Edgar Savisaare Blogi

Vahel on keeruline mõista neid kohati segaseid manöövreid, mida poliitilistel läbirääkimistel tehakse. Sellises olukorras on vaja vaatlejaid, kes aitaks joonistada kaarti ja selgitada seoseid. Seda püüangi teha.

Reformierakonna koalitsioon lagunes enne selle sündi

Nõustun osaliselt nendega, kes on arvanud, et algusest peale valis Andrus Ansip järgmisele valitsusele käimiseks Kolgata tee. Kui teadlikult ta seda tegi, on iseasi. Igal juhul on see olnud tema ja ta mõttekaaslaste valik. Iga mees valib ise oma saatuse.

Mind küll ei üllatanud, kui Rohelised koalitsioonikõnelustelt eemale tõrjuti. Nad olid Reformierakonnale ohtlikud, kuna omasid koos IRL-i ja sotsidega võimalikus koalitsioonis ülekaalu ja olid seetõttu suutelised reformile sobival hetkel valitsuse sees ka „kambakat” tegema.

Kusjuures kõik teadsid, et mõlemad “väikesed” – nii sotsid kui ka Rohelised on lähedased pigem IRL-ile kui reformistidele.

Kuna „kambaka” oht oli reaalne, siis peaministripartei ei võtnudki Rohelisi oma valitsusse. Hetkel, kui Rohelised nõudsid endile võrdset ja viisakat kohtlemist, näidati neile ust.

Reformistid ei arvestanud aga, et Roheliste väljatõrjumine muudab üldist jõudude vahekorda. Rohelised ja sotsid tasakaalustasid mitte parempoolseid vaid teineteist.

Kui Rohelised ukse taha jäeti, siis enesestmõistetavalt sotsiaal-demokraadid tõstsid pead. Nende positsioon koalitsiooni sees paranes märgatavalt. Nüüd nõutaksegi haridusministrit ja mida iganes.

Seda nõudmist neil muidugi ei täideta ning küllap neelavad sotsid oma pisarad veel täna õhtul alla. Närvi pikaajaliseks vaidluseks neil ei ole.

Mitte pürrose võit, vaid IRL-i ja sotsiaaldemokraatide järjekordne paikapanek.

Välisminister

Mõni päev tagasi ma ennustasin ühes teleintervjuus, et võitlus välisministri koha pärast lõppeb Isamaa ja Res Publica Liidule lüüasaamisega. Nii ka läks.

Paraku Mart Laar ei ole enam võitleja, ta on kiiremini vananenud kui mina. Laari sisepoliitilised huvid peituvad välispoliitikas ja kaotanud välisministri portfelli, kadus kohe ka tema igasugune huvi sisepoliitika suhtes.

Ühe erakonna peaministrikandidaadilt selline huvi puudus sisepoliitika vastu on vähemalt kummastav. Välispoliitika peaks siiski olema sisepoliitika jätkuks, aga mitte asi iseeneses.

Kolm nädalat tagasi olid neli erakonda (võib-olla isegi viis, sest kahtlemata sisaldab vähemalt IRL endas ikka veel kaht poliitilist jõudu, formaalsetest liitumistest hoolimata) koos laua taga ja mängisid ühtse koalitsiooni sõbralikku mängu, lubades teha valitsusliidu tervenisti neljaks aastaks.

Nüüd on ühele neist jalaga antud ja ülejäänud teevad näo, et nemad ei puutu asjasse.

IRL aga ütleb piinlikult, et eks see ole Reformierakonna otsustada. Huvitav, kui ühel päeval otsustab Reformierakond ka sotsidele ust näidata või nad kellegi kolmanda vastu välja vahetada, kas IRL jääb siis sama ükskõikseks?

Muide, ka valitsuse istungeid oleks reformistidel parem pidada iga partneri ministritega eraldi. Võtaks küll rohkem aega, aga vajalikud otsused saaks kergemini kätte.

Lõpetama pean niisiis õnnitlustega reformistidele, kes täna õhtul teevad oma viienda valitsuse järjest ning seda mitte enda tugevuse vaid pigem teiste partnerite nõrkuse arvel.

Ja veel üks järelmõte. Kui neljakesi tehti valitsust neljaks aastaks, siis kaua kolmekesi välja veetakse? Roheliste välja jätmisel on ka hea külg - sellega taastati vana kolmikliidu mudel, mis endast kõige paremat mälestust ei jätnud. Selle vankriga jõuti eelmisel korral vaid poole peale.

*Pildil õnnetu Strandberg, kes sai oma esimesed triibulised. (SL Õhtuleht)

Keskerakonna büroos oli täna koos Keskerakonna Tallinna Nõukogu. Vaadati üle Riigikogu tulemused ning arutati neist tulenevaid muudatusi Tallinna juhtimisel.

