Edgar Savisaare Blogi

Panen siia täna linnavolikogus peetud kõne:

Austatud volinikud, külalised ja kõik, kes meid interneti teel jälgivad!

Sissejuhatus

Ülehomme, 15. novembril täitub praegusel linnavalitsusel kolm aastat! Aastapäev on igati sobilik linnavalitsuse tegemistest teiega rääkida.

Praegu on huvitavad ajad. Tallinna eksmeer, alati ideedest pakatav Hardo Aasmäe, käis esmaspäeval välja lennuka idee – luua Tallinnasse oma tuumajaam. Mõningate opositsiooniliikmete poolt on ikka mind süüdistatud soovis luua Eesti Vabariigi kõrvale paralleelne riik. Seekord siis - väga huvitav ettepanek härra Aasmäelt – minu teada pole ühegi varasema meeri arsenali veel tuumajaama kuulunud.

Tegelikkuses, nagu teate, olen ma suur demokraat. Ning demokraadina tervitan siiralt linnavolikogu huvi linna täitevvõimu juhtimise vastu. Olen alati valmis andma selgitusi. Loodan ka täna võimalusele vastata Teie küsimustele.

Teie olete seadusandjad.

Teie olete kursimäärajad.

Teie olete otsustajad.

Meie oleme vaid elluviijad.

 
Võrdlus ajalooga

Kolm aastat linna valitsemisel pole võrreldes Tallinna rae ajaloo ning 90 aastat tagasi loodud Eesti Vabariigiga küll pikk aeg, kuid taasiseseisvunud Eesti pealinnas on see silmatorkavalt pikk “rahuaeg”. Pärast kadunud Jaak Tamme, kes oli linnapeaks 1992. aasta aprillist kuni 1996. aasta oktoobrini, on Keskpartei Eesti pealinnas järjest võimul olnud kauem kui mistahes koalitsioon. Kahe kuu pärast saab mul ka linnapea ametis oldud kauem kui oli mu eelkäija Jaak Tamm.

Kolm aastat Tallinna-suguse linna juhtimisel pole mingi eriline iga. Keskerakonna võim Tallinnas on olnud pikk ainult lähiajalugu vaadates. Kui vabariik loodi, siis näiteks Anton Uuesson oli linnapea ametis riigi algusest kuni 1934. aastani (15 aastat!). Ka meile on need kolm aastat alles algus.

Tähelepanuväärseks peaksin aga seda, et võimulolekuga on Keskerakond oma toetust hoidnud ja kasvatanud. Kui näiteks praeguse Toompeal juhtiva valitsuspartei kohta öeldakse juba justkui iseenesest-mõistetavalt, et valitsusvastutuse kandmine ei saagi tuua ega säilitada rahva toetust, siis Keskerakonnaga pole see nii olnud. Võrreldes 2005. aasta valimisjärgse perioodiga on kasvanud Keskerakonna toetus Tallinnas.

 
Uuring erakondade toetuste kohta

Norra uuringufirma Norstat Eesti poolt 2.-29. oktoobril Tallinnas läbi viidud uuringu kohaselt

toetab Keskerakonda 39% linnarahvast. Näitan teile uuringu tulemusi ka slaididel. Nende iseloomustamiseks võib lühidalt öelda, et oleme taastanud toetuse taseme, mis meil oli juunis 2006, üsna pea pärast valimisvõitu.

See tähendab linnarahva poolse usalduse jätkumist, mitte devalveerumist võimul oldud aja jooksul. Samal ajal meie põhiline konkurent ja kritiseerija linnavolikogus – Reformierakond – on kaotanud poole oma toetusest, langedes 18 protsendilt juulis 2007 9 protsendile käesoleva aasta oktoobris. See on alates 2007. aasta parlamendivalimistest peaministripartei jaoks madalaim näitaja. Uuringufirma küsis ka seda, millist erakonda pealinlased mingil juhul EI VALIKS. Tervelt 26 protsenti vastajatest väitis, et nad ei hääletaks mitte mingil juhul Reformierakonna poolt.

Pärast Pronksiöö sündmusi armastati rõhutada, justkui oleks Keskerakond kaotanud oma toetuse eestlaste hulgas. Hiljutine küsitlus näitas vastupidist – oleme 22 protsendiga taas selgelt eelistatuim erakond ka Tallinna eestlaste hulgas. Näete eestlaste hoiaku muutumist käesolevalt graafikult.

Toimunud uuring näitab selgelt, et jätkame tugeva usalduslimiidiga ning kavatseme õigustada neid ootusi, mis linnarahva poolt on meile seatud.

