Edgar Savisaare Blogi

Lugesin internetist, et paljud inimesed on praegu Vahur Kersna peale kurjad. Talle heidetakse ette äraütlemist sportlaste austamispeo juhtimisest, kuhu teda oli Olümpiakomitee juhtide poolt kutsutud. Kersna põhjendas seda sammu minu tagasihoidliku isikuga, mis olevat talle vastukarva.

Andsin Olümpiakomitee palvel seekord auhinna üle aasta noorsportlasele, kolmikhüppaja Kaire Leibakule, mis oli mulle suureks auks. Mis puutub Gerd Kanterisse, siis olen teda olümpiavõidu puhul õnnitlenud ja temale tunnustust jaganud küll ja küll – nii kaamerate ees kui kaamerate taga, nii Tallinna Raekoja platsil kui ka linnavalitsuse istungil. Usun, et seda tuleb teha mul edaspidigi, sest Gerd Kanteri sportlasekarjäär kulgeb tõusujoones.

Kersna näeb minu süüd seoses „kõrge linnavalitsuse ametniku” Ivo Parbuse arreteerimisega. Ma ei kiirustaks aga enesele tuhka pähe raputama. Esiteks, Panovi puhul ma seda omal ajal tegin. Lasin isegi süütu mehe noore politseiuurija nõudel töölt lahti. Viis aastat hiljem sai selgeks, et tegu oli politsei ja prokuratuuri veaga, mida nüüd tagantjärele ei taha keegi omaks võtta. Ajakirjanik Kersna nagu ka tõenäoliselt suurem osa Eesti meediast on oma toonased ülereageerimised unustanud ja lähevad õhtuti puhta südametunnistusega voodisse. Mina enesele seda lubada ei saa, teades, et Panovi elu on ikkagi rikutud. Teiseks, lugesin hiljuti kokku, kui palju töötab Tallinna linnavalituse süsteemis mitmesuguseid nõunikke – kokku 43 inimest. Väita, et üks neist „kõrge linnaametnik” kõlab küll selge ajakirjandusliku liialdusena, et asja tähtsust rõhutada. Parbus ei olnud linnapea nõunik ja ka abilinnapea nõunikuks sai ta enne minu tulekut. Kolmandaks, tuletasin meelde Herman Simmi süüasja Kaitseministeeriumis ja Alar Oppari lugu Põllumajandusministeeriumis. Keegi pole nendest juhtumitest püüdnud teha kirstunaela Isamaa ja Res Publica liidule, ega konkreetsetele ministritele Jaak Aaviksoole või Helir-Valdor Seederile. Minu puhul aga võtab Kersna teistsuguse hoiaku ning demonstreerib oma põhimõttekindlust.

Vihjatakse ühele 20-ne aasta tagusele intsidendile minu ja Kersna vahel, mida ta ikka veel üle elavat. Isegi selles ei tunne ma ennast süüdi olevat. Vilja Laanaru on oma valikutega elus ikka ise hakkama saanud. Nii oli see ka tookord, kui ta ühest Lasnamäe ühiselamutoast otsustas ära tulla. Ega ta sellega midagi ei kaotanud.

Minul on elus vedanud. Ma ei ole kokku puutunud selliste inimestega, keda ma peaksin vihkama või põlgama. Mul on rõõm igast inimesest. Nad teevad mind õnnelikumaks, mitte õnnetumaks. Kindlasti ei saaks ma enesele lubada avaldust, et ühe või teise mehe või naisega ma koos ühtedel lavalaudadel ei astu. Tavaline isiklik korralikkus ja suhtlemiskultuur ei lubaks seda teha. Selles mõttes on mul olnud hea lastetuba.

