Edgar Savisaare Blogi

4. jaanuaril on IRL`i esimees Mart Laar oma blogis avaldanud tähelepanekuid, mis lausa kibelevad kommentaari järele. Mart Laar kirjutab: „Euroopa üks huvitavamaid mõtlejaid Timothy Garton Ash alustas aastat esseega õnnest. See võib praeguseks maailmas kuhjunud probleemide taustal tunduda irooniana, kuid seda ta pole. 2007. aasta
parlamendivalimistel tuli Isamaa ja Res Publica Liit välja loosungiga “Õnn ei ole rahas”. See mõjus šokeerivana ning ma pole kindel, kas ta oli just parim viis selle sõnumi edasiandmiseks, mida tahtsime. See ei tähenda aga, et sõnumil midagi viga oleks. Majanduskasv võib probleemide lahendamisele küll kaasa aidata, kuid selle ja raha muutmine kõrgemaks väärtuseks viib katastroofini. 2008. aasta demonstreeris seda maailmas ja ka Eestis piisavalt hästi. Kui omal ajal poleks majanduskasvu seatud kõrgemaks kõigist teistest eesmärkidest majanduses, kaasa arvatud eurole üleminekuks, oleksime praeguseks sootuks teises olukorras. Tmothy Gorton Ash märkis oma essees tabavalt, et arusaam vajadusest taastada kriisist väljaviimiseks majanduskasv, viib vaid uute ja rängemate kriisideni. Ilmselt ei vii ta meid ka praegusest kriisist välja. Sama vähe teevad seda jutud kapitalismi lõpust ning mingid utopistlikud kommunistlikud sonimised. Küll on tõsi aga see, et kui tahame kriisist väljuda, peab 2009. aasta saame “nähtava käe aastaks”. Sest üheks peamiseks maailma kriisi paisanud veaks oligi arusaam, et nähtamatu käsi lahendab automaatselt kõik probleemid. Paljudes riikides reformide teostamisel tehtav viga ongi see, et nähtava käe ehk valitsuse aktiivse tööta pole nähtamatul käel keskkonda, kus toimida. Tugeva hariduspoliitikata pole meil majandust, tõhusa tervishoiupoliitikata inimesi ning tulevikku vaatava keskkonnapoliitikata tulevikku. Miks Eesti saatus vähemalt teataval määral mõne teise maa omast erineb, tulenebki sellest, et nii 1992-1993 kui 1999-2000 aastal väljus Eestis tollastest kriisidest tugeva ja otsustusvõimelise nähtava käe abil. Loomulikult ei saa nähtav käsi unustada, et nähtamatu käe ehk vabalt mõtlevate ja tegutsevate inimesteta hakkab ka tema ise kärbuma ning nõrgenema. Saagu siis 2009. aasta Eestis nähtava käe aastaks. Olgu meil, eriti aga valitsusel julgust otsustada, südikust vastu võtta vajadusel ka ebapopulaarseid otsuseid, oskust teha vahet olulise ja ebaolulise vahel. Kaks korda oleme sellisel kombel kriisist väljunud, miks ei peaks see meil kolmandat korda mitte õnnestuma.   Kindlasti eeldab see ka julgust tunnistada, et mingil hetkel on tehtud vigu või jäetud tegemata midagi vajalikku. Sest muidu võime tõesti jõuda olukorda, kus enne haldusreformi tegemist on vaja paiskuda sellisesse kriisi, mis meie lõunanaabrit praeguseks tabanud on.”