 
Poliitiline eksperiment

Üksi valitsemine on justkui poliitiline eksperiment – on see kogemus ju uus nii Eestile kui ka Tallinnale. Nagu eeltoodud uuringutulemused näitavad, on linlased meiega rahul. Me oleme võtnud vastutuse nii lubaduste kui ka tegude  eest. See tähendab, et linnaelanikel on lihtsam, nad teavad, keda probleemide korral hurjutada või õnnestumiste eest kiita. Ja juba kuu võrra vähem kui aasta pärast saabub mitte ainult Keskerakonnale, aga kõigile parteidele, kes siin saalis esindatud on, järjekordne tõehetk. Tõehetk, kus tallinlased ütlevad, kuidas edasi. Erinevalt populaarsest saatest pole sel puhul meil kellelgi aga nuppu, et see protsess katkestada. Otsus tehakse 18. oktoobril 2009.

Meediat jälgides olen aru saanud, et kõik konkureerivad parteid on end juba ritta seadnud ja koondavad jõude, et alustada valimisvõitlusega. Seda oli ilmekalt näha riigieelarve tegemise protsessis ja valitsuse juhtpartei kavades omavalitsuste tulubaasi vähendada.

Kui me kolm aastat tagasi linnas üksinda valitsemist alustasime, lootsid meie oponendid Toompea vastuolud üle kanda ka alla linna. Paradoksaalne, kuid Tallinnal pole kunagi varem õnnestunud suhetes riigiga oma huve nii hästi turvata kui üheparteilise linnavalitsuse ajal. Seda põhjusel, et Vabariigi valitsus ei saa meile enam midagi eriti halba teha, kuna kõik, mis võtta on andnud, on siit juba võetud. Üheparteiline linnavalitsus pole väljastpoolt manipuleeritav, nagu seda olid praeguseks juba ununenud mitmeparteilised päkapikkude koalitsioonid. Keskfraktsiooni lõhkiminekust ei söandata enam isegi unistada. Ja oleks ka imelik, olukorras, kus meie fraktsioon on tegelikult kasvanud ning ka opositsioonist saame regulaarselt lisatoetust suuremale osale linnavalitsuse eelnõudele.

Riik ja linn

Kuna Toompeal on aru saadud, et Tallinna pole enam tavapäraste võtetega võimalik kiusata, siis ollakse “tavarelvastuse”, milleks varem olid riiklike programmide raha mujale suunamine, asendamiseks sunnitud välja mõtlema muid vahendeid.

Ma tegelikult mõistan siin saalis viibivaid opositsioonipoliitikuid, kes nii mõnigi kord on pidanud Toompealt tulevate suuniste alusel tegema äpardunud riigikoalitsioonile katet ja tõstatama Tallinnas pseudoprobleeme, et juhtida tähelepanu kõrvale probleemidelt valitsuses või valitsuskoalitsioonis.

Ma loodan, et 2009. aastal  pole nendeks mängudeks enam põhjust – küllap mõistate teiegi, et siit saalist te Toompea valitsust enam püsti ei hoia. Parem mitte kulutada oma poliitilist kapitali sellele mõttetule tegevusele. Ma ei soovi, et järgmise aasta kohalike omavalitsuste valimistel korduks sarnane olukord 2002. aasta valimistega – kus kahe äsjase riigikoalitsiooni osapoole esindajad ei ületanud pealinnas isegi valimiskünnist.

Koostöö

Volikogu ei toimi ilma tugeva opositsioonita, linn ei toimi ilma mõttevahetuseta linna arengu üle – oleks ääretult kahju, kui praeguse opositsiooni võimalused Tallinnas valituks osutuda ning meiega dialoogi jätkata mängitaks maha üleriigiliste poliitiliste mängude käigus, kus pealegi võitu enam nii või teisiti loota ei ole.

Usun, et neil rasketel aegadel – Eesti riigi jaoks, iga  eestimaalase jaoks, kõigi meie jaoks, kes me selles riigis elame – peame hoidma rohkem kokku. Peame otsima erinevuste asemel seda, mis meid ühendab. Tüliõunte noppimise asemel ühiseid väärtusi. Peame teineteist toetama ja teineteist mõistma. Teineteisest hoolima ja üksteist julgustama. On raske, on kriis, on hirmu ja ebakindlust – aga koos oleme julgemad, koos oleme tugevamad ja koos oleme targemad.

