilt – kuidas Teil läheb?

Ja me näeme Eesti inimeste silmis suuremat usku paremasse homsesse. Aga me näeme veel midagi. Me näeme Eesti inimeste silmis üha suuremat nõudlikkust oma riigi suhtes.

Inimesed ütlevad meile, me oleme pingutanud viisteist aastat – riik on meie nimel tõeliselt pingutanud ainult mõned viimased aastad ning selle on taganud Keskerakond.

Neil on õigus. Viimased aastad on Eestit väga põhjalikult muutnud.

Lausparempoolne ideoloogia, mis ütles inimestele “meie hoolitseme riigieelarve eest, inimesed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad” – on asendunud järjest hoolivama riigiga ning seda on Keskerakond ellu viinud.

Ei õhukesele riigile, jah hoolivale riigile, jah toimivale riigile!

Me alustasime Tallinnast, kus me kaasasime inimesed otsustamisse ja hakkasime küsima nende arvamust. Me oleme ikka toetanud pensionäre nende igapäevases toimetulekus ja pakkunud neile lisatoetusi hinnatõusudega leevendamiseks. Me hakkasime ehitama uusi kodusid inimestele, kelle parempoolsete poliitika oli kodutuks jätnud.

Me viisime sama mõtteviisi riigi tasemele.

Eesti sai sellest jõudu juurde ja kokkuvõttes on sellest võitnud ka majandus.

Meie konkurendid Reformierakonnast tahavad inimesi veenda, et majanduskasv on ainuüksi nende saavutus.

Tegelikult on majanduskasv Eesti inimeste saavutus, milles Keskerakond on püüdnud neid aidata ja aidanud. Me oleme teinud kõik, et Eesti oleks riik, kus peale suurte ja säravate numbrite nähakse ka inimesi.

Me oleme 15 aastat seisnud Eesti rahva eest ja Eesti rahvas on 15 aastat toetanud meid. Me pole inimesi alt vedanud ja inimesed pole meid unustanud. Valimistel on edu saatnud ikka just Keskerakonda.

Me oleme võidelnud selle eest, et Eesti inimesed saaksid olla oma oleviku ja tuleviku peremehed!

XII Numbrid ja inimesed

Keskerakond on pakkunud välja oma selge nägemuse tervishoius, me oleme pakkunud välja töötava kava, kuidas tõsta inimeste palkasid ja pensione, meil on programmid hariduses ja kõigis teistes olulistes eluvaldkondades ja me tahame need viia Eesti inimeste ette, et nad saaksid meie kavatsustele anda oma hinnangu.

Probleeme on hakatud märkama ja neist rääkima. Paljud kiidavad nüüd meie ideid, kuid väidavad, et nad saaksid hakkama paremini. Meie küsime – kus nad siis varem olid?

Sel nädalal käis Reformierakond välja kolm pressiteadet penisonide tõstmise kohta, mis neil kavas olevat.

Eile teatasid nad oma kogunemisel, et pakuvad eakatele 15 krooni kõrgemat pensioni kui Keskerakond. Kõvad poisid, julgesid ikka lubada.

Seni seletasid nad, et pensionärid olevat kasutud, sest nad ei teeni riigile rikkust juurde.

Ega neil ka seekord peale pressiteadete pensionäridele suurt midagi pakkuda ei ole.

Aga nad vaatavad meie pealt ja püüavad järgi teha.

Armsad erakonnakaaslased, see on tegelikult ju hea olukord. Las nad teevad meid järgi. Mida rohkem inimesi liitub meiega, mida enam on neid, kes avaldavad toetust meie kavatsustele nüüd, seda kindlam on meie programmi ellu viimine.

Parempoolsuse kogu ideoloogia pudeneb tükkhaaval koost lahti. Ühe suurem on tung keskele. Meie ideoloogilise levialasse, kõige kvaliteetsemasse levialasse.

XIII Keskerakonna sõnum

Siit kõige olulisem. Mis on Keskerakonna sõnum nendel valimistel?

Meie sõnum on – Eesti on palju saavutanud, kuid sellest veel ei piisa, Eesti inimesed ootavad oma riigilt palju enam. Meie vastame nende ootustele, meil on selged sammud ette mõeldud, kuidas me Eesti elu kõigi Eesti inimeste jaoks saame paremaks muuta.

See on meie sõnum.

On põhjust rõõmustada selle üle, millega me oleme hakkama saanud. Kuid mida enam me saavutame, seda nõudlikumad me peame olema. Vaja on saavutada veel enam.

Inimesed ei taha ei õhukest riiki ega õhukest palka!

Ja kui Reformierakond väidab, et nemad annavad inimeste kätte rohkem raha, siis suhtume selle kriitiliselt. Ka meie oskame arvutada!

Nende algatusel langetati tulumaksu taas ühe protsendi võrra. Reformierakond räägib sellest kui „Suurest Võidust”. Tegelikkuses see tähendab täiendavalt vaid sada krooni inimese taskus.

