Neljas sissekanne:
Kutsun meid kõiki ja meie mