Edgar Savisaar: Edu Sulle, Karoli!

February 26, 2009




Tuttavad saatsid mulle hiljuti Europarlamendi kandidaadi Karoli Hindriksi kampaanialehe internetis.

Link on siin, ma pole kade: http://www.irl.ee/karoli_hindriks
 
Erinevalt paljudest pole ma Facebookis, kuigi ma tean, et abilinnapea Jaanus Mutli toimetab seal aktiivselt.
 
Kui aga oleksin, siis toetaksin võib-olla Karolit ka omalt poolt. Ma oleksin väga õnnelik kui "Tunne" ja "Marko" asemel pääseks Europarlamenti Karoli koos tublide keskerakondlastega.
 
Me oleme kõik näinud kurbi dokumentaalkaadreid Tunnest tühjale saalile taaskordset kommunismikuritegude hukkamõistmise teemalist loengut pidamas.
Ja vaevalt aitab Eesti asja Euroopas ajada Marko.
 
Eestis võib ta ju esineda välispoliitika ja Venemaa eksperdina, Euroopas on see mees oma ajast ning arust seisukohtadega aga pigem naljanumber.
 
Maailm nimelt on avaram ja geopoliitika rõhuasetused pisut mujal kui mõnede meie kodukootud euroekspertide kõnedest arvata võiks. Järjestage igaüks ise oma peas, mis on Euroopale olulisem:
 
1. Üleilmne majanduskriis
2. Ühendriigid - EL suhted
3. Lähis-Ida ja terrorismivastane võitlus 4. Hiina 5. Energiajulgeolek …
1994. Marko ja Tunne nõudmine, et Venemaa peab kommunismi eest kogu maailmalt iga kuu teisel teisipäeval vabandust paluma. Kui kuu nimes on r-täht (nagu nt jaanuar, veebruar, märts), siis palub Vladimir ja ülejäänud kuudel Dmitri.
 
Teiseks olen Karoli poolt, sest erinevalt Tunnest ja Markost pole ta erakonnas, mis Eesti majanduse tuksi keeramise eest vastutab, eriti vastutaval positsioonil.
 
Ettevõtjana mõistab Karoli võib-olla isegi seda, mida need mehed koos sõprade Mardi, Andruse, Jürgeni, Reinu jt on Eesti majandusega teinud ja mis see Eesti ettevõtjaile maksma läheb.
 
Seega - mina olen põhimõtteliselt Karoli poolt.
 
Tõsi, valimistel ma talle häält ei annaks, sest parlamenti saadaks see ikka Tunne ja Marko - mis tähendaks meile veel neli aastat käestlastud võimalusi edendada Eesti majandushuve ja kindlustada, et Eesti võidaks EL-i kuulumisest.
 
 
PS: Kas Karoli ei meenuta Teile mitte oma välimuselt Ingrid Tähismaad, kes on üks tubli naine. Mulle küll meenutab. Eriti selle soenguga.

Edgar Savisaar: Väljaõpetatud avalik arvamus?

February 18, 2009

Üks huvitav tähelepanek. Umbes poole päevaga võib üks seaduseelnõu muuta ajakirjanduslikus keelepruugis oma nimetust. Eile nimetati seda meedias „soolise võrdõiguslikkuse seaduseks“, täna aga on üks sõna sellest – „sooline“ – nimetusest ära kadunud. Kas selleks, et kuidagi Urmas Reinsalu nägu päästa? Mis see aga enam aitab? Ütleme otse välja, kolmikliit sattus sohu oma soolise võrdõiguslikkusega. Pole sinna enam jäänud ei sugu ega võrdõiguslikkust. Kui järele mõelda, siis just võrdõiguslikkuse vastu Tallinnas võetigi ette kogu see mürgel üleval Toompeal. Kurioosne aga poliitilise võrdõiguslikkuse vastu võitlemiseks pidi kasutusele võtma soolise võrdõiguslikkuse seaduse. Ning nüüd häbenetakse seda „soolist“ nii et silmad peast ja püütakse seadusparanduse esimest sõna maha vaikida. Väga kurb, et see nii Euroopa kui ka eriti Põhjamaade kontekstis tähtis teema ära pilastati. Marianne Mikkol oleks põhjust lahingut lüüa, aga millegipärast on ta kuss – kuss.

Püüdsin sõbralikult ajakirjanikult välja uurida, kuidas korraldatakse sellist massilist meeleolumuutust Eesti meedias? Asi pidi olema lihtne, kui tegu on Keskerakonna vastase projektiga, siis risti ette ei lööda. Tavaliselt pidi agenda loodama Rahvusringhäälingus, seekord siis ilmselt Raudse – Reinsalu ja Urmet Koogi ühistööna. Sealt pidi sõnum minema „Päevalehte“ ja edasi kogu Ekspress Grupile ning Delfile. Delfi portaalist edasi Kukusse ja Kalle Muuli kaudu Postimehe gruppi. Nõnda olevat täiesti võimalik 4-5 tunniga tundmatuseni ümber kujundada kogu põhivoolumeedia suundumus. Küllap midagi taolist toimis ka seekord.

