Edgar Savisaar: Kõik müügiks – kas Eesti riik saab otsa

September 27, 2009

Andrus Ansip on otsustanud müüa Eesti Telekomi. Sabassörkijaks jäänud Mart Laar surub peale Eesti Energia börsile viimist. Parempoolse koalitsiooni käe all on peenraha vastu mängu minemas veel Eesti Post, Eesti Raudtee, Tallinna Sadam ja Tallinna Lennujaam. See nimekiri ei ole lõplik. Müüakse kasumlikke ettevõtteid, mitte kahjumis olevaid firmasid. Maha tahetakse müüa Eesti maa, metsad, maavarad, viimasedki riigifirmad – ühesõnaga kõik, mis meil üldse on. Kas saabunud on Eesti riigi viimased päevad?

Valitsustüüri juures näeb Ansip täna väga selgelt, et Eesti riigil tema juhtimisel pikka pidu ei ole. Majandades riiki pankrotihalduri meetoditega on peaminister suutnud luua Eesti riigis püsiva maksejõuetuse olukorra. Ansip on olnud Eestile kõige kahjulikum peaminister, kuid nüüd näib ta olevat võtnud endale ka eesmärgiks olla iseseisva Eesti kõige viimane peaminister. Ta ei astu tagasi, ei lase teistel riiki päästa ega tee ka ise midagi riigi heaks. IRL-il on võimalus lasta ennast Ansipi poolt tanki panna või katsuda olukorrast kuidagi kasu lõigata.
 
Laar tegi käigu Eesti Energiaga
 
IRLi juht Mart Laar on teatanud, et Eesti Energia müük on otsustatud, mitte küll ametlikult, kuid siiski kindel. Reformierakonnale selline jutt ei meeldi, sest liiga palju riigivara müügi sõnumeid ühekorraga õõnestab peaminister Andrus Ansipi jalgealust – müügist peab rääkima järk-järgult nii, et rahvas aru ei saaks. Siit ka Laari võimalus ennast pisutki maksma panna.
 
Rääkides Eesti Energia müügist enne ametlikku kinnitust avalikkusele esimesena ja kindlas kõneviisis tahab Laar näidata, et tema suunab protsesse ja vastavalt tema tahtele tulevad ka formaalsed otsused. Laar tahab enne valimisi näida mõjuvõimsa ja sisulise otsustajana kellest Eesti sõlmküsimused tegelikult sõltuvad. Valijatel ei pea jääma kahtlust, et hääletades Laari poolt valitakse inimene, kes suudab oma valijate eest seista ja lubadusi teoks teha.
 
Teiseks põhjuseks, miks Laar Eesti Energia mahaparseldamisega hoopleb on soov revanšiks Reformierakonna vastu. Laar on olnud tõrjutud seisus, tema egole on tehtud liiga ning tema soovidele vastavat positsiooni ei ole Reformierakond Laarile andnud. Nüüd on Laari kord tulla ja lüüa Eesti Energia müügiga kõikuma seegi väike usaldus Ansipi vastu, mis võib Eestis veel alles olla. Kas Laar sellest võidab, ei tea, kuid talle piisab ka sellest, kui saab Reformierakonda sellisel stiilsel moel kahjustada.
 
Eesti Energia müük viib Eestilt maad, metsad ja maavarad
 
Eesti Energia müügist rääkides on arusaadavatel põhjustel püütud maha vaikida seda, et koos Eesti Energiaga jääme ilma ka energiafirma tütarettevõttest Eesti Põlevkivi. Viimase omanduses on karjäärid, kaevandused, maad, metsad ja ka raudteefirma. Eesti Põlevkivi poolmuidu äraandmisega tõmbame kriipsu peale ühele unikaalsele tööstusharule – põlevkiviõli tootmisele ja selle põhinevate erinevate produktide valmistamisele. Põlevkivi kompleks on valdkonnaks, kus Eestil oleks maailmale nii mõndagi õpetada ja seda just ajajärgul, kus vajadus energia järele üha suuremasse hinda tõuseb.
 
Koos Eesti Energiaga jääksime ilma ka ettevõtte teisest tütarfirmast AS-ist Narva Elektrijaamad. Tegemist on Balti regiooni ühe tähtsaima elektrienergia tootjaga, mis varustab kogu Eestit, ekspordib elektrit Baltimaadesse ja Estlinki merekaabli kaudu ka Põhjamaadesse. AS Narva Elektrijaamad on väga strateegilise tähtsusega ja kasumlik ettevõte, mille olemasolu on Eesti riigi üheks edasise eksistentsi garantiiks.
 
Kui Eesti riigi tänase tühjendusmüügi foonil räägitaks avalikult ka Narva Elektrijaamade ja Eesti Põlevkivi mahaparseldamisest, siis ületaks see meie ühiskonna taluvusläve ning üldiste rahvarahutuste raames pandaks piir igasugustele müükidele. Siit ka põhjus, miks Narva Elektrijaamade ja Eesti Põlevkivi koha pealt seisab lukus ka Mart Laari suu ning seda vaatamata asjaolule, kuidas ta ka ei püüaks Reformierakonnale täna kohta kätte näidata.
 
Millal saabub lõpp?
 
Tänase valitsuskoalitsiooni käitumist analüüsides tekib tunne, et Eesti riiki pikalt enam ei jagu. Kui lõpeb Eesti riigi vara ja saabub täielik pankrot, siis ilmselt ei leidu ka kedagi, kes Eesti riigi juriidilist kesta heast tahtest ja puhtsüdamlikust halastusest üleval peaks. Eesti kest ja sisu lähevad jagamisele huvitatud võõrriikide vahel. Võib olla on keegi Eesti kaubamärgist huvitatud ja väliselt võib jääda mulje, et riik jätkab. Tegelikult jääb vaid fassaad, mis samuti on ju müüdud.
 
Pankrotihalduri kogemuse ja teadmistega Ansip saab ülihästi aru, kuhu ta Eesti tüürib. Laar ei pruugi mittemajandusinimesena veel päris täpselt tabada, millisesse mängu ta on tõmmatud ja mida oma väljaütlemistega võib põhjustada. Ansip oma pahatahtlikkuses ja Laar enesekeskses ignorantsuses võivad aga koostoimes käivitada ahelreaktsiooni, mida ei saa peatada enam keegi. Ka nemad ise mitte, kui nad seda ka sooviksid.
 
Eesti inimestel jääb sellisel puhul vaid üle lugeda oma riigi viimaseid päevi ja vaadata, kuidas naaberriikide rahamehed meie katastroofi kasutades endale odavalt kasulikke varasid nopivad. Täpselt nii, nagu tegi seda äsja TeliaSonera Eesti Telekomiga.

99 kommentaari »

Edgar Savisaar: Saabuvalt talvelt on, mida oodata

September 23, 2009

Esmaspäeval sai Eesti avalikkus kuulda väga positiivse uudise – meie kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi teatas oma otsusest naasta tippsporti! Ka minul läks seda kuuldes praegusel valimiseelsel närvilisel ajal tuju heaks ja meenus kuidas me paar aastat tagasi Kristina ja Andrusega koos jõulutervitust salvestasime. Paks lumi, jõulukellade helin ja põhjapõdrad…

Videot saab näha siit:

Edgar Savisaare, Andrus Veerpalu ja Kristiina Šmiguni jõulutervitus

 

Teadsin alati, et Kristina pöördub tippsporti tagasi. Ta on tugev tüdruk ja emaks saamine annab naistele ikka positiivset energiat juurde. Ei ole sel puhul ka Kristina erand. Nüüd on eesti rahval jälle, mida pikisilmi oodata. Vancouveri taliolümpia tõotab tulla põnev.

Soovin Kristinale jõudu ja jaksu jagada ennast spordi ja pere vahel. Tema eeskuju nakatab kindlasti väga paljusid spordisõpru kogu Eestis!

 

11 kommentaari »

Edgar Savisaar: kollase meedia küüsis polegi nii hirmus elada.

September 14, 2009

Lugesin nädalavahetusel „Kroonikat“ ja „Õhtulehte“, et mida minu kohta jälle on kirjutatud. Mõlemad on mulle suureks tunnustuseks. Tulen välja, et kollasel meedial on mulle ette heita ainult seda, kui käisin sõpradega vabal ajal kontserdil Riias. Mina ei teadnud, et Riias kontserdil käimine on kuidagi taunitav või lausa keelatud. Piiri meil Lätiga enam ei ole, Riia on Tallinnale lähedal ja sinna on mõnus minna.

Üldse võin ma eluga rahul olla. Maksan korralikult maksud, olen keskmisel tasemel hea autojuht (mul on olnud „libastumisi“ kiirusepiirangutega, aga kindlasti palju vähem kui Ken-Marti Vaheril), kuulan klassikalist muusikat, kuigi see on vanamoodne. Mul on tubli Vilja, kes kandideerib Põhja-Tallinnas ja kogub seal palju hääli. Erakonnal, mida ma juhin, läheb hästi, valimisnimekirjades on üle 3000 kandidaadi. Minuga on rahul ka Tallinna rahvas, kes juba üle viie aasta on mind oma eesotsas hoidnud ja näib olevat valmis tegema seda ka edaspidi. Küllap kuulsite neid intervjuusid ühes hiljutises telesaates, kus linnainimesed kinnitasid, et nemad saavad hakkama, sest neil on abiks vastuvõetud Tallinna Abipakett.
 
Olen tähele pannud, kuidas juba 15 aastat on üritatud mind paari panna minu naissoost nõunike ja abidega. Tahan aga öelda, et mind ümbritsevad tugeva iseloomuga inimesed, keda väga ei häiri sellised asjad, sest nad tegelevad tõsiste küsimustega ja ei lase ennast kollasest meediast segada. Aga muidugi on alatu, et nendest sellises kontekstis räägitakse. Kirjutage sellest, kui rasket tööd nad tegelikult teevad ja kuidas hakkama saavad aga mitte sellest, kes millisel kontserdil ja kellega käib. See on naljakas, kui mõni ajakirjanik küsib linnakantseleist järele, mis kontserdil ikkagi linnapea käis. Kujutage ette, kui mõne ajalehe väljaandja või peatoimetaja peaks esmaspäeviti reporteritele ette kandma, millisel kontserdil ja kellega nad käisid.
 
Minu PR-nõustajatel oli aga hea meel, et ma sattusin üle pika aja „Kroonika“ esikaanele. Nemad lausa uhkustavad sellega ja tahavad saada väikest preemiat. Kuidas nad küll suutsid selle „Kroonika“ ära lollitada, jäägu nende saladuseks. Mulle ei läinud see midagi maksma, erinevalt Pentusest, kes pidi Eesti Ekspressist ostma terve esikaane, et sinna oma pilt sisse saada. „Kroonikat“ ja „Õhtulehte“ lugedes tekkis mul mõte, et tuleks iga nädal mõne neiu/daamiga teatrisse või kontserdile minna, tundub, et see on meediale rohkem teema kui tõsised valimisprogrammid.
 
Kujutan ette, et viimasele Moskva reisile võis olla lausa trügimine. Kutsusin Tallinna delegatsiooni kolm tublit naist – Moonika Batrakova, Mailis Repsi ja Heili Luige. Mailisega käisime ühel õhtul isegi kontserdil. Järgmisel päeval ootasime hingevärinal, milline väljaanne selle vähemalt ära mainib. Mailis ja Moonika vedasid isegi omavahel kihla, kes neist saab järgmiseks „Kroonika“ kaanekaunitariks. Paraku võitis selle kihlveo hoopis Boriss Grõzlov. Kohtumisest temaga räägiti rohkem ja värvikamalt kui linnapead saatnud neiudest.
 
Ka Tallinna lennujaam oli meie naasmisel harjumatult tühi. Ainult TV-3 ja sealtki vaid praktikandid. Ja siis veel „Delfi“ aga ilma harjumuspärase Puttinguta. Minu vana sõber Soonvald peaks enesele ükskord ometi selgeks tegema, et „Delfit“ ilma Puttinguta ei võta keegi tõsiselt. Ükski neiu ei hakka enesele juba lennukis meiki peale panema, kui tublit „Delfi“ esifotograafi kohal ei ole. Linnapeast rääkimata! Lubasin edaspidi meedia elu lihtsamaks teha ja päevakavasse eraldi ära märkida, mis soost on inimesed, kellega ma parajasti kohtun.
 