Sellepärast – oma tänases ettekandes, rääkides viimasest kolmest aastast, pean silmas – et ühtegi saavutust selles nimekirjas poleks ilma koostööta linnavolikoguga. Palju häid mõtteid on just siin saalis või komisjonides sündinud. Mitte ainult Keskerakonna saadikute - aga ka opositsiooni poolel.

Eelarved

Linnaeelarve, mis erinevalt riigieelarvest majanduskriisile on seni vastu pidanud, on siin saalis ratifitseeritud dokument. Tänu teie ettenägelikkusele, ei ole meie nii täbaras seisus, kui riik. Linnavalitsus on teie ja linnarahva teenistuses. Eesti on parlamentaarne vabariik, Tallinn on parlamentaarne linn.

Viimased kolm aastat on olnud Eestile väga tormilised. Algul kasvu ning seejärel languse poolest. Tallinn pole kaotanud pead ei tõusu- ega langusfaasis – oleme hoidnud oma eelarved konservatiivsed ning eelistanud pigem nende korrigeerimist positiivsete lisaeelarvetega – mitte aga kulude poolel teel kärpimist negatiivsetega. Sellest oli meile tublisti kasu sel kevadel.

Riigi reitingut langetati, Tallinna reiting on jäänud paika.

Kahjuks ei saa sedasama öelda riigi kohta tervikuna. Ohumärke eirati kuni tuli hilinenult teha järsk pidurdus möödunud aasta kevadel, mis kahjuks süvendas majanduslangust kogu riigis. Keeruline on juhtida linna, mis moodustab poole Eesti majandusest, kui Stenbocki majast tüüritakse seda majandust samal ajal sohu. Nagu ütlesin, on Tallinn seni püsinud majanduslikult paremini kui riik. Kuigi riik on ajanud poliitikat “Mida halvem Tallinnale, seda parem Eestile” ja kui see niimoodi veel kaua kestab, siis ei pruugi varsti ka Tallinna majandus edukalt vastu pidada. Loodan siiski riigi realistlikumale poliitikale järgmisel aastal.

Koondamine

Mind teeb väga murelikuks fakt, et oktoobris võeti Tööturuametis arvele uusi töötuid Tallinnas elavate inimeste hulgast 1601 ehk keskmiselt igas tööpäevas 70 uut töötut.

Ma saan aru, et ettevõtted peavad majanduskriisile reageerima, kuid ma kutsuksin nii ärijuhte kui ka avaliku sektori juhte üheksa korda mõõtma enne kui üks kord lõigata.

Majanduskriis ei tähenda, et kõigile investeeringutele tuleb tõmmata pidurit – vastupidi, on investeeringuid, milleks peab kasvõi nui neljaks raha leidma, sest need aitavad ettevõttel olla konkurentsivõimelisem ja seega pidada majanduskriisile paremini vastu. On inimesi, keda tuleb hoida – isegi kui see tähendab, et omanikud peavad loobuma oma ootustest. Ja investeering on ka see, kui kulutame tööjõu koolitamisele, täiendõppele, kvalifikatsiooni tõstmisele.

Sama kehtib avaliku sektori kohta. See furoor, millega mõned poliitikud ja ka ajakirjanikud ning ettevõtjad on rääkinud „mõttetutest ametnikest“ ja „mõttetutest töötajatest“ on väga lühinägelik ning näitab nende isiklikku suhtumist Eesti inimestesse, mida ma ei jaga.

Ilma riigiametniketa, kallid saalisviibijad, pole meil riiki. Ega ka linna ilma linnateenistujateta. Ilma heade töötajateta ei tõuse ükski ettevõte lendu – ei Eestis, ei maailmas. Peame olema väga ettevaatlikud – eriti kohalikud omavalitsused, kes pakuvad elanikele igapäevaselt vajalikke nö „käe-jala-juures“ teenuseid. Nende teenuste kättesaadavus ei tohi ka majanduskriisi tingimustes väheneda.

Deflatsioon

Juhtisin möödunud nädalal Postimehe vahendusel tähelepanu sellele, et valitsuse aktsiisipoliitika vallandatud kõrgest inflatsioonist toibuvat Eestit ähvardab nüüd vastupidise spiraali oht – deflatsioon. Kui see oht realiseerub, siis on omavalitsused eriti täbaras seisus. Kui Vabariigi valitsus jätkab oma hukatuslikku majanduspoliitikat ning Eesti ei suuda õigel ajal deflatsioonikriisi ennetada, siis peavad suuresti üksikisiku tulumaksust sõltuvad omavalitsused tegema oma eelarved väga konservatiivsed.

