Edgar Savisaar: Ikkagi rõõmsad jõulud

December 21, 2007

Kui Isamaaliit ütles aasta alguses, et „õnn ei ole rahas” ning meie Reformierakonnaga lubasime keskenduda palkadele (meie: „Rikas riik, parem palk”, nemad: „Parem palk kõigile”), siis õigus oli meist omamoodi kõigil.

Kuigi Eestis on inflatsioon söömas varasemaid palgatõuse, vaatan ma ikkagi uuele algavale aastale pigem lootusrikkalt kui lootusetult. Isegi kui majanduses olukord halveneb (mis on tõenäoline), isegi kui meil tuleb üle elada ajutisi raskusi, ma usun endiselt, et tuleme sellest tugevamana välja.
Tuleb teha mõistlikke otsuseid, tuleb tegutseda targalt ning tarkust meil on. Tuleb teineteist toetada ja hoida.

Viimane aasta on olnud raske ja keeruline. Poliitika pole olnud nii tuline ja õhkkond nii vaenulik väga pikka aega. Mulle siiski tundub, et teatud põhi on käes.

Sotsiaalse närviga inimesi ärritab arvamuste jagamine rangelt õigeteks ja valedeks üha enam, ka diskussioonide ja arutelude summutamine ei lähe enam nii kergelt läbi, kui aprillis, mais või suvel. Valitsuse „riigi huvides” kõlab üha rohkem kui „meie huvides”. Inimesed näevad selgemini, kellega on tegemist.

Ma soovin vaikseid jõule ja ei karda vaikivat ajastut – vaikiv ajastu pole Eestis mõeldav, meie inimesed on oma vabadused ikkagi üsna hiljaaegu oma kätega kätte võitnud, ega nad neist kergekäeliselt ei loobu.

Võttes nüüd väikese jõuluvaheaja ning mõeldes eesseisvatele pühadele soovin kõigile südamest väärtuslikku perega koos veedetud aega, ilusaid ja õdusaid õhtuid lähedaste seltsis ning tormilisi aastavahetusepidustusi.

Häid pühi kõigile lugejatele, ilusat aastavahetust kõigile Eesti inimestele!

PS: pilt on tehtud 17. detsembril ´07 Tallinna pressiteenistuse poolt, kui külastasime koos Lapist Rovaniemelt tulnud Jõuluvanaga Tallinna Lastehaiglat.

Edgar Savisaar: Sõnavabadusest ja ridade vahelt lugemisest

December 8, 2007
Lugesin 6. detsembri „Eesti Ekspressist” Andrei Hvostovi artiklit „Meie sisemine Putin”. Tundsin, et midagi tuttavat aga samal ajal ka minevikuhõngulist oli selles loos. Lõpuks sain aru, paistab, et Andrei Hvostov on hakanud kirjutama ridade vahele! Nii nagu me kõik – noored publitsistid – 20 aastat tagasi seda tegime. Küllalt tihti ilmus tookord kirjutisi, mis pealiskaudsel vaatlusel ajasid ametlikku liini, aga ridade vahelt lugedes kandsid hoopis teistsugust sõnumit. Kogenematud lugejad võivad küsida – milleks ennast peita? Küllap me tahtsime tõtt rääkida, aga soovisime samal ajal ka (nii otseses kui ka ülekantud tähenduses) ellu jääda. Nähtavasti tajub Andrei Hvostov nüüd enese ees sedasama dilemmat, mis oli meie ees aastaid tagasi. Tõsi, risk pole nii suur, aga oma arvamuse välja ütlemine tänases Eestis võib olla ka ajakirjaniku jaoks mäng tulega.  
 
Mul on ainult kaks küsimust: Esiteks, kas rahvas ikka oskab enam ridade vahelt lugeda? Kas tänases Eestis on jälle vaja seda oskust õppima hakata? Võimalik, et vastama peab jaatavalt. Üks märk minu jaoks oli see, kui Juhan Kivirähkile anti pressisõbra auhind, sest tema julges välja öelda Ansipi valitsusele vastandliku arvamuse. Järelikult hinnatakse niisugust käitumist kui erilist julgustükki, aga mitte kui korraliku inimese tavapärast seisukohavõttu, milleks tal on põhiseadusest tulenev õigus.Teiseks, kas Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi ei saanud aru mida Hvostov tegelikult ütleb või tegi ta ainult näo, et ei saa aru? Nõukogude Liidu ajal teostas ju tsensuuri mitte niivõrd glavlit kui väljaannete peatoimetajad. Ma ei teagi, kas Hõbemägi on juba ära õppinud vanade kolleegide kunsti „redigeerida” tekste kohaseks ajastu nõudmistele? Aga ei maksa illusioone teha, küllap on temagi olnud sunnitud sellele rohkem tähelepanu pöörama.
 
Üks hea tuttav juhtis hiljuti minu tähelepanu mõnedele „Postimehe” õelatele karikatuuridele Savisaare kohta, mis nii sisult kui vormilt meenutasid Nõukogude viiekümnendate aastate pilapilte täissöönud Ameerika imperialismist ja selle palgasulasest, kurjast onu Sämist. Vastasin, et see on karikaturistide vaba valik. Tehku niisuguseid pilte nagu nende vaim ette ütleb. See on nende õigus. Mul ei tuleks pähegi nõuda mõne karikaturisti vallandamist või tema piltide tsenseerimist. Nende sõna – ja pildivabaduse nimel olen mina valmis olema kasvõi vana hea „torukübaras halb”.  
 
