Edgar Savisaare Blogi

Eesti avalikkuses on tekkinud olukord, kus enam ei söandatagi igakord tõtt välja öelda, vaid ollakse vait või piirdutakse konjunktuursete pooltõdedega. Ei söandata tunnistada, et meie ajakirjanduses on tekkinud sisetsensuur. Ei julgeta mainida, milline on ikkagi meie edusammude sotsiaalne hind? Ei peeta heaks tooniks nõuda Eesti sõdurite väljatoomist Iraagist.

Erinevalt ametlikust retoorikast, ei arva mina, et selline nõudmine oleks ebalojaalne meie kaitseväelaste suhtes. Vastupidi mulle tundub ebalojaalne, et tsiviilisikutest poliitikud isegi mitte ei küsi endalt ja üksteiselt, - ega me Eesti vapramaid sõdureid pole võõrasse ja valesse sõtta saatnud? See on küüniline.

Ma ei teagi, kas me oleme arad või ükskõiksed, aga üks pole parem kui teine. Eriti kehtib see välispoliitika kohta, millega me tegeleme üha vähem. Tahaksin julgustuseks viidata USA demokraatidele, kellel järgmisteks valimisteks saab kaheksa aastat opositsioonis ja kelle kurss on saanud üha võitluslikkust juurde.

Demokraatide juhid ei karda avalikult välja öelda, et Iraagi sõja alustamine oli viga. Et oli viga eirata mitmete Euroopa suurriikide vastuseisu ja ÜRO resolutsiooni puudumist ning et USA juhitavasse sõtta Iraagis viis presidendi poolt antud teadlik valeinformatsioon.

Nemad julgevad soovitada läbirääkimisi ka vaenlasega. Pigem rääkida ja läbirääkida kui sõda pidada. Seda ka Iraaniga.

Demokraadid hindavad NATOt kuid juhivad tähelepanu, et aina suurenev missioonide arv nõuab ka enam vahendeid.

Meie Eestis peame väikeriigina silmas pidama, et väikeriigi tuumarelvaks on rahvusvaheline õigus. Seega ei tohiks enam korduda, et osaleme sõjakäigus, millel puudub rahvusvahelisel õigusel põhinev tugi.

Kuid demokraadid seisavad ka sisepoliitikas meiega sarnaste väärtuste eest: Hillary Clinton nõuab keskklassi tugevdamist sama häälekalt nagu teevad seda Kadri Must ja Evelyn Sepp.

USA demokraadid hoiatavad: eliidi sissetulekud kasvavad, tavainimeste palk aga vindub. Hüppeliselt on tõusnud eluasemelaenud. Tervishoiu ja hariduskulud muudkui kasvavad. Eelmisel aastal läks enam inimesi pankrotti, kui lõpetas kolledži!

Kui Eestis räägiks mõni poliitik sama juttu, siis öeldaks tema kohta: ta kõneleb nagu keskerakondlane. Kas ei kõla uhkelt! Seista demokraatia eest tähendab julgelt oma tõde kuulutada – ühtemoodi nii suures Ameerikas kui ka väikeses Eestis.

Olen oma blogi lugejatele lubanud, et püüan jõudumööda kirjutada poliitika kõrval ka loomadest ja inimestest, kultuurinähtustest ja teadustest. Allolev teade ongi samm selles suunas.

Uudis nimelt selline, et minu saksa lambakoer Othello võttis eile jalge alla raske koolitee. Sarnaselt paljudele Eesti lastele, kes pisut enam kui nädala aja pärast 1. septembril võtavad samuti ette koolitee – kes esimest, kes mitmendat aastat.

Loomulikult on võrdlus omajagu kohatu.

Kooliharidus peaks lastele andma iseseisvust ja iseteadlikust, alusteadmisi, mis kannavad mõtet vabalt ja sõltumatult tulevases iseseisvas elus. Koertekooli eesmärk on pigem alluvust õpetada.

Samas, mitte päriselt – koerte koolitamise juures (millega olen elu jooksul omajagu kokku puutunud, nagu iga hea lemmikloomaomanik) on sama tähtis juurutada õigeid käitumisnorme ning lõppude lõpuks jõuda nii kaugele, et koer suudab adekvaatselt ja iseseisvalt elus ettetulevate olukordade üle otsustada.

Huvitav on jälgida, kuidas sarnaselt koolikeskkonnale tuleb ka koertel end teiste seas kehtestada. Kiiresti loksuvad paika oma hierarhiad ning saab selgeks, kes on kes. Loodan kõigiti, et minu koer ei tunne end tõrjutuna ega tõrju teisi. Ta on ulakas, aga siiski heatahtlik.

Lapsed mõtlevad juba algklassides tuleviku peale.

Mida vanemaks nad saavad, seda sihikindlamalt oskavad nad haridust tähtsustada. Koeradele tuleb selgeks teha, et kui ta hästi õpib, omandab territooriumi kaitsmise kunsti ja muud taolist, siis keegi teda ketti ei pane ja ta võib aias vabalt ringi joosta.

Õppimine tähistab niisiis vabadust.

* Pildil pole küll Othello, kellest mul kahjuks pole hetkel pilti üles laadida. Viga, mis saab parandatud. Õnneks leidsin internetist päris sarnase tegelase. Pilt pärineb siit: http://www.dogcastradio.com/

Lähenemas on pikk nädalalõpp – paljudele meie seast tähendab see puhkusepikendust või lihtsalt kolme töövaba päeva. Kas mõeldakse ka sellele, mispärast esmaspäev on vaba?

Öeldakse, et inimese mälu on lühike, aga tõsi on ka see, et traditsioonid ja ühised ettevõtmised aitavad olulist meeles pidada ning elus hoida. Meie olulisemaid riigipühi on kindlasti vabariigi sünnipäev. Sellest päevast on saanud traditsioon, oleme seda nii salaja kui avalikult tähistanud juba 89 aastat. Kahjuks jääb aga järjest vähemaks neid, kes võivad öelda, et olid ka esimese aastapäeva tähistamise juures. See ei tähenda sugugi seda, et me ei võiks uusi ilusaid traditsioone luua. Hetkel on 20. augusti tähistamine ainus riiklik püha, mille me ise oleme loonud. Õiguse seda tähistada ise kätte võidelnud. 16 aastat on möödas neist pöördelistest päevadest, mil Eesti rahvas võitles ühise asja eest.

Tänaseks on tol aastal sündinud lastest saanud meie uus põlvkond. Noored, kes ei ole päevagi elanud okupatsioonis. Kosmopoliidid, kes on sageli rohkem reisinud kui nende vanemad, kelle suhtluskeel on täis pikitud ingliskeelseid väljendeid ning kelles rahvustunne tekib üldjuhul vaid siis, kui saab spordivõistlustel kaasmaalastele pöialt hoida. Nemad ei tea, mis tähendab olla vabaduseta, elada ilma valikuteta. Tegelikult on see ju uhke tunne, et nendesuguseid on juba terve põlvkonna jagu, sest otsus, mis 1991. aastal langetati, tehti just nimelt tuleviku nimel.

16 aastat tagasi julgesid inimesed unistada, julgesid võidelda ja julgesid muutuda. Tänapäeval võib sageli kuulda inimesi, kes meenutavad endisi aegu ja räägivad, kui tore oli „vanal heal nõuka ajal”. Tuleneb see lihtsalt nostalgiast (nooruses oli rohi rohelisem) või on inimesed tõesti oma riigist juba väsinud?

Loodan, et mitte. Et see nii ei oleks ja et tol päeval saavutatud vabadus oleks oluline ka meie lastele, võiks igas Eesti peres olla vähemalt üks inimene, kes 20. augustil kasvõi korra mõtleb selle päeva tähendusele. Kas heiskab oma majale lipu, ostab tordi, läheb sõbrale külla või meenutab lihtsalt toonaseid aegu. Tore, kui oleks ka neid, kes tulevad hommikul Toompeale 20. augusti kivi juurde lillede asetamisele või päeval Raekoja platsi kontserdile.

Pean siinkohal kiitma meie president Toomas-Hendrik Ilvest, kes tegi tõeliselt meeldiva üllatuse ja korraldab sarnaselt eelmisele presidendile 20. augustil Kadrioru roosiaias vastuvõtu. Ta on hetkel vist küll üks vähestest võimul olevatest riigimeestest, kes seda päeva ametlikult tähistab. Kui näiteks peaminister Mart Siimanni ajal korraldas 20. augusti üritusi eeskätt Vabariigi Valitsus, siis viimastel aastatel on selle korraldamine jäänud Tallinna linna õlule. Mis seal imestada – kui omal ajal 20. augustit Riigikogus riiklikuks pühaks hääletati, siis oli ju praegu valitsev koalitsioonijuht Reformierakond sellele vastu. Aga küllap on selles ka midagi head, sest järsku kipuks valitsus sel päeval muuhulgas veel ise lavale mõnd halenaljakat näidendit tegema või üks teadaolevatest ministritest koguni „Taasiseseisvumise tumedat„ pruulima.

Kutsun kõiki 20. augustit vääriliselt tähistama!
Tundkem rõõmu oma iseseisvast riigist!

Lisan siia juurde 20. augusti tähistamise ürituste kava Tallinnas:

9.00 Lillede asetamine 20. augusti mälestuskivi juures Toompeal.
9.30 Lillede asetamine Vabaduse kella juures Vabaduse väljaku.
10.00 Nõelasilma ja Trepi tänava avamine Harju tänaval.
12.00 - 16.30 Kontsert “Vabaduse lapsed IV - Tallrock 2007″ Harju mäel.
Kava juhib rokitaat Riho Baumann.
Esinevad: Brides in Bloom, Soterios, Speed King, Pimpfish, The Nymph.
Tastuta.

