Edgar Savisaare Blogi

Laulupeo kivist Tallinnas

Mul oli hea meel laulupeo nädala algul taasavada Kadriorus laulupeo kivi, mistähistab 1880. aastal esimest korda Tallinnas toimunud üldlaulupidu. Laulupidu, mistoimus Kadriorus Lutheri heinamaal, praeguste Poska, Wiedemanni, J. Köleri jaFaehlmanni tänavate vahelisel alal.

Võib-olla seisab see just täpselt samal kohal, kus toona juhatasid lauljaid laulupeoüldjuhid Johannes Kappel ja David Otto Wirkhaus.

Laulupeo kivi saatust saab kahjuks võrrelda väga paljude tallinlaste saatusega. See mälestuskivi on aastate jooksul pidanud kolima ühelt krundilt teisele, sest ühelgi majaomanikul polnud kohustust ega tahtmist seda oma õuel pidada. Kivi on pidanud vallasandi kombel kolima ühest kohast teise, sest majaomanikud ehitasid üksteisejärel oma kruntidele aiad ette.

Üle 35 aasta seisis mälestuskivi Poska 23/25 kinnistul, mis ulatub Poska tänavast otse Köleri tupiktänava otsani. Vaatamata sellele, et skulptor Juhan Raudsepa 40 aastat tagasi tahutud ja pidulikult avatud kivi pole mälestiste nimekirjas, on see meie jaoks tähtis ja väärib kindlasti oma kohta meie linnas.

Vendadel Urbidel on tabavalt ilusad lauluread:

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis.

Ühe erakrundi aianurgas justkui juhuslikult vedelev kivi, mida möödujad suurt tähelegi ei pannud, sai taas väärikas mälestusmärk nende tallinlaste ja Tallinna külaliste jaoks, kes meie ajaloost ja laulupeo traditsioonist lugu peavad.

1880. aastal Tallinnas laulupeo pidamise ametlikuks põhjuseks oli Aleksander II 25. valitsemisjuubeli tähistamine. Vaid pool esitatust moodustas eesti muusika, kuid toimus ka Lydia Koidula näidendi “Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola” etendus.

Laulupidu on alati olnud eestluse kandja. Mulle väga meeldib kunagine Rein Veidemanni sõnavõtt, kus ta tabavalt võrdles laulupidu leivateoga. Tsiteerin: “Laulupidu on nagu üks lõppematu leivategu. Neli aastat ootab juuretis astjas.Viiendal aastal hakatakse tainast sõtkuma, et suurt ahjusuud meenutava laulukaareall küpsetada uudseleiba. Kui peotuli tornivaagnas kustub ja laulurahvas laialiläheb, võtab igaüks sellest leivast kaasa tükikese uueks juuretiseks.”

Just need mõtted võiksid ka käesoleva aasta noori pidulisi saata, et nad oma laulu-ja tantsupisikut ikka rõõmsalt edasi kannaks. Ning tasuks kohal käia ka esimeseTallinna laulupeo mälestuskivi austamas, kes veel meie ajalugu meeles peaks pidama kui mitte meie ise. Kuigi ma ei ole kindel, kas selline paatos on täna enam kohane.

Panin tähele, et mälestusmärgi taasavamisel oli vaid kaks telekanalit - ETV venekeelsed saated ja ORT-i esindajad Riiast. Ju oli siis eestikeelsetel telekanalitel midagi aktuaalsemat filmimiseks laulupeonädalal. See ei ole iroonia, see on ajastu märk. Vene telekanalitel reklaamitakse äsjavalminud mängufilmi “Meie aja kangelane”. Kes on eestlaste meie aja kangelane? Kas need kolm tundmatut tüdrukut, keda ma näen igal hommikul lobisemas (vist) Kanal-2 mingis järjesaates ja kelle missiooni ma kuidagi ei suuda mõista. Aga küllap on viga minus…