Edgar Savisaare Blogi

Teist päeva kestev kriis teeb meid kõiki väga murelikuks. Nii ei saa see enam jätkuda. Kaks viimast päeva, purukspekstud Tallinna kesklinn ja rahutused mujal Eestis peaksid Reformierakonda nüüd juba veenma, et nende meetodid ei tööta.

Aga vist veel ei veena…

Meil on inimesi, kelle sooviks ongi kakelda. Nii eestlaste kui ka venelaste hulgas. Osa neist armastab ja osa vihkab Reformierakonna esimeest. Aga õnneks on meil ka selliseid inimesi, kelle jaoks peamine on kodurahu ja kes ei taha kakelda vaid soovivad omavahel normaalselt läbi saada. Ka mina olen nende hulgast.

Taban end mõttelt – kellel oleks autotiteeti Reformierakonnale selgitada, et õigus oli ikkagi neil, kes ütlesid, et Jürgen Ligi käitumine kaitseministrina polnud kõige riigimehelikum ja vastutustundlikum. Toimuvad ju tänased sündmused tema kirjutatud stsenaariumi järgi.

Ja mõtlen, kes suudaks Ansipile selgitada, et võibolla pole peaministrist kõige targem olnud lõpuni välja ja nui neljaks ”tarka Ligi” nõuandjana usaldada ja kuulata.

Ah, muidugi, Ligi on mind üles kutsunud, et tulgu ma eestlaste poole üle. Uskumatu. Mind kutsuvad üle tulema need, kelle ellu äratatud rahutused täna Tallinna laastavad! Ma olen rohkem eestlane kui Ansip või Ligi, sest meie vabariigi pealinna elanike turvalisus, tervis ja heaolu lähevad mulle palju enam korda kui vanad nõukogudeaegsed monumendid.

Kuid Ligi avalduse solvavast toonist hullem on see, mis maailmavaate ja suhtumise see paljastab. Tema meelest meil ongi kaks vastandlikku leeri- eestlased ja venelased. On pooled ja on lööming.

Kuid Ligi on tuntud poliitiline vandaal. Palju kummalisem tundub mulle Igor Gräzini käitumine.

Temal kui Reformierakonna ühel parimal Venemaa ja venelaste tundjal on täna unikaalne võimalus oma erakonnakaaslasest peaministrile ja ametivendadele seletada, milles nad eksivad. Ja mängida nii edumeelset rolli Eesti ajaloos. Ja teha head, mis kõige olulisem.

Kuid Gräzin pillub selle asemel süüdistusi – kõigi, isegi minu pihta.

Kõik teised on süüdi. Nagu polekski need olnud Reformierakonna poliitilised ambitsioonid ja valimiskampaania, mille tagajärgi maksavad täna kesklinna poodnikud ja rahumeelsed elanikud, kelle autosid tagurpidi pööratakse, tervikuna kogu Eesti ühiskond.

Reformierakonnas ei paista täna olevat piisavalt riigimehelikkust ja mitte ühtegi riigimehelikku poliitikut, kes kujunenud olukorras julgeks kõval häälel tunnistada, et omaksvõetud ultranatsionalism ja konfrontatsioonipoliitika olid juhtkonna vale valik.

Pole avara pilguga meest või naist, kes ütleks - enam pole asi sõduris, mille me maa seest välja kitkusime ja mille äraviimine pidi õnne õuele tooma.

Reformi jõumehed ajavad asja ainult hullemaks. Aastaid vene inimeste kohtlemist “teise sordi rahvana” manifesteerub nüüd tänavail. Ei aita, kui peaminister solvatud venelasi narkomaanideks ja pättideks tituleerib (kuigi märatsejate hulgas on neidki).

Usku ei suru maha ühegi jõuga.

