Edgar Savisaare Blogi

Koolinoorte laulu- ja tantsupidu on lõpuks käes. Tallinnasse on kogunenud ligemale 35 000 laulu, tantsu ja pillimängu huvilist noort särtsakat inimest. Käies linnas ringi kohtab pea igal pool säravate silmadega poisse-tüdrukuid, kes oma juhendaja saatel proovidesse tõttavad. Tänavad ja staadionid on elevust täis, kõik linlased saavad nende rõõmust ja noorusest nakatatud. Paljudele väikestele külalistele on tõeliseks elamuseks sõita trammi, trolli või bussiga. Võib-olla on mõned põlistallinlastest igapäevasõitjad sellest kärast ja sebimisest häiritud, ent tuletagem enda noorusaega meelde. Pea iga mittetallinlane on kunagi tundnud seda tunnet kui saabus hetk minna esmakordselt pealinna, kui vanemad võtsid lapse käekõrvale ja viisid Tallinnasse loomaaeda või kohvikusse. Ootus plaanitava retke ees pani juba kodust väljudes südame teist moodi põksuma.

Tore on näha särasilmseid peolisi, kes ei lase end häirida vihmasajust, jahedast tuulest või kõrvetavast päikesest. Minu arvates võiks meie laulu- ja tantsupeolisi kõrvutada tippsportlastega, kes ootavad iga nelja aasta tagant toimuvaid olümpiamänge. Eestis iga viie aasta tagant korraldatavad laulu- ja tantsupeod on sama oodatud, sama innustavad, sama põnevad ja erakordsed sündmused lauljate ja tantsijate jaoks. Sellel peol võib küll üheselt öelda: tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt. Osavõtt kindlasti ka pealtvaatajana. Pealtvaatajate rohkus ergutab esinejaid andma endast parim.

Võtan linnapeana Raekojas vastu hulga väliskülalisi, kes on siia saabunud laulu- ja tantsupeo pärast. Kindlasti võtan osa ja kõnnin lastega kaasa rongkäigus, vaatan tantsijaid ja kuulan lauljaid. Lasin endale sel aastal lausa uued Viru-Nigula kihelkonna rahvariided õmmelda (Miks just Viru-Nigula, peaks olema kõigile selge - see kihelkond on kõige lähedasem minu Eru külale, kus asub Hundisilma talu). Käin läbi ka paarist koolist, kus lapsed majutuvad, et oma silmaga kontrollida, kas kõik vajalik on olemas ja kuidas lauljaid-tantsijaid vastu on võetud.

Huvitava võrdlusena võib välja tuua, et kui eelmisel aastal külastas pealinna juuni kuus väljast poolt Tallinna 14 141 eestimaalast, kes ööbisid hotellides ja teistes majutusasutustes, siis selle peo ajal majutatakse Tallinna koolidesse kokku üle 21 000 noore. See arv jääb muidugi alla välisturistide arvule, mis eelmise aasta juunis ulatus 112 264, ent olen kindel, et sel aastal saab see arv ületatud. Tulevad ju ka sel nädalalõpul sadamasse mitmed kruiisilaevad ja teadlikumad turistid on oma külaskäigu just praeguseks ajastanud. Need arvud näitavad, et pealinnale ei ole
probleemiks vastu võtta nii suures hulgas linnakülalisi. Tänavuaastane laulu- ja tantsupidu on justkui peaprooviks 2011. aastal Euroopa Kultuuripealinna raames peetavale suurele rahvapeole, millega tahame end kogu Euroopale tutvustada. Kahjuks, on paljud tänased noored selleks ajaks juba koolilapse seisusest välja kasvanud, aga publiku hulgas näeme neid loodetavasti ikka. Tallinn ootab teid kõiki!

Tänavuaastane peo pealkiri “Ilmapuu lävel” võiks olla alguseks, et juhatada kogu Euroopa juba nelja aasta pärast üle meie läve.

Süüdaku peagi süttiv peotuli väikese sädeme meie kõigi südames ja sära silmades!

Postimees on hea leht. Ikka tasub aeg-ajalt vanu ajalehti sirvida, eriti kui soovid taustamaterjali. Küllike Rooväli heidab mulle tänases lehes „Talentide linna” rubriigis ette, et kasutasin tema kahe aasta tagust artiklit. Muidugi ma kasutan väärt artikleid. Tänapäeva talendid ongi need, kes ääretus infohulgas leiavad üles endale vajaliku ja seda õigel ajal kasutada oskavad.

Eks Postimees kasutab ka mind pidevalt ära. Oleksin oma kõnes ehk tõesti pidanud viitama algallikale, ent siis oleks ta mul ainult viitamistest koosnenudki, sest võtsin fakte nii vikipeediast, mõtteid vendade Urbide laulust kui Veidemanni artiklist. Tänan Küllikest kahe aasta taguse inforikka artikli eest. Tänan ka Postimeest, kes hoolega minu blogi loeb. See on ju hea kui üksteisele leiba anname. Küllike on üks neist, kes oma allkirja minu tagasiastumisnõudmisele kirjutas, nii et minust kirjutades ja mind tsiteerides teenib ta kindlasti nii praegu kui tulevikus head honorari. Olgem siis üksteisele toeks. Püüan ka edaspidi oma kõnedes väärt materjalidele tugineda. Aitäh ja jõudu!