Muide, viimastel päevadel võimendavad üksteist vastastikku Delfi ja Kuku raadio. Ikka nii, et Delfi valmistab teema ette ja seejärel Kuku võimendab selle Vox Populi kaudu üles. Kas nõnda õpetataksegi välja avalikku arvamust?

Teisipäeva õhtul sai see küsimus minu jaoks kinnitust kui Delfi kirjeldas oma juhtkirjas, kuidas paha Tallinn tahab valimiste eel ühte valimisringkonda luua ning vapper Reinsalu võitleb selle kurja kavaga. Tõepoolest liigutav lugu – Püha Jüri tapab lohemao! Ma ei tea, kas see on mu vana tuttav Urmo Soonvald, kes selliseid asju välja mõtleb? Tema ju saadeti nüüd Delfit juhtima. Ei saa salatagi, et Delfi on muutunud agressiivsemaks. Aga mitte usutavamaks. Pigem vastupidi. „Postimehe“ on-line on hakanud mõjuma palju objektiivsemana ja võidab juurde nii lugejaid kui ka reklaamiraha. 

 

 

Edgar Savisaar: Tallinna haldusreformist – nemad räägivad, meie teeme!

February 8, 2009

Möödunud neljapäeval esitas Tallinna Linnavolikogu esimees Toomas Vitsut volikogu keskfraktsiooni nimel eelnõu, millega lükatakse Tallinnas käima haldusreform ja liitumiskõnelused pealinna lähivaldadega.

Mina näen välja pakutud haldusreformil rida plusse:

Tõhusam asjaajamine, väiksemad valitsemiskulud!

Haldusreformi esimeseks eesmärgiks on muuta linnas asjaajamine tõhusamaks ja saavutada sellega ka rahaline kokkuhoid. Kusjuures haldusreform näeb ette kärpida valitsemiskulusid, et suunata vabanevad vahendid linnaelanikele mõeldud teenustesse - eeskätt sotsiaalteenustesse. Raskel ajal on meil vaja vähem bürokraatiat ja tõhusamat abi linnakodanikele.
 
Vähem poliitikat!

Linnas on täna neli  poliitilise juhtimise taset – linnavolikogu, kui esinduskogu, linnavalitsus kui kohalik täidesaatev võim ning lisaks ka linnaosavalitsused ja linnaosade halduskogud. Peale haldusreformi ellu viimist kaob kaks poliitilist juhtimistasandit ära. Haldusreformi järgselt tekkivad piirkonnad keskenduvad vaid linnaelanike teenindamisele. Seega liigub haldusreformi tulemusel poliitika linnakodanikest kaugemale, teenindamine aga jõuab neile lähemale. See, ma usun, on linnaelanike soov.
 
Liitumiskõnelused lähivaldadega

Tallinna liitumisläbirääkimistest oma lähivaldadega pole enne mingit edu loota, kui haldusreform on ellu viidud. Lähivallad jagavad piiri Tallinna linnaosadega, liitumine ei saa enne kõne alla tulla kui on selge, et liitutaks Eesti Vabariigi pealinnaga.
 
Üleriigilise haldusreformi käivitamine

Haldusreformist riiklikul tasemel on tänaseks nii palju räägitud, et selle mainimine võtab rahva juba muigama. Peamiselt on selles valitsuses haldusreformist rääkinud isamaaliitlased. Palju on räägitud, vähe on tehtud. Loodan, et haldusreformiga alustamine just Tallinnast võib saada ometi kord ka üleriigilise haldusreformi käivitajaks.
 
Loomulikult on kostnud juba ka kriitikat. Kuna parempoolsetel pole õnnestunud oma kavadega kuhugi välja jõuda, siis häirib neid väga, et keegi teine suudab. Kuigi mulle tundub, et ilmselt pole kritiseerijad haldusreformi alusdokumentidega piisavalt tutvunud ja lahmivad niisama – lükkaks mõned kõlanud kriitilised märkused kohe ümber.
 
Hale oli kuulata regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri selgitust, et vabatahtlik ühinemine polevatki haldusreform. Kas Kiisler kujutab tõesti ette, et naabrid saavad ühineda vaid piitsa sunnil ning ainult siis saab seda nimetada haldusreformiks? Nii rumalaid selgitusi ei tohiks jagada isegi mitte regionaalminister.  
 