Ma ei tahaks kulutada aega poliitilistele süüdistusele – aga ma ei saa teisiti. Ma pean selle juurde muudkui tagasi tulema, kuni Reformierakonna sees hakkab midagi juhtuma ja Ansipi käitumine ja suhtumine muutuvad selle tulemusel.

Kusjuures hämmastav. Ma olen vist ainus Eesti poliitik, kes poliitikutel mingit süüd näeb.

Ma annan lähiajal aru, mis me välja mõtlesime.

Tean, et mõned tema võitluskaaslased soovitavad Ansipile teha 9. mail vene elanikkonna suunas mingi positiivne samm. Viia kusagile lilli või kiita vene inimesi Teise maailmasõja võitmise eest. Tegelikult - ma arvan – ei võta Ansip midagi ette.

Tema tegi trikimehe triki ja on sellega üsna rahul. Sel ajal kui isamaaliitlane Aaviksoo linnavolikogu saalis rääkis kergeusklikele kuulajatele sellest, et „pole kahtlust nõukogude armee panuses fašistliku Saksamaa purustamisse” ning tuletas meelde Tõnismäele maetuid, kes „langesid Eesti vabastamisel Saksa okupatsioonist” (tsitaadid Aaviksoo kõnest!), samal ajal pidi Tõnismäel juba käima monumendi lammutamise üsna keeruline töö. Monument viidi ära öö varjus ja salaja ning kogu ühiskonnale puru silma ajades. Kas see oligi „kõigi auavaldustega” ära viimine, mida oli lubatud? Politsei pandi valvama pronkssõdurit, keda samal ajal enam kohal ei olnud. Linn, selle elanikud ning nende vara toodi ohvriks. Sel ajal, kui kõigi tähelepanu oli suunatud kesklinnas möllavatele vandaalidele, ei saadetud politseid inimesi ja nende vara kaitsma, vaid toimetati pimeduse varjus Tõnismäel salamisi edasi.

Küsimus pole sugugi mitte ainult vandaalitsejates nagu meedia püüab seda esitada. Marodööre leiab igas riigis. Probleem on nendes ausalt ja korralikult oma tööd tegevates vene inimestes, kes on olnud lojaalsed Eesti riigile ja uskunud tõsiselt meie juttu integratsioonist. Nendes toimus eile ja täna põhimõtteline murrang. Isegi vaevaline integratsioon sai korvamatu löögi.

Mida me sellest aktsioonist võitsime, peale ühe poliitiku enesearmastuse rahuldamise? Saime lõhestunud koduühiskonna. See ühiskond on nüüd rahvustunnuse alusel pikaks ajaks lõhki. Juhtugu mis juhtub – kas tulevad mingid sanktsioonid või mitte. Kas laienevad rahutused või suudetakse neile panna piir. Siin ei aita enam miski. Selliseid küsimusi ei ole võimalik jõuga lahendada.

Jah, me oleme peremehed omal maal. Me võitlesime selle välja, aga ka paljud venelased olid meile tookord abiks. Mõned ehk veel mäletavad 900 000 inimesega meeleavaldusi Baltimaade toetuseks Moskvas ja Peterburis. Siis lasid vene inimesed ennast peksta selle eest, et nad toetasid eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Mille eest neid täna pekstakse? Olen näinud siit linnavalitsuse aknast vaatepilte, millest ei taha rääkidagi…

Mulle tundub, et täna on meie ühiskond rohkem lõhestunud, kui 1990/91 aastal, kuigi siis oli olukord palju kriitilisem. N. Liidu sõjavägi oli Eestis, Tallinnas sõitsid ringi tankikolonnid. Kuid ikkagi olime me tugevamad kui praegu. Näitavad ju need kaks päeva, mitte valitsuse tugevust vaid nõrkust. Kui mõistusest puudu jääb, siis võetakse ikka jõud appi.

Pikalt läheb aega enne kui jälle tunneme, et elame ühes Eestis, kus kaks poolt teineteise kõrval vähemalt rahulikult oskavad elada. Kui me üldse sellesse sadamasse mingis käegakatsutavas tulevikus jõuame. See puudutab igaühte meist.