Mulle on käidud rääkimas, et Kersna afäär olevat vaid tema valimiseelne poliitiline trikk, millega Kersna loodab enesele tähelepanu võita. Talle olevat koht Reformierakonna nimekirjas juba kinni pandud. Ja mis siis, küsisin ma vastu. Laske mees proovib. Minulegi on huvitav näha üht avaliku elu tegelast, kes on nõus minema järgmistel valimistel Reformierakonda ülespoole upitama ja loodab seejuures veel ka hääli saada. Mingis mõttes meenutab ta mulle sotsiaaldemokraat Jüri Pihli, kes kavatseb kandideerida Tallinna linnapea kohale ja samuti teeb juba valimiskampaaniat. Aga ega nad ei jää ainsateks õnneotsijateks poliitikamaastikul. Küll tulevad ka neilegi omad konkurendid.

Pöördun avalikkuse, eriti meedia poole: Kersna on juba oma vitsad saanud. Maaslamajat ei peaks löödama.

Et aga Kersna just jõulurahu ajal oma ämbritega ringi kolistab, on tema isiklik õnnetus. Oleme sellest üle. Anname Kersnale andeks ja loodame, et temagi andeks annab nendele, kellega elu teda lähemalt või kaugemalt kunagi kokku on viinud.

Jõulude eel ja ajal ning aastavahetuse paiku saan ma raekojas kokku paljude armsate ja sel aastal eriliselt silma paistnud inimestega. See on Tallinna linnapeadele ajast aega ilusaks traditsiooniks olnud. Koguneda aasta viimastel päevadel iidse linna tähtsaimasse hoonesse ja vaadata ühiselt mööduvasse ning heita pilk ka tulevasse aastasse. Panen siia oma blogisse üles väikese sõnavõtu, mis ma ühel sellistest vastuvõttudest pidasin:

Aastavahetus hakkab kätte jõudma. Ilus aasta oli. Vahepealne lumetorm valmistas mõningase pettumuse – nii inimestele, kui ka loomariigile, eriti oravatele. Nemad vahetavad talveks karva ja lumi on neile hea liitlane. Seekord andis lumetorm küll natuke lootust, aga valmistas siis pettumuse, sest läks mõne päevaga. Oravad on õrnakesed. Ninasarvikutel ükskõik, kas on lumetorm või hoopis maa paljas, sest neil on paks nahk ja kõvad närvid. See oli väike sõbralik nali, luban, et täna ma rohkem poliitikast ei räägi.

Enne jõule käivad ikka päkapikud – nii ka meil. Mida siis öösel toodi ja viidi? Kõik arvavad, et midagi viidi. Aga äkki siiski toodi? Aga mitte seda mida teie arvate. Minu teada toodi hoopis ajalehte Pealinn ja poetati seda ametnike laudadele. Nõudlus ajalehe järele on ju suur ja tublid päkapikud tulid meie ametnikele appi.

Kolm aastat on Keskerakond Tallinnas võimul olnud. See kõik on alles algus ning järgmise aasta jõulupühade aegu, pärast kohalikke valimisi,  pean ma teile siin jälle kõnet pidama J Aga see pole midagi. Minu üks eelkäija - Anton Uuesson oli linnapea 15 aastat järjest, kuni 1934. aastani. Pärast seda toodi linnapeaks üks kindral Toompealt, aga Uuesson oli edasi abilinnapea rollis, kuni lõpuni – 1940 aastani. De fakto valitses Uuesson linna ka Pätsi ajal. Demokraatiaga ei olnud sellel lool muidugi midagi pistmist, aga see on juba pikem lugu.

Mida teile soovida? Jõulud on lähedastega veetmise aeg. Teie hingedes pulbitsev valguseleek toob soojust ja hingerahu nii teile endile kui kõigile teid ümbritsevatele. Olgu teie jõuluõhtu rahulik, vaikne ja tähistamiseks kõige kallimatega. Ning pidage meeles, igal kingitusel on oma väärtus, olgu ta väiksem või suurem, kuid hingest tehtud kingitus särab hoolivusest. Tallinna linn - nagu te teate - „Hoolib alati”.

Lugesin ühelt Ameerika publitsistilt, et sealmaal on inimesed praegu õnnelikud, kui nad usuvad, et nende töökoht veel kaks järgmist kuud säilib. Teie töökoht on olemas ka kahe kuu pärast. Teie olete õnnelikumad, kui ameeriklased.

