Edgar Savisaar: Märkmeid Hiinast

October 16, 2008

Sõidan praegu ringi mööda Hiinat. Jõudsin täna Ningbosse ja homme liigume siit edasi Hangzhousse. Selle visiidi põhjalikum analüüs seisab veel ees, aga mõningaid tähelepanekuid saan kohe lugejatega jagada.

Minevikust

Sügav kummardus Hiina iidse kultuuri ees. Ma ei saa jätta aga lisamata, et kui Pekingis hakati ehitama maailmakuulsat Keelatud Linna, oli Tallinna Raekoda (tema praegusel kujul) juba olemas. Saagem osa teiste kultuurist, see teeb meid kahtlemata rikkamaks, aga pangem tähele ka seda, mis Tallinna ajaloos on väärtuslikku.

Olevikust

Kuulsin vaidlustest Hiina avalikkuses selle üle, kas tasub ikka aidata USA majandust viimase rasketel päevadel? Asi on selles, et erinevatel andmetel ostab Hiina iga päev üles 45-55% USA turul müüdavatest väärtpaberitest. Kui Hiina katkestaks USA võla kokkuostmise, oleks tagajärjeks dollari uus kukkumine. Veelgi enam, kui Hiina otsustaks akumuleeritud dollarite tagavara näiteks hoopis eurode vastu vahetama hakata või enda kätte akumuleeritud USA võla lunastamist nõuda, siis võib puhkeda dollari osas lausa paanikast kantud usalduskriis. Täna on Hiina käes üks võtmetest, mille kasutamine või mitte kasutamine otsustab, kas dollar on tühipaljas paber või endiselt maailma reservvaluuta.

Ei usu aga, et Hiina USA vastast teed läheb, sest USA vastu astumise korral toimuks ahelreaktsioon – Hiina mõjutaks negatiivselt USA ostujõudu ja USA ostujõud omakorda Hiina poolt USA-sse eksporditavat toodangut. Kui Hiina otsustaks USA dollari reservvaluutast paberiks muuta, siis sisuliselt otsustaks ta ju oma kõige tähtsamalt kliendilt võtta raha. Hiina-USA seos on heaks näiteks, kui vastastikuselt seotud me kõik oleme. Õnneks on Hiina väga tasakaalukas ja ei astu idamaadele kohaselt ühtegi uisapäisa sammu.

Maailm on jõudnud olukorda, kus USA peab järjest rohkem Hiinaga arvestama. Siin räägitakse ühest juhtumist, mille tõepärasuse eest ma küll pead ei julge anda. Nimelt, nädal pärast rahutusi Tiibetis olevat USA võtnud Hiina välja sellest nimekirjast, kuhu on kantud need riigid, kus rikutakse inimõigusi. Kui oled tugev, siis kõik mis teed, ongi hea. Süüdi on tavaliselt pigem väiksed ja nõrgad.

Tulevikust

Hiina majanduse arengutempo on juba pikka aega imekspandavalt kõrge. SKP kasvab ligikaudu 10% aastas. Sellist kasvu oodatakse ka käesoleval aastal. Mingil määral võib seda pidurdada kriis USA majanduses, kuid hiinlaste eneste arvates mitte üle 1-2 protsendi. Hiina on seadnud sihiks, et majanduskasv peab ulatuma vähemalt 8 protsendini. Vaid siis suudavad nad luua aastas juurde uusi töökohti 10-le kuni 12 miljonile noorele inimesele, kes täiendavad tööjõuturgu ja omakorda tõstavad SKPd.

Hiinal jääb üle tööjõudu, aga krooniliselt on puudu energiat. Kuigi mulle kinnitati, et iga nädal (!) avatakse mõnes Hiina piirkonnas uus elektrijaam (peamiselt söe baasil), ei suudeta energiadefitsiidist ikkagi üle saada. Siit tulenevalt on ka selge, miks on just Hiina maailmas väga suur ressursi kokkuostja ja toormehindade kõrgeks ajaja. Hiina kasvab jõuliselt ja kiiresti – seda kasvu peab toitma energia ja tooraine.

Kogemus

Hiina kogemus on minu meelest väga hea kogemus Eestile. Kommunistlik Hiina suudab olla palju konkurentsivõimelisem ja turumajanduslikum, kui väga paljud lausliberaalsed riigid. Olgu siinkohal toodud USA-Hiina võrdlus või siis kõrvutada Hiinat väga paljude raskustesse sattunud turumajandusriikidega. Hiina näide peaks olema hea vastupidine tõestus kõigile, kes üritavad väita, et riigi poolt suunatud majandus viib üksnes allakäigule ja tupikusse. Hiina riik mõtleb ja planeerib, kavandab arengut tasakaalukalt ja targalt – tulemuseks on kiire ja jätkusuutlik kasv ning võime astuda vastu maailma väljakujunenud majanduse võimukeskustele.

