Edgar Savisaar: Heinrich Himmler, Herman Göring ja Keit Pentus nõuavad Savisaare tagasiastumist

May 28, 2007
Avaldasin tänases Postimehes arvamusküljel artikli, millele Postimees omalt poolt pani pealkirjaks: “Edgar Savisaar: Kes nõuavad Savisaare tagasiastumist”.

Sellega jättis Postimees avaldamata kõige olulisema - nimelt artikli originaalpealkirja, mis oli hoopiski: “Heinrich Himmler, Herman Göring ja Keit Pentus nõuavad Savisaare tagasiastumist Tallinna linnapea ametist”.

See on väike, kuid väga tähtis detail. Niiviisi toimides jättis Postimees Keit Pentuse ilma aust, mis talle õigusega kuulub. Tema roll oli kindlasti piisavalt suur, et väärida äramärkimist.

Postimees muutis pealkirja, Delfi kajastas asja juba Postimehe vaimus - alatu ja ebaõiglane Keit Pentuse suhtes, et ta niiviisi välja jäetakse. Kaks teist tegelast selles mängus (Himmler ja Göring) on mineviku varikujud, Pentus on ikkagi täna oma poliitilise elu tipus.

Eks see näitab ka kui sõltumatud on osad Postimehe ja Delfi ajakirjanikud ning kuidas nad Reformierakonna poole hoiavad.

Avaldan oma loo uuesti ning õige pealkirja all. Kõigile lugeda.

Parimate soovidega,
Edgar Savisaar

Heinrich Himmler, Herman Göring ja Keit Pentus nõuavad Savisaare tagasiastumist Tallinna linnapea ametist

Esimene mai oli minu jaoks suursündmus. Sellel päeval andis avalik-õiguslik Eesti Raadio tunniste vaheaegadega teada, kuidas kogutakse allkirju Edgar Savisaare tagasiastumiseks Tallinna linnapea ametist.

Tunnid läksid, allkirjade arv kasvas ja raadiodiktorite hääl oli nagu legendaarsel vene diktoril Levitanil võidupüha puhul. Allkirjade üleandmisest Tallinna volikogus tehti lausa rahvuslik pidupäev.

Ajakirjanikud ootasid põnevusega, kuidas ma sellele reageerin. Mina kinnitasin, et võtan neid96 000 allkirja tõsiselt ning arvestan nendega, kuid tagasi muidugi ei kavatse astuda. Teisiti ma ei saanudki vastata, olen ju ise olnud mitmesuguste rahvaalgatuste ja allkirjade kogumise innustajaid (näiteks siis, kui valitsus püüdis maha müüa Narva elektrijaamu ja müüs Eesti Raudtee).

96 000 allkirja

Ütlen siiralt veel kord, et ei heida midagi ette nendele inimestele, kes tõsimeeli ei tahaks mind näha Tallinna linnapea ametis ja selle seisukoha väljendamiseks allkirja andsid.

Kuid pärast nimekirjaga lähemalt tutvumist ei oska ma enam hinnata, kui suur nende osakaal seal olla võiks. Igal juhul palun korraldajate eest vabandust kõigilt, kes sattusid halvast mängust osa võtma heast tahtest.

Meedia põhjal otsustades näis, et allkirjade kogumise korraldajad suhtuvad oma missiooni tõsiselt. Kirjeldati, kuidas nad kontrollivad iga allkirja, kuidas jäetakse välja korduvad või muidu kahtlased sissekanded jne. Kõlas usaldusväärselt – ka minu jaoks.

Hea, et allkirjad anti üle elektroonilisel kujul. See võimaldas neid paremini analüüsida. 96 000 allkirja on väga suur massiiv ning eluski ei oleks ma suutnud neid ilma arvuti abita läbi vaadata.
Jagan nüüd mõningaid tähelepanekuid neist 96 000 allkirjast.

Nooruslik ja atraktiivne

Nimekiri on nii nooruslik, et 11 848 (12,2 protsenti) tunnistavad ennast avalikult alaealiseks. Kõige nooremad on kümne-, üheksa- ja isegi kaheksa-aastased lapsed, kellelt on raske oodata mingit objektiivset arvamust linna või linnavalitsemise kohta. Aga nad on ikkagi arvanud.

Üliõpilasi on nende hulgas 6300, mis moodustab üheksa protsenti tudengite üldarvust. On seda palju või vähe, jääb igaühe enese otsustada. Mina võin arvata, et järelikult on 91 protsenti üliõpilastest minu poolt või vähemalt neutraalsed.

