Kolmas sissekanne:
Keskerakonna valimisloosung 18. oktoobril kõlab võib-olla natuke üllatavalt, ehk isegi ootamatult, aga tundub mulle täiesti asjakohane.
Pange tähele, kui me küsime kes siis veel, siis ei ole selle lause lõpus küsimärki, vaid on hüüumärk. See tähendab, et meile on selge, keda tuleb valida, me tahame öelda, et Keskerakonnale ei ole nendel valimistel alternatiivi, lihtsalt pole kedagi teist valida. Mõelge meie konkurentidele! Reformierakonna poliitika ei toonud Eesti inimestele lubatud jõukust ega rikkust. Sai selgeks, et pruugib maailmamajandusel vaid kõikuma lüüa, kui meie majandus kukub lootusetult kokku. Mida õhem on riik, seda vähem on temast raskel ajal abi.
Kriisile eelnenud majanduskasv, mida Reformierakond on esitlenud oma targa poliitika tulemusena, osutus vaid juhuste kokkulangevuseks, suuresti vaid laenurahast köetud silmapetteks.
Sama võib küsida IRL-i kohta. Kus on meie “majandusime” rahvusvaheliselt tunnustatud autorid nüüd – miks ei suuda nad pakkuda vähimatki väljapääsu tekkinud olukorrast? Kevadiste valimiste eel lubas IRL töökohti, nad ütlesid, et neil on plaan, kuidas seda teha. Kuid tööpuudus kasvab jätkuvalt.
Mis hea eest anda hääl IRL-i või Reformierakonna toetuseks? Mida nad on inimeste heaks teinud? Mida on viimase aasta jooksul nende parteide poolt Eestis tehtud, mis väärib tunnustust?
Ka sotsiaaldemokraatidel on jätkuvalt selle valitsuse märk küljes. Jah, nad löödi sealt minema ja istuvad opositsioonipingis, aga see ei muuda fakti, et nemad aitasid Ansipi valitsuse võimule. See ei muuda fakti, et eelarvet kärbiti veel sel talvel just sotside juhtimisel – ning eeskätt nende ühiskonnagruppide arvelt, kelle huve sotsiaaldemokraadid peaksid nime poolest kaitsma – vähekindlustatute, eakate, paljulapseliste perede.
Sotsid läksid ise Andrus Ansipi valitsusse, vabatahtlikult. Ja seegi on kõnekas, et nende viimaseks otsuseks selles valitsuses oli teise pensionisamba maksete ära lõikamine. Sellega hävitasid sotsid pensionisüsteemi, mille ise olid omal ajal loonud.
Kõige selle juures ärme unustame, et sotsiaaldemokraadid on meie ideelised mõttekaaslased. Pean tunnistama, et elan üle nende võite ja kaotusi koos nendega. Jüri Pihli asumine Sotsiaaldemokraatliku erakonna etteotsa annab neile uusi võimalusi ka koostöös Keskerakonnaga.
Näeme, et mõnede erakondade kohalikud poliitikud eelistavad pigem kandideerida mõnes valimisliidus kui oma erakonna nime all. Millest see teie arvates räägib? Mida on neil häbeneda oma nime all väljatulekust?
Ma mõtleks kaks korda järele enne kui hääletada mõne apoliitilise valimisliidu poolt? Risk, et see hiljem vaid veel üheks parteiliseks rakukeseks osutub, on liiga suur.
Nii küsimegi oma valimiskampaanias – Kes siis veel!
Me pole päevagi olnud valitsuses, kes on Eesti majanduse ära rikkunud. Meil pole toimuvas mingit süüd. Vastupidi – hoiatasime valitsust läheneva kriisi eest aegsasti, tegime oma ettepanekud selle leevendamiseks.
Me oleme ainsana tegudega tõestanud, et kriisivastases võitluses tuleb tegutseda. Kõik meie jõud on keskendatud sellele, et kaitsta Eesti inimesi selle kriisi eest.
Tallinnas tegutseme vastavalt kevadel vastu võetud kriisikavale. Neil päevil alustavad Tallinna ühistranspordis tööd 900 reisisaatjat – linna loodud sotsiaalsetel töökohtadel, mis võimaldavad inimestel rasked ajad üle elada, mitte abiraha järel järjekorras seistes, vaid väärikalt ja ausalt enesele elatist teenides.
Vabariigi valitsusest vastatakse igale abivajajale täna, et “raha ei ole”. Pöörake tähelepanu, et ei riigi ega linnade ja valdade eelarved pole siiski veel nullini viidud. Võiksin tuua sadu näiteid Tallinnast, kus suudame ka raskel ajal teha vajalikke investeeringuid. Tuleb vaid mõista, mis on tõeliselt oluline, tuleb majandada vastavalt inimeste ootustele. Aga ärme räägime ainult Tallinnast.
Pange tähele, et ainus uus kool sel aastal avati Rae vallas, mida juhib Keskerakond – muide seal on Keskerakond koalitsioonis Reformierakonnaga. Seega pole isegi Reformierakonnas saladus, et hea tahtmise korral on võimalik liigutada mägesid.
Mõni kindlasti arvab, et Rae vallale on see mingi erakordne õnn, et seal valitsetakse koos Reformierakonnaga – ehk usub mõni koguni, et uue koolimaja finantseerimise võitlesid välja reformierakondlased.
Tegelikult on vastupidi. Reformierakonna juhitav valitsus taganes oma lubadusest finantseerida kooli rajamist – nuga löödi selga isegi omadele.
Kõikjal, kus valitseb Keskerakond, on suudetud jätkata tegevust hoolimata kriisist.
