Edgar Savisaare Blogi

Armsad lugejad,

Riputan siia üles oma kõne Keskerakonna volikogult, mille just maha pidasin. Olen proovinud vältida pikkade tekstide siin välja panemist, kuid seekord ei suuda kiusatusele vastu panna. Arvan, et mõnigi fakt selles tekstis tuleb ka teadlikumale lugejale üllatusena. Lugejaid üllatada, see ju ongi kirjamehe kohus.

Edgar

–

Edgar Savisaare ettekanne Keskerakonna volikogul
Karksi-Nuias, 29.septembril 2008.

Vastuolud süvenevad veelgi

Tänane Karksi volikogu on vähem kui poole aasta jooksul juba viies kord kui Keskerakonna juhtkond peab nõu poliitiliste arengute üle Eestis. Oleme selle lühikese aja jooksul pidanud neljal korral nõu volikogudel ja kuu taga tagasi toimus meie korraline kongress. Julgen väita, et oleme tänasel poliitmaastikul kõige aktiivsem erakond ja sügiseseks poliithooajaks saanud sisse hea rütmi. Nüüd tuleb sama rütmiga edasi minna ja mitte lasta tuuridel raugeda. Vaagisime mai erakorralisel volikogul oma erakonna sisekliimat, Pärnu volikogul pühendusime peaasjalikult meie ja koalitsiooni suhetel ja vastuoludel, tänasel kogul tahaksin aga arutleda koalitsiooni vastuolude ja erimeelsuste teemadel.

Uus kolmikliit on tänaseks saanud pooleaastaseks ja paslik on küsida, kuidas tundub valitsuse poliitiline sisekliima väljastpoolt vaadates. See pilt ei ole just eriti rõõmustav, kuigi valitsuse või õigemini selle juhi populaarsusreitingut vaadates ja tuleva aasta ülepaisutatud hiigeleelarvet arvestades, peaks suhted Toompea partnerite vahel olema paremad kui kunagi varem. Nagu eluski on tülisid ikka vähem kui on mida omavahel jagada.

Kuigi reformi, isamaa ja sotside näol on tegemist kolme vana poliitilise hundiga, on tõsised vastuolud partnerite vahel lahvatanud kiiremini kui ühegi varasema viimasel kümnendil riiki juhtinud valitsuse puhul. Kas põhjuseks on alateadlik hirm eelseisva majandussurutise ees või lihtsalt kellegi nahaalitsemine kaaslastega valitsuses nagu kunagi Res Publica puhul, on keerukas üheselt hinnata.

Sotside käed lühikesed

Mis siis toimub viimasel ajal koalitsioonikaaslaste vahel? Kaks tendentsi on eristatavad. Valitsus on selgelt jaotunud suureks, keskmiseks ja väikeks vennaks. Erinevalt tavalisest perekonnast, kus väiksemaid hoitakse, käitub aga vanem vend pesamuna, sotsidega, üleolevalt ja kõrgilt. Andmata milleski järele ning püüdes kirjutada kõik vähegi kõlblikud sotside algatused enda nimele. Nagu juhtus näiteks lasteaedade toetuseks mõeldud eelnõuga või siis rahandusministri arglike katsetega jätkata 2008. aasta eelarve koostamise juures Eesti tavapärast konservatiivset joont. Ega selline lähenemine pole üllatav. Vaadetes keskerakonnale kõige lähedasemad sotsiaaldemokraadid on tänase valitsuse paremliberaalsuses selgelt võõrkehaks ja vajalikud ainult Riigikogu häältemasina käigushoidmiseks. On sotside enda õnnetus ja valik, et pildil olemiseks ollakse sunnitud oma maailmavaade ja rahva huvide eest seismine täielikult peaministri soovidele ohverdama. Valitsuse koostöövõime aga kannatab. Küll nappide, aga siiski reaalsete näidete varal võib koalitsiooni sees tähendada alljärgnevat tendentsi. Kui vastuolud on IRL ja Reformi vahel, võidab tavaliselt selle löömingu Isamaa ja ResPublica liit. Kui aga kähmlus käib Sotside ja Reformi vahel, siis Reform sõidab sotsidest lihtsalt üle. Enamjaolt ei toimu see isegi sisulise diskussiooni ja arutelu käigus, vaid külmalt ja jõhkralt. tugevama õigusega.

