Tallinna linnavalitsus on läinud lühikesele suvepuhkusele. Nii linnavalitsuse kui ka volikogu istungid algavad taas augustis. Majja on jäänud need inimesed, kellele kas pole puhkust ette nähtud või kes on selle Eestimaa pikka sügisesse edasi lükanud. Mina olen selle puhkuse veetnud põhiliselt Hundisilmal, aga aeg-ajalt käin ka linna asju ajamas. Postimees küll pahandas hiljuti nagu ei saanud ta mind kuidagi kätte, et liikluseeskirjade rikkumise kohta küsida. See pahandamine oli küll ilmaaegu. Samal päeval olin Kadrioru pargi sünnipäeval ja lastepargi avamisel ning hiljem samas Kadrioru staadionil toimunud rahvusvahelisel kergejõustikuvõistlusel. Seal nägid mind sajad inimesed, nii et peidus ma ei ole olnud.
Siiralt kahju, et Kadrioru lastepargile nii vähe meedia positiivset tähelepanu jagus. Laste jaoks oli sellest üritusest rõõmu küllaga, ka täiskasvanutele pakub ligi 300 aastane Kadrioru park üha rohkem silmailu. Uuringute järgi pidi keskmine eestlane olema suhteliselt väheliikuv ja kui ta seda üldse teeb, siis põhiliselt kaubanduskeskuses ostukäru lükates. Seetõttu paneksin inimestele südamele, et viige lapsed parem Kadrioru parki, värskesse õhku ja meeldivasse miljöösse.
Minu jaoks on see suvi olnud kultuuriürituste rohke. Ammu see oli kui võtsime vastu Aerosmithi legendaarseid lauljaid ja pillimehi. Ma ei olegi internetist jõudnud järele vaadata kas nende maailmatuur sai juba läbi või kestab veel. Meilt sõitsid nad edasi Helsingisse, lõpeb nende tuur aga Dallases.
Rääkisime pikemalt Steven Tyleriga, kes tundus olevat vaimustatud, et sattus oma pika lauljakarjääri jooksul ka Tallinnasse. Pani jala maha linnas, kus varem pole käinud. Ütles, et Eestis on hea kliima ja seetõttu kasvavad inimesed siin pikaks ja ilusaks. Tunnistas ka, et mälu pole enam see, mis varasematel aegadel ja seetõttu näeb laulusõnu ka lava ette asetatud monitorilt. Mina julgustasin, et ta võib laulda ka oma sõnadega. Steven Tyleri improvisatsioon Lilleküla staadionil teeks meile ainult au. Kiitsin ka Armaggedoni põhimeloodiat, mida üldiselt peetakse nende üheks kõige tuntumaks viisiks. Mulle nad vastasid, et publikule võib see meloodia tõepoolest tunduda kõrghetkena, aga pillimeestele enestele pole seda üldse põnev mängida. Bluesist pidavat nad rohkem lugu.
Mulle tuli üllatusena kui nad kontserdi ajal kahel korral näitasid suurtel ekraanidel videot meie kohtumisest. Paljud tõlgendasid seda nagu oleksin ma tervitanud enam kui kahekümne tuhande pealist publikut. Kindlasti tervitasin ka neid, aga põhiliselt oli minu tervitus suunatud Bostoni linnapeale Thomas Meninole, kes on Aerosmithi hea sõber. Basskitarrist Tom Hamilton teeb sellest tuurist filmi ja tema paluski mind kolleegi tervitada. Lilleküla staadion tundus selliste kontserdite jaoks olevat küllalt sobiv, võib-olla tasuks sellega edaspidigi arvestada.
Veel paljustki oleks kirjutada. Kõigepealt muidugi laste ja koolinoorte laulupeost. Minu jaoks oli suurim elamus isegi mitte see mis toimus rongkäigus või lauluväljakul, vaid reede õhtu pärast tantsupeo avaetendust, kui me koos Kaia Jäppineniga külastasime mitmeid koole, kuhu noored igast Eestimaa nurgast olid majutatud. Vahepeal tundus, et igas koolimajas on oma laulu- ja tantsupidu, kõik noored olid hoogu täis ja mõned tantsisid ka koolis edasi. Positiivseid emotsioone jagus küllaga nii meile kui ka neile. Küllalt palju oli neid lapsi, kes esimest korda pealinna külastasid ja nende rõõm loomaaiast, trammi ja trollisõidust ning värvilistest purskkaevudest oli ehe ja siiras. Tänusõnad nendele kes noori juhendasid ja tantsurühmi eest vedasid, aga kindlasti ka Tallinna koolijuhtidele, kelle kanda oli väikeste külaliste majutuse põhiraskus.
Peaksin kirjutama ka linnavalitsuse seitsmendatest suvepäevadest ja seal toimunud laulu- ja tantsupeost, mis oli väga vahva ja mõnevõrra kordas väiksemas mastaabis neid emotsioone, mida olime saanud Lauluväljakult. Teema oli valitud hea. Varem keskenduti spordile, aga sellest jäi osa rahvast kõrvale. Sel korral lauldi ja tantsiti ning kõik lõid kaasa. Mida siis veel vaja! Loodan, et linnapress kirjutab lahti ka selle mille suur meedia kangekaelselt tähelepanuta jätab – pidu oli õnnestunum kui kunagi varem, tekitas ühtsustunnet ja andis hoogu uueks tööperioodiks.
Ega minu suve emotsioonid sellega ei ammendu. Vaimustav oli uueks Šaljapiniks hüütud Jossif Kobzoni 70-aasta juubelikontsert Estonia kontserdisaalis. Nägin inimesi, kes pool päeva tammusid ümber Estonia, et tema esinemisele kuidagi pileteid saada. Kobzon on suur kunstnik ja ma panen imeks neid kah-muusikaarvustajaid, kes tema üle irisemiseks põhjust püüdsid leida. Kuid mida teha, issanda loomaaed on ju suur ja mitmekesine. Oli väga õige, et Estonia saalis Kobzonile anti üle Georg Otsa nimeline mälestusmedal. Kobzon tuletas ka ise meelde ühiseid esinemisi koos Georg Otsaga ja pidas neid väga õnnestunuteks. Estonia peaks olema õnnelik, et mõlemad suurkujud seal saalis esinenud on.
Suvi on alles poole peal, usun, et enne suvepuhkuse lõppu tuleb sellesse blogisse veel sissekandeid juurde.
PS: liikluseeskirjade täitmise vajadusest ja sellest kuidas ma neid kahetsusväärselt rikkusin, kirjutan aga augustis, kui selleks sobiv aeg.