Hiina tarkus avaldub ka näiteks selles, et Hong Kongil ei ole kunagi nii hästi läinud, kui täna. Enne Hong Kongi ülevõtmist Hiina poolt kardeti, et legendaarset keskust ootab Hiina võimu tingimustes kiire allakäik – juhtunud on hoopis vastupidine.

Oluline tähelepanek on veel see, et kui Euroopa töötaja küsib tööle asudes eelkõige,et kui suur on tema palk, palju saab puhkust ja millised hüved veel on – ühesõnga, mida vähem tööd rohkema tulu eest, seda parem. Hiina töötaja küsib tööle asudes, et kui palju (kui kaua) ta tohib töötada – tema peamine hirm on, et tööaega piiratakse ja ta ei saa anda endast maksimumi. Kas siin ei peaks ka Eesti järele mõtlema?

39 kommentaari »

Eestis keegi Google’it ei kasuta?

October 10, 2008

Alustasin oma blogi pidamist 2006. aasta detsembris.

Sellest ajast olen siin avaldanud 76 postitust. Riigiasjadest kõrval olen kirjutanud ka paljust muust, sest elu ei koosne vaid poliitikast. Minu blogi on selle aja jooksul külastatud 135 tuhandel korral, keskmiselt 200 korda päevas.

Olen kõigile oma lugejatele tänulik – ja kõigile, kes on jätnud kommentaare, võtnud mõne postituse järel minuga muul moel ühendust, avaldanud oma arvamust või jätkanud alustatud vestlusi oma ajaveebides.

Et ajaga jätkuvalt kaasas käia, on minu blogi teinud läbi väikese värskenduskuuri. Ka aadress on muutunud – kuigi savisaar.blogspot.com on endiselt olemas on blogi nüüdsest lihtsam leida aadressilt www.keskerakond.ee/savisaar

Olen selle üle päris uhke, et olin üks esimesi, kes Eesti tipp-poliitikutest oma ajaveebi avas. Ja mulle teeb rõõmu, et tänaseks on blogimine poliitikute seas niivõrd levinud.

Olen jälginud huviga, kuidas on muutunud eestlaste meediatarbimine – ajalehed, ajakirjad ilmuvad endiselt suurtes tiraažides, ka populaarsemad telesaated pole kuhugi kadunud.

Raadioturul on meelelahutuslike hommikuprogrammide vahel ilmselt teravam rebimine kui ühiskondlike jutusaadete vahel – aga meelelahutus on meedias esiplaanil mitte ainult Eestis. Tõsised muutused on aga toimunud internetis. Keeruline on muidugi leida täpseid andmeid selle kohta, mida inimesed Eestis internetis teevad. TNS Emor näiteks peab arvet Eesti veebilehtede külastatavuse üle, kuid Emorile omasel moel. Nende andmeil on Eesti enimkülastatud veebiaadressid neti.ee, delfi.ee, postimees.ee, rate.ee ja hot.ee. Selle mõõdiku tutvustuses ei tehta saladust, et andmeid näeb vaid nende portaalide kohta, mis end Emorile ise on üles andnud.

Nii selgubki Emori „edetabelist“, et Eestis ei kasuta keegi maailma juhtivat otsingumootorit Google. Ega vaata keegi YouTube keskkonnast videoid. Aga kus on venekeelne internetikülastaja – portaalid odnoklassniki.ru ning vene uudismeedia online-väljaandeid Eestis keegi ei külasta? Mõistan, et Emori teave on selline nagu on, sest selline on metoodika. Samas – kuidas siis selle teabe alusel tohib oma internetireklaami kulutusi kavandada?

Usun, et neil võib olla õigus selles osas, et neti.ee on väga külastatav lehekülg, kuid usun, et suurem osa teabeotsinguid tehakse Eestis nagu mujal maailmas Google vahendusel.

3 kommentaari »

Edgar Savisaar: oravakoalitsioon tahab lapsed käbitoidule jätta

October 8, 2008

Viimastel aastatel räägitakse aina tervislikest eluviisidest. Rääkijateks nii arstid kui poliitikud, noored ja vanad, koolijuhid ja lapsevanemad. Teadaolevalt tervislik eluviis ei seisne üksnes kapsalehe närimises, vaid terves eluviisis – oskuslikult ja läbimõeldud tegevustes, et (noore) inimese tervis oleks korras nii praegu kui ka tulevikus.