16. 00 - 18.30 Kontsert “16 aastat vabadust” Raekoja platstl.
Kontserti juhivad Mait Malmsten ja Jüri Nael.
Esinevad: Meero laululapsed, Jassi Zahharov ning “Eesti otsib Superstaari” finalistid Birgit Õigemeel, Luisa Värk, Rivo Kingi, Anna-Liisa Supp, Nele Kirsipuu, Mariann Saar, Mihkel Ratt, Raimondo Laikre.Tasuta.

Lubasin oma blogi lugejatele kirjutada augustikuus sellest kahetsusväärsest juhtumist, kui ma autoga ületasin lubatud sõidukiirust. Miks just augustis? Eeldasin, et selleks ajaks on politsei minu väärteo suhtes otsuse teinud ja mul on rohkem põhjust sellest rääkida.

Juhtus see 10. juulil Viitna - Koljaku tee 7-ndal kilomeetril. Olin puhkusel ja sõitsin oma Nissaniga Rakverest Võsu poole. Mul ei ole aastaid olnud probleeme liikluspolitseiga ja ma olen mõelnud - millest seekordne rikkumine? Küllap ikka tähelepanematusest. Ees oli 70 märk, võtsin kiiruse maha, aga sellele peatselt järgneva 30 märgi jätsin tähele panemata. Politseipatrull ei olnud põõsas, üks meestest väljus autost ja andis märku peatamiseks. Mõtlesin veel, et küllap neil on mingit abi vaja, muud midagi. Politseinikelt sain teada, et olin möödunud ka 30 kilomeetri märgist ning mulle näidati, et olin juhtinud autot kiirusega 75 km/h. Ega mul ei olnud midagi öelda või millegi üle vaielda, olen süüdi ja sellisel teol ei ole õigustust.

Äsja tuli mulle teade, et Rakvere politseiosakonna komissar Jüri Linask ja nooremkonstaabel Toomas Šarin on teinud minu suhtes ka otsuse, millega määrati trahv 3900 krooni ja lisakaristusena võetakse ära sõidukijuhtimise õigus kolmeks kuuks. Nagu otsuses on öeldud, lähtutakse selle tegemisel „võrdse kohtlemise printsiibist ja arvestades praeguseks välja kujunenud karistuspraktikat”.

Lugedes seda otsust tundsin ennast lausa tõstetuna. Mulle kohaldati niisugune karistus, mida seni sellisel juhul pole vist tehtud. Tuletan meelde üht lauljat, kellel samuti alles hiljuti load ära võeti, aga seda seoses joobesolekuga. Tean ka üht parteijuhti, kellega peaaegu samamoodi käituti, kuid temal oli see vähemalt teine rikkumine lühikese aja jooksul. Meenub vähemalt neli ministrit, kellel oli probleeme kiiruse ületamisega, aga minu teada ei võetud kelleltki neist juhtimisõigust isegi pärast mitmekordset rikkumist.

Püüdsin täna uurida kui palju on neid inimesi, kellel on juhtimisõigus ära võetud pärast esmast rikkumist, kuid ega ma selgust ei saanud. Küllap neid on veelgi, aga tundub, et tegu ei ole siiski päris „võrdse kohtlemisega”.

Tuleb välja, et ma olen võrdsem kui teised ja mul on selle üle hea meel. Minult nõutakse rohkem kui teistelt ja õige see ongi. See, et politsei silmis on mind eraldi esile toodud ja teistest eristatud, kohustab kindlasti ka edaspidiseks. Õigusega ja ilma mingi irooniata.

Aga veelkord – ma ei õigusta oma teguviisi ja olen karistuse ära teeninud. See võrdsetest võrdsem kohtlemine teeb mulle au. Võib-olla tõesti tõstis lihtne politseinik mind selle otsusega ühiskonna hierarhias isegi liiga kõrgele. Edaspidi tahaks näha sama võrdset kohtlemist igal ajal ja tasemel. Mul oleks hea meel kui autojuhid minu juhtumist tõepoolest õppust võtaksid ning tähelepanelikumalt liiklusmärke järgiksid. Usun, et siis on ka politsei ootused minu karistamisega seoses kuhjaga täidetud.

Politsei ongi olnud liiga ettevaatlik nendes küsimustes. Kui tänases Postimehes Mart Kadastik tunnistab, et rikkus teadlikult kiirusepiirangut ning talle määrati 115 km/h sõidukiiruse eest vaid 1500 krooni trahvi, siis on see ka tunnistus politsei alalhoidlikkusest mõningatel piiripealsetel juhtudel. Või kui tema hää sõber Andrus Ansip sõidab saateauto järel jalgrattaga ilma kiivrita ja väidetavalt 70 km/h ning politsei ei tee seda märkamagi, siis ka seda võib mitmeti tõlgendada. Nüüd on politsei lõpuks selja sirgu ajanud ja leidnud sobiva juhi, kelle suhtes nulltolerantsi kohaldada.

Tahaksin veelkord politseid tunnustada, et mind väljapaistvatest Reformierakonna poliitikutest kartmatult kõrgemale seatakse ja võrdsetest võrdsemaks peetakse.