Mis selle saja krooni eest saab kui meie tervishoid on samal ajal alarahastatud, pole piisavalt politseinikke ja päästeametnikke, kes meile häda korral appi tõttaksid? Pole korralikku haridust ega lastehoidu ning vahendeid selleks õhuke riik ei taga.

Vastuseks räägitakse eelarve ülelaekumisest, mida näevad ainult riigi raamatupidajad ning mis ei jõua inimesteni.

Selle sõnumi hoolivast ja toimivast riigist ning paremast palgast ja pensionist võtame siit kaasa ja kasutame järele jäänud poolteist kuud, et viia see sõnum iga Eesti inimeseni.

Teie, armsad kandidaadid ja erakonnakaaslased, olete need, kes selle sõnumi inimesteni peavad viima.

Me ütleme inimestele, et me mõistame nende tahet ning me kavatseme nende eest seista!

Ma usun, et kui me viime selle sõnumi inimesteni, kui me läkitame selle sõnumi rahva hulka, siis väljendub inimeste vastus valimiste päeval Keskerakonnale öeldavas jah-sõnas.

Siis oleme koos Eesti inimestega paremate palkade ja pensionite sõnumi läkitanud ka uuele Riigikogu koosseisule, uuele valitsusele, kellel ei jää muud üle kui käised üles käärida ja tööle asuda.

Asuda tööle, et viia ellu Eesti inimeste unistus veel paremini toime tulevast Eesti riigist ja veel paremini elavast Eesti rahvast.

XIV Valimistulle!

Armsad sõbrad, võitluskaaslased! Me läheme valimistulle. See väljend “valimistulle minema” on täiesti täpne, sest igaüks meist on kandideerimiseks nõusolekut andes avaldanud valmisolekut kaitsta Keskerakonna valimisprogrammis sõnastatud põhimõtteid ükskõik kui teravate või ükskõik kui madalate, ka isiklike kallaletungide kiuste. Me astume tule alla, tõmbame tule endi peale.

Keskerakonna poliitika ning selle elluviijad on läbi teinud rohkem tuleproove kui keegi teine Eesti avalikus elus. Kõik eelmised valimised on meid selles suhtes karastanud. See on meie tugevus, see on meie stabiilsus, mida valijad on ka vääriliselt hinnanud.

Eesti riigi rikkus peab jõudma iga inimeseni!

Jõudma iga inimeseni suuremate palkadena!
Parema arstiabina!
Parema haridusena!
Kõrgema pensionina!

Meis on jõudu see teoks teha!
Meis on see jõud! Meis on see usk! Meis on selleks valmisolek!
Jõudu meile!

Allolev mõttearendus tuleneb jubejussi poolt minu eelmise postituse juurde jäetud kommentaarist:

Kaubaturud on majanduses väärtuse loojateks igal juhul. Lihtsustatult käsitledes tuleneb see sellest, et kui näiteks metsaomanik Aafrikast hindab oma metsa ühel viisil ja metsa tarbija USA-st hindab seda teisel viisil, siis neil tekib võimalus omavahelise kaubavahetuse tulemusena mõlematel oma olukorda parandada.

Aafrika metsaomanik saab hulga tema jaoks hindamatuid USA dollareid ja USA-s paiknev metsaostja saab puidu odavalt kätte. Aafriklane on oma piirkonnas väga ostujõuline ja saab teha arukaid investeeringuid. Ameeriklane suudab tagada oma ettevõttele hea tootluse – kuna sai toorme odavalt.

Kui nüüd sellist kaubaturgu endaga läbi mängida, siis sisuliselt oleks vajalik tekitada enda isiksuse kahestumine.

Üks pool endast peab hindama müüdavat kaupa odavalt ja teine pool endast peab hindama kaupa kallilt – tehinguhind kujuneb kusagil vahepeal, et mõlemad pooled tunneksid ennast võitjatena. Isegi, kui selline psühholoogiline tasand on saavutatav, siis on veel vaja lahendada rahaline küsimus.

Kui tehingu hind iga järgmise tehinguga järjest kasvab, siis sisuliselt peab kaubavahetuses kaasatud oleva käibekapitali hulk ka pidevalt suurenema. Samas, kui aga osta enda käest ja müüa endale kaupa järelmaksu või pangalaenu peale, siis tegelikult ostja ei pea ju raha välja käima (pangalaenu korral) ja müüja ei pruugi reaalset raha saada (järelmaksu korral).

Ütleme, et iga järgmise tehingu maht on 10 % kõrgem ja kui tehinguid tehakse üks kord päevas, siis võivad nii ostja kui müüja ennast iga päev 10 % rikkamaks pidada: ostja investeerib iga tehinguga 10 % rohkem (ostetud vara on ju väärtus) ja müüja teenib raha iga tehinguga 10 % rohkem (sissetulek iga tehingu pealt kasvab).

Kuna üks pool endast on üle päeva müüja ja siis jälle üle päeva ostja, kuid samas teenib ta 10 % mõlema tehingu pealt, siis saab väita, et 10% on igapäevane teenistus.