Kosuv IRL

Isamaa ja Res Publica Liidu positsioonid väärivad rohkem tähelepanu. Ilmselt on Laar lõplikult mõistnud, et kauem oodata ei saa: valijaskonna kaotus reformile võib juba lähitulevikus osutuda pöördumatuks. Ja see on pannud valitsuse keskmise venna ennast aktiivsemalt liigutama. Ning tänaseks edukalt, sest valimistejärgne poliitiliselt taktikaline valekäik Laari tõrjumisega valitsusest, on IRL-ile andnud hoopis vabamad käed oma tahte pealesundimiseks väljastpoolt kabinetti. Samuti pole kõigiga võimalik kakelda. Seda teab reformierakond hästi, olles selgelt hakanud järele andma tugevama valitsuskaaslase survele, et iga hinna eest oma reitingut säilitada. Mis on omakorda keerukas ükskõik milliseid IRLi poolt rahvuslikkuse tugevdamisele suunatud algatusi tõrjudes või eitades. Kõigega tuleb nõustuda. Igatahes on isamaalased oma viimastes avalikes heitlustes reformistidega kindlalt peale jäädud. Kuigi juba on mängus reformistide vana relv - ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokumendid lekivad välisministeeriumist taktikaliselt õigetel hetkedel nagu aastaid varemgi. Sooviga diskrediteerida partnerite mainet, näidata neid sisemiselt lõhestatuna ja nii edasi..

Trassiuuringud näitasid kohad kätte

Ilmekaimaks näiteks mõlema tendentsi iseloomustamiseks on lähiminevikust muidugi valitsuse niinimetatud üksmeelne „Ei” Nord Streami uuringutaotlusele gaasitoru rajamise asjus. Sotside president Ilves püüdis küll valitsusele viimasel hetkel sõnu peale lugedes saavutada uuringute lubamist. Mida kiirelt ja elavalt ruttas toetama ka sotside fraktsioon parlamendis ja nende ministrid. Isamaa ja Res Publica kindlat „ei-„d see loomulikult ei mõjutanud.

Ning oli selge, et vaatamata oma esialgsele suurele soovile ikka uuringud Eesti majandusvööndisse ja isegi territoriaalvette lubada, andis valitsuse juhterakond kiirelt järgi. Kui te arvate, et valitsuses peeti mingeid sisukaid vaidlusi Nord Streami teemal, siis te eksite. See istung kestis täpselt kakskümmend kuus sekundit. IRL võis tähistada järjekordset välksõja võitu, sotsid aga tavapärast lüüasaamist. Gaasitoru uuringutel rohkem peatuda ei tahaks. Küll võib aga eeldada, et kui tänane valitsus püsib, siis aasta-pooleteise pärast võime end avastada olukorras, kus veerandminutilise valitsuse istungi järel antakse gaasitorule välja juba ehitusluba. Ja seda ilma uuringuteta, mis on kindlasti ohtlik nii Läänemere keskkonnale kui Eesti riigi julgeolekule.

Tähelepanuväärne on see, et Nord Streamiga seotud meediafirma üheks omanikuks osutus Ansipi lähedane võitluskaaslane ja Stenbocki maja kommunikatsioonibüroo juhataja. Seda fakti püüti küll viimasel minutil mätsida, aga nüüd on ajakirjandus selle välja toonud. Praktiliselt see tähendab, et kõik, millest räägiti valitsuses eesriide ees või taga, oli gaasitoru ehitajatel teada veel enne, kui see sai teatavaks Eesti ajakirjandusele.

Räägiksin lühidalt, kuidas toimus valitsuse istungil gaasitrassi arutelu ja otsustamine. Aruelu ise kestis kõigest 26 sekundit, just-just sekundit, mitte aga minutit. Ansip esines talle omases ilmeksimatus stiilis, öeldes, et välisministeerium on äsja välja tulnud uue ettepanekuga. Kui varem soovitas ta gaasitoru uuringutele JAH öelda, siis nüüd tahab vastupidist. Küsimuse peale, kas on eriarvamusi, mida loomulikult ei olnud, kuulutas Ansip punkti otsustatuks ja saatis seltskonna laiali. Sealhulgas ka need valitsuskoalitsiooni fraktsioonide esimehed, kes olid tulnud Stenbocki majja, valmisolekuga peaministriga ja Reformierakonnaga diskussiooni pidada.

