Mõned päevad pärast emakeelepäeva algatas Valdo Randpere diskussiooni – „sina“ või „teie“, kas Rootsi „sina- reformi“ peaks ellu viima ka Eestis?
Eile sel teemal töökaaslastega mõtteid vahetades küsis üks noor kolleeg mu käest: „Kas sina ka Eestis üldse kedagi teietad, su tutvusringkond on ju nii suur?“
See küsimus pani mind täitsa mõtlema. Pean ennast nö malevlaseks, kasvasin üles põlvkonnaga, kelle tutvusringkond ja suhetevõrgustik said suuresti alguse just malevast. Ja sealses vahetus õhkkonnas oli üldiselt komme kõiki sinatada. Sinatamine muudab olemise vabamaks, sõbralikuks ja soojaks. Sellist joont püüan oma igapäevases suhtlemises ka hoida.
Muidugi, eks sain ka mina kodust kasvatuse, et endast vanemaid inimesi tuleb austada ja võõraid inimesi teietada. Ja nii ju ongi. Tänaval juurde astuvate inimestega me üldjuhul ikka teietame, samuti nendega, kellega isiklik tuttav ei ole. Kolleegi uudishimu rahuldamiseks võiks aga tuua ehk mõne näite: arvan, et teie vormis räägiksime Neeme Järvi, Arvo Pärdi, Evald Okase, Aarne Üksküla ja paljude teistega, kellega ma lähedalt tuttav ei ole või kes on teise elukutse esindajad. Kindlasti on meil ka parteis inimesi, keda ma teietan.
Tööl, hetkel siis linnavalitsuses, on üldiselt kombeks kolleegidevaheline sinatamine. Eks ikka juhtub, et esmakordsel kohtumisel või inimestega, kellega on kokku puutumist vähem, räägime algul teie vormis. Aga tihedama kontakti puhu teen ettepaneku üle minna sinale. Mäletan, et eelmine kord linnapeaks olles pelgas üks noorema poolne töökaaslane minuga mitu kuud „sina“ vormi kasutamast, kuigi tegin pea üle päeva selleteemalise ettepanku. Lõpuks, kui pakkusin, et siis hakkan ka mina teda teietama, muutis ta oma suhtumist. Seda küll arglikult ja esialgu „sina“ või „teie“ vormi hoopis vältida püüdes või üldse umbisikuliselt rääkides. Aga see kukkus kentsakalt välja ja nii ta murdus :)
Kuidas on lugu poliitikutega? Tavaolukorras ilmselt sinatan pea kõigiga, kellega tihedamalt kokku puutun. Viimatist president Toomas Hendrik Ilvesega kohtumist ma küll täpselt ei mäleta, aga presidentide Rüütli ja Meriga sinatasime me igal juhul. Sinatame ka Soome praeguse peaministri Matti Vanhaneni ja endise, Esko Ahoga, kuna tunneme üksteist hästi. Samuti enamuse Läti ja Leedu tipp-poliitikutega. Aga seda siiski vaid vahetul suhtlemisel. Ametlikel juhtudel tuleb kinni pidada etiketist.
Tavapärasest teistsuguseks pean ma kindlasti televisiooni- ja raadiosaateid. Sageli, eriti otsesaadete puhul, kui osalejad on eri leeridest ning tahtes rõhutada distantsi, teietavad omavahel nii esinejad kui ka saatejuht, kuigi kaadri taga ollakse sina peal. Meenub aastalõpu „Pehmete ja karvaste“ saate lindistus, kui nukk Edgar mind sinatas, aga mina keeldusin samaga vastamast. Ma tundsin, et kuna me antud tegelasega just väga lähedased ei ole, siis parem on temaga distantsi hoida. Nii jäigi, tema sinatas mind kogu saate ja mina omakorda teietasin.
Teietama hakkan ma ka siis, kui saan kellegi peale väga pahaseks, kui tegu on mõne tülinorija või muidu pahatahtliku inimesega. Teie vorm aitab eemalduda ja teist moodi suhestuda.
Kas Eesti peaks siis „sina“ reformiga kaasa minema? Arvan, et otsest vajadust ju pole. Teatud viisakusaste ja lugupidav suhtumine kuuluvad meie kultuuri juurde. Niisamuti, nagu vanemate inimeste austamine. On eestlastel ju ka tore vanasõna „Hallpead austa, kulupead kummarda“.
Pildid pärinevad ETV kodulehelt
Vastasin pressiteate kaudu Eiki Nestori blogis olnud pisut mõtlematule kirjutisele. Panen selle ka siia üles: 