Sellepärast peame koondama – ei mitte jõud! – vaid mõistuse, et taastada rahu. Et pooled ei seisaks vastakuti ja ei vibutaks rusikaid, ega pilluks kive või rüüstataks linna – öösel või päeval. Rahu, mis lubaks igapäevaeluga edasi minna.

Enamus Eesti inimesi tahab täna just seda, - et taastuks meie igapäevane elurütm. Selle taastamise nimel peavad mõistusega tööd tegema ka kõik poliitilised jõud, mitte kiitma taga Ansipit ja imetlema jõudu. Selle nimel peab hakkama mõtlema korrakaitse ja lõpuks igaüks meist.

Täna peaksime endalt küsima, mida saame rahu heaks teha? Kellele helistada? Kelle poole käsi ulatada?

Riik, valitsus, peaminister, Ansip, Reformierakond – nemad meid täna ei aita. Kõik on meie endi käes. Kui nende käes ongi jõud, siis meie pool on mõistus. Kasutame seda ja paranemine võib alata.

Kui me tahame midagi olulist teha Tallinna noorte heaks, siis peame muidugi kuulama ametnikest noorsoospetsialiste, kes valdavad institutsionaalseid probleeme. Kuid nende kõrval peame kuulama nende häält, kelle häält kuulavad noored inimesed.

Käisin eile õhtul vaatamas Mart Kivastiku kirjutatud ja Aleksander Eelmaa lavale seatud etendust “Sõdur”. Kergenduseks Pille-Riin Purjele ja teistele teatrikriitikutele võin kohe öelda, et nende töörajale ma ei kipu, näitekunsti süvaanalüüsile ma ei pretendeeri.

Teadsin ette, et juttu on Laidoneri vanglas viibitud ajast ja olin valmis süngeks teemaks. Kahjuks pean tunnistama, et vabadussõja ühe juhi ja kaitsevägede ülemjuhataja elulooga ma detailideni tuttav ei ole. Muidugi tean ma tähtsamaid saavutusi ja tema poliitilist tegevust, aga inimesena ma teda ei tunne. Senini ma ei mõista, miks tookord ikkagi “hääletult alistuti”.

Ain Lutsepa mängitud kindral oma sissepoole suunatud põlemisega kujutab nimitegelast väärika ja kõrgklassi kuuluva mehena. Mina pigem arvanuks, et tegu oli talurahva seas kasvanud ja elu jooksul karastunud ning kombeid õppinud lihtsa eestlasega. Sisemist murdumist ja vaikset ängi on raske mängida, seepärast au Lutsepale, kes sellega oma lakoonilise mängutäpsusega hästi toime tuli.

Roman Baskini sõdur on muidugi värvikas. Isegi säravam partneriga võrreldes, aga tema roll andis selleks ka rohkem võimalusi. Hea kujund - küürakas ja lonkav anonüümseks jäänud sõdur. Õigemini: mis sõdur ta ka oli, rohkem lihtsalt oma väikesi komplekse kinnipeetu najal välja elav vangivalvur, mitte enam. Muidugi ei kujuta ta üht konkreetset inimest, vaid sümboliseerib 1940-53. aastateni Laidoneri valvanud ja ülekuulanud vene vangivalvureid.

Algul kõrge kindrali ees aukartust tundva, valvatava nõrkushetki osavalt ära kasutava ja ajapikku aina nahaalsemaks paisuva sõjardina haaras Baskini osatäitmine publiku tähelepanu. Küllap võis paljugi sellest ju nii ollagi, kuid võin omast kogemusest öelda, et ajaloo kirjutamine kõigub alati autori, faktiteadmiste ning vaataja/lugeja fantaasia ääremail.