Minu sõber Aadu Must on aga viimastest meediakajastustest üdini ära pahandatud. Tema käis minuga koos Riias Bocelli kontserdil, aga Õhtuleht kirjutab järjekindlalt, et „Savisaar käis Riias koos noorukese Siret Kotkaga“.   Küll need Aadu ja Siret peavad ikka ühtemoodi välja nägema, kui neid nõnda segamini aetakse.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Viimaste sündmuste valguses ei saa ma üldse enam aru, milleks on Õhtulehel vaja toimetust. Kui üks lugeja kirjutab nende eest valmis loo ja teine lisab ka pildi, siis võiks üllitise ju kohe saata küljendusse. Mingit faktikontrolli ei toimu. Kommentaari asjaosalistelt ka üldjuhul enam ei küsita. Ja ega ei antagi, sest lehteminevat lugu ei mõjuta see kommentaar küll vähimalgi määral. Enam ei ole tahtmist isegi millegi ümberlükkamisega vaeva näha, sest nagunii kirjutatakse järgmisel päeval järgmine jama asemele. Ei ole ka kellegi ees protestida, sest iga sahin paljundatakse ahvikiirusel veel kümnesse portaali. Mine püüa tuult väljal! Päris hea, et ajalehtede tiraažid langevad. Loodan, et kui enam nii palju pahna ei pea tootma, siis ehk tuleb ka kvaliteet ajakirjandusse tagasi.
 
P.S. „Õhtulehe“ ajakirjanikule Karoliina Vaslile annan ma eksklusiivse õiguse käituda selle kirjutisega nagu ta seda paremaks peab, sest tema on minult juba ammu palunud kommentaari Riia sõidu kohta.

25 kommentaari »

Edgar Savisaar: Valimiskonverentsil kohtusid mõttekaaslased

September 11, 2009

Kuues sissekanne:

 
Kohalikel valimistel on suur jõud!
 
Ega keegi teine kui Reformierakond või IRL ei saa seda valitsust ära lõpetada. Just need erakonnad peavad lõpuks ometi jõudma äratundmisele, et selle valitsuse ja tema peaministri aeg on ümber.
 
Erakonnad aga – nii Keskerakond kui Reformierakond ja IRL – koosnevad inimestest nagu Teie. Inimestest, kes elavad Eestimaa eri paigus, kes tegelevad oma kodukandi kohalike asjadega, kel on oma asi ajada. Reformierakonna ja IRL-igi nimekirjas kandideerib sadu Mart Laari ja Andrus Ansipi erakonna liikmeid.
 
On selge, et nende erakondade ilmselt vältimatu kaotus lööb kõige valusamalt just neid, kelle toetusele tuginedes Laar ja Ansip valitsevad. Kui seni on rahulolematus peaministriga olnud abstraktne – siis nüüd on see järsku käegakatsutav ja erakondade lihtliikmeid, nende parteide “maa soola” otseselt puudutav küsimus.
 
Meil on vaja, et nendes erakondades mõistetaks – nii edasi minna enam ei saa.
 
Seega – meie võit väljendub ühtlasi ka paremerakondade sees toimuvas mõtteviisi muutuses. Mõistetakse, et järgmiseks neljaks aastaks on nende kavadele paljudes linnades ja valdades kriips peale tõmmatud.
 
Kui juunis õnnestus „Universumi peadirektoril“ vastutusest kõrvale põigelda, siis oktoobris pole see enam võimalik.
 
Keskerakonna võit annab ühtlasi mandaadi meie poliitikale, neile ettepanekutele, mida oleme teinud ja mille eest seisame.
 
Meie võit tähendab toetust astmelisele tulumaksule. See tähendab maksusüsteemi ümber vaatamist. Meil tuleb lõpetada olukord, kus kõige raskema osa maksukoormast kannavad kõige vaesemad elanikkonna grupid läbi tarbimismaksude.
 
Meie võit, kui see viib valitsusvahetuseni, tähendab mõtteviisi muutust tööpoliitikas – see avab ukse üleriigilise abipaketi koostamisele. Väga paljud Euroopa riigid tegutsevad igaüks oma kriisikava järgi juba varakevadest, meie põhjanaabrid soomlased võtsid vastu oma abimeetmete paketi kohe, kui kriisi esimesed märgid Soomeni jõudsid.
 
Me oleme abipaketiga hiljaks jäänud, kuid parem hilja kui mitte kunagi.
 
Mul pole vähimatki kahtlust, et Keskerakonna võit on ainus, mis suudab ära hoida pensionide vähendamise – toimugu see siis otse või kaudselt, pensionide maksustamise läbi või muul moel.
 
Mul pole mingit kahtlust, et vaid Keskerakonna võit suudab ära hoida järjekordsed tehingud riigivaraga. Eesti Telekomi soodusmüügi plaan on palju käegakatsutavam reaalsus kui ajakirjanduses avaldatud materjalid mõista annavad. Aga Eesti Telekom on vaid esimene pääsuke. Juba nihutab Reformierakond oma ettureid strateegilistele positsioonidele – on avalik saladus, et Eesti Posti on saneeritud suuresti selle müümise eesmärki silmas pidades. Eesti Loto müügi üle spekuleeritakse avalikult.
 
Keskerakonna võit ja parempoolsete kaotus tähendab uut võimalust Eesti jaoks. Kui aga ka paremerakondade kohalikud organisatsioonid ei suuda läbikukkunud juhtkonda kohalt kangutada, siis see tähendab, et need erakonnad ei kujuta endast enam demokraatlikke institutsioone. Ma usun siiski, et terve mõistus võidab ka parempoolsete ridades.
 
Kõigepealt usun ma aga Keskerakonna võitu Tallinnas. Me oleme olnud pikalt võimul. Ja kui me ikkagi pole suutnud ennast tõestada, siis on see meie endi viga. Minu arvates ei ole ükski teine linnavalitsus peale taasiseseisvumist suutnud linnarahva heaks nii järjekindlalt ja heade tulemustega töötada. Kui me ei suuda seda järeldust inimesteni viia, siis oleme ise nõrgad ja seitse päkapikku tulevad tõesti tagasi.
 