Ometi on igapäevane toidulaud inimese organismiks hädavajalik - kurikuulsad kalorid on need, mida toidust vajame, et oleks piisavalt energiat tööl-koolis käimiseks. Kui täiskasvanud jälgivad ise, mida-kui tihti söövad, siis laste ja noorte toidulaua eest vastutavad peamiselt täiskasvanud. Vanemad kodus, toitlustajad koolis.

Koolitoidu olulisus kasvab Eesti Toiduravi Konsultantide Ühingu tänavu märtsis tehtud ettekande põhjal toitub kaks kolmandikku koolilastest ebatervislikult, umbes kolmandik lastest ei söö enne kooli ning umbes pooled lastest ei söö sooja toitu ka peale kooli. Seega on koolis ja ka lasteaias pakutav soe toit olulisim osa lapse päevases toidulauas. Ja ei pea olema selgeltnägija, et ennustada kooli ja lasteaaia toidukordade väärtust tulevikus. Praeguses riigi viletsas majanduslikus seisus vaatab enamik peresid, kuidas kulusid kokku hoida ja kindlasti on üheks kokkuhoiukohaks ka toit. Ja selle arvelt on otsustanud kokku hoida ka üla-linn. Sest millega veel seletada olukorda, kus sotsiaalminister kehtestab uued tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis (sotsiaalministri 15. jaanuari 2008. a määrus nr 8), kuid jätab rahalised vahendid selleks planeerimata.
 
Kui varasemas määruses olid nõuded toitlustajatele soovituslikud, siis uus määrus seab nõudmised üheselt ja kõigile kohustuslikuks. Uute nõuete järgi peab kooli ja lasteaedade toidulaual olema näiteks rohkem naturaalseid ja värskeid toiduaineid – vähemalt kolm korda nädalas värsked puuviljad, iga päev köögiviljad, vähemalt kaks korda nädalas lihatoidud ning viinereid, sardelle või keeduvorsti tohib pakkuda vaid korra kuus. Liiati valvab tervekaitsenõuete täitmist, toidu energiasisaldust ja toiduainete valikut vastav ametkond, kel on õigus teha ka koolidele nõuete rikkumise puhul ettekirjutusi ja trahve.
 
Oled see, mida sööd
 
Kui toitlustajatel ja lasteaiakokkadel oli varem võimalus kombineerida toidumenüüd, siis nüüd tuleb hoolikalt järgida toidusoovitusi. Ja ilmselgelt nõuab see ka rohkem käibevahendeid. Enamus lasteaedasid on sellepärast juba tõstnud toidumaksumust vähemalt 2-3 krooni võrra ühe lapse kohta päevas.
 
Tallinn tõstis eelmise aasta 5. novembrist kooliõpilase päevase toidukorra maksumust nelja krooni võrra ehk 18 kroonini, jäädes ootama ja lootma, et sama teeb ka riik ja tõstab omapoolset panust. Riik suurendas koolilõuna toetust alles tänavu teisest poolaastast – 10,42 kroonilt 12,02 kroonini. Tekkinud vahe maksis kinni linn.
 
Teadaolevalt koolitoidu maksumusest riigipoolne osa kulub toiduainete ehk produktide ostmiseks ning linnapoolne osa koolitoidu valmistamiseks. Võttes arvesse, et uus määrus nõuab päevases menüüs kindlaid toiduaineid (värsked puu-juurviljad, kala ja liha on kallis tooraine jne.) ning võttes arvesse toiduainete 20-protsendilist hinnatõusu viimase aasta jooksul – läheb uue määruse rakendamine toitlustajatele ja lasteaedadele kalliks maksma. Ehk teisisõnu peab riik tagama oma kehtestatud määruse täitmiseks vajaminevad rahalised vahendid. Praegune riigi panus – 12,02 krooni jääb küll tervislikuks ja nõuetekohaseks koolitoiduks hädiseks panuseks, mille eest võivad ainult oravad omale käbisuppi lubada.
 
Ega niisama öelda – oled see, mida sööd! Laste tervis ja koolitoit ei ole küll see koht, mida riigieelarves kärpida ja mille krokodill võiks ära süüa. Jutud sellest, nagu oleks valitsus riigieelarve projektis ikkagi taganud koolitoidu kulutused, ei ole õiged. Maripuu kehtestatud toidumenüüst jääb suurem osa vajaka. Siis võib riik muidugi jälle omavalitsusi nuhelda, kuigi vastutus lasub tegelikult Ansipi valitsusel.





Pilt pärineb lingilt: http://1.bp.blogspot.com/_l0rqFQEIpng/SOyx3NgGEII/AAAAAAAAAPY/t-3s0MuYLgc/s400/Orav_käbiga.jpg

5 kommentaari »