Vaadake Eestimaal ringi ja küsige kohalike inimeste käest:
Kes on ehitanud teid? Keskerakond, kes siis veel!
Kes on avanud uusi lasteaedu? Keskerakond, kes siis veel!
Kes panustab kohalike omavalitsuste arengusse? Keskerakond, kes siis veel!
Ja küsige, kelle poolt inimesed on, kui nad valivad vallavanemat või linnapead. Kõige tihedamini kuulete vastuseks, et nad on Keskerakonna kandidaadi poolt.
Nad on Keskerakonna poolt – kelle siis veel!
Keskerakond nõuab nendel valimistel uut maaelupoliitikat, mille põhisuunad me esitasime 1. augustil Jõgeva kultuurikeskuses toimunud maaelu konverentsil. Maainimestest tuleb hoolida. Ja põllumajandus ei ole häbiasi. Meie märgusõnad on: otsetoetused, kokkuostuhinnad, laenud ja nende tasumine, sotsiaalse infrastruktuuri säilitamine maal. Me ei ole nõus sellega, kui pannakse kinni postkontorid ja pangakontorid, kauplused ja apteegid, suletakse bussiliinid ja likvideeritakse väikesed maakoolid. Keskerakond seisab maainimeste eest ja peab maarahvast Eesti riigi vundamendiks nüüd ja tulevikus.
Keskerakond nõuab nendel valimistel uut rahvuspoliitikat, mis ei luba ahistada inimesi ei Lihulas ega Tõnismäel. Kumbki nendest sündmustest ei ole seni saanud adekvaatset poliitilist hinnangut! Inimeste diskrimineerimisele rahvuse järgi tuleb panna piir. Kõik teavad, miks Toompeal valitsev koalitsioon otsustas kinnistada häälte mitmekordse ebavõrdsuse Tallinnas sõltuvalt valija elukohast. Kõik teavad, miks tegelikult on Lasnamäel antaval häälel neli korda väiksem kaal kui Nõmmel või Pirital. Nende linnaosade võimalusi, kus elavad enamikus venelased või muud keelt kõnelevad rahvusrühmad, surutakse alla. Õiguskantsler Indrek Teder ei ole selles küsimuses olnud objektiivne, ta lubas asja taas uurida, aga – pange tähele – pärast valimisi. Siis kui Urmas Reinsalu ja tema mõttekaaslaste trikk on valimistel tulemusi andnud. Õnneks ei ole Euroopa Liidus selline poliitika jätkusuutlik.
Keskerakondlik Tallinna linnavõim on juba aastaid esindanud kogu linnarahva enamiku huve, sõltumata rahvusest. Eelkõige väljendub see meie poliitikas aga ka seda poliitikat teostavas volikogu, linnavalitsuse ja ametnikkonna rahvuslikus koosseisus. Linnavolikogu Keskfraktsioonis töötab koos eestlastest volinikega 17 vene rahvusest saadikut. Ja kõik nad töötavad meeskonnana, sõltumata päritolust. Me ei ole nõus nendega, kes väidavad, et eestlasi võivad esindada ainult eestlased ja venelasi ainult venelased. Ma küsin teie käest: kas tubli Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš võib esindada ka eestlasi? Võib küll! Ta ei küsi Nõmmel kanalisatsiooni ehitades - kas see toru viib eestlase või venelase maja juurde?
Küsin veel. Kas Riigikogu Keskfraktsiooni esinaine Kadri Simson võib esindada seal ka venelasi? Muidugi võib! Kadri on ikka seisnud selle eest, et ka vene rahvusest mittekodanikel oleks hääleõigus Eurovalimistel ning esitanud ka vastavaid eelnõusid.
Tallinn on piisavalt suur ja tugev, et pärssida ka riigi poolt sageli lihtsalt läbimõtlematult aga mõnikord ilmselt ka rahvuskonfliktile orienteeritud äärmuslaste provokatsioone. Sellega on Tallinna linnavõim taganud mitte ainult pealinna, vaid terve Eesti kodurahu.
Keskerakond nõuab nendel valimistel regionaalpoliitikat. Ma ei ütle „uut regionaalpoliitikat“, sest seni pole seda õieti olnudki. Regionaalpoliitika raames on väideldud ainult selle üle, kuidas ühendada väikesi valdu – piitsa või präänikuga, sunniviisiliselt või vabatahtlikult. IRL tahab üht, Reformierakond teist. Tegelikult ei ole asi üldse valdade mehhaanilises ühendamises. Meil ei ole vaja tekitada uusi ääremaid, mida see haldusreform kaasa võib tuua. Meil on vaja otsustavalt laiendada kohalike omavalitsuste tulubaasi. Siis saab maaelu jälle jalad alla. See oleks tõeline haldusreform, see oleks revolutsioon maaelus. Aga mitte valdade liitmine või tükeldamine.
September 9, 2009 kell 15:55
Jah, aga kui võetakse tööle 900 reisisaatjat, finanseeritakse koolide ehitamist, antakse otsetoetusi, lubatakse laenude tasumist, säilitatakse postkontorid või abteegid, mis töötavad kahjumiga jne. Ma kardan, et arvestades hetkelist majanduslikku seisu, siis sellist raha lihtsalt ei ole. Suurem küsimus on siiski selline, et kust koha pealt täpselt need rahad leida? Kõik erakonnad lubavad mingist otsast toetuseid tekitada, finanseerida jne, aga mille eest, kui eelarve on veerandi jagu langenud. Kas keegi poliitikutest suudab ka mõnda konkreetset ja täpset lahendust välja pakkuda.