Keskerakonnale võib paljut ette heita, aga kunagi pole meilt tulnud ühtegi üleskutset summutada kellegi sõnavabadust.

Pilt pärineb lingilt: http://paber.ekspress.ee/fotodb/E79664C519328CBBC2256F8F0043CC09/$file/tn_andrei.jpg

Maamaksust ning veevärgi – ja kanalisatsiooni väljaehitamisest

December 7, 2007

Kahtlemata on inimesed üha jätkuvast hinnatõusust muserdatud ja soovivad sellele vastu seista. Me arvestasime välja, et aktsiiside ja käibemaksu tõusu tagajärjel võetakse maksumaksja rahakotist 5,5 miljardit krooni. Iga inimene – imikutest pensionärideni maksab täiendavalt riigieelarvesse 3500 krooni. Riigieelarve on muutunud järjest läbipaistmatumaks ja seetõttu pole enam igakord selge, milleks seda raha kulutatakse. Keskerakond asus elektrooniliselt koguma allkirju inimestelt, kes on selle üüratu hinnatõusu vastu. Tänaseks on meie seisukohaga ühinenud 9545 inimest ning see arv tõotab veelgi suureneda.

Meile öeldakse, et pada sõimab katelt ning samamoodi nagu riik, tõstab makse ka Tallinna linnavalitsus. Need asjad on aga võrreldamatud, vähemalt kolmel põhjusel:
Esiteks, pange kaalukaussidele riigi poolt inspireeritud hinnatõusud 5,5 miljardi krooni ulatuses, ning teiselt poolt Tallinna linnavalitsuse poolt vastu võetud otsused maamaksu määra, piletihinna ja parkimistasude tõstmise kohta kokku 200 miljoni krooni ulatuses. Võrrelge neid kahte arvu omavahel ja öelge, kumb kaalukauss vajub alla.
Teiseks, Tallinnas on riigi kõige ulatuslikum hinnatõusu kompenseerimise süsteem ning ka nüüd otsustati toetusi suurendada. Sisuliselt maksavad pensionärid ja represseeritud ka pärast maamaksu määra tõusu, seda mitte rohkem kui 1997 aastal.
Kolmandaks, Muidugi peame ka meie püksirihma pingutama, aga me vähemalt teame, mille nimel me seda teeme. Kõik need summad lähevad Tallinnas veevärgi – ja kanalisatsiooni väljaehitamiseks aastaks 2011. Nõmme, Pirita ja Kristiine elanikud on aastaid nõudnud, et neil oleks korralik veevärk ja kanalisatsioon. Sain äsja kirja Kristiine linnaosa Lõokese, Västriku, Käo, Auli, Haraka ja Pardi tänavate elanikelt, kes meenutavad, et nad on pikki aastakümneid oodanud enestele vee ja kanalisatsiooni teenuste kasutamisvõimaluste loomist. Kirjal on väga palju allkirju ja inimestel, kes selle taotluse esitasid on ju tegelikult õigus. Ei maksa aga arvata, et vahendid niisuguse kolossaalse projekti elluviimiseks sajavad taevast. Kanalisatsiooni rajamiseks Nõmmele on järgmisel aastal kavas kulutada 300 miljonit krooni, Piritale 200 miljonit krooni. Maamaksu määra tõusust on võimalik loobuda küll, aga praegune linnavalitsus ei kavatse seda teha, sest see tähendaks loobumist ka kanalisatsiooni ja veevärgi väljaehitamisest.

Seega on meie kaalutlused maamaksu määra põhjendamiseks järgmised:

1) Viime maamaksu määra vastavusse turuhinnaga. Maa maksustamise hind peaks kajastama turuväärtust. Paraku on maa korraline hindamine viibinud (hinnati 1993, 1996, 2001). Isegi pärast maamaksu määra tõusu 1,5% jääb see Tallinnas allapoole Eesti keskmist (1,82%) ja Harjumaa keskmist (1,79%).
2) Maamaksu osas on omavalitsuste vahel olulised disproportsioonid. Tallinnas on maa kõige kallim, aga maamaksu määr samal ajal kõige odavam (tagant kolmas, meile järgnevad Mustjala - 0,2, Lümanda – 0,5 ja Kaarma – 0,6), näib kehtiv seaduspärasus, et maamaksu määr on kõrgem seal kus on võimul Reformierakond (Tartu 1,0, Kuressaare 1,5; Keilas tõsteti äsja 1,4-lt 2,0-le).
3) Vaja on ergutada suuremaid maaomanikke maid käibesse võtma. Majandusteadlane Paul Tammert (Äripäev, 2003) rõhutab, et maamaksu määra tähendus selles ongi, et ta ergutab omanikke kasutama maad.
4) Mõjutab eeskätt neid piirkondi, kus ette on nähtud suured kulutused veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamiseks. Peale selle tuleb arvestada, et veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamisega vähenevad kulud reovee ärajuhtimisele Pirital, Nõmmel ja Kristiines ligikaudu 10 korda. Sellega vähendatakse ka keskkonna kahjustusi.
5) Tallinnas on väljatöötatud maamaksu määra tõusu kompenseerimise süsteem pensionisaajatele ja represseeritutele (500 krooni + hüvitus 1996 ja 2001 aasta maamaksu hindamise vahe. Eelmistel aastatel oli selle jaoks eelarves 360 000, kulutati ~180 000). Linnavolikogule on esitatud ettepanek kompensatsiooni suurendada 700 kroonini.