Omapärane on veel see, et alles samal hommikul oli Paet esinenud Hommikutelevisioonis, kus oli kõigiti toetanud uuringuteloa andmist. Kas oli tegu kokkumänguga või pani peaminister rahva keeli väljendudes Paeti lihtsalt tanki, ei tea. Pean aga loogilisemaks, et tegu oli erakonnasiseste võimumängudega, kus Ansipil oli vaja Paeti alandada ja tema tiibu kärpida. Igatahes tuli välisministril alla neelata mõru pill ning jääda rumala tuulelipu rolli, kelle arvamus muutub kardinaalselt vähem kui paari tunni jooksul.

IRL lõhestamine saab hoogu

Siiski hoolitseb koalitsiooni juhtjõud, viimasel ajal üha elavamalt, selle eest, et IRL-is säiliksid ja süveneksid sisevastuolud. Sisemiselt tugev partner on neile ohtlik ja seetõttu jätkub mäng, mida alustati juba enne ühenderakonna loomist vastasseisu tekitamisega Laari ja Veskimäe tiiva vahel. Kindlasti pole kaugel ajad, kui hakatakse vastuolusid ja intriige puhuma Laari ja Partsi vahel. Parts on täna kujunenud üheselt IRL-i poliitikuks number kaks. Ning , mis saaks reformistidele olla magusam kui Laari ja Partsi omavaheline kaklus. Mida rohkem IRL-i tipud kaklevad, seda turvalisemalt tunneb ennast Reformierakond, seda rohkem on tal ruumi laiamiseks ja ülbamiseks.

Isamaa ja Res Publica on kindlalt valitsuses. Sellele vaatamata on koalitsiooni tugevamaks kriitikuks nii eelarve kui muudes rahandusküsimustes endine rahandusminister ja IRL-is kutseliseks siseopositsionääriks muutunud Taavi Veskimägi. Küll kiirendab uus eelarve tema meelest inflatsioonispiraali, küll on valitsus ja rahandusministeerium saamatud eurole ülemineku tagamiseks vajalike sammude astumisel. Loomulikult on Veskimäel sisuliselt õigus aga tema väljaütlemistest kumab siiski enam läbi kellegi soov oma erakonda pidevas pinges hoida. Nagu ka Veskimäe tiiva katse enne isamaalaste Tallinna üldkogu tõestada lendlehtedega, et Laar ja Parts on mehed, kes soovivad kiirelt astuda pealinnas koostööle Keskerakonnaga. Milles poleks lõpuks midagi imelikku, sest koostööd on varemgi tehtud. Ent tänasel päeval, ilma ühegi tõese pidepunktita, näib see järjekordse katsena IRL-i sees segadust tekitada.

Partsi naasmine

Ära ei saa unustada veel ühte endist peaministrit, minu järeltulijat majandusministri toolil, Juhan Partsi. Kaks ja pool aastat tagaplaanil on Partsi õpetanud kannatlik olema ja oma aega ootama. Nüüd tundub, et aeg hakkab saabuma ja osa endiste ResPublikaanide tuumikust kavatseb alustada tagasitulekut erakonna valitsemisse. Tallinna juhatuses on endiste Res Publica liikmete käes 11, isamaalastel aga vaid 6 kohta. Ilmaasjata ei toodud erakonda
kiirkorras juurde enam kui 150 uustulnukat, kes tulevikus hakkavad hääletama ka partei esimehe valimistel. Ja Parts näeb siin kindlasti uue võimaluse avanemist ning Palts oma kolmandat tulemist pealinnas.

Sisemine heitlus reformis

Täielikult uus ja mõneti hämmastavana tunduv on fakt, et mõningate küsitlustulemuste põhjal erakordset toetust nautiv peaminister ja tema erakond on siiski sisemiselt nõrgem ja haavatavam kui eales enne. Viisil, mis ilmselt hakkab peatselt lausa torpedeerima valitsuse tegevust. Jutt on eeskätt kahest seadusest, mille mõlema autoriks on reformist Langi poolt juhitud justiitsministeerium. Nii uus perekonnaseaduse kui korrakaitseseaduse eelnõu on halvim näide sellest, kuidas kabinetivaikuses sündinud dokumendid lähevad vastuollu inimeste tegelike soovide ja lootustega. Tavapäraselt räägitakse probleemsed kohad selliste üldrahvalike asjade puhul nii valitsuses kui erakondade sees põhjalikult läbi. Seekord tundub, et mitte. Mõlemal eelnõul on kriitikuid kõigis opositsioonierakondades aga kõige tugevam hääl kostab Reformierakonna enda seest. Põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde viitab oma arvamuses perekonnaseaduse kohta otsesõnu, et see muudab inimese elu mõttetult keerukamaks, võimalikud kohtuvaidlused kulukamaks ja jätab ikkagi pahatahtlikule poolele nihverdamisruumi. Veelgi hullem on seis korrakaitseeelnõuga, mille Linde juhitav komisjon lasi allavett, teatades, et tegu on põhiseaduse olulisi sätteid rikkuva eelnõuga, mis viib politseiriigi tekkimiseni Eestis. Karmid sõnad aga nii tundub see meilegi. Kuna põhiseaduskomisjon on mõlemale eelnõule küllalt selgelt vastu, siis võib tulemuseks olla ootamatu olukord, kus valitsuse poolt esitatud seaduseelnõud kukutatakse Riigikogus läbi koalitsiooni enda häältega.