Nimekiri sisaldab ees- ja perekonnanime, vanust ja töökohta. Erilise huviga lugesin töökohti. Millest osa järgnevalt ära toon:

- Puzanov Roland, 21 a, paberitega alkohoolik
- Paks, Pets, 12 a, pätt
- Gross, Rainis, 15 a, põka-juht
- Paks, Veikko, 18 a, raha-boss
- Luhaoja, Oliver, 24 a, soss-sepp
- Lepik, Martin, 14 a, popsutaja
- Brikker, Karel, 19 a, pliiatsiteritaja
- Pann, Peeter, 72 a, võlur
- Kilp, Willy, 92 a, võitleja
- Kantpüks, Kalle, 80 a, küüne tuimestaja
- Keres, Paul, 80 a, maletaja
- Maus, Miki, 80 a, hiir
- Sparrow, Jack, 42 a, piraat
- Õdur, Pronks, 60 a, valvur
- Edge, Mart, 18 a, prokurör/advokaat
- Adson, Tanel,16 a, nats
- Sinimaa, Katrin, 28 a, nõid
- Derkun, Krislyn, 26 a, nõid
- Merilo, Mehis, 24 a, nuuskur
- Palu, Kuldar, 24 a, ori

Seda nimekirja võiks mitu korda pikendada.

Nimekirjas loetletutest nimetavad 1026 ennast riigiametnikuks või ametnikuks, 40 ajateenijaks, seitse kaitseliitlaseks, neli pankuriks, kolm patrioodiks ja kaks kohtunikuks.

Andrus Vaiklo nimetab ennast kaitsepolitsei ametnikuks ja Marika Kõiv diplomaadiks. Vaimuhaigeks ükski nimekirja kaasatud tegelastest ennast ei nimeta.

Tallinlasi vähe

Otseselt seda välja ei loe, aga mitmete kaudsete tunnuste põhjal võib järeldada, et Tallinna linnapea tagandamise küsimuses soovivad kõige enam kaasa rääkida need inimesed, kes Tallinna vaid kaugelt on näinud. Tähelepanu väärivad nimekirjas poliitveteran Enn Tarto heade mõtete linnast Tartust ning poliitkakleja Oleg Gogin paljude kohtuasjade poolest tuntud Loksa linnast.

Leidsin nimekirjast kaksteist Ansipit, kelle hulgas pole küll ühtegi Andrust. Avastasin ka kaheksa Savisaart, kellest aga ükski pole Edgar. Ühte nime sellest loetelust jõudsin ka üle küsida, aga nime omaniku jutu järgi pole tal sellise nimekirjaga küll midagi pistmist. Ma arvan, et ühe või teise perekonnanime lisamine sellesse nimekirja oli mõne «poliitbroileri» jaoks lihtsalt hea nali.

Tähelepanuväärne on, et nimekirjas peaaegu puuduvad Eesti ühiskonnas kuidagi eriliselt silma paistnud inimesed. Ometi on nende hulgas neid, kes muidu minu vastu seisavad. Ju nad aimasid halba. Avaliku elu tegelasi on oma nime all välja tulnud minimaalselt. Riigikogu liikmeid on kuus, neist neli Reformierakonnast, Tallinna volikogu liikmeid täpselt sama palju.

Leidsin nimekirjast tegelikult vaid kolm nime, mis meile kõigile midagi ütlevad. Need oleksid Heinrich Himmler (96 a, Gestapo), Herman Göring (85 a, Luftwaffe) ja Keit Pentus (31 a, riigikogu liige). Kaks esimest praegu küll poliitikas ei esine, kuid omal ajal olid nad kindlasti maailmanimega prominendid.

Võltsingud

Ei saa öelda, et oleksin kogu nimekirja üksipulgi läbi töötanud. Kui aega saan, võib-olla leian üllatusi veelgi. Siiski avastasin kolm nime, mida ei saanud kuidagi jätta üle küsimata. Need olid Kadri Must (30, poliitik), Jüri Ratas (eksitavalt 33 a, riigikogulane) ja Heimar Lenk (60 a, riigikogu liige).

Mõistagi ei olnud keegi neist teadlik, et kellegi kuri käsi on nende nimed niisugusesse nimekirja lisanud. Nüüd peavad nad ise otsustama, mida ette võtta, sest neid on igal juhul kuritahtlikult laimatud.

Unustasin nimetamata, et 103 nimekirja kantud isikut tituleerivad ennast ajakirjanikuks. Mitte ühtegi staari või tähte ma nende hulgast ei leidnud, kõik on taustategelased, kelle nime kohtab tavaliselt mõne nupukese allkirjana. Pole minu teada, kui palju neist teadlikult Himmleri, Göringi ja Pentuse kampaaniaga kaasa läksid ning kui paljud lihtsalt ära lollitati.