Usun aga, et need seitse päkapikku eesotsas Reformierakonnaga ei pääse läbi. 20. sajandi Hispaania vabariiklaste loosung No pasaran – nad ei pääse läbi – kehtib täiel määral ka Reformierakonna ja selle satelliitide kohta, kellest ei tahaks rohkem rääkidagi.
 
Muidugi nad ei pääse läbi! Ja vaadake kuidas see loosung neile hinge läks. Tõde on ikka valus kuulata.
 
 
Need valimised on otsustavad ja mul on hea meel näha, et te tõepoolest tahate need valimised võita! Mul on hea meel, et olete otsustanud anda endast kõik, et Keskerakond oleks neil valimistel edukas – sellest võidab kogu Eesti.
 
Euroopa Parlamendi valimistel jäi meil kolmandast mandaadist puudu vaid kuus häält. Ma kordan: kuus häält.
 
See näitab veelkord, kuidas iga hääl loeb.
 
Teie hulgas on neid, kes toovad Keskerakonnale tuhandeid hääli. Olge tuhatkordselt tänatud. Teie hulgas on neid, kes toovad Keskerakonnale sadu hääli, on neid, kes toovad kümneid, mõni toob alla kümne, kuid igaüks toob oma osa, selle, mis tema jaksab kanda.
 
Tean omast käest, kõigi valimistega õpitakse midagi, tehakse vigu ja saadakse targemaks. Kui alla ei anna ja käega ei löö, siis oled järgmine kord parem.
 
Kui minult küsida, mida ma olen õppinud aastakümnete jooksul, mil olen 15 korda kandideerinud erinevatel valimistel, siis võin öelda, et vaid kolm asja on tõeliselt tähtsad.
 
Esiteks, austage valijaid. Paremerakondade tagatubades irvitatakse Eesti inimeste rumaluste üle, lubatakse taevamannat ja loetakse hääli nagu ärikas loeb petukaupa tehes saadud kasumit. Meie oleme teistsugused. Eesti inimesed, kellega meie räägime, on kõige suuremat lugupidamist väärivad inimesed üldse, sest nad mõtlevad oma peaga ja otsustavad oma südametunnistust kuulates.
 
Meie valija on kõige targem, ta kaalub meid iga kord üha suurema hoolega – kas ikka teenime ära tema usalduse. Meie valija teab oma hääle hinda, ta ei viska seda eales prügikasti.
 
Teiseks, soovitan igaühel leida oma teema – igaüks teist teab, mille nimel ta kandideerib. Kui teete seda esimest korda, siis meenutage, miks sellise otsuse langetasite. Mida siis mõtlesite? Olen kindel, et selle põhjuseks oli midagi teie kodukohas, mida arvasite, et saaksite teha paremini. Uskuge mind – ükskõik kui suur või väike see küsimus ei ole – see on Teie pilet volikokku. Uskuge oma ideesse kirglikult ja otsige endale toetajaid nende hulgast, keda see puudutab. Kui see on tänav, mis tuleb korda teha, siis kindlustage endale sel tänaval elavate inimeste toetus. Te ajate nende asja! Kui see on lasteaed või koolimaja, mis vajab remonti, siis võite arvestada lapsevanemate toetusega vaid juhul kui neilt seda küsite – peate leidma tee nendeni, kes teie teemaga haakuvad.
 
Kolmandaks, uskuge endasse. Meie loosung – Kes siis veel, käib tegelikult kõige enam just teie kohta!
 
Ja nii me võidame. Keskerakond võidab! Meie, kes siis veel!

8 kommentaari »

Edgar Savisaar: Valimiskonverentsil kohtusid mõttekaaslased

September 10, 2009

Viies sissekanne:

 
Sel erakordselt keerulisel ajal nii paljude inimeste jaoks on Ansipi valitsuse hoiak lihtne – vaadaku igaüks ise, kuidas enesega hakkama saab ja toime tuleb. Keskerakond ei jaga seda mõtteviisi.
 
Riik ei tohi oma elanikke jätta vihma ja tuule kätte, riik ei tohi inimesi jätta kaitseta. Kuid meie riik teeb otsuseid, mis lükkavad inimesed vaid vihma käest räästa alla.
 
Milline on Keskerakonna lähenemine?
 
Meie ütleme, et sellise vihma korral on just riigi ülesanne avada inimeste pea kohal vihmavari!
 
Kui kindlustame neil valimistel rahva toetuse oma poliitikale, siis avame keskerakondliku vihmavarju kogu Eesti kohal!
 
Kui peaminister Andrus Ansip ja Reformierakond ütlevad, et nemad ei suuda inimesi aidata, et selleks ei jätku riigil raha, siis meie vastame, et meie suudame.
 
Eesti inimeste toetusel avame Eestit kaitsva vihmavarju niipea kui saame selleks mandaadi valimistel. Meil jätkub selleks jõudu – vaadake, ma näitan.
 
Avame vihmavarju laste kohal, kellelt riik tahab võtta koolilõunad!
Avame vihmavarju lastega perede kohal, keda ähvardab töö ja elukoha kaotus!
Avame vihmavarju nende inimeste kohal, kelle töökoht on löögi all!
Avame vihmavarju nende inimeste kohal, kel mure oma tervise pärast!
Avame vihmavarju eakate kohal, keda ähvardab pensionide kärpimine!
Avame vihmavarju maarahva kohal, kellel valitsus sulgeb postkontorid, bussiliinid ja maakoolimajad!
 
Ja nii ongi avatud inimesi kaitsev vihmavari!
Just sellise vihmavarju avame kogu Eesti kohal kui võidame need valimised!
 
Kuidas me jõudsime erakorraliste valimiste ideeni?
 
Meedia kirjutab üha sagedamini, et Toompeal on stagnatsioon, et seal on vaid seisev vesi. Seekord on neil õigus. Riigikogu see koosseis on oma aja ära elanud ega suuda pakkuda lahendusi ei majanduslikule ega poliitilisele kriisile.
 