On ju ka minu tegemisi kajastavad lookesed või uudisnupud päris sageli ülepaisutatud, värvikamad või hoopiski mitte aset leidnud sündmused. Et, kes see siis ütleb, et just nii kõik toimuski? Loo autori, Mart Kivastiku ajalooteadmistes ma ei kahtle, olen näinud ka mõningaid tema varasemaid, eesti kunstnikke käsitlevaid teatritükke ja tunnustan tema tegemisi. Kindlasti võiks Kivastiku lavale seatud etendusi külastada praegused kooliõpilased. Et tekiks huvi meie oma rahva seas elanud ajaloo suurkujude vastu.

Pärast etendust nägin, et minust kaks rida tagapool oli teatris ka Mart Laar. Me ei jõudnud eriti muljeid vahetada, aga arvan, et temaga neil teemadel arutleda olnuks huvitav.

Niisiis, ühest vastust ma pealkirjas tõstatatud küsimusele ei saanud. Kindlasti olid kindrali murdumises ja seejärel vaikses hääbumises süüdi nii sõdurid, vangivalvurid, valitsev režiim, tema nõrgenev tervis ja varasemad üleelamised.

Ootasin rohkem ajalugu, tuli pigem psühholoogia. Pole varem kuulnud nagu oleks Laidoneri elukäik võinud lõppeda enesetapuga. Aga kirjanikul on sellistes asjades fantaasia ja mõttemängu jaoks rohkem ruumi kui ajaloolasel. Tegelikult ei ole ju tänaseni teada Laidoneri täpset hauakohta.

Vladimiri vangla surnuaed on suur ja sinna on maetud paljud toonased rahvusvahelised riigitegelased, sealhulgas väidetavalt ka Poola asepeaminister, mõned saksa kindralid, jaapani sõjaväelased või poliitikategelased ja küllap veel teisigi.

Minu jaoks on arusaamatu miks me oma riigi ühe rajaja hauakoha otsingutel nii passiivsed oleme olnud? Pätsi põrm on juba ammu kodumulda üle toodud, Laidoner puhkab ikka veel nimetus hauas. Me justkui ootame, et keegi teine meie eest selle töö ära teeks. Siiski ma ei taha kedagi kritiseerida, küllap peaksin ka enesekriitiline olema. Võib-olla saab sellest üks väljakutse uue valitsuse jaoks?

Helistasin veel samal õhtul oma heale ajaloolasest sõbrale Küllo Arjakale ja soovitasin tal Kivastiku näidendit vaatama minna. Tema oli parajasti Prahas ja tuletas meelde 1968. aasta “Praha kevadet” ning kakskümmend aastat hiljem toimunud sametrevolutsiooni.

Hea Juhan!

Õnne uues ametis! Neil päevil võtad minult üle Eesti tublima ja toimekama ministeeriumi, kus töötab väga professionaalne seltskond. Edu Sinule ja Sinu uutele kolleegidele!

Oled olnud peaminister ja Sulle ei tule teist korda selgitada, kuidas töötab valitsus ja mis on majandusministri roll.

Küll aga tahan omalt poolt juhtida Sinu tähelepanu kolmele väljakutsetele, millele pead nii või teisiti vastama.

Esiteks – Eesti majandusedu

Eesti majandusedu hoidmine oli Reformierakonna üks peamisi valimislubadusi. Seega peaks sulle kuuluma peaministripartei tugi kõigi nende otsuste puhul, mis aitavad Eesti majanduse heale käekäigule kaasa.

Kuid ole siiski ettevaatlik. Kui majandusel läheb jätkuvalt hästi, siis ei häbene peaminister ütelda, et see on Reformierakonna targa majanduspoliitika tulemus. Kui aga mingil põhjusel halvasti, mida keegi meist ei soovi, siis võidakse Ansipi kontorist ka seletada, et ju siis on majandusminister kehva tööd teinud.