Küsisin ühelt nende 103 hulgast, mis kaalutlustel tema selle nimekirjaga ühines. Mulle tunnistati puhtsüdamlikult(?), et enam ei mäleta, kuidas see juhtus.

Suuremat usaldusväärsust

Ma võiksin nüüd hüpata allkirjakampaania varemeil ja rõõmustada – selline vildakas tulemus teeb algatajatele pigem häbi kui au. Ja see juleti veel tähtsalt üle anda valitsusele ja teistele institutsioonidele! Kuid ma ei tee seda.

Allkirjakampaaniad ja osalusdemokraatia üldse on põhimõtteliselt õige asi. Rahvaalgatust toetan nüüd ja edaspidi. Kuid nagu varem nii ka nüüd ja edaspidi olgu e-allkirjade kogumisel elementaarne, et kogutakse digiallkirju, mis palju suurema kindlusega tagaksid lõpptulemuse usaldusväärsuse.

Kõnealusel juhul võis juhtuda nii, et asja korraldajad panid mõned ausad inimesed neid kahtlase väärtusega ettevõtmisse tõmmates rumalasse seisu.

Piinlik lugu, kui allkirja andes arvad end tegevat teenet Eesti riigile – paar päeva hiljem aga avastad end nimekirjas, mis haiseb nagu keskmine Delfi kommentaar.

43 kommentaari »

Edgar Savisaar: Aruanne Eesti inimestele

May 14, 2007
Olen viimasel ajal avaldanud 3 arvamuslugu erinevates Eesti ajalehtedes.
Minu tegevuse kohta märuliöödele järgnenud päevadel on lastud liikvele erinevaid kuulujutte ja kõlakaid – lausa valesid, mis minu oponentidele au ei tee. Pidasin vajalikuks Postimehe vahendusel anda neist päevist tõene ülevaade.
See aruandeartikkel on kõigile kättesaadav ja lugeda saab teda siit.
Loodetavasti ei kohta ma enam väiteid, nagu poleks ma teinud avaldusi, kui neid tulnuks teha. See teema on maas.
Teiseks, on nüüd piisavalt aega möödas, et küsida – kes siis tegelikult võitis ja kes kaotas sellest, mis juhtus?
Avaldasin selle kohta ühe loo. Kindlasti võitsid reformikad ja Andrus Ansip. Kuid “kolossaalse hinnaga Eesti jaoks”, nagu nendib Economist ja meie kõigi turvatunde arvel, nagu ütleb Postimees.
Aga et ainult minu arvamus domineerima ei jääks, siis meenutasin lugejatele uuringutulemusi, mis kajastasid inimeste ootusi uue valitsuse suhtes enne Tõnismäe intsidenti. Pronkssõdur oli nimekirja lõpus nii eestlastel kui venelastel - viis korda enam (!) ootasid inimesed, et valitsus tegeleks perede elujärje parandamise ja Eesti iibe parandamisega.
Ma arvan, et Eesti inimesed sooviksid seda kõige enam endiselt. Avaldan vaid imestust, miks Ansip valis Pronkssõduri perede asemel.
Artiklit saab lugeda siit.
Uuringutulemusi, millele viitan, saab näha Emori kodulehelt.
Kolmandaks, andsime avaldada arvamusloo, kus “lobisesin välja”, milliseid unistusi reformierakondlased uues olukorras veeretavad.
Ennustasin seal muuhulgas:
“Pange tähele Kristiina Ojulandi ja mõnede tema mõttekaaslaste viimaste päevade avaldusi. Küll ähvardatakse venelased välja saata, küll lubatakse vene koolid sügisest kiires korras eesti keelele üle viia. /—/ Ühtesid inimesi õhutades ja teisi hirmutades suudab rahvuslikku hüsteeriat küll järgmiste valimisteni ülal hoida ning rohkem pole reformistidele oma arvates vajagi.”
Ei tulnudki kaua oodata. Juba on Tõnis Lukas teatanud, et just kiiremat üleminekut eestikeelsele õppele ta taotlema hakkabki.

71 kommentaari »