Algul uskusime, et Riigikogu ja valitsus suudavad majanduskriisi tingimustes muuta oma poliitikat. Esitasime seaduseelnõud astmelise tulumaksu kohta, nõudsime juhtide palga ülempiiri kehtestamist avalikus sektoris ja riigikogulaste lahkumist riigifirmade nõukogudest. Peatselt veendusime, et Riigikogu enamus ja valitsus ei olnud võimelised oma poliitikat muutma. Siis püstitasime küsimuse valitsuse väljavahetamisest ja kutsusime üles avaldama umbusaldust peaminister Ansipile, aga ka seda ei suutnud Riigikogu teha.
Europarlamendi valimised näitasid, et valitsusparteidel ei ole enam piisavat toetust, aga nad püsisid ikkagi, sest Riigikogu ei olnud enam muudatusteks võimeline. Siis ei jäänudki meil üle muud, kui hakata nõudma parlamendi enda koosseisu väljavahetamist ja erakorralisi Riigikogu valimisi.
 
Meie fraktsioon Toompeal esitas vastava seaduseelnõu, mida aga Riigikogu juhatus formaalsetel põhjustel keeldus menetlemast.
 
Põhiseaduses on sätestatud küsimused, mida ei või panna rahvahääletusele. Erakorraliste parlamendivalimiste kohta keeldu pole. Ometi kardab tänane valitsus rahva arvamust. Ei maksa karta, küsime rahva käest. Rahvas võib anda muutunud olukorras uue mandaadi. Isegi Reformierakonnal ei maksa karta – järsku ikkagi on veel inimesi, kes usuvad nende madalate maksude poliitikat, kuigi see kärbib päev-päevalt inimeste hüvesid ja üldist heaolu.
 
Erakorraliste valimiste idee ei pärine ainult meilt. Kevadel käis selle välja isegi endine õiguskantsler Allar Jõks. Ma olen temaga nõus, kuigi pisut hämmingus, et parempoolne õiguskantsler hindab niivõrd ebarahuldavaks paremerakondade riigijuhtimise võimekust.
 
On ilmselge, et tänane valitsus on end poliitilisse tupikusse mänginud ning tal pole jõudu, ideid ega riigimehelikkust Eestis kriisist välja tuua. Tegemist on buumiaja valitsusega, kes juhindub ikka veel 2007. aasta koalitsioonileppest.
 
Usk tänase valitsuse koostöövõimesse ning jätkamisse ka pärast kohalikke valimisi mureneb viimaste arengute mõjul ka Ansipi ja Laari kõige veendunumate toetajate jaoks. Nii oleks loogiline jätkata uute sammude kavandamist juba uue poliitilise mandaadi alusel selge perspektiiviga sellest – kuhu, kuidas ja kui kiiresti on Eesti ühiskond valmis edasi minema.
 
 
 
Keskerakonna võit kohalikel valimistel annab Eestile lootuse saada valitsus, mis koostab esimese asjana kriisist väljumise kava ning asub seda kohe ellu viima. See nõuab kogu rahva pingutust, mida Keskerakond ei lao ühiskonna nõrgimate õlgadele – see raske tee tuleb meil käia üheskoos, ühte hoides ja üksteist toetades.
 
 Mitte pime rahahimu ja oma naha päästmine pole need väärtused, millega me suudame rahvana sellest kriisist väljuda. Väärtused, mis tegelikult annavad rahvale jõu, on ühtekuuluvustunne, üksteise aitamine, koos tegemine. Me oleme seda fantastilist protsessi 20 aasta eest juhtinud, me tunneme oma rahvast ja rahvas tunneb meid. Meil tuleb seda teha jälle.
 
Keskerakonna võit on kui seni aina pimedamaks kiskuvale kriisiööle järgnev koit, see on valguse võit, mis äratab maa.
 
Keskerakonna võit säilitab Eesti demokraatia kandetala – erakondliku süsteemi, kus poliitikategemine on läbipaistev ning poliitiline vastutus pole sõnakõlks. Maskeerunud parteide edu tähendaks tagasikäiku läänelikule demokraatiale.
 

Keskerakonna võit tähendab rahva umbusaldusavaldust Reformierakonna ja Isamaaliidu valitsusele. See on ka rahva sõnum, et Eesti vajab vahetust.

4 kommentaari »

Edgar Savisaar: Valimiskonverentsil kohtusid mõttekaaslased

September 9, 2009

Neljas sissekanne:

 
Kutsun meid kõiki ja meie mõttekaaslasi 24. septembril Toompeale meeleavaldusele „Valitsuse tegevusetuse vastu, uute töökohtade loomise, maksupoliitika ümberkorraldamise ja elamisväärsete pensionide eest“.
 
Milleks seda vaja on?
 
Oleme täna ainus erakond, kes pakub lahendusi neile, kes ei ole valitseva olukorraga rahul.
 
Me oleme ainsad, kes räägivad põhimõttelistest muudatustest maksusüsteemis. Me oleme ainsad, kelle meelest peab riik passiivse ootuse asemel asuma aktiivselt tegutsema – majanduse taastamiseks.
 
Võimalik, et oleme ainsad, kes julgevad välja öelda, et euro tulek iseenesest ei muuda midagi. Et Eestit ei aita euro ootamine käed rüpes ning eksporditurgude taastumisele lootmine, vaid vaja on põhimõtteliselt uut lähenemist majanduspoliitikas.
 
Nagu näitasid Euroopa Parlamendi valimised, on enamus neil, kes mõtlevad meiega kaasa, nõustuvad meiega ja hääletavad koos meiega.
 
24. septembri meeleavaldus nõuab valitsuselt aktiivset tegevust võitluses tööpuudusega ja uute töökohtade loomisel. Valitsuskoalitsioon on selles osas läbi kukkunud.
 