Endaga kaubitsemine on hea näide. Sellisel viisil endaga tehinguid tehes võib ennast väga rikkaks kujutleda ja seda ka ise uskuma hakata. Sisuliselt tekitatakse majanduslik mull (mis vahest esineb aktsiaturgudel, vahest kinnisvaras ja mujal).

Kui nüüd see iseendaga kaubitseja peab vahelduseks poodi minema ja reaalselt endale süüa ostma, siis selgub, et rikkust nagu polekski (inimene on veetnud aega endaga tehinguid tehes, kuid tööl käinud ja palka saanud ei ole). Mull lõhkeb ja kaardimajake kukub kokku.

Ärge nüüd kujutage ette, et ma kõhutan päevad läbi Harju tänaval Majandusministeeriumi akna peal, kõlgutan jalgu ja rihin pilguga teisel pool tänavat liuväljal ringi tuiskavaid inimesi. Aga niipalju aega mul ometi on, et pilk mõnikord tõepoolest nendel pidama jääb.

Isegi täna veel uisutavad, kuigi päev läbi on kas sadanud või olnud niisama niiske ilm.

Võidakse küsida, mis selles liuväljas nii erilist on? Mina saan küll aru, miks inimesed selle uisuväljaku heameelega vastu võtsid.

Seal olid varem vaid varemed. Küll kõigi poolt austatud ja valusate mälestustega seotud, aga ikkagi rusud.

See, et nendest varemetest kümnete aastate jooksul jagu ei saadud, linna mainele küll hästi mõjunud. Jüri Ratas ja tema team on head tööd teinud. Enam ei nõua keegi Harju tänava täisehitamist, sest nähakse – liuväli sobib ja küll sobib ka see haljasala, mis kevadel peaks rohetama lööma.

Mulle meeldiks, kui seal leiaksid koha Tallinna noored, samamoodi nagu nad on enesele sobivaks teinud Tartus raekoja taguse ala. Ülikooli ajal olen isegi kui palju tunde Tartus Pirogovi platsil veetnud ja saan ka nendest aru, kes seda siin Tallinnas teevad.

Tõsi, meie omal ajal kordasime Pirogovil peamiselt oma ladina keele õppetükke või rääkisime Romuluse aegseid anekdoote – loodan, et vähemalt mõnedki tänastest noortest teevad sedasama.

Muidugi sai Tartu ajal igasugu tükke tehtud. Aga see oli ammu – tänaseks olen oma sarved nii otseses kui ülekantud tähenduses ammu maha jooksnud. Ning vana Pirogovi kivikuju vaikib loodetavasti ka edaspidi sellest, mida ta on näinud.

Üldse mulle meeldib aknast välja vaadata. Ja vahel teisiti ei saagi. Näiteks Tallinna linnapeaks olles.

Vaade Vabaduse Väljakule on üks atraktiivsemaid Tallinna linnas. Ma ei taha sellega öelda, nagu näeks plats täna tore välja. Küll aga tuleb tunnistada, et see on üks elavamaid paiku kesklinnas, mitte lihtsalt üks järjekordne autode parkimisplats.

Kaks korda aastas, kevadel ja sügisel pidasid Tallinna üliõpilased seal oma tudengipäevi. Õige mitmel korral sai käidud neid esmalt all tervitamas ning seejärel marsitud koos nende rongkäiguga mööda Harju tänavat Raekoja platsini.

Siis läksin mina tagasi linnapea kabinetti ning vaatasin sealt ülevalt, kuidas rongkäik tagasi Vabaduse Väljakule jõudis ja peatselt õlletelkide vahele laiali hajus. Üks blond tüdruk, Meeli Lepson on tema nimi, ajas vanasti neid tudengipäevade asju. Ei tea, kas enam ajab.

Igal juhul korraldas ta asjad nii, et iga kord tuli avasõnade ütlemiseks kuhugi otsa sõna otseses mõttes ronida. Ei saa ütelda, et ma eriti kõrgeid kohti armastan, aga Meeli reipal eeskujul tuli needki trikid kaasa teha.

Ja siis mürtsusid need tudengid mul akna all veel mitu päeva.

Nii et aknast näeb kõiksugu huvitavaid asju. Aga igaüks peab oma aknataguse ise avastama. Mõni elabki oma tolmuses toas ja nina kaustadest kõrgemale ei tõsta. Kahju küll.

Sellest liuväljast on sedagi kasu, et vähemalt Harju tänaval ta lausa sunnib inimesi vahel aknast välja piiluma, kui õuest kära tuppa kostab. Tuleb kevad, sulab jää, aga siis jäävad vähemalt Krishna kuulutajad, kes järjekindlalt kord või paar päevas minu ja teiste akende alt kuljuste helinal läbi tuiskavad ja oma laulukesi laulavad.

Väga sümpaatsed kollastes-oranžides rüüdes noored, kes kellelegi liiga ei tee ega halba taha.

Hoidke neid ja üksteist!
Edgar Savisaar