Ühel või teisel viisil olete te kõik Tallinna linnale midagi head teinud. Tallinna linn tänab teid selle eest.

Nautige tänast õhtut, nautige üksteise seltsi ja tundke rõõmu muusikast, mida pakuvad meile Koit Toome ja Jorma Puusaag.

Pilt pärineb lehelt: http://www.postimees.ee/231205/online_uudised/187067_foto.php

Jagasin tänasel linnavalitsuse pressikonverentsil oma tähelepanekuid meediast. Tuletasin meelde Isamaa ja Res Publica Liidu ühe poliitiku Ken Marti Vaheri eilseid esinemisi. Vaher väitis eilsetes ERR online uudistes, et teatades sissemurdmisest tahab Keskerakond avalikkust: „eksiteele ajada ning erakonna liikmeid tabanud korruptsioonisüüdistustest tähelepanu eemale juhtida… Täna räägitakse enam mitte korruptsioonist, vaid Keskerakonna showst.”

Päev hiljem (täna, kolmapäeval) kordas sama seisukohta peaaegu sõna-sõnalt Eesti Päevaleht oma juhtkirjas: „anna sõnadele uus tähendus, pööra asi absurdiks, tsirkuseks… Nüüd räägivad inimesed jandist, mis meenutab keskpäraseid Hollywoodi põnevikke”. Postimees kirjutas oma juhtkirjas pealkirja all „Teatraalist linnapea”, et: „Savisaar tahab avalikkuse tähelepanu ära juhtida järjekordsest pistiseskandaalist”. Näiteid taolistest hämmastavatest kokkulangevustest IRLi ja Reformierakonna ideoloogia ning päevalehtede juhtkirjade vahel võib tuua teisigi. Nõnda võimendatakse Vaheri – Langi juttu üle kogu meedia. 

Ken Marti Vaher nimetas Keskerakonna tegevust „linnarpriimäelikuks taktikaks”. Ma ei tea, võib-olla Ken Marti Vaher tõesti armastab Priimäge, minule aga on ta vaid lihtsalt sõber.

Vaher ja Lang on hakanud rabelema, kaotanud pinna jalge alt ning sekkuvad üha avalikumalt politsei ja prokuratuuri töösse, püüdes õiguskaitseorganeid sundida tegutsema Keskerakonna vastu. See on kahetsusväärne, kui madalale on langenud mõned meie parempoolsed poliitikud. Eile lükati kaks ametnikku – Norman Aas ja Raivo Aeg – justkui tanki ja pandi nad vaidlema poliitikutega, samal ajal kui nende endi poliitikutest ülemused peitsid end nurga taha ja itsitasid poisikeste kombel. Oli näha, et politsei ja prokuratuuri juhtidel ei olnud eile üldse mugav olla neile sobimatus rollis. Nende asi ei ole teleekraanil vaidlemas käia, nende õigus peab selguma kohtus, nagu kriminaalmenetlus seda ette näeb.

Pole midagi imelikku, et Vaher ja Lang - vanad sõbrad poliitikaareenil – esinevad selles vaidluses ühel poolel. Mis neil muud üle jääb. Nende nn „võiduplaani” on tekkinud suured mõrad. Ja nüüd püüavad nad päästa mida veel päästa annab.

Saatsin selle sõnumi ka Eesti meediale, kuid tunnistan, et olen ettevaatlik. Varemgi on seda juhtunud, et mõni minu arvamusavaldus kaob seal ära või moonutatakse seda lubamatul kombel. Seetõttu panin selle üles ka oma blogisse – küllap jõuab minu jutt ka siitkaudu laia maailma.

Pilt pärineb lehelt: http://www.kalev.ee/est/tallinn/?news=935252&Ken-Marti-Vaher–Lenin-vahemalt-vordseks-Hitleriga

Pilt pärineb lehelt: http://www.postimees.ee/201106/esileht/majandus/229799_foto.php