8 asemel 10

Tallinna rahvast  püütakse eksitada jutuga, et edaspidi peab iga võimaliku toimingu tegemiseks hakkama käima Linnavalitsuses Vabaduse Väljakul – see on vale. Linnaosasid on täna kaheksa, peale haldusreformi käivitamist aga alustavad tööd kümme teeninduspunkti – seega teenuste, teabe ja linnapoolse abi kättesaadavus haldusreformi tulemusel hoopis paraneb!
 
Apolitiseerimine

On väidetud ka seda, et linnaosajuhtide ametikohad muudetakse nüüd põliseks, ja sinna istutatakse keskerakondlased. Loetagu eelnõu seletuskirja! Seal on selgesti kirjas, mis põhimõtete alusel hakkab toimima tekkivate uute üksuste juhtimine.
 
Politiseeritud linnaosad võtsime me üle Keit Pentuselt ja Kristen Michalilt, Siim-Valmar Kiislerilt ja Ülle Rajasalult, Urmas Paetilt ja Hanno Pevkurilt, kes kõik on kandnud Tallinna linnaosavanema väärikat nimetust. Nii see aga jääda ei või, linnaosad peavad muutuma teeninduspiirkondadeks, meeldigu see siis „oravatele“ või mitte. Pirita jääb ikka Piritaks ja Mustamäe Mustamäeks, aga üks vahelüli inimese ja võimu vahel kaob ära.
 
Valimistulemused

Ning lõpetuseks – loomulikult käidi lauda kaart, et Keskerakond püüab haldusreformi käivitades parandada oma positsiooni valimistel. Loomulikult oleme me uhked, et erinevalt poliitikutest valitsuses, kes oskavad vaid liita ja lahutada, suudame me käivitada ka sisulisi reforme. Ja usume, et meie kavad annavad säästu, samal ajal tekitades võimaluse raskel ajal inimestele enam abiks olla.
 
Kui haldusreformi ellu viimise tulemusel suureneb Keskerakonnale antavate häälte arv Tallinnas, on see igati loogiline. Linnaelanikel tekib hea võrdlusmoment – kes vaid räägib muutustest, kes suudab neid ka ellu viia!
 
 
Pildiallkiri: niisugune näeb Tallinna administratiivjaotus välja täna. Usun, et poole aasta pärast on see oluliselt muutunud, sisaldades 10 piirkonda ja enam kui 30 ajalooliselt väljakujunenud asumit. 

Edgar Savisaar: Mõrv riigi rahakotis

February 3, 2009

Armsad lugejad. Panen oma blogisse üles selle artikli, mis ilmus ka tänases Äripäevas. Äripäev oli väga tubli ja avaldas selle hästi kiiresti. Kuid lühendatult. Kui teile pakub huvi originaalvariant, siis selle leiate siit. Olen väga huvitatud teie kommentaaridest:


Reformierakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid püüavad Eesti riigieelarve praegust katastroofilist seisu seletada selle kaudu, nagu oleks möödunud aasta lõpul toimunud riigi tulude laekumise ootamatu vähenemine. Esimesel pilgul näib, et see oligi nii. Veel oktoobri lõpu seisuga ületasid riigieelarve laekumised väljamakseid ligikaudu 100 miljoni krooni võrra. Puudujääk, kus kulud hakkasid kiiresti ületama tulusid tekkis sisuliselt aasta kahe viimase kuuga – novembris 864 miljonit ja detsembris 4,483 miljardit krooni, kokku 5,347 miljardit krooni.
 
Kui vaadata 2008. aasta viimaste kuude laekumiste nivood, siis oli see stabiilselt aasta keskmiste laekumiste tasemel ning mõningal määral laekumised isegi kasvasid augusti ja septembriga võrreldes. Ükski mõistusega inimene, eriti kui ta töötab rahandusministeeriumis, ei saanud aga eeldada, et hetke majandussituatsioonis aasta viimastel kuudel toimuks järsk laekumiste kasv. Tekkiv puudujääk oli lihtsasti ja aegsasti ennustatav ja selle tingis mitte laekumiste ootamatu vähenemine, nagu meedia vahendusel on lastud paista, vaid vastutustundetu ja kontrollimatu kulutamine aasta viimastel kuudel. Kulutuste tegemisel lähtuti kinnitatud eelarvest, mida siis veel ei soovitudki viia vastavusse tegelikkusega. Meedias laialt kajastatud väide, et puudujäägi suurus tuli ministritele ja nende abilistele üllatusena, ei saa olla tõene.
 