Tallinna linna praegused juhid said tugeva mandaati Tallinna elanikelt. Leppisime kokku, et Tallinna linna juhtidest lähevad Jüri Ratas, Olga Sõtnik ja Vilja Savisaar Riigikokku.

Mulle tehti ettepanek taas kandideerida Tallinna linnapeaks.

2005. aasta kohalike valimiste eel lubasin seda tallinlastele. Hoiatasin juba toona, et sellega läheb aega. Nüüd täidan toonase lubaduse, aga ma kavatsen pidada kinni ka äsjastel Riigikogu valimistel antud lubadusest osaleda kogu Eesti riigi juhtimisel.

Ma usun, et mõne aja pärast ja võib-olla kiiremini, kui arvatagi osatakse, on Keskerakond jälle valitsuses ning sellest ei jää kõrvale ka erakonna esimees.

Tahan veel öelda üht.

Ma tunnustan väga Jüri Ratase tegevust Tallinna linnapeana. Jüri on Keskerakonna üks väljapaistavamaid noori poliitikuid. Temale antud enam kui 6000 häält on kindel alus minna Riigikogusse. Need ka kohustavad ning Tallinlaste huvid vajavad tugevaid esindajaid ka Toompeal.

Kui Jüri sai linnapeaks, siis mõned kahtlasid – kas nii noor inimene ikka saab pealinna juhtimisega hakkama? Sai küll! Veel enam – Jüri tõestas, et Eestis on peale kasvamas vägagi elujõuline uus juhtide põlvkond, kellele tuleb julgelt pakkuda uusi väljakutseid. Jüri minek üle-eestilisse poliitikasse annab selleks uusi võimalusi.

Mis puutub käimasolevaisse koalitsiooni moodustamise kõnelustesse, siis nende kohta ei arva ma enam, kui et Ansipil ja Laaril tuleb omavahelised probleemid ise lahendada ning Postimehes juba “hambad ristis” nimetatud koalitsioonivalitsus lõpuks ise kokku saada.

Mind ei ärgitanud küll kirjutama Priit Pulleritsu mõtteavaldused, aga eks ma pean neilegi kuidagi vastama.

Seda blogi alustades ütlesin ma selge sõnaga:

“Kas mul on lugejaid tuhandeis või sadades – morjendab mind vähem. Loodan enam, et suudan inimestele nüüd ja edaspidi pakkuda huvitavat lugemist.”

Nüüd rõõmustab Pullerits, et temal on rohkem lugejaid. No mis Sa hing teed – palju õnne!

Mina kui suusasõber olen selle üle väga rõõmus. Ma loodan, et ka edaspidi on talvisel ajal meil kokku pigem rohkem neid, kes suusablogi lugedes rahvuskaaslastest suusasangaritele kaasa elavad, kui neid, kes poliitilisi avaldusi armastavad lugeda.

Mina, erinevalt Priit Pulleritsust, ei taha kõike muuta ei spordiks ega poliitikaks. Las need kaks ikka olla lahus.

Ent aitab Pulleritsust! Kindlasti huvitab inimesi, mis vahepeal on huvitavat juhtunud.

Päris mitu asja, aga et ma olen tulevane opositsioonipoliitik, siis loomulikult pean ütlema midagi koalitsioonikõneluste kohta.

Neid peetakse nagu mitmel korral varem. Pikkamööda, et kõik näeks, et valitsusetegu on tõsine tegu. Teiseks on vaja viimase hetkeni hoida inimesi põnevil – kas ikka saame valitsuse? Kindlasti saame, millal enne on valitsus moodustamata jäänud.

Ministrikohad ja ülesanded

Mina isiklikult arvan, et Laar võiks küll olla välisminister. Ei ole ühtegi põhjust, miks Ivari Padar ei võiks olla majandusminister - vaja siis igale kohale Atoneni või Paeti panna.

Küll oleks minu meelest lõbus kui Reformierakond võtaks valitsuses sotsidelt sotsiaalministri portfelli. Reformil ju vaja tõestada, et nende uus sotsiaalne programm, mis palju hääli sai, ka ellu rakendub.

Ning sotsid omakorda võiksid taotleda rahandusministri tooli, sest muidu hakkavad endised respublikaanid neid hiljem jälle süüdistama vasakpoolsuses ja sotsialistlikus majandamises. Nüüd saaksid näidata – me oleme veel suuremad konservatiivid, kui Taavi Veskimägi!

Sotsid räägiks, kuidas palgatõusudeks pole raha. Reform prooviks oma pankurimõistuse kohaselt pensionäride heaolu parandada. Laar aga võtaks tõsiselt ette suhete parandamise meie idanaabriga.