Arvan, et tänases majandusolukorras on paljude omavalitsuste jaoks järgmiste aastate eelarvetele vaadates põhiküsimuseks -  kuidas deflatsiooniohtu vältida. Alles kihutasime inflatsioonikõverat mööda üles, peame nüüd kõik tegema, et me sama kiiresti ei pudeneks mööda deflatsioonikõverat alla. See võib investeeringutele kriipsu peale tõmmata.

Omavalitsuste mõrvamine riigi rahanduspoliitika poolt ei too Eestile midagi head kaasa. Peame tegema targemaid ja tulevikkuvaatavaid otsuseid.

Ühised ettevõtmised riigiga

Siin saalis on omavalitsuspoliitikud ja me kõik tunneme muret omavalitsuste suhete pärast riigiga. Meil on mitmeid küsimusi, mille osas ootame riigilt tegutsemist. Tallinna taksonduses valitseva olukorra parandamine sõltub seadusandlusest. Põhimõtteline juriidiline vaidlus puudutab Riigikontrolli tegevust. Päevakorrast maas pole ka valimisseaduse temaatika.

Aga on ka väiksemaid murekohti koostöös, mis vajavad ületriikimist. Üks nendest on Lasnamäe tööstuspargi aluse maa küsimus, kus me ootame riigilt kiireid ja selgeid otsuseid. Ehk aitab majanduses toimuv valitsust äratada ja neile meelde tuletada, et Eesti ekspordinäitajate parandamiseks on riigil vaid üks võimalus – eksportivate ettevõtete tegevuse toetamine. Ja muuhulgas tuleb neid toetada läbi omavalitsuste vastavate meetmete.

Keskerakondliku linnavalitsuse 3 aastat

Keskerakond on Tallinnas üksi võimul olnud nüüdseks 3 aastat. Olgu siinkohal mainitud vaid 5 tähtsat saavutust:

 1. Lasteaiakohtade loomine linnas.

• Oleme nende kolme aasta jooksul loonud ca 2760 lasteaiakohta, mis praktiliselt tähendab 23 uut kuue rühmaga lasteaeda.

 2. Koolide renoveerimine.

• Kolme aastaga oleme renoveerinud 20 kooli.
• 2008. aastal lõpetasime koostöös erasektoriga 9 kooli renoveerimine. Äsja lõppes veel 4 kooli (Juhkentali Gümnaasiumi, Mahtra Gümnaasiumi, Lilleküla Gümnaasiumi ja 53 KK) renoveerimise ehitus-projekteerimis hange.

 3. Linna infrastruktuuri parandamine.

• Oleme nende kolme aasta jooksul investeerinud teedesse 1,6 miljardit krooni.
• Aastaks 2011 saab Tallinn lõpuks ometi kanaliseeritud, nagu Vabariigi valitsus on Brüsselile lubanud.

 4.Linna ühistranspordi olukorra parandamine.

• Tallinna bussipargi keskmine vanus on kahanenud 13 aastalt 9-le, täiesti uusi tramme, trolle ja busse on kolme aasta jooksul soetatud 94.

 5. Linna keskuse uuendamine kaasaegseks linnasüdameks.

• Meie linnavalitsuse ajal valmis Harju tänava haljasala ning ülehomme paneme me nurgakivi renoveeritavale Vabaduse väljakule. Kui ajalugu meid rohkem ei üllata, siis peaks uuendatud ja kaasaegne linnaväljak, riigi tõeline esindusväljak, valmis saama järgmise aasta 20. augustiks. Nii suurt asja pole suutnud otsustada veel ükski koalitsioonivalitsus.

Opositsioon on meid süüdistatud maamaksu liiga järsus tõstmises. Seda kampaaniat, tuleb tunnistada, tehti edukalt – paljud jäidki seda omal ajal uskuma. Tõsi, tänaseks on inimesed aru saanud, et valitsuse käivitatud maksutõusud olid siiski need, mis meid kõiki vaesemaks tegid. Neid tunnevad inimesed oma rahakotis kõige teravamalt.

Teiseks on palju räägitud sundüürnikele jagatud korteritest. Esiteks, on Tallinn käitunud vastavalt Eestis kehtivatele seadustele – oleme väga täpselt järginud nii seaduses kirja pandut, kui seadustes sätestatu mõtet ja eesmärki. Teiseks, see on parempoolsete tekitatud omandireformijärgne ebaõiglus, mille lahendamine on linnale nii palju maksma läinud. Kolmandaks, parempoolsed on riigis järjepanu võimul olnud märksa kauem kui meie – miks siis pole sundüürnike problemaatikat lahendanud nemad, kui neil on imevits või võlurohi, mille abil seda saaks teisiti või paremini teha kui meie? Samas, baltisakslaste varade tagastamise küsimus lahendati kohe, tekitades veelgi ebavõrdlust juurde.