Reformierakonna ainus initsiatiiv selles vallas oli uus Töölepinguseadus, mis tegi koondamised odavamaks ja lihtsamaks. Tegelike aktiivsete tööturumeetmete panustamiselt oleme praegu Euroopas viimasel kohal. Praktiliselt pole täna igal seitsmendal tööealisel inimesel tööd. Ja see suhe aina halveneb. Tänane valitsus väidab, et nemad ei peagi midagi muud tegema, kui ootama, et Eesti eksporditurud elavneksid. Küll siis minevat iseenesest paremaks. Kas see on lohutus pere toitjatele, kes on jäänud sissetulekuta ja peavad süngetel sügiskuudel, pikkadel talvekuudel ja vahest ka tärkaval kevadel lootma müstiliste välisturgude toibumisele?
 
Keskerakond on andnud Riigikogus menetlusse eelnõu, mis peaks kõige kriitilisemal ajal toetama sotsiaalseid töökohti. See keskenduks järgmisele aastale ja vabastaks tööandja sotsiaalmaksu maksmisest nende uute töötajate eest, kes on eelnevalt 3 kuud töötuna registreeritud. Sotsiaalmaksu vabastus kehtiks 12 kuud alates töölevõtmise hetkest.
 
Tööandjale, olgu selleks linn, vald või eraettevõtja, oleks sotsiaalmaksuvabastus täna oluline kergendus, mis võimaldab tal värvata uusi töötajaid. Kui täna töötu ei maksa nagunii ühtegi maksu ning on riigile pigem koormaks, siis sotsiaalsele töökohale asudes ta mitte ainult hakkab maksma tulumaksu, vaid ta teenib ise oma perele ülalpidamise ning annab panuse Eesti majandusse.
 
Teades aga Ansipi koalitsiooni tavapärast retoorikat, on selge, et eelnõu väljahääletamise põhjendamiseks leitakse mõni suvaline argument ning huvipuuduses koalitsioonipoliitikud isegi ei vaevu sellesse süvenema. Töötud on nende jaoks vaid number paberil. Meie jaoks on nad aga inimesed, kelle arvelt ei saa teha kärpeid.
 
Tegevusetus ei ole lahendus. Euro ootamine ei paranda lähiajal töö kaotanud inimeste elu. Vaja on kiireid lahendusi, meie neid ka pakume. Aga need lahendused ei tule ilma inimeste abita.
 
Ma usun, et Keskerakonna roll ongi inimeste mobiliseerimine nende muudatuste toetuseks, mida Eesti vajab, et minna edasi.
 
See pole kerge ülesanne.
 
Meenutage ametiühingute meeleavaldust Toompeal. Sinna oodati tuhandeid inimesi, kuid kohale tulid vaid mõned sajad.
 
Miks nii läks? Ühelt poolt võime muidugi rääkida ka ametiühingute nõrkusest, kuid mitte ainult sellepärast ei kukkunud toonane meeleavaldus läbi.
 
Praegune ebademokraatlik valitsus on tekitanud olukorra, kus mitmed meie põhiseaduses kirja pandud põhimõtted on justkui lõpetanud kehtivuse, ilma, et selleks oleks tulnud formaalselt põhiseadust muuta.
 
2007. aastal selgitati valitsuse suhtes kriitilistele ühiskonnateadlastele, et nad on oma riigi õõnestajad, et nende sõnavabadusest olulisem on Andrus Ansipi valitsuse püsimajäämine.
 
Hiljem mindi põhiseadust eirates omavalitsuste õiguste kallale ise oma elu puudutavaid otsuseid langetada. Põhiseaduses sätestatud põhimõte, mille kohaselt “seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest” ei kehti enam ammu – nii tõdeti Tallinna korraldatud Omavalitsusfoorumil korduvalt ja mitmetes ettekannetes.
 
Põhiseadus sätestab üheselt, et “kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada”. Ometi on valitsus ning tema kontrolli all olev meedia justkui külmutanud selle õiguse – selgitades, et praegusel raskel ajal ei ole vaja mingeid meeleavaldusi, et valitsusevastane meeleavaldus on pea et riigivastane ettevõtmine.
 
Olen risti vastupidisel arvamusel. Euroopalikes demokraatlikes riikides on kodaniku põhiõigus meelt avaldada, ka valitsuse vastu, kui ollakse sellega eri meelt. Sellele õigusele ei seata mingeid piiranguid.
 
Meeleavaldus on alati sündmus ka Lääne-Euroopa meedia jaoks. Kui leidub sada inimest, kes võtavad ette oma töö ja pereelu kõrvalt koguneda ja avaldada mõnes küsimuses meelt, siis võib olla kindel, et on tuhandeid või koguni kümneid tuhandeid, kes mõtlevad samamoodi. See pole enam vaikiv enamus, vaid häälekas enamus, kes väärib alati ära kuulamist.
 
Tahame tõestada, et Eesti on endiselt demokraatlik riik. Tahame tõestada, et Eesti põhiseadus kehtib endiselt täies ulatuses.
 
Selleks korraldamegi 24. septembril Toompeal meeleavalduse Andrus Ansipi valitsuse poliitika vastu. Oleme seadnud sihiks esimest korda tõeliselt näidata, et ajalehtedes levitatav versioon suurest heakskiidust Andrus Ansipi targale valitsusele on müüt, mis ei vääri vähimatki kriitikat.
 
Just meeleavaldused on meid aidanud raskel ajal. 1991. aasta augustis, kui ülemnõukogu venitas Eesti Vabariigi iseseisvaks kuulutamisega, andis selleks tõuke Vabaduse Väljakul toimunud Rahvarinde suur meeleavaldus.
 
Ärgem unustagem ka meeleavaldusi Mart Laari valitsuse erastamistehingute vastu. Tõsi, Eesti Raudtee suutsid nad maha müüa, kuid elektrijaamad jäid Eestile. Kui toona poleks olnud lihtsate Eesti inimeste aktiivsust näidata oma vastuseisu nendele kavadele, siis oleksime täna hoopis raskemas olukorras – meie rahvuslik infrastruktuur poleks meie kätes.
 
Tean, et meid hakatakse süüdistama olukorra teravaks ajamises, kuid need pole meie, kes muudavad vastasseisu ühiskonnas teravaks, kes vastandavad vanu ja noori, tööandjaid ja töötajaid, riigiametnikke ja erasektoris töötavaid inimesi. Need pole meie, kes lõhestavad Eesti ühiskonda.
 
