Edgar Savisaare Blogi

Pühapäeval langeb loodetavasti lõplik otsus. Ma ütlen “loodetavasti”, sest kahtlemata on iga valimiste-eelne periood igale asja vähegi tõsiselt võtvale erakonnale omamoodi kurnav. Aga et Eestit valitsetakse erakondliku demokraatia alusel, siis peavad erakonnad ka pingutama.

Ma arvan, et spurt, rahva valimiselevuse tipphetk, on juba ära olnud. Vähesed erakonnad on viimaseks valimiste-eelseks nädalaks midagi varuks hoidnud, televiisoris jooksevad enamasti kulunud ja moraalselt väsinud klipid, peaaegu ühelgi erakonnal enam nagu midagi lisada ei oleks.

Teisipäeval avaldatud uuringutulemustesse, mille kohaselt Keskerakond juhib 25-27 protsendiga, peab suhtuma ettevaatlikult, kuid ka uurijad ise on nõus, et kõige vintskemalt ja vaevalisemalt muutuvadki kõige viimased konkurente lahutavad protsendid. Üks või kaks protestihäält siin pilti enam suurt ei muuda, kui protestihäälte arvuline vahekord toetushäältega jääb tõenäostesse piiridesse, s.t. ei lõhata mingit suurt meediapommi. Aga vahetult enne valimisi saab libapommidega virgutada ainult rumalaid ühepäevaliblikaid – Eesti valija on aastatega siiski nii palju targemaks saanud, et teada, kui kiiresti pärast valimisi sääraste viimase hetke meediapommide toss hajub.

Ei oska öelda, et kellelgi praegu niisugust libapommi valmis oleks. Tänu sellele ongi seekordsed valimised kujunenud vähem räpaseks kui mõned algul ootasid. Keskerakond igatahes ei määri oma käsi.

Eelvalimised on osutunud aktiivsemaks kui esialgu ennustati. Kahe päevaga ligi 12% on päris hea tulemus. Arvan, et kolmas päev tuleb veel kõige suurema valijate osavõtuga. Ka eelmistel valimistel käis kolmandal päeval valimas 40% eelvalinute üldarvust. Minu jaoks on küsimus, kas täna lisandub valijatele veel 8 või isegi 10%?

Lisan mõned tähelepanekud eelvalimiste kahest esimesest päevast. Kõik kiidavad Tartut, kus esimene päev oli tõepoolest osavõtu poolest fantastiline, teisel päeval kukkus aga osavõtt arusaamatult palju. Tunnustada tuleb ka Lääne-Virut, kus samuti oli võrreldes eelmise korraga märksa kõrgem osavõtuprotsent.

Eraldi tooksin aga välja Tallinna. Protsent tõusis 8,8-lt 10,1-le, aga pidades silmas Tallinna mastaape, oli valijate arv siin muidugi kõige suurem. Kui Tartus osales kahe päevaga ligi 10 000 valijat, siis Tallinnas 25 000 inimest. See on kindlasti omaette näitaja.

Mujal suurenes eelvalimistel osalenute arv samuti 1-2% võrra, ainult Ida-Virumaa jäi paika. Rahutuks see ei tee, sest sealne rahvas on ka varem keskendunud mitte eelvalimistele, vaid pühapäevale, valimiste päevale.

Panin ka tähele, et e-valimiste tulemused on nirud. 1% päevas näitab, et sellest tuhinast on enamus inimesi vist küll üle saanud. Nähtavasti ikkagi kaheldakse, kuivõrd on e-valimised usaldusväärsed ja kas saavad valijad oma eelistusi salajas hoida nagu seadus ette näeb.

Jäänud on veel kolmas eelvalimiste päev. Minu nõuanne kõigile, minna julgelt valima ja teha valik oma parema äranägemise järgi. Mõistagi Keskerakonna kandidaatide kasuks.

*Pilt Postimees Online’ist. Artikli juurest, mida saate lugeda siit.

Ma tean, et Reformierakond on tellinud telereklaami, kus mulle mitmeid patte ette heidetakse.

Ma ei ole solvunud pigem kurb – kas tõesti tundus neile, et Eesti poliitika pole piisavalt negatiivselt laetud?

Mõned minu ümber on mind viimastel päevadel surunud, et ma ütleks midagi sama krõbedat neile vastu. Ma ei kavatse seda teha. Ja jään enesele lõpuni kindlaks. Kahel põhjusel.

1) Ma ei arva, et keegi võidaks sellest kui nüüd ka Keskerakond kulutaks viimased päevad sellisele räpasele isiklikule kampaaniale. Kuidas see Eestit edasi aitab?