Minu hea oponent Mart Laar, endine Margareth Thatcheri poliitiline kasupoeg ja Milton Friedmani nimelise majandusvabaduse preemia laureaat, vaatleb seekord oma blogis maailma asju samamoodi, nagu seda on ikka teinud minu lähedased kaasvõitlejad Evelyn oma Siseringis, Jüri  ja tema pinginaaber Kadri oma blogides, või ka veli-Heimar ja tema sõsar-Marika väsimatult Lõuna-Eesti rahvamajades esinedes. Keskerakond ongi seda kogu aeg igal pool rääkinud. „…üheks peamiseks maailma kriisi paisanud veaks oligi arusaam, et nähtamatu käsi lahendab automaatselt kõik probleemid. Paljudes riikides reformide teostamisel tehtav viga ongi see, et nähtava käe ehk valitsuse aktiivse tööta pole nähtamatul käel keskkonda, kus toimida. Tugeva hariduspoliitikata pole meil majandust, tõhusa tervishoiupoliitikata inimesi ning tulevikku vaatava keskkonnapoliitikata tulevikku,” kirjutab Laar. Praeguse koalitsiooninõukogu liige isiklikult, oma käega, oma veebikus.

Mis Laari peas toimub ma muidugi ei tea. Maailma muutumist vaadates saab aga juba temasugunegi turu-fundamentalist aru, et Ameerikas ei lähe need ideed enam mitte. Pole vaja olla isegi mitte suure tähega demokraat –  just Vabariiklik Valge maja pööras Ameerika praeguse Bushi juhtimisel järsult vasemale, päästes valikuliselt panku ja kaitstes vaba turu eest rahvuslikku autotööstust maksumaksja taskust tulevate  sadade miljardite (et mitte öelda triljoni) dollaritega.

Lääne-Euroopas pole Laari-laadne ideoloogia kaasajal kusagil peale tätsheristliku Inglismaa kehtinud. Põhjamaadest rääkimata. Isegi maru-kapitalistlik Venemaa on sealt rajalt pööramas – tõsi, mitte nii järsult nagu Ameerika. Ei jää midagi muud üle ka Ameerika vasallidel Ladina-Ameerikas ja Ida-Euroopas.

Aga veelkord: õnnitlen Mart Laari siiralt tänase maailma olulisemate tõsiasjade, või vähemalt olulisemate trendide, äratabamise puhul.

Natuke on Laar oma sissekandes siiski sokib ka: algul ütleb, et raha pole kõrgeim väärtuse mõõt. Ja kuigi ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes sellega ei nõustuks, siis lajatab Laar, et õnnest olulisem on siiski Euro kasutuselevõtt.

„Majanduskasv võib probleemide lahendamisele küll kaasa aidata, kuid selle ja raha muutmine kõrgemaks väärtuseks viib katastroofini. /…/ Kui omal ajal poleks majanduskasvu seatud kõrgemaks kõigist teistest eesmärkidest majanduses, kaasa arvatud eurole üleminekuks, oleksime praeguseks sootuks teises olukorras.”

Euro on küll korraga mitmes riigis kasutatav, kuid siiski ainult rahaühik. Minule pole Euro ega kroon ega dollar ega rubla õnne mõõt. Kuigi ka mina arvan, et Euro on väärt eesmärk, mille poole Eesti peab rühkima.

Laari järgi pidanuksime aga majanduskasvu ohverdama Euro nimel. Aga probleem polnud ega ole ju majanduskasvus, vaid selles, miks 10-protsendisest kasvust on vaevalt pooleteise aastaga saamas 5-protsendine langus. Ja seda kõike valitsuse juhtimisel, milles tegevuse eest Mart suuruselt teise koalitsioonipartei juhina isiklikult vastutab. Seekord ei saa Mart öelda, et tema eelkäijad on kokku keeranud käki, mida temal tuleb lahendada. Nüüd on tegu ikka selgelt Laari enda tööga.

Positiivne on aga see, et ta on kriisi põhjuste analüüsis jõudnud tõele päris lähedale. See on eelduseks ka kriisist väljapääsu leidmisele. Mina ei usu, et see on enam võimalik praeguse valitsuse jätkamisega. Erinevalt Mardist, kes pole suutnud oma usku Andruse imettegevasse väesse ikka veel minetada.

Pilt pärineb lehelt: http://www.postimees.ee/280307/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/252285_foto.php