Tahame selle meeleavaldusega Riigikogu ees viia Eesti avalikkuseni kolm sõnumit:
 
Esiteks, Andrus Ansipi valitsuse aeg on tõesti läbi. Me ei pääse kriisist kui jätkab sama juhtkond, kelle lühinägelike otsuste tõttu me raskesse olukorda sattusime.
 
Teiseks, Eesti vajab muutusi. Eestile ei piisa parempoolsete unelaulust, et madalad maksud, õhuke riik ja turujõud panevad kõik paika. Me tahame, et Eesti inimesed võtaksid oma saatuse jälle enda kätte.
 
Kolmandaks, inimesed vajavad abi. Eestis on kümneid tuhandeid perekondi, sadu tuhandeid inimesi, kel pole täna mingit abi lubadustest peagi euro Eestisse tuua, kes vajavad käegakatsutavat abi, vajavad tööd, toetust ning eelkõige oma riigi tuge sel erakordselt keerulisel ajal.
 
Me tahame, et valitsus näeks, et see pole ainult Keskerakonna, vaid Eesti inimeste tahtmine.
 
Me tahame näidata, et endiselt on selles riigis kõrgema võimu kandjaks rahvas – ja kui ei saa teisiti, siis tuleb tulla tänavale ja nõuda oma õigust.
 
Loodan, et aitate kõik kaasa selle meeleavalduse õnnestumisele.
 
Usun, et üle paljude aastate saab see jälle olema esimene meeleavaldus, kus Toompea väljak tuleb rahvast täis.

3 kommentaari »

Edgar Savisaar: Valimiskonverentsil kohtusid mõttekaaslased

September 8, 2009

Kolmas sissekanne:

 
Keskerakonna valimisloosung 18. oktoobril kõlab võib-olla natuke üllatavalt, ehk isegi ootamatult, aga tundub mulle täiesti asjakohane.
 
Pange tähele, kui me küsime kes siis veel, siis ei ole selle lause lõpus küsimärki, vaid on hüüumärk. See tähendab, et meile on selge, keda tuleb valida, me tahame öelda, et Keskerakonnale ei ole nendel valimistel alternatiivi, lihtsalt pole kedagi teist valida. Mõelge meie konkurentidele! Reformierakonna poliitika ei toonud Eesti inimestele lubatud jõukust ega rikkust. Sai selgeks, et pruugib maailmamajandusel vaid kõikuma lüüa, kui meie majandus kukub lootusetult kokku. Mida õhem on riik, seda vähem on temast raskel ajal abi.
 
Kriisile eelnenud majanduskasv, mida Reformierakond on esitlenud oma targa poliitika tulemusena, osutus vaid juhuste kokkulangevuseks, suuresti vaid laenurahast köetud silmapetteks.
 
Sama võib küsida IRL-i kohta. Kus on meie “majandusime” rahvusvaheliselt tunnustatud autorid nüüd – miks ei suuda nad pakkuda vähimatki väljapääsu tekkinud olukorrast? Kevadiste valimiste eel lubas IRL töökohti, nad ütlesid, et neil on plaan, kuidas seda teha. Kuid tööpuudus kasvab jätkuvalt.
 
Mis hea eest anda hääl IRL-i või Reformierakonna toetuseks? Mida nad on inimeste heaks teinud? Mida on viimase aasta jooksul nende parteide poolt Eestis tehtud, mis väärib tunnustust?
 
Ka sotsiaaldemokraatidel on jätkuvalt selle valitsuse märk küljes. Jah, nad löödi sealt minema ja istuvad opositsioonipingis, aga see ei muuda fakti, et nemad aitasid Ansipi valitsuse võimule. See ei muuda fakti, et eelarvet kärbiti veel sel talvel just sotside juhtimisel – ning eeskätt nende ühiskonnagruppide arvelt, kelle huve sotsiaaldemokraadid peaksid nime poolest kaitsma – vähekindlustatute, eakate, paljulapseliste perede.
 
Sotsid läksid ise Andrus Ansipi valitsusse, vabatahtlikult. Ja seegi on kõnekas, et nende viimaseks otsuseks selles valitsuses oli teise pensionisamba maksete ära lõikamine. Sellega hävitasid sotsid pensionisüsteemi, mille ise olid omal ajal loonud.
 
Kõige selle juures ärme unustame, et sotsiaaldemokraadid on meie ideelised mõttekaaslased. Pean tunnistama, et elan üle nende võite ja kaotusi koos nendega. Jüri Pihli asumine Sotsiaaldemokraatliku erakonna etteotsa annab neile uusi võimalusi ka koostöös Keskerakonnaga.
 
Näeme, et mõnede erakondade kohalikud poliitikud eelistavad pigem kandideerida mõnes valimisliidus kui oma erakonna nime all. Millest see teie arvates räägib? Mida on neil häbeneda oma nime all väljatulekust?
 
Ma mõtleks kaks korda järele enne kui hääletada mõne apoliitilise valimisliidu poolt? Risk, et see hiljem vaid veel üheks parteiliseks rakukeseks osutub, on liiga suur.
 
Nii küsimegi oma valimiskampaanias – Kes siis veel!
 
Me pole päevagi olnud valitsuses, kes on Eesti majanduse ära rikkunud. Meil pole toimuvas mingit süüd. Vastupidi – hoiatasime valitsust läheneva kriisi eest aegsasti, tegime oma ettepanekud selle leevendamiseks.
 
Me oleme ainsana tegudega tõestanud, et kriisivastases võitluses tuleb tegutseda. Kõik meie jõud on keskendatud sellele, et kaitsta Eesti inimesi selle kriisi eest.
 
Tallinnas tegutseme vastavalt kevadel vastu võetud kriisikavale. Neil päevil alustavad Tallinna ühistranspordis tööd 900 reisisaatjat – linna loodud sotsiaalsetel töökohtadel, mis võimaldavad inimestel rasked ajad üle elada, mitte abiraha järel järjekorras seistes, vaid väärikalt ja ausalt enesele elatist teenides.
 