Mõtlesin milles ikkagi on meie erinevus. Mina kirjutan oma isiklikus blogis, ajakirjanik Rooväli vastab mulle viiekümne tuhandelise tiraažiga Postimehes, kes justkui peaks kajastama avalikku huvi, aga mitte olema ühe ajakirjaniku isiklike üle-elamiste taimelavaks. Üldiselt, aga mulle meeldib, kui minu blogi võimendatakse.

Kunagi mul oli üks sõber ajakirjanduses – Marika Roomere. Küllikesel on veel kasvuruumi, et samale tasemele jõuda. Aga säde meie vahel on juba tekkinud ja see annab lootust.

 

Esimesed sümboolsed jalajäljed Rävala puiesteel oleva Estonia teatri vana maja mälestusmärgi juurest kuni praeguse Estonia teatrini on plaanis paika panna 16. septembriks, mil möödub 101 aastat kutselise Estonia
teatri sünnist. Nendeks on teatri algusaastate liidrite Paul Pinna ja Theodor Altermanni jäljed.

Teen omapoolse ettepaneku, et tulevikus võiks teater jäädvustada veel lisaks ühe, aga miks mitte ka mitme kõige suurema teatrisõbra sümboolsed jalajäljed. Kindlasti on kassapidajaile või garderoobitöötajaile silma jäänud teatrikülastaja, kes ei jäta vahele pea ühtki etendust või räägitakse mõnest erilisest külastajast legende. Minu arvates vääriks väärtustamist inimene publiku seast, ei oleks ju ühelgi teatril mõtet, kui puudub vaataja.

Olen seisukohal, et meie riigile peaks erilise tähendusega olema kõik organisatsioonid, mille nimes on sees "Eesti": Eesti Pank, Eesti Post, Eesti Televisioon, Eesti Raadio, Eesti Raudtee, Estonia teater jne. Need on ettevõtted, mille tegevus lähtub riigi huvidest, mis peaksid edendama meie rahva heaolu, aitama kaasa rahvuslusele. Estonia teatri teket 101 aastat tagasi võib pidada omamoodi eestluse edendamise verstapostiks. Kui paljud muud maailma rahvusteatrid on rajatud kuningate või tsaaride antud käsu korras, siis Estonia teatri ehitas üles Eesti rahvas ise. Tublid inimesed läbi raske töö, raha ja võlakirjade.

Linnapeana tahan Estonia teatrit seada eeskujuks paljudele inimestele ja firmadele, kuidas teha koostööd. Mind liigutab teadmine, et rahvusooper on juba kaks aastat kutsunud oma etendustele linnasüsteemi töötajaid, eraldades neile kevadel 140 priipääset kahele repertuaaris olevale etendusele. Mõned võivad ehk ette heita, et linnatöötajail on niigi kõrge palk, aga koostöövormina on see kindlasti aktsepteeritav. Usun, et paljud teatrid teevad sama oma koostööpartneritega ja see on ilus. Aitäh.

Teater on meie elu peegelpilt. Kui teatrimaja on korras, siis järelikult on meie riigil raha. Kui saalid on rahvast täis, on kaks võimalust: kas inimestel läheb hästi ja neil on aega ning raha kunsti jaoks või on tegu ühiskonnaga, kus inimesed saavad ärksaid mõtteid ammutada vaid kunstist, nagu see oli nõukogude perioodil. Teater peab olema poliitikaülene, küll aga on võimalik teatrist välja lugeda meie poliitilist olukorda.

Üheks näiteks võiks tuua eelmisel nädalal esietendunud Erkki-Sven Tüüri ooperi "Wallenberg". Mulle räägiti, et saalis olnud publik võttis etenduse vastu ovatsioonide ning braavohüüetega. Tähelepanelik külastaja oli märganud lausa veekalkvel silmadega vaatajaid. Omapäraseks selle etenduse puhul võib pidada koostööd eri rahvuste vahel: muusika autor eestlane, lavastaja venelane, libreto autor sakslane ja teos ise räägib juutide saatusest. Mainimata ei saa jätta ka teose põnevat teekonda lavale - keeruliste poliitiliste tuulte tõttu Eesti-Vene suhetes oli lavastaja trupiga ühenduses peaasjalikult virtuaalse reaalsuse kaudu. Lavastaja juhendas inimesi läbi Interneti. Võib vist öelda, et tegemist on esimese maailmatasemel nüüdisaegse Eesti ooperiga ning selle esietendust võib kindlasti pidada epohhiloovaks nähtuseks nii Eesti muusika- kui teatrielus.

Olen Estonia Seltsi liige ja pean väga lugu meie Rahvusooperist kui elavast, arenevast ja uuendusmeelsest kultuuritemplist. Jõudu neile!