Edgar Savisaare Blogi

Mul on ajaloolase ja poliitikuna häbi oma kaasmaalaste ees ja ma vabandan mitte ainult oma soome sõprade, vaid kogu Soome ees. Ma isegi ei maininuks seda tegelikult Uinuva Mõistuse Sündikaadi nime väärivat veebilehte, kui paar päeva hiljem poleks lugenud Eesti presidendi mürgist reageeringut Vene-Gruusia konfliktis minu meelest täiesti asjakohaselt käitunud Soome aadressil.

See oli mulle seda üllatavam, et Ilves on ise pidanud end president Haloneni sõbraks ja vähemalt enne presidendiks valimist kuulus ta Eesti sotside hulka, st peaks vähemalt teoreetiliselt jagama sama maailmavaadet, mida esindab Halonen. Ilves on varem kutsunud Eestit lähenema Soomele ja Põhjamaadele. Tundub, et tema päritolumaa nõuandjatele see ei meeldinud, sest juba mõnda aega paneme tähele Eesti välispoliitika sarnastumist USA neokonservatiivide sõjaka välispoliitikaga. Ilvese tegutsemine välispoliitilisel areenil ei jäta minus enam kahtlust Eesti tüürimisest USA vasalliks. Presidendina ja esiarvamusliidrina oleks Ilvese võimuses talitseda oma kunagisi kolleege välisministeeriumist. Aga meenutades Ilvese esinemist suve hakul Hantõ-Mansiiskis soome-ugri rahvaste maailmakongressil (inglise keeles!), tema ülepeakaela tormamist Gruusiasse meelevaldusele (ma ei kujutaks ette, et kadunud Lennart Meri, kelle välispoliitilised improvisatsioonid panid nii mõnegi lähikondlase pea valutama, oleks analoogiliselt käitunud!), Ilvese katseid moodustada Euroopa Liidus Balti riikidest ja Poolast survegruppi, paistab mulle küll, et Ilvese orientatsioon on seesama, mis Eesti võimueliidi pistrikel, kes - 11. septembri Postimehest Paavo Kanguri arvamusloole osutades – tahaksid vormida Eestist „herilasriiki“.

Soome riigi - muide, riigi, mis kaotas sõjas Nõukogude Liiduga 12 protsenti oma etnilisest tuumikterritooriumist, Karjalast (sellest samast Karjalast, kust pärinevad soome ja eestigi rahvusteadvust kujundanud Kalevala müüdid) – juhid on seda märganud. Ja nad ei lase õigusega Eesti radikaalidel end ahvatleda riskantsetesse ettevõtmistesse.

Mis aga puudutab tõlgendust, nagu kujutaks Soome ettevaatlik poliitika Venemaa suhtes eestlastele ja Eestile seljakeeramist, siis on see mitte ainult alaväärsust põdeva väikevenna kapriis, vaid kogu selle panuse hülgamine, mida Soome tegelikult Eesti majanduslikuks jaluletõstmiseks, tema rahvusvahelise positsiooni taastamiseks on teinud.

Ajaloos ei ole Soome meie peale kordagi valetanud, kõnelemata reetmisest. Jah, ta on distantseerunud. Jah, ta oli sunnitud Nõukogude Liidule välja andma Eesti sõjapõgenikke – ta oli sõja kaotanud riik, kuigi – meie kõigi õnneks – moraalselt võitnud võimaluse eluks iseseisva riigina. Aga samas, kui palju sõjapõgenikke aidati edasi minna Rootsi.

Aga ennesõja-aegse Soome panus Eesti riikluse sündi ja selle kindlustamisse, eesti kultuuri?
Kas kirjutame ajaloost välja, et murrangu- ja reaktsiooniaegadel oli Soome Gustav Suitsule, Friedebert Tuglasele jpt eesti tulevastele kultuuriheerostele varjupaik, isegi teine kodu. Kas kirjutame ajaloost välja, et rahvuslik Tartu ülikool kujunes 1920-ndatel soome professorite toel arvestatavaks humanitaarteaduste keskuseks? Kas kirjutame ajaloost välja Soome vabatahtlikud Vabadussõjas ja Eesti vabatahtlikud Talvesõjas? Kas tühistame Urho Kekkose 1964. aasta Eesti-visiidi olemusliku tähenduse meie rahvuslikes lootuste reas? Või Tuglas-Seura kahekümneaastase sepitsuse Eesti pildil-oleku tagamiseks Soome teadvuses?

Kõnelemata sellest määratust ja enamasti varjatud panusest, mida Soome on Eestile jaganud rohujuure tasandil, aga ka riigistruktuuride kaudu?
Loomulikult mitte. Ja just sellepärast ongi mul piinlik, kui president võtab solvuda president Haloneni osutuse peale, et Balti riigid ajavad riskantset poliitikat Ida-suunal. Halonenil on õigus. Eesti ongi seda ajanud. Eesti on ajanud end ummikusse.

Täitsa üllatav! Pühapäevasesse ETV saatesse Aeg Luubis mahtus ka Keskerakonna noortekogu aktsiisivastane kampaania. Ei tea kas ajendas neid mu eelmises sissekandes tehtud väike märkus või oli see juba saadet planeerides nii mõeldud? Igatahes, neljapäeval intervjuud andes jäi mulle mulje, et see läheb eetrisse õhtuses uudistesaates. Imestasin küll, et miks ETVd Europarlamendi valimised huvitavad, kuna hetkel pole see teema ju kuigivõrd päevakajaline. Reporter oleks võinud muidugi öelda, et tegemist ei ole AK looga. Aeg Luubi kohta oli lõik isegi üllatavalt tasakaalus. Kiitus siinkohal.

Kui ma siin juba Rahvusringhäälingu teemal sõna võtan, siis kordaks üle ka oma arvamuse Eurovisioonil osalemise kohta. Nimelt küsis eelmise neljapäeva Kuku raadio Linnatunnis saatejuht mu käest, et mis mina arvan Rahvusringhäälingu juhi Margus Allikmaa ettepanekust boikoteerida lauluvõistlust Venemaal. Vastasin, et minu arvates on dialoog alati parem kui monoloog. Seda eeskätt just rahvusvahelistes suhetes. Boikoteerijad ei võida mitte kunagi ega kusagil. Tõin näite Jaapani ja Venemaa kohta – kuigi neil kahel riigil ei ole siiani sõlmitud rahulepingut ning konflikt Kuriili saartega ei ole lahendust leidnud, on Jaapani liberaalidel ikkagi koostööleping Ühtse Venemaaga. Alati on kasulikum pidada dialoogi kui istuda omaette nurgas. Maailma poliitika tugineb eeskätt dialoogidel.
Teiseks oleks ju kahju meie loomeinimestest, heliloojatest ja muusikutest, kellelt lõigataks sellega ära väga suur areen. Anne Veski ja Jaak Joala näol on meil ju hea näide, et ka ida pool on meie muusikute austajaid palju. Ses suhtes võiks sportlasi ja muusikuid kohelda võrdselt. Olümpial me ju osalesime. Pealegi, sportlastel oleks MMide ja EMide näol alternatiiv olemas, heliloojatel meil aga sarnast konkurssi ei ole. Omal ajal täitis selle lünga Arne Oidi laulukonkurss. Viimasel ajal on selleks kujunenud Eurovisiooni lauluvõistlus.
Mõelgem ja kaalugem seega kõiki aspekte enne kui Eurovisiooni boikoteerima hakkame. Kõik, kellel midagi pakkuda, ihaldavad Venemaa turgu ja meie, kellel pole just palju pakkuda, peaksime igast võimalusest kinni haarama. Selline on minu arvamus.