Ütlen teile – sundüürnikud pole parempoolsetele kunagi korda läinud ega hakkagi minema. Keskerakondlik linnavalitsus on ainsana võidelnud sündüürnike eest. Kui ma esimest korda linnapea olin, siis algatasime programmi „5000 eluaset tallinlastele”. Kui 2003. aastal oli linnaosade valitsustes eluruumi taotlejana arvele võetud sundüürnike leibkondade arv üle 3500, siis pärast Meeliku tn ja Erika tn 13a eluruumide üürile andmist jääb käesoleva aasta lõpuks sundüürnikke arvele vaid 500 leibkonda. Sundüürnike küsimuse lahendamise järel hakkame ehitama taskukohase hinnaga kortereid noortele peredele.

Tallinnas ainsana on tekkimas kõneväärses mahus linnale kuuluv elamufond – vaatamata sellele, et riigi panus on olnud tiba-tilluke.

 
3 aastat, see on tuhat päeva. Kui valitsustele antakse ametisse astumisel 100 päeva aega enda tõestamiseks, siis Keskerakonnal on olnud aega end tõestada nüüdseks kümme korda enam. Usun, et oleme end tõestanud.

Juhtimise kvaliteet on see, mis määrab omavalitsuse või riigi arengu. Juhtimise kvaliteedist sõltub, kas otsuseid langetatakse või otsustamist välditakse. Juhtimise kvaliteedist sõltub, kas otsused tehakse paberil või viiakse ellu. Juhtimisest sõltub, kas elu linnas, vallas või riigis areneb edasi – või tammub paigal. Meile võib paljut ette heita – kuid seda, et meil poleks olnud julgust otsustada, ei saa keegi öelda.

Vaade tulevikku

Ideid meil jätkamiseks jagub. 2011-ks, Euroopa Kultuuripealinna aastaks, teeme suuri asju, mis jäävad. Nagu mainisin, Vabaduse väljak saab korda juba järgmisel aastal koos võimsa Võidusambaga. Tallinna südame avamine merele – kultuurikilomeeter, uus raekoda, korras linnahall jne - võtavad küll aega rohkem, kuid nad kõik tulevad.

Suuri eesmärke kannab hiljemalt 2011 eetrisse minev Tallinna Televisioon: Tallinna ja Eesti tutvustamine maailmale ja meie külalistele; kodanikuühiskonna ja kodurahu kindlustamine; ning innovatsioon ja digitaalse lõhe ületamine sh televisiooni alusel e-teenuste pakkumine neile, kes arvuti kaudu neid täna ei tarbi.

Lisaks käimasolevale ID-pileti laiendusele ootab ees Tallinna ja muu Eesti piletisüsteemide ja üldse ühistranspordi integratsioon. Aga mitte ainult. Me integreerime need ka Turu ja loomulikult Helsingiga. Lisaks alanud e-teenuste revolutsioonile avalikus sektoris püüame juurde kaasata ka era- ja kolmanda sektori.

Tugevneb linna globaalne haare. Loodud on kontaktid Pekingi ja Jeruusalemma, Skopje ja Ateena, Berliini ja Rooma, Peterburi ja Moskvaga. Vaja on aga veel laiemat haaret, seda koostöös riigi ja Balti mere partneritega. Kui vaja, siis veame Eesti riigi enda järel sinna, kus on Tallinna kui Eesti majanduse mootori huvid.

Euroopa Liidu Balti Mere Regiooni Strateegia liidab selle piirkonna majandust. Selles kontekstis on eriti olulised Tallinna ja Helsingi vahelise merealuse tunneli tasuvusuuringu tulemused. See ei ole ainult jutt Helsingi ja Tallinna kaksiklinnast. See on projekt, mis avab uued perspektiivid ka mõlemale riigile.

Mul on siiralt heameel selle pärast, mis juba tehtud. Protsess on muutunud pöördumatuks. Ma ei kahtle, et enamik meie algatatud suuri asju lähevad edasi ka iga muu linnavõimuga. Kõige kindlamalt saavad need plaanid teoks siiski Keskerakonna juhtimisel.

 Tänan teid kuulamise eest ja ootan teid kõiki laupäeval kell 12 renoveeritud Vabaduse väljaku nurgakivi panemisele!