Edgar Savisaare Blogi

Üldiselt pean ennast küllaltki hästi informeeritud inimeseks, kuid vaatamata sellele sain Inno ja Irja blogi lugedes nii mõneski asjas targemaks. Kui meedia oleks vähegi sõltumatu, siis võiks mitmed selles blogis käsitletud teemad leida laiemat kajastamist.
 

Ma ei pea üldsegi seejuures silmas ainult lugusid tublide reformierakondlaste Jürgen Ligi ja Rein Langi silmarõõmudest parteikontoris, kuigi näiteks SL Õhtuleht võiks neistki teemadest innustada. Ent see vist ei ole eriti tõenäoline, sest peaminister Andrus Ansipi vana sõber Mart Kadastik ei laseks sel sündida. Teisalt saaks Õhtuleht täita nende lugudega päris mitu hästi müüvat esikülge.
 

Ootan huviga, millal langeb ajakirjanduses vaikimismüür ning Inno ja Irja blogis kirjutatu jõuab laiema avalikkuse ette. Kui justiitsministrit diskoõhtul saatnud tütarlaps lubab inimesi vangi panna, siis peaks see kindlasti ületama uudiskünnist. Ajakirjanikud võiksid uurida, kas see ikka tõele vastab? Minu arvates on tegemist väga tõsise juhtumiga, kui üks noor daam seab ennast kõrgemale Eesti õigussüsteemist. Seda ainuüksi põhjusel, et ollakse parajasti võimul oleva justiitsministriga nõnda lähedane.
 

Kui Innot ja Irjat pisut arvustada, siis mulle tundub, et kohati ületab nende blogi hea maitse piiri. Läheb liialt intiimseks ja ropuks. Kuna olen omal ajal isegi tundnud Äripäevas töötanud Inno buldogihaaret, siis soovitaksin tal enam Reformierakonna seksiseiklustest keskenduda nende tegelaste ärihuvidele. Neid kirjeldada ja analüüsida. Materjali peaks piisama ja vaevalt sellest näiteks Postimehest saaks kunagi lugeda.
 

Mõtlesin, et võib-olla peaksin minagi muutuma senisest avameelsemaks poliitika telgitaguste kirjeldamisel, siis tekiks selline mõnus sünergia Päikesekuninga õukonna tegemiste ja saamahimu valgustamisel.
 

Ma ei kahtlegi, et Reformierakond püüab Inno ja Irja suukorvistada, ümber kasvatada või ära osta. Ühesõnaga sundida neid vahendeid valimata vaikima. Soovin neile kindlameelsust valitud teel.

Jälgisin ööl vastu tänast toimunud sündmusi USA eelvalimistel ning elasin kaasa New Hampshire võitjale Hillary Clintonile.

Tõsi, vabariiklaste eelvalimised on tuntavalt ettearvamatumad ja seega mõneti võistluslikumad, ent demokraatide eilsel otsusel oli kindlasti suurem tähendus. Andis see ju säravaimale naiskandidaadile uue hingamise.

Hillary Clintoni sümpaatset platvormi panin tähele juba möödunud aastal päris kampaania algfaasis. Tema siseriiklikud põhipunktid langevad suuresti kokku Keskerakonna omadega: seista keskklassi tugevnemise eest, võimaldada taskukohaseid elamuehitusprogramme, tervisekindlustust ning noortele kättesaadavat haridust. Lisaks veel Iraagi sõja lõpetamine ning USA usaldusväärsuse taastamine maailmas. Selle kõige tõttu on ta mulle sümpaatne.

Anglo-ameerika kultuuriruumis on välja kujunenud teatavad kriteeriumid, millele poliitik vastama peab. Enam pole tingimuseks valge ja mees, ent endiselt peavad poliitikud olema suured oraatorid. Juba klassikaks kujunenud võrdluses: kui Cicero kõne lõpetas, ütles rahvas „kui hästi ta rääkis”, aga kui Demosthenes lõpetas, hõisati „mingem lahingusse!”. Kõnekunsti poolest on Barak Obama demokraatide Demosthenes, kes pakub uudsust. Samas kui Clinton rõhub kogemustele.

John F Kennedy kingadesse sobib oma olemuselt samuti Obama paremini. Kuid nõustun ka selles võrdluses Hillaryga, kes meenutab, et Kennedy oli enne presidendiks valimist 14 aastat Kongressi liige ning kogemus ja valmidus muutusteks ei välista teineteist, kui novembri lõppvalimistel valitakse uueks presidendiks demokraat, tuleb muutus valgesse majja niikuinii.

Veel ühel aspektil tahan peatuda. Avaliku arvamuse küsitlused on palju elevust tekitanud ka meil Eestis. New Hampshire näite puhul võib taas kord öelda, et neid ei tohi liialt tõsiselt võtta.

Kuu aega tagasi ennustati Hillary Clintonile 35% toetust ning Barack Obamale 29%. Selleks nädalavahetuseks uuringuid uuendati ning kuulutati viiki 33:33. Valimispäeva hommikul hõiskasid kõik maailma kanalid aga Obama kümneprotsendisest edumaast, mis tõsi küll tõele ei vastanud ning lõpptulemuseks jäi Clintonile 39% ning Obamale 37%.

Tõenäoliselt peame selle õppetunni ka endile kõrva taha panema, et avalik arvamus on täiesti ametlikult saanud üheks valimiskampaania osiseks, samuti nagu telereklaamid või ukse tagant ukse taha käimine.

Soovin oma kolleegidele ookeani taga edu ja jaksu. Nädala pärast toimub Michiganis eelvalimine, järgnevad South Carolina ja Florida. Superteisipäevaks 5. veebruaril peaks aga pilt selgeks saama, kes siis demoktaatide ja vabariiklaste poolt lõppvoorus omavahel mõõtu võtma hakkavad.

PS:
Pildil: fotol on kujutatud New Hampshire raamatupoe vaateakent, kus iga presidendikandidaadi raamatu ostmise korral lisatakse purki üks klaaskuul. Selline meetod valimistulemuste ennustamisel osutus isegi täpsemaks kui avaliku arvamuse küsitlused valimistele eelnenud päevadel.