2) Me tahame rääkida nendest küsimustest, mis aitavad Eesti inimesi edasi. Me ei taha arutada, kes saab peale valimisi millise ametikoha!

Ma arvan, et ma mõistan, mida Reformierakond minu solvamisest võita tahab: tahab meeletult ja meeleheitlikult, et me ei võrdleks tegusid ja tulevikuplaane.

Muidu paneksid kõik tähele:

1) Keskerakonna “Jah!” tasuta koolitoidule – Reformierakonna “Ei!”

2) Keskerakonna “Jah!” arstiabi kättesaadavuse parandamisele -
Reformierakonna “Ei!”

3) Keskerakonna “Jah!” kõrgematele palkadele – Reformierakonna “Ei!”

Jne jne

Mina tahan nende teemade üle – haridus, arstiabi, palgapoliitika - viisakalt ja rahumeeli arutada ja soovin, et meie valijad mõtleksid meiega kaasa ja tuleksid meiega kaasa kui nad nii soovivad.

Ei lähe mina sõtta ühegi ametikoha eest.

Teie,
Edgar

Tammsaarel on novell “Karjapoisi pühapäev”. Et ma vabariigi aastapäeval olin kodus Hundisilmal ja mitte Tartus sinivereliste vastuvõtul, siis sain ka mahti korraks raamatu kätte võtta.

Valimised on tulemas, Eesti tulevikule kriitiline hetk lähenemas, nüüd oleks vaja hoida sidet sügavamate väärtustega. Tammsaarelike väärtustega. Ega siis eesti rahvas teda ilmaasjata oma esikirjanikuks pea! Ma isegi arvan, et mitte ainult “kirjanikuks”, vaid ka Oma Rahva Suurimaks Esindajaks. Kui Tammsaare kandideeriks Eesti Vabariigi presidendiks, ei oleks tal mitte ühtki vastuhäält! Mulle tundub, et Hundisilma talus siin keset talve olen mina Tammsaarele lähemal kui nemad seal Tartus.

“Karjapoisi pühapäev” – ma mäletan seda juba koolist, vist lugesime kolmanda-neljanda klassi emakeele tunnis. Et poisikesele anti vaba pühapäev ja ta ei osanud sellega mitte midagi peale hakata, tegi ainult seda, mis teised talle ette ütlesid: tee! mine! vaata! Ja tema vaatas, läks ja tegigi. Aga kui suve ainus pühapäev jõudis õhtusse, ronis ta voore tippu, laskis pilgu üle õhtupäikeses länguvate varjude – ja nuttis meeletult.

See oleks nagu mõistulugu, mida peaksid kõik inimesed lugema enne valimisi. Karjapoisi pühapäev. Päev, kus sa saad ise otsustada, kuhu järgmisel neljal aastal lähed, mis riigis sa elad, kes sinu nimel tohib otsuseid langetada. See ainus pühapäev, 4. märts.

Kas inimesed saavad ikka aru, mida Tammsaare tahtis öelda ja mispärast Tammsaare, Eesti Vabariigi Parim Võimalik President, kirjutas meile “Karjapoisi pühapäeva”? Ma arvan, et ta tahtis meile ütelda: armas Eesti rahvas, ära ole nagu see karjapoiss, kes oma ainsal vabal päeval kartis olla tema ise! Ole ise! Mine, vali Eesti tulevik! Ole rahvas!

4. märtsil ulatab meile valimiskasti Anton Hansen Tammsaare.

Kui me eile Mart Laariga TV3 stuudios vastastikku väitlema asusime, siis kindlasti oli meil nii erinevaid kui ühiseid eesmärke.

Aga üks eesmärk, mida me mõlemad jagasime, on soov, et selles valimiskampaanias räägitaks rohkem lahti nende otsustuste sisu, mis valimistel valijate häältega kinnituse saavad.

Ja selle eest tunnustus Mart Laarile, kes tõsi küll esindab väga vastandlikke vaateid minu omadele.

Emotsionaalsed ja ratsionaalsed otsused

Reformierakond tahab, et me teeksime nendel valimistel emotsionaalseid otsuseid. Oravapartei mängib inimeste tunnetel ja seda rohkem kui kunagi varem. Inimesed, mulle tundub, tahaksid aga teha pigem ratsionaalseid ja mõistuslikest argumentidest kantud otsuseid.

Võimalik, et esimest korda vaadatakse erakondadele kriitilisemalt kui varem. Inimesed ei otsusta selle järgi, kellel on kõige parem lubadus, vaid selle järgi, kellel on kõige parem plaan selle lubaduse elluviimiseks.