Vabariigi valitsusest vastatakse igale abivajajale täna, et “raha ei ole”. Pöörake tähelepanu, et ei riigi ega linnade ja valdade eelarved pole siiski veel nullini viidud. Võiksin tuua sadu näiteid Tallinnast, kus suudame ka raskel ajal teha vajalikke investeeringuid. Tuleb vaid mõista, mis on tõeliselt oluline, tuleb majandada vastavalt inimeste ootustele. Aga ärme räägime ainult Tallinnast.
 
Pange tähele, et ainus uus kool sel aastal avati Rae vallas, mida juhib Keskerakond – muide seal on Keskerakond koalitsioonis Reformierakonnaga. Seega pole isegi Reformierakonnas saladus, et hea tahtmise korral on võimalik liigutada mägesid.
 
Mõni kindlasti arvab, et Rae vallale on see mingi erakordne õnn, et seal valitsetakse koos Reformierakonnaga – ehk usub mõni koguni, et uue koolimaja finantseerimise võitlesid välja reformierakondlased.
 
Tegelikult on vastupidi. Reformierakonna juhitav valitsus taganes oma lubadusest finantseerida kooli rajamist – nuga löödi selga isegi omadele.
 
Kõikjal, kus valitseb Keskerakond, on suudetud jätkata tegevust hoolimata kriisist.
 
Vaadake Eestimaal ringi ja küsige kohalike inimeste käest:
 
Kes on ehitanud teid? Keskerakond, kes siis veel!
Kes on avanud uusi lasteaedu? Keskerakond, kes siis veel!
Kes panustab kohalike omavalitsuste arengusse? Keskerakond, kes siis veel!
 
Ja küsige, kelle poolt inimesed on, kui nad valivad vallavanemat või linnapead. Kõige tihedamini kuulete vastuseks, et nad on Keskerakonna kandidaadi poolt.
 
Nad on Keskerakonna poolt – kelle siis veel!
 
 
Keskerakond nõuab nendel valimistel uut maaelupoliitikat, mille põhisuunad me esitasime 1. augustil Jõgeva kultuurikeskuses toimunud maaelu konverentsil. Maainimestest tuleb hoolida. Ja põllumajandus ei ole häbiasi. Meie märgusõnad on: otsetoetused, kokkuostuhinnad, laenud ja nende tasumine, sotsiaalse infrastruktuuri säilitamine maal. Me ei ole nõus sellega, kui pannakse kinni postkontorid ja pangakontorid, kauplused ja apteegid, suletakse bussiliinid ja likvideeritakse väikesed maakoolid. Keskerakond seisab maainimeste eest ja peab maarahvast Eesti riigi vundamendiks nüüd ja tulevikus.
 
Keskerakond nõuab nendel valimistel uut rahvuspoliitikat, mis ei luba ahistada inimesi ei Lihulas ega Tõnismäel. Kumbki nendest sündmustest ei ole seni saanud adekvaatset poliitilist hinnangut! Inimeste diskrimineerimisele rahvuse järgi tuleb panna piir. Kõik teavad, miks Toompeal valitsev koalitsioon otsustas kinnistada häälte mitmekordse ebavõrdsuse Tallinnas sõltuvalt valija elukohast. Kõik teavad, miks tegelikult on Lasnamäel antaval häälel neli korda väiksem kaal kui Nõmmel või Pirital. Nende linnaosade võimalusi, kus elavad enamikus venelased või muud keelt kõnelevad rahvusrühmad, surutakse alla. Õiguskantsler Indrek Teder ei ole selles küsimuses olnud objektiivne, ta lubas asja taas uurida, aga – pange tähele – pärast valimisi. Siis kui Urmas Reinsalu ja tema mõttekaaslaste trikk on valimistel tulemusi andnud. Õnneks ei ole Euroopa Liidus selline poliitika jätkusuutlik.
 
Keskerakondlik Tallinna linnavõim on juba aastaid esindanud kogu linnarahva enamiku huve, sõltumata rahvusest. Eelkõige väljendub see meie poliitikas aga ka seda poliitikat teostavas volikogu, linnavalitsuse ja ametnikkonna rahvuslikus koosseisus. Linnavolikogu Keskfraktsioonis töötab koos eestlastest volinikega 17 vene rahvusest saadikut. Ja kõik nad töötavad meeskonnana, sõltumata päritolust. Me ei ole nõus nendega, kes väidavad, et eestlasi võivad esindada ainult eestlased ja venelasi ainult venelased. Ma küsin teie käest: kas tubli Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš võib esindada ka eestlasi? Võib küll! Ta ei küsi Nõmmel kanalisatsiooni ehitades - kas see toru viib eestlase või venelase maja juurde?
 
Küsin veel. Kas Riigikogu Keskfraktsiooni esinaine Kadri Simson võib esindada seal ka venelasi? Muidugi võib! Kadri on ikka seisnud selle eest, et ka vene rahvusest mittekodanikel oleks hääleõigus Eurovalimistel ning esitanud ka vastavaid eelnõusid.
 
Tallinn on piisavalt suur ja tugev, et pärssida ka riigi poolt sageli lihtsalt läbimõtlematult aga mõnikord ilmselt ka rahvuskonfliktile orienteeritud äärmuslaste provokatsioone. Sellega on Tallinna linnavõim taganud mitte ainult pealinna, vaid terve Eesti kodurahu.
 

Keskerakond nõuab nendel valimistel regionaalpoliitikat. Ma ei ütle „uut regionaalpoliitikat“, sest seni pole seda õieti olnudki. Regionaalpoliitika raames on väideldud ainult selle üle, kuidas ühendada väikesi valdu – piitsa või präänikuga, sunniviisiliselt või vabatahtlikult. IRL tahab üht, Reformierakond teist. Tegelikult ei ole asi üldse valdade mehhaanilises ühendamises. Meil ei ole vaja tekitada uusi ääremaid, mida see haldusreform kaasa võib tuua. Meil on vaja otsustavalt laiendada kohalike omavalitsuste tulubaasi. Siis saab maaelu jälle jalad alla. See oleks tõeline haldusreform, see oleks revolutsioon maaelus. Aga mitte valdade liitmine või tükeldamine.

6 kommentaari »