Vägisi jääb mulje, et peaminister on arvamusel, et püsib ametis ja partei eesotsas vaid senikaua, kuni isiklikku populaarsust õnnestub hoida. Sellest on tingitud ka omaenda erakonna ministrite ootamatud lükkamised olukorda, mida algajagi poliitik suudaks vältida. Veelkord gaasijuhtme juurde tagasi pöördudes tasub meenutada, et viimase hetkeni lasti ambrazhuuril pikutada välisminister Paetil. Vaid paar tundi enne pool minutit kestnud valitsuse istungit saadeti ta, ilmselt erakonna otsusest informeerimata, televisiooni ja lasti kaitsta uuringute lubamist. Millest oli selleks hetkeks juba teada, et neid ei tule.

Vahetatakse peaministrit

Aeg-ajalt tekib tundmus, et seekord on reformistide tagatoas otsustatud mitte vahetada tavapäraselt koalitsioonipartnerit. Sest tundub ohtlik lasta üldse tekkida mõne muu koalitsiooni algetel. Strateegide kava võib seekord ette näha vaid peaministri asendamist, seda enam kui viimane muutub üha vastuvõetamatuks ühele või mõlemale koalitsioonipartnerile. Paistab, et Ansip ei välista taolist asjade arengut ja tegeleb juba täna jõuliselt võimalike konkurentide, kellest Paet on kahtlemata tugevaim ja enam esile tõstetud kandidaat teda asendama, šansside vähendamisega.

Politikaanluse võidukäik

Kokkuvõtlikult ütleksin, et vaatamata rahva näilisele toetusele tundub valitsuskoalitsioon olema sisemiselt nõrk. Omavahelised vastuolud ja pidev nääklemine on süvenenud kiiremini kui kunagi varem. Kemplevad nii erakonnad kui sisemised grupeeringud parteides. Taolised heitlused on aga kurnavad neile, kes peaks poliitikutest enim kasu saama - rahvale. Puhas politikaanlus, mis hetkel Toompeal ja Stenbockis näikse üha enam võimust võtmas, on riigile otseselt kahjulik. Tõusuajal ei panda seda kahjuks eriti tähele, ent muude probleemide süvenedes märgatakse üha enam ja tehtakse oma järeldused.

Majanduse kukkumine

Teise tähtsa blokina tahaksin oma tänases ettekandes pühenduda majandusteemadele. Suure tõenäosusega võib öelda, et tänase, eelkõige aga homse ja ülehomse päeva kontekstis on majandustemaatika isegi olulisem koalitsiooni sisepoliitilisest ja omavahelisest kemplusest ja maade ning võimupiiride jagamisest. Majandus ei näita kaugeltki paranemise või isegi stabiliseerumise märke. Üksteise järgi alandavad tuntud spetsialistid lähiaasta majanduskasvu prognoose. Alles sel nädalal lugesime autoriteetse Den Danske Panga prognoosi, et järgmisel aasta ei maksa Eestil oodata rohkem kui 4,5 protsendilist majanduskasvu. Nii nigelat kasvu ei ole meil pikka aega olnud ja nii kehva prognoosi järgmiseks aastaks pole ka veel tehtud. Kõik see annab tunnistust, et järgmine aasta võib tulla veel kehvem kui prognoositud 4,5. Seda enam, et järgmise aasta statistikabaas alustab selle aasta tugevast esimesest kvartalist ja täiesti korralikust teisest kvartalist. Vaatamata sellele, et käesoleva aasta II kvartali majanduskasv oli võrrelduna järgmise aasta prognoosidega suhteliselt korralik, tuleb möönda, et nii tagasihoidlikku majanduskasvu pole Eestil olnud pikki aastaid. Ei tahaks küll spekuleerida, kuid fakt jääb faktiks majanduskasv hakkas käima vähisammul, kui meid valitsuses enam ei olnud.