Keskerakonnal on parim plaan tervishoius, parim plaan palkade tõstmiseks, parim plaan hariduses ning parim plaan inimeste toimetuleku parandamiseks.

Reformierakonnal on täna üks ilus lubadus kauge tuleviku - 15 aasta kohta ja üks vildakas ning põhiseadusega vastuolus plaan Tõnismäe monumendi saatuse kohta.

Valik on minu meelest piisavalt selge.

Segadus ja selgus

Ma mõistan neid, kelle jaoks Eesti poliitiline kaart tundub segane:

- Äärmuslikult rahvuslikku poliitikat ajab seni liberalismi esindanud Reformierakond;
- Samas kui kolkarahvuslust kandnud IRL esindab “maailmarändur” Mart Laari isikus pigem rahvusvahelist liberalismi ja õhukest riiki;

Valimisteni on jäänud kaks ja pool nädalat ja need, kes on tänaseks otsustanud, et nad valima lähevad – vajavad selget alust oma otsuse kujundamiseks.

Kui aitasime eile Mart Laariga sellele kaasa, siis oleme palju teinud.

Võimalik, et maksudebati peamine järeldus oli, et maksudest olulisem on ikkagi see, mis maksudest tuleneb – ehk siis inimeste toimetulek ja võimalused kasvatada Eesti elanike heaolu.

Vaevalt, et keegi nõustub maksude alandamisega selle hinnaga, et selleks tuleb veelgi vähendada avalike teenuste - nagu haridus, arstiabi või politsei- ja päästeteenistused – kättesaadavust.

* Foto Postimees.ee pildigaleriist

Tallinna Linnavalitsus otsustas mulle annetada linna kõrgema autasu – Tallinna vapimärgi. Kahtlematult teeb see mulle au.

Ma ei põe võltstagasihoidlikust ja pean oma tööd Tallinna linnas tõesti äramärkimist väärivaks. Alustasin küllalt noore mehena 1979. aastal, kui läksin tööle Tallinna Mererajooni Täitevkomiteesse ja sain seal Plaanikomisjoni esimeheks. Tegelesin seal tööjõulimiitidega.

Sõna “tööjõulimiidid” on üks neist, mis muutunud riigikorraga on aegade hämarusse vajunud. Sisult tegelesime võõrtööjõu sissetoomise pidurdamisega. Aga mitte ainult - kavandasime sotsiaalse infrastruktuuri objektide ehitust, pistsime rinda keskkonnakaitse küsimustes ja muud sellist.

Olin tookord Tallinna linna teenistuses järjepanu kuus aastat. Kümme aastat hiljem taas 6 aastat ja isegi rohkem – algul Linnavolikogu esimehena, siis linnapeana ja lõpuks jälle Linnavolikogu esimehena. Linn on selle aja jooksul saanud tundmatuseni uue näo. Ma usun, et olen sellesse andnud oma panuse.

Ju linnavalitsus seda silmas pidaski, kui linnapea ettepaneku tegi.

Mulle tuli üllatusena, kui eilsel Tallinna Linnavolikogu istungil teatas Isamaaliitlane Matti Tarum, et nemad on vastu Savisaarele vapimärgi annetamisele, kuna ma olevat tegevpoliitik. Mõtle vaid, milline argument!

Muidugi ma olen tegevpoliitik, ega kavatsegi hakata seda salgama. Aga tegevpoliitikud on ka ju paljud teised, keda Tallinna linn on tunnustanud. Mäletan kuidas Matti Tarum ise sai linna teenetemärgi. Ka tema oli siis ja on nüüd tegevpoliitik munitsipaaltasemel.

Minagi seisin siis selle eest, et teda tunnustataks. Tegevpoliitik või mitte – ta vääris seda.

Nagu ma aru saan, tahavad Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond teha minu autasustamisest üht järjekordset valimisvõitluse teemat. Tehku! Hea meelega olen nõus selle üle väitlema, kutsutagu või televiisorisse – las ütlevad, kes neist on minust rohkem Tallinna heaks teinud.

Mis mulle ei meeldi, on nurga taga susimine, mida harrastab Tallinna opositsioon. Nad muidugi saavad ise ka aru, et kui läheks avalikuks väitluseks, siis ma mitte ainult võidaksin neid, vaid ka Tallinna rahvas elaks pigem kaasa mulle kui neile.

Linnavalitsusele ja Linnavolikogule olen tunnustuse eest südamest tänulik. Ka nendele noortele, kes minu toetuseks volikogu maja ees piketeerisid.

Ilus kingitus vahetult enne meie riigi sünnipäeva.

*Foto: Arno Saar, SL Õhtuleht