Mulle meeldiks selline valitsus väga. Loodetavasti ka Pulleritsule.

Aga miks temale? Sellepärast, et Pulleritsu blogil on ju enam-vähem kaks korda rohkem lugejaid kui Andrus Ansip valimistel hääli sai! Kui keegi, siis just tema Reformierakonna häälekandja toimetusest võiks asuda tööle peaminister Ansipi meeskonnas pressipealikuna.

Või koguni ise peaministriks hakata?

Muidugi on oht, et Pulleritsule hakatakse ette heitma, et ta on kõigest peaminister Kadastiku valitsuses.

* PILDIST: Partsi peaministriperioodist on meeles, et tal oli kass, huvitav mille või kelle Pullerits Stenbocki majja kaasa võtaks?

Valimised on läbi, erakonnad kalkuleerivad plusse ja miinuseid. Ma näen palju positiivset:

+ Valimisaktiivsus. Kuigi see tõusis vähe –alla kolme protsendi - tõusis ta ikkagi. Alles järgmistel valimistel näeme, kas see on jätkuv trend. Ma loodan, et on. Igal juhul ei täitunud need kurjakuulutavad ennustused, nagu ootaks meid ees väga madal valimistest osavõtt ning valijad jääksid koju. Valijate võõrandumine poliitikast osutus müüdiks.

+ Uue Riigikogu koosseis - näen seal nii vanasid kalasid kui ka uusi nägusid, paljusid asjalikke mehi ja naisi, kes järgmisel neljal aastal seadusloome ohjamisega loodetavasti hästi hakkama saavad. Keskerakonna fraktsioonis on kümme naist, see on väga hea tulemus.

+ Keskerakonna edu: Meie poolt hääletas ligi 20 tuhat inimest enam kui eelmisel korral. Olime vahepeal Riigikogu keskfraktsioonis mõned kohad kaotanud, tegime ka need tagasi ja võitsime ühe juurde. Meil seisab ees tõsine ja raske töö, esindada iga meie poolt hääletanud inimest - nii mitme- kui esmakordseid toetajaid. Eriti tähtis, et olime edukad Tallinnas, kus Keskerakond on juba poolteist aastat üksi valitsenud ja saanud ennast näidata. Võit esimeses ja teises ringkonnas ning täiendav enam kui tuhat häält kolmandas ringkonnas räägivad selget keelt, et pealinna elanikud on jätkuvalt Keskerakonnaga rahul.

+ Isiklik edu: Minu poolt hääletas 5ooo inimest enam kui eelmisel korral. See on kolmandiku võrra rohkem. Ma tänan kõiki oma valijaid - et neid on rohkem, siis tähendab see mulle suuremat vastutust inimeste eest.

Praegu on kõik väga põnevil ja jälgivad, mis saab valitsusest. See on kindlasti oluline, kuid veel olulisem on, milliseks kujuneb Eesti elu järgmisel neljal aastal.

Mis suuna me riik võtab ja kas see suund on inimestele meelepärane? See on tegelikult praegu põhiküsimus.

Peatse jällenägemiseni!
Edgar Savisaar

Tänane TNS Emori küsitlus, mille Postimees avaldas näitab Keskerakonna ja Reformierakonna viigiseisu.

Mis näitab, et nende valimiste tulemused otsustavad tõepeoolest valimispäeval valima minevad inimesed. Otsus on kõigi Teie käes.

Erakondade esimehed peavad täna mitmeid valimisdebatte.

12.00 - Vikerraadios
21.35 - ETVs

Minul on TV3 eetris, kohe peale „Seitsmeseid Uudiseid“ - kell 19.25 kavas pöördumine, kus püüan omalt poolt suurendada selgust – milles ikkagi seisneb meie valik valimiste päeval.

Minu päev möödubki neiks debattideks ette valmistudes ning viimastel valimisteeelsetel kohtumistel.

Tean, et paljud keskerakondlased kannavad homme oma põsel lipumaalingut.

Miks me seda teeme?

Valimispäeva tähendus on suurem kui erakonnad, suurem kui parteid ja kandidaadid.

Me oleme uhked oma riigi üle ja seda me tahamegi täna ja homme inimestele ütelda – olgem uhked oma riigi üle ja mingem valima!

Teie,
Edgar Savisaar!

Täna varahommikul Hundisilmal jäin kuulama – metsast kostis linnulaulu. Küsisin endalt, kust äkki sellised hääled. Raadiost ja televiisorist, tänavalt ja kohtumistelt kostab ainult reklaami ja loosungeid. Ja korraga – linnulaul. Mingi maailm toimub oma loomulikus loogikas sel ajal, kui meie oma valimisi korraldame.

Ah, elu on suurem! Tegelikult elame mingis hoopis teises mastaabis kui need, mida päevast-päeva mõistame silmas pidada.

Samas, elu on nagu püramiid. Ma arvan, et igal inimesel, kes ühiskonnas täidab oma kohust, teeb ja loob midagi – peret, korda, kunsti, teab mida – igal sellisel inimesel on ühiskonna püramiidis oma asendamatu koht. Ei saa ju püramiidis mitte ükski kivi seista oma paigas, kui tema all ei oleks teisi kive. Nii on ka ühiskonnaga. Ja valimiste päeval me hakkame kõik ehitama selle püramiidi tippu oma riigis.

Poliitikuna, kes on sel alal tegutsenud küllalt kaua, võin ma märgata, et ühe poliitiku all on meie püramiidis kindel kalju, teise all nagu ei oleks. See vist ongi see asi, mis valimistepäeva õhtul võetakse kokku poolthäältena. Poliitik, kes reklaamib vaid iseennast ning unustab need, kelle õlul ta seisab, teeb vea. Kui sa püramiidi tippu pürid, siis olgu su silmad suunatud üles, tähtede poole, aga jalgades olgu see tunne, et sind toetatakse. Kui ei toetata, siis ära püri!

Valimised tulevad. Nad saavad läbi ka. Aga mets jääb. Linnulaul hakkab kostma igal kevadel, nii nagu täna. Miski on suurem. Seda suuremat asja me praegu valimiste aegu ehitamegi. See suurem on Eesti. Eesti, kus elame meie, kuhu saabub kevad. Eesti, mis on meie riik. Valitagu! Enam pole palju aega jäänud!

Eesti Päevaleht tõdes hiljuti poliitikute blogidest kirjutades, et “Keskerakond ongi saanud internetis kõige võimsama peegelduse.” Ei vaidle vastu. Nii puhas rõõm astuda üles Eesti tuntumas blogis, kust see torm kõik alguse sai.

Tõsi. Nii mõnegi poliitkonkurendi ajas minu ja Edgari veebipäevikute avamine naljakalt nihelema. Ilmselt ärritas neid peamiselt maha visatud raha, sest keskkonnad, millega IRL ja Reformierakond hiljem välja tulid, on kallid ja silutud - agentuuride toodetud reklaampinnad. Klantsajakiri ja mitte elu ise.

Seetõttu oli meil hea vastupidist tõestada. Et inimesed otsivad ka poliitikas teist inimest, mitte jälgi andekast raamatupidamisest.

On ka kurdetud, et blogides kirjutavad poliitikud väga vähe isiklikest asjadest. Mis oleks aga lugejal tolku teadmisest, et Edgar Savisaare lemmikpuuvili on Eesti õunad tema enda koduaiast ning ta pole kitsi neid teistega jagama? Või teadmisest, et Evelyn Sepp armastab Domino küpsiseid, kuid enamasti keeldub neid teistega jagamast?

Oleme mõlemad pidanud oma kõige lähedasemaid inimesi hoidma ja kaitsma poliitiliste rünnakute eest, mille tegelikuks märklauaks oleme meie, mitte nemad. Jah, see teeb tihti haiget.

Miks keegi peale mõne inimese ei tea midagi minu eraelust? Aga milleks seada lähedasi löögi alla? Lihtsam viis nende privaatsust hoida on end mitte unustada kaamerate ees käest kinni hoidma või Kroonikale südant puistama. Loogiline ju.

Miks ma Edgarit usaldan?

Oleme temaga paljuski sarnaseid asju ja raskeid aegu üle elanud. Oleme teinud koos tööd - näinud vett ja vilet, oleme koos rõõmustanud hea nalja või õnnestumiste üle. Sellepärast!

Ja veel midagi, mis poliitikas nii väga tavaline polegi - ma ei ole kunagi jäänud üksi tormi kätte. Neid aga on minu poliitikuelus nii mõnigi olnud.

Loodan, et olen mõnelgi keerulisel ajahetkel olnud isegi see terve mõistuse hääl, kelle nõu on adekvaatne ehkki mitte kõigile meeldiv ja mugav. Ilmselt oleme me mõlemad oma otsekohesusega peletanud ka pugejaid, kes end ikka mõjukate poliitikute külge püüavad kleepida.

Oleme Edgariga selle valimiskampaania kestel kohtunud ja rääkinud sadade ja tuhandete inimestega.

Just nende inimeste toetus annabki jõudu järgmiseks neljaks aastaks, kui see nii peaks minema. Kohustus nende inimeste ees ongi see, mis sunnib igal tööpäeval end üles ajama ja käed tööle külge panama.

* Ärge pange tähele, et sellele postitusele järgneb teade “Kirjutas Edgar Savisaar”. See on automaatika. Teksti kirjutas sel korral külalisesinejana Evelyn Sepp.