Veelgi omapärasem, et juhtus see nii kiiresti. Pikka aega hooplesid ja uhkustasid Eesti poliitikud meie majanduskasvuga - ning isegi õigustatult. Nüüd aga vaatame tõele näkku isegi Venemaa on majanduskasvult meist mööda läinud. Väga palju on viimastel kuudel räägitud ja spekuleeritud erinevate majanduslanguse vormide üle. On räägitud pehmest maandumisest, on räägitud ka tugevast põrumisest. Täna on vist veel veidi vara ja ennatlik ennustada, milline see maandumine tuleb, kuid kõik viited ja eeldused näitavad, et ülemäära pehmele maandumisele me täna loota ei saa. Kui üldsegi oli pehme maandumise stsenaarium olemas, siis tänaseks on see aeg lootusetult kaotatud ning tagasi seda enam ei tee. Kuid asjal on ka teine pool. Julgen väita, et pehme maandumise korral võivad protsessid vinduma jääda ja kvalitatiivset majanduskeskkonna arengut ei toimu. Ettevõtjad pääsevad nii-öelda kergelt ja suuri muutusi ei pruugi toimuda. Pean silmas suurte muutuste all vajalikkust üha enam rakendada teadmistepõhist tootmist ning arusaama, et ettevõtete edu võti seisneb eelkõige ekspordis, mitte aga üha suurenevas sisetarbimisele suunatud tootmises. Näitena tooksin Venemaa 1997 aasta defaulti. Püramiidiskeemile rajatud Venemaa tollane majandusmudel varises lõpuks kokku. Suured majandusraskused Venemaal, millele lisandus ka rubla devalveerimine, puudutasid ka paljusid meie ettevõtjaid. Tollel ajal langes ka Eesti majanduskasv ning mingil perioodil jõudis see lausa nulli. Kuid tuleb meie ettevõtjatele au anda, sest suhteliselt lühikese perioodi jooksul suudeti oma tootmist ja tegevust ümber korraldada nii kardinaalselt, et selle tulemusena ajutised kaod heastati. Kui toona sundis Eesti ettevõtjaid oma strateegiat ümber vaatama meie idanaabri majanduslik nõrkus ja ebakindlus, siis täna on pilt idasuunal sootuks teine. Selle asemel, et lõigata matti naabri majanduslikust kasvust ja nende majanduslikust tugevusest, teeb praegune valitsus kõik selleks, et idaäri oleks meie sisepoliitilise rumaluse ja künismi tõttu kui mitte võimatu, siis vähemalt maksimaalselt raskendatud. Ja seda räägib enamus Eesti ärimeestest, kellega viimastel kuudel olen kohtunud. Ja neid pole üldsegi mitte ainult transiidisektorist, sama juttu räägivad ehitusmaterjalide tootjad, turismisektori inimesed, põllumajandustootjad ja paljud teised. Loodus ei salli tühja kohta, veel vähem sallib tühja kohta majanduskeskkond. Meie lõunanaabrid lätlased ja leedulased ning põhjanaabrid soomlased ei tea, kuidas küll tänada taevaisa sellise kingituse eest, mille ise neile tegime. Paljud kallid ja soodsad lepingud idanaabritega on neile üle läinud ning ekspresident Lennart Mere omal ajal püstitatud tees, et Eesti on kui sild ida ja lääne vahel on saanud täieliku fiasko osaliseks. Õblukese ja kipaka, kuid siiski silla, asemel on rajatud majanduslik kuristik kahe riigi vahel. Hiljaaegu rääkis mu hea ärimehest sõber, kes tegutseb aktiivselt ka Läti turul, et mõned Läti ettevõtlusorganisatsioonid on teinud ettepaneku läheneva Läti Vabariigi iseseisvuspäeva puhul annetada Andrus Ansipile kõrge auraha eriliste teenete märgiks Läti riigi ja majanduse ees. Ma tõesti ei tea, kas tegu on naljaga või tõsise ettepanekuga. Aga ega ilmaasjata ei öelda, et igas naljas on terake nalja ja suur osa tõtt. Ja eks juhul, kui inimene on rohkem teinud mõne teise riigi heaks, kui oma kodumaa tarbeks, tuleb ka seda auraha stoiliselt kanda. Hoolimata sellest, et antud loos on kõige rohkem kibedat irooniat eestlaste aadressil.