Kangelane lambanahas

May 1, 2007
Mõni aasta tagasi näidati mulle ühe EKP keskkomitee poolt 1980 aasta sügisel kokku kutsutud koosoleku ülestähendusi, kus arutati Eesti koolinoorte „huligaanitsemist” pärast sündmusi jalgpallivõistlustel Kadrioru staadionil. Leiti, et noored on käest lastud, neid ei kasvatata piisavalt õiges vaimus ning selles on süüdi koolijuhid ja õpetajad. See lugu tuli mulle meelde, kui kuulasin, kuidas praegu nuheldakse vene koolide pedagooge „halva kasvatustöö” eest. Saan aru, et jälle püütakse leida süüdlasi, aga nii primitiivselt ei tasu seda ka teha. Pole usutav.
Mäletate, kui president Ilves tunnistas ühes oma kõnes, et seaduse Tõnismäe monumendi kohta võtsid vastu need, kes töötavad Moskva huvides. Nendel oli vaja seda konflikti õhutada ja nüüd on nad oma tahtmise saavutanud. Täna sain ma sellele versioonile järjekordse kinnituse, kui Venemaa riigiduuma delegatsioon teatas, et nemad nõuavad Ansipi väljavahetamist. Sellega tegid nad tegelikult Ansipi väljavahetamise mõneks ajaks võimatuks, sest milline eestlane taluks niisugust ettekirjutust ühest teisest riigist. Mina küll mitte. Aga ma jõudsin ka selgusele, et tegelikult hoiab Venemaa Ansipit üleval. Sellist avaldust võis vaja olla ainult selleks, et keegi ei mõtlekski Ansipi väljavahetamisest. See aga tähendab, et konflikt püsib ning lõkkesse visatakse halgusid juurde. Mis võiks rohkem meeldida Venemaa „pistrikele”!
Kohtasin tänastes Delfi kommentaarides minu hea sõbra Rein Kilgi sõnumit, nagu oleks teda üllatanud minu loidus nende sündmuste ajal. Tema olevat oodanud, et ma lähen vahetult megafoniga rahvast rahustama. Pean talle ütlema – kulla Kilk! Mina tegelen lihtsamate asjadega – tänavate koristamisega, klaasikildude kokku kogumisega, ühistranspordi korraldamisega jne. Minul ei olnud võimalik hüüda kõlavaid loosungeid ega põristada trummi. Mina tegelesin praktiliste asjadega. Linna teenistused, kes pidid pärast öiseid laamendamisi Tallinna taas elukõlblikuks muutma, said ju oma tööga päris hästi hakkama. Siiski olin ma üks esimesi, kes avalikult reageeris – nii laamendajatele, kui ka Ansipile, kelle tegevus seda provotseeris. Poole kahe paiku öösel tegime me BNS-is avalduse Linnavalitsuse poolt, kohe hommikul ka erakonna poolt ning ma usun, et meie jutul oli oma toime linnarahva rahustamiseks.
Nüüd on mul rohkem võimalusi inimestega rääkida ja muidugi ma teen seda. Ansipi viga ongi selles, et tema suudab pidada vaid monoloogi. Reformierakondlased irvitavad, et Linnavalitsus tahab jälle mingit ümarlauda kokku kutsuda, pidades ilmselt silmas 4-ndaks maiks Salme kultuurikeskuses kokku kutsutavat Kodurahu foorumit. Mina selliseid üritusi ei alahindaks. Ka Tallinna Linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti korraldatud ümarlaud andis tegelikult häid tulemusi. Kõigepealt möödunud aasta septembris, kui tänu selle ümarlaua osavõtjate pingutustele õnnestus olukord Toompeal siiski hoida rahulikuna. Seejärel sel kevadel, kui ka enamus vene organisatsioone juba nõustus sellega, et monument paigaldatakse ümber ja asus läbi töötama võimalikke uusi asukoha variante. Muidugi oli eelduseks, et kõik see toimub pärast 9-ndat maid mitte enne. Linnavolikogu ümarlaud oli jõudmas lõpusirgele - kokkuleppele, kui tuli Ansip ja lõhkus kõik ära.
Pean tunnistama üht: muidugi ma tean, kuidas Reformierakond arendab meedias kampaaniat minu kuulutamiseks Eesti rahva äraandjaks ja kelleks iganes. Ma siiski arvan, et see on lühinägelik ja rumal kampaania, mis Reformierakonnale ükskord kätte maksab. Inimesed peavad käituma oma südametunnistuse järgi, isegi kui see mõnele ei meeldi.
Minu ainus eesmärk praegusel äreval ajal on saavutada rahu ja tagada rahu pikemas perspektiivis kui üks nädalavahetus. Minu eesmärk on mitte lasta lõhestada Eestit. Ma usun, et see, et Keskerakonnal on toetajaid nii eestlaste j venelaste seas annab meile ja mulle praegu võimaluse leevendada pingeid selliselt, et see kummagi poole mõõdukat enamust ei solva. Lepin sellega, et mõlema poole radikaalidele – nii eesti kui vene marurahvuslastele minu seisukohad ei meeldi.
Sest ma tean, et Eesti rahvas – nii eesti kui vene keelt emakeelena kõnelev, ei kaldu mitte radikaalide, vaid rahu poole.
Ma hoian Eestit millesse mina usun. Eestit, mis armastab rahu, mõistust ja koostööd.

436 kommentaari »