Ära lase ennast sellesse kahvlisse ajada. Parem tee kohe alguses selgeks, et majandusministeerium ja –minister on need, kes kõige aktiivsemalt sõnastavad
valitsuse majanduspoliitikat. Nii heas kui halvas.

Teiseks – hoia jalad maas!

Vaidlus välisministri koha pärast oli Reformierakonnale ühe oma tubli erakonnaliikme premeerimise küsimus. Majandus on Reformierakonnale pikas perspektiivis palju põhimõttelisem valdkond kui välispoliitika. Reformierakond on hingelt ikkagi pankurite ja ettevõtjate erakond.

Sina pead nägema ka seda, mis toimub väljaspool mõnede Eesti suurettevõtjate ja
Reformierakonna toetajate suurilma.

Eesti kapitalil tegutsevad väikeettevõtjad, kes on peamised töökohtade loojad, vaatavad Sinu poole ja ootavad jätkuvalt tuge ning soodsate tingimuste säilitamist.

Kohalike teede rahastamine ja Eesti äärealadele perspektiivide loomine võib pealinna koondunud gigantidele tunduda tühi vaev – kuid Eestile tervikuna on see väga tähtis.

Suurte makronumbrite kõrval peab majandusminister süvenema paljudesse uutesse projektidesse ja ettevõtmistesse, millele riik võib tuule tiibadesse aidata.

Õpi tundma neid inimesi, kelle igapäevase tööga on ehitatud meie senine majanduslik tugevus ning tea omast käest, mida nad tulevikult ootavad.

Kogu valitsus peab töötama inimeste heaks, mitte seletama Eesti inimestele, et nende töö on eelarvesse raha kuhjata, mida siis valitsus hea tahtmise korral näpuotsaga rahvale tagasi annab.

Kolmas – Laar või Ansip?

Inetu tüli ametikohtade pärast kajab veel kaua aega valitsuskoridorides vastu. Nagu mina näen, on Sul kaks võimalust.

Võid astuda Laari ja Ansipi vahele vahendusmeheks, kes valvab, et nende kahe ambitsioonid tööd valitsuses segama ei hakkaks. Võid ka astuda kõrvale ja teha oma tööd. Kolmandat teed Sinu jaoks ma ei näe.

Sa ei saa olla natuke mõlema poolt või natuke ükskõikne. Ole oma valikus selge ja anna sellest Eesti inimestele teada.

Lõppude-lõpuks – ettevõtjad, tööandjad ja töötajad loodavad, et strateegiliste majandusotsuste langetamine ei takerdu selle vaidluse taha, kumb on kahest suurem liberaal, kelle pagunid on muljetavaldavamad ning kes kelle kassi-hiire mängus üle mängib. Kahtlemata – Laari mõju parlamendis ei saa olema väiksem kui Ansipi mõju valitsuses, tähtis on õpetada need kaks meest omavahel kokku töötama.

Need kolm valikut tuletavad Sulle end tulevaste kuude jooksul korduvalt meelde. Parem nad siis kohe ära langetada ja edasi minna kindlate ja selgete põhimõtete alusel.

Hoia hästi oma majandusministeeriumi meeskonda ning seisa iga päev selle eest, et Eesti inimestel ja Eestil läheks jätkuvalt hästi. Palun, ära kedagi sellepärast kiusama hakka, et ta minuga koostööd on teinud.

Mõned asjad jäid mul pooleli ja minu järeltulijana pead neid tõenäoliselt jätkama. Järjepidevuse eest ei pääse meist keegi, isegi kui väga tahaks valgelt lehelt alustada. Ühes varasemas blogis loetlesin oma kahe aastaga tehtud toiminguid. Soovin Sulle siiralt kahe aasta pärast sama pikka ja mõjusat loetelu!

Edu!
Edgar

MKM, 4. aprillil k.a.

* Pildil Tallinna linnapea Edgar Savisaar Tallinna Päeval tervitamas peaminister Juhan Partsi