Tähelepanekuid eelarvest

Alles poolteist nädalat tagasi toimus veel üks tähtis majanduspoliitiline samm. Nimelt sai valitsus ühele poole järgmise aasta eelarvega. Väga kaugele ulatuvaid järeldusi oleks veel vara teha, on ju eelarvekava alles jõudmas Riigikogu menetlusse, kuid mõningaid tähelepanekuid tahaksin teiega jagada küll. On aspekte, kus eelarve rõõmustab: nii on ette nähtud riigiteenistujatele järgmisel aastal enam kui 20 protsendiline palgakasv. Need on kõik need valdkonnad, millest meie, Keskerakond, oleme aastaid rääkinud: õpetajad, politseitöötajad, päästjad, arstid ja paljud-paljud teised. Täna võib küll täie tõsidusega väita, et Keskerakonna poolt algatatud palgareform on käima läinud. Ja see on hea, küsimus polegi mitte niivõrd selles, kas meie oleme võimul või mitte, vaid selles, et suudame oma lubadusi täita ka opositsioonis olles. Meie poolt kevadel väljakäidud palgareform ei olnud valimiskampaania kohustuslik populistlik osa, vaid majandusliku reaalsuse kaine ja adekvaatne hinnang ning tuleviku vajaduste kiretu prognoosimine. On hea, et tänane koalitsioon on meie toonased dokumendid ja lähtealused korralikult läbi tudeerinud ja jõudnud samadele seisukohtadele kui meie – ilma palgareformita ei ole ei Eesti riigil ega majandusel tulevikku. Me ei ole oma ideid patenteerinud ega vaja ka erilist tänu, küll aga võiks ehk mõni meie toonane eriti käremeelne kriitik vähemalt viisakusest vabandada ja tunnistada, et läks kampaanias liiga isiklikuks ning jäi veidi vähe sisuliseks.

Kui käivitunud palgareform välja jätta, siis ega rohkem põhjust järgmise aasta eelarve osas koalitsiooni kiita polegi. Eelarve teeb nukraks ning tõstatab hulga küsimusi. Osadele küsimustele julgen väita, ei suudaks vastata ka kõige targemad pead. Kui võtsime vastu 2007. aasta eelarve, siis toimus see kasvava majanduse ja üleüldiste positiivsete uudiste ja ootuste taustal. Ometigi tõusis käesoleva aasta eelarve võrreldes eelmise aasta omaga kõigest 18 protsenti. Saime selle eest kõva kriitika osaliseks sotside poolt. Praegune rahandusminister ennustas meile kiiret hukku ja ebareaalseid numbreid. Sel aastal on vastupidi, majandus jaheneb ja kasvutempo aeglustub silmnähtavalt, ka sisetarbimine on vähenenud ja inimeste optimism on tublisti kahanenud. Ometigi tõusevad järgmise aasta eelarvenumbrid 25 protsendi võrra. Asjaolu, et eelarve on ülejäägiga, on hea, kuid nõustun paljude analüütikutega, kes väidavad, et sellise eelarve mahu juures, kus valitseb palju selgusetust ja tendentsid on negatiivsed, peaks eelarve ülejääk olema vähemalt kaks korda nii palju kui ta on täna planeeritud. Jääb arusaamatuks, kuidas kavatseb valitsus kindlustada eelarve täitmise. Kui on mindud seda teed nagu 1993. ja 1994. aastal, kui eelarve põhiliseks täitjaks oli inflatsioon, on nimetatud eelarve küll üks küünilisemaid ja inimeste vaenulikumaid. Ei saa ju jätta märkimata, et järgmisel aastal tõuseb ka maksumaksja maksukoormus. Ning kui inflatsioon sööb ära palgakasvu, leiame me ennast kõik uuesti lõhkise küna eest. Ja ei aita siin ei tulumaksualandused ega teised magusad lubadused. Raha võib ju rahakotis rohkemgi olla, kuid tema ostuväärtus on tunduvalt väiksem kui eile. Paar sõna siiski veel inflatsioonist: ei ole vist väga palju teemasid kus nõustuksin või lausa tsiteeriksin Taavi Veskimägi, kuid olen kahe käega sama meelt, mis temagi, et selline inflatsioon nagu täna on amoraalne. Ka teine endine rahandusminister on praegusele eelarvele andnud kriitilise hinnangu. Nii väitis Aivar Sõerd, et 2008. aasta eelarve on inflatsiooni kiirendav ja soodustav dokument. Jääb tõesti vägisi mulje, et praegune koalitsioon on oma majanduspoliitilisi ebaõnnestumisi peitmas hüperinflatsiooni taha, tahtes raporteerida vaid numbritest, mitte aga sisust nende numbrite taga.

Tooksin siiski ka mõned arvulised näitajad iseloomustamaks paremini järgmise aasta eelarvet. Nii võidavad inimesed tulumaksu langetamisega kokku 1,2 miljardit krooni, kuid kaotavad aktsiiside tõusuga üle 2 miljardi krooni. Maksu langetamisest võidavad kõige jõukamad 10 protsenti, võrreldes tuludega kaotab aktsiisitõusudega enamus inimesi. Omavalitsuste tulubaasi tulumaksust ei tõsteta, see jääb 11,9 protsendi juurde. Tuletan meelde, et meie tõstsime seda numbrit 0,3 protsendi võrra. Toimetulekutoetuseks eraldatakse 100 miljonit krooni, mis ei kata isegi praegust tegelikku vajadust, eriti arvestades kaugkütte, kütuse, vee ja muu hinnatõusu.

Õpetajate palgatõus ei ole piisav, eraldatud vahenditest jääb keskmine õpetaja palgatõus 15 protsendi juurde, kuigi koalitsioonileping lubab kõrgharidusega õpetaja palgamiinimumi viia keskmise palga tasemeni. Aastaid tõstmata puuetega inimeste sotsiaaltoetused tõusevad naeruväärselt vähe – näiteks keskmise puude korral 200-lt kroonilt 260-le kroonile, raske puude korral 420-lt kroonilt 550-le kroonile. Kogu pensionitõus nelja aasta jooksul tehakse 5 miljardiga, mille meie panime pensionikassase. Muutsime ka sotsiaalmaksuseadust, mille tulemusel laekub sel aastal sotsiaalmaksu ligi 30 protsenti rohkem. Kui meie ajal pandi eelmiste aastate eelarve ülelaekumised pensionikassase, siis praegune koalitsioon paneb 2006 aasta ülelaekumised, mida on 1,5 miljardit krooni, üldisesse riigikassa reservi. Ja seda vaatamata sellele, et oli nende poolt lubadus, et nimetatud raha läheb pensionikassasse. Kui aga vaadata pensionitõusu lubadust, siis aastaks 2011 moodustab keskmine vanaduspension ca 45 protsenti keskmisest netopalgast, meie lubadus ja soov oli aga viia see suhe 50 protsendini.

Euro on unustatud

Kui eelmisel, koos Keskerakonnaga valitsusel oli selge kava, millal ja kuidas Eurole üle minna, siis praegune on euro sootuks unustanud. Ja pole ka ime, rääkigu nad eurost palju kulub, euro pole neile kasulik, sest eurotsoonis ei toida eelarvet mitte inflatsioon, vaid reaalsest majanduskasvust laekuvad eelarvelised vahendid. Valitsus peab kui pidu katku ajal, kui oleks vaja veidi enam säästa ja mõelda tavakodaniku rahakoti peale, kulutatakse täiega ja arutult. Kas tõesti kardetakse, et valitsuse iga jääb nii lühikeseks ja kõik, isegi ülesblufitud valimiseelsed lubadused tuleb summida järgmise aasta plaani. Peale meid tulgu või veeuputus - nii iseloomustaksin ma järgmise aasta kõige tähtsamat finantsdokumenti tänase pilguga. Loodan siiski väga, et veel orasroheline dokument saab korraliku paranduse Riigikogu saalis. Usun, et meie Riigikogu majandustemaatikaga tegelevatel komisjoni liikmetel saab olema tahtmist ja jõudu seda dokumenti parandada ja eks selle põhjal otsustamegi, kas Keskerakond seda toetab või hääletab 2008. aasta eelarvele vastu. Meie prioriteedid on palju laiemad ja sisukamad kui ainult palgareform. Meie prioriteet on jätkusuutlik areng ka peale 2008. aastat ning negatiivse lisaeelarvega me küll valitsust järgmise aasta parlamendis näha ei soovi.