Edgar Savisaare Blogi

Tuttavad saatsid mulle hiljuti Europarlamendi kandidaadi Karoli Hindriksi kampaanialehe internetis.

Üks huvitav tähelepanek. Umbes poole päevaga võib üks seaduseelnõu muuta ajakirjanduslikus keelepruugis oma nimetust. Eile nimetati seda meedias „soolise võrdõiguslikkuse seaduseks“, täna aga on üks sõna sellest – „sooline“ – nimetusest ära kadunud. Kas selleks, et kuidagi Urmas Reinsalu nägu päästa? Mis see aga enam aitab? Ütleme otse välja, kolmikliit sattus sohu oma soolise võrdõiguslikkusega. Pole sinna enam jäänud ei sugu ega võrdõiguslikkust. Kui järele mõelda, siis just võrdõiguslikkuse vastu Tallinnas võetigi ette kogu see mürgel üleval Toompeal. Kurioosne aga poliitilise võrdõiguslikkuse vastu võitlemiseks pidi kasutusele võtma soolise võrdõiguslikkuse seaduse. Ning nüüd häbenetakse seda „soolist“ nii et silmad peast ja püütakse seadusparanduse esimest sõna maha vaikida. Väga kurb, et see nii Euroopa kui ka eriti Põhjamaade kontekstis tähtis teema ära pilastati. Marianne Mikkol oleks põhjust lahingut lüüa, aga millegipärast on ta kuss – kuss.

Püüdsin sõbralikult ajakirjanikult välja uurida, kuidas korraldatakse sellist massilist meeleolumuutust Eesti meedias? Asi pidi olema lihtne, kui tegu on Keskerakonna vastase projektiga, siis risti ette ei lööda. Tavaliselt pidi agenda loodama Rahvusringhäälingus, seekord siis ilmselt Raudse – Reinsalu ja Urmet Koogi ühistööna. Sealt pidi sõnum minema „Päevalehte“ ja edasi kogu Ekspress Grupile ning Delfile. Delfi portaalist edasi Kukusse ja Kalle Muuli kaudu Postimehe gruppi. Nõnda olevat täiesti võimalik 4-5 tunniga tundmatuseni ümber kujundada kogu põhivoolumeedia suundumus. Küllap midagi taolist toimis ka seekord.

Muide, viimastel päevadel võimendavad üksteist vastastikku Delfi ja Kuku raadio. Ikka nii, et Delfi valmistab teema ette ja seejärel Kuku võimendab selle Vox Populi kaudu üles. Kas nõnda õpetataksegi välja avalikku arvamust?

Teisipäeva õhtul sai see küsimus minu jaoks kinnitust kui Delfi kirjeldas oma juhtkirjas, kuidas paha Tallinn tahab valimiste eel ühte valimisringkonda luua ning vapper Reinsalu võitleb selle kurja kavaga. Tõepoolest liigutav lugu – Püha Jüri tapab lohemao! Ma ei tea, kas see on mu vana tuttav Urmo Soonvald, kes selliseid asju välja mõtleb? Tema ju saadeti nüüd Delfit juhtima. Ei saa salatagi, et Delfi on muutunud agressiivsemaks. Aga mitte usutavamaks. Pigem vastupidi. „Postimehe“ on-line on hakanud mõjuma palju objektiivsemana ja võidab juurde nii lugejaid kui ka reklaamiraha. 

Möödunud neljapäeval esitas Tallinna Linnavolikogu esimees Toomas Vitsut volikogu keskfraktsiooni nimel eelnõu, millega lükatakse Tallinnas käima haldusreform ja liitumiskõnelused pealinna lähivaldadega.

Mina näen välja pakutud haldusreformil rida plusse:

Tõhusam asjaajamine, väiksemad valitsemiskulud!

8 asemel 10

Armsad lugejad. Panen oma blogisse üles selle artikli, mis ilmus ka tänases Äripäevas. Äripäev oli väga tubli ja avaldas selle hästi kiiresti. Kuid lühendatult. Kui teile pakub huvi originaalvariant, siis selle leiate siit. Olen väga huvitatud teie kommentaaridest:

Reformierakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid püüavad Eesti riigieelarve praegust katastroofilist seisu seletada selle kaudu, nagu oleks möödunud aasta lõpul toimunud riigi tulude laekumise ootamatu vähenemine. Esimesel pilgul näib, et see oligi nii. Veel oktoobri lõpu seisuga ületasid riigieelarve laekumised väljamakseid ligikaudu 100 miljoni krooni võrra. Puudujääk, kus kulud hakkasid kiiresti ületama tulusid tekkis sisuliselt aasta kahe viimase kuuga – novembris 864 miljonit ja detsembris 4,483 miljardit krooni, kokku 5,347 miljardit krooni.

1. Seda valitsust tegelikult ei juhita, asjadel lastakse omasoodu kulgeda, mis tänases olukorras on eriti ohtlik. Üks käsi valitsuses ei tea, mida teine teeb. Rahandusministeerium võib olla tõesti andiski märku, et väljamaksetega riigikassast on mindud hulluks, aga peaminister kehitas selle peale vaid õlgu. Aasta lõpus üldiselt raha hoitakse ja püütakse selle pealt teenida, meil aga käituti vastupidi – asuti mõõdutundetult laristama. Stenbocki majja on kogunenud erakordselt ebakompetentne, saamatu ja hoolimatu seltskond, kes ei saa aru oma tegevuse mõttest ja vastutusest;

2. Valitsus ja selles esindatud parteid püüavad vaid juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale sellest, et tegelikult ei suudeta riigi ja majanduse juhtimisega toime tulla. Ajakirjandust lollitatakse ja pressi eest varjatakse tegelikku olukorda. Ka praeguse eelarvekriisi kirjeldamisel on meedia konksu alla neelanud kas rumalusest või soovimatusest asjadesse süveneda ning püüab valitsust puhtaks pesta. Aga seda, mida räägib opositsioon, ei soovita kuulda;
    
3. Eelarve jaanuarikriis ei tulenenud mitte maailmamajandusest ega mingitest objektiivsetest asjaoludest, vaid ainult valitsuse enda saamatusest ning lühinägelikkusest laristamise soodustamisel. See, mis toimus möödunud aasta lõpul ministeeriumides ja mujal valitsussektoris, lähtus printsiibist „pärast tulgu või veeuputus“. Ja nüüd ongi veeuputus käes, mida tahetakse lahendada pensionäride, perede ja tavaliste palgasaajate arvel.

Reformierakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide valitsus oli heade päevade valitsus, mil võis nautida Eesti majandusedu ja ennast selle paistel hästi tunda. Päikesepäevade valitsus ei kõlba aga kriisi – Eestile. Raskel ajal on väga ohtlik kui meil on saamatud ja asjatundmatud juhid. Sest kes teab, mida nad meile veel korraldavad, tagantjärgi ainult süüdimatult käsi laiutades.