Vaatasin, et olen oma blogi hooletusse jätnud. Viimane sissekanne pärineb mai keskelt, mis oli ligi 2 kuud tagasi. Polnud nagu millestki kirjutada ka. Linnas läheb kõik hästi. Äsja võtsime vastu otsuse Nõmme turu linna kätte võtmise kohta ja sellest tuleb järgmisel aastal Tallinna esimene „munitsipaalpood”. Täna otsustasime ka järgmise kaheksa gümnaasiumi ja muu kooli renoveerimise küsimused. Sellest jätkub tööd järgmiseks ja ülejärgmiseks aastaks ning koolipered saavad õnnelikuks. Valmis sai päris asjalik kontseptsioon Tallinna televisiooni rajamise kohta. Jaanus Mutli on selles osas tublit tööd teinud. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata.
Vaatan iga päev läbi oma kabineti akna Vabaduse väljakule, kus päris aktiivselt kaevatakse, ma ei usu, et ka need arheoloogilised leiud, millest meedia teatab, väljaku renoveerimisele takistuseks saavad olema. Meil ei ole ees niisugust ahistavat lõpptähtaega nagu naabritel Vabadussõja Võidusamba ehitusel ning seetõttu võime ennast tunda vabamalt. Saame valmis natuke varem või hiljem, peaasi, et tööd on tehtud kvaliteetselt ja renoveeritud väljak rõõmustaks Tallinna rahva silmi. Inimesed on olnud mõistlikud ja talunud ka neid ebamugavusi, mis niisuguse ehitusega alati kaasnevad. Aitäh kõigile.
Arvan, et lähen mõneks ajaks puhkusele. Ei kavatse Eestist kusagile ära sõita, veedan selle puhkuse Hundisilmal ja naudin Eestimaa lühikest suve. Vaevalt ma nüüd sel ajal ajalehti hakkan lugema, pigem tegelen väärtkirjandusega. Sünnipäevaks kingiti mulle palju raamatuid, teiste hulgas isegi Vana Indiast pärinev traktaat Kamasuutra. Mõtlesin, et miks mitte suvel Kamasuutrat lugeda, see on ju ka kunst ning nagu räägib minu sõber Linnar Priimägi, on kunst ainus osa meie tsivilisatsioonist, mis väärib säilitamist. Mul on Hundisilmal viimasel ajal mitu kunstiinimest külas käinud ja mind nendel teemadel harinud. Võib-olla on nad mind püüdnud vabameelsemaks muuta, aga lõppkokkuvõttes jääb ikka iga kingsepp oma liistude juurde.
Mõtlesin, et peaks Inno ja Irjaga kokku saama ja vahetama kogemusi blogipidamise üle. Ajaveebi kasutamine on mulle järjest rohkem meeldima hakanud. Kui kunagi lähen penisonile, siis püüan iga päev blogi sissekandeid täiendada. Ja nemad on selles küsimuses meistrid – kuigi veel noored inimesed. Meedia vaikib nendest, sest teemad, millest nad kirjutavad, ajakirjanike vennaskonnale ju ei sobi. Tundub aga, et see ei päästa. Lugejate ring on väga lai ning Kadastiku, Luige ja Peebiku seiklused on seltskonnaüritustel üha sagedamini kõneaineks.
Hundisilmal on tegemisi küll. Jaanipäevaks kingiti mulle ka kaks uut jänest – Miki ja Minni. Mulle on elusloodus alati sümpaatne olnud. Erinevalt minu hundikoertest, ma neid kooli ei pane, aga igasugused jänkunipid püüan neile küll selgeks teha. Värsket kapsast võtan oma peenralt, rohtu niidan sealtsamast aiast. Tark jänes on rohkem väärt kui rumal inimene!
Sai siia nüüd üks puder ja kapsas kokku kirjutatud, aga mis teha, mõtted on suvised ja puhkusemeeleolust kantud.
Mõni päev tagasi toimus oksjon Ämari vangla kinnistule. See oli üks osa riigi programmist müüa maha Justiitsiministeeriumi ja Siseministeeriumi varasid, et lappida riigieelarve auku. Kohale ei tulnud ühtegi pakkujat ja oksjon kukkus läbi. Nagu oli ka oodata, sest kes see ikka praegu selliseid objekte ostma kipub.