Läheme konkreetsemaks: valitsussektori tegevuskulude osas oli 2008. aasta riigieelarve täitmine 99,7% ehk teisisõnu kulutati ära praktiliselt kõik, mis võimalik; personalikulude osas toimus „hüpe“ kulude kiirele kasvule tavapärasest kuu aega varem – juba novembris (õigus oli nendel, kes detsembrikuus avalikult hooplesid, et nemad jõulupreemiaid ei maksa – tegelikult olid jõulupreemiad juba kuu aega varem välja makstud!); majanduskulude osas püstitati detsembris aga vaieldamatu rekord. Ühe kuuga kulutati ära 18,6% aastamahust, võrreldes novembriga aga koguni 2,2 korda enam. Sellisele majanduskulu kasvule objektiivseid põhjendusi ei ole, tegemist oli lauskulutamisega. Riigikogu Keskfraktsioon nõuab välja ministeeriumide lõikes möödunud aasta viimase kahe kuu jooksul makstud lisatasud, preemiad jms ning majandamiskulud kululiigiti. Kujutan ette, et sellest selgub veel üht-teist, mis praegu on kinni mätsitud.
 
Kahetsusega peab tõdema, et tegelikkuses ei tehtud ühtegi katset vältida riigieelarve puudujääki. Meenutame, et kui ka mingil põhjusel osutub võimatuks küsimust lahendada lisaeelarve vastuvõtmisega, siis seadusliku võimaluse, vältida halvimat, oleks andnud ka riigieelarve seaduse § 32 lõige 3 rakendamine, mille kohaselt riigieelarve täitmise käigus tulude kavandatust väiksema laekumise korral on rahandusministril õigus ajutiselt piirata riigieelarves ettenähtud kulude tegemist, teatades sellest Vabariigi Valitsusele. Seega ei saa väita, et Valitsuse käsutuses ei olnud jooksvalt instrumente, millega hoida olukorda kontrolli all.
 
Samuti ei peetud vajalikuks (või võimalikuks) rakendada mingisugustki nn enesepiirangut mitte ühegi ministeeriumi ega põhiseadusliku institutsiooni kantselei poolt, rahandusministeerium ise ehk välja arvatud, ning tegeleti aasta viimastel kuudel ohjeldamatu raha tuulde loopimisega. Lihtsalt osteti igasuguseid asju, mida võib mahutada majanduskulude raamesse. Olen kuulnud ministeeriumidest, kes ostsid oma töötajatele jopesid või korvpallimeeskondadele uut varustust või muud taolist. Toimus priiskamine kuubis.
 
Nüüd, kui on hilja, ollakse tagantjärele targad ja kehtestatakse edaspidi 7% kuupiirang rahade väljamaksmisele. Seda oleks pidanud tegema möödunud aasta sügisel ja siis oleks võinud ka järjekordse finantskaose Eesti Vabariigis ära hoida. Tookord aga näis meie valitsejatele, et neil on aega küll.
 
Minu järeldused:
  1. Seda valitsust tegelikult ei juhita, asjadel lastakse omasoodu kulgeda, mis tänases olukorras on eriti ohtlik. Üks käsi valitsuses ei tea, mida teine teeb. Rahandusministeerium võib olla tõesti andiski märku, et väljamaksetega riigikassast on mindud hulluks, aga peaminister kehitas selle peale vaid õlgu. Aasta lõpus üldiselt raha hoitakse ja püütakse selle pealt teenida, meil aga käituti vastupidi – asuti mõõdutundetult laristama. Stenbocki majja on kogunenud erakordselt ebakompetentne, saamatu ja hoolimatu seltskond, kes ei saa aru oma tegevuse mõttest ja vastutusest;

  2. Valitsus ja selles esindatud parteid püüavad vaid juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale sellest, et tegelikult ei suudeta riigi ja majanduse juhtimisega toime tulla. Ajakirjandust lollitatakse ja pressi eest varjatakse tegelikku olukorda. Ka praeguse eelarvekriisi kirjeldamisel on meedia konksu alla neelanud kas rumalusest või soovimatusest asjadesse süveneda ning püüab valitsust puhtaks pesta. Aga seda, mida räägib opositsioon, ei soovita kuulda;
     
  3. Eelarve jaanuarikriis ei tulenenud mitte maailmamajandusest ega mingitest objektiivsetest asjaoludest, vaid ainult valitsuse enda saamatusest ning lühinägelikkusest laristamise soodustamisel. See, mis toimus möödunud aasta lõpul ministeeriumides ja mujal valitsussektoris, lähtus printsiibist „pärast tulgu või veeuputus“. Ja nüüd ongi veeuputus käes, mida tahetakse lahendada pensionäride, perede ja tavaliste palgasaajate arvel.

Reformierakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide valitsus oli heade päevade valitsus, mil võis nautida Eesti majandusedu ja ennast selle paistel hästi tunda. Päikesepäevade valitsus ei kõlba aga kriisi – Eestile. Raskel ajal on väga ohtlik kui meil on saamatud ja asjatundmatud juhid. Sest kes teab, mida nad meile veel korraldavad, tagantjärgi ainult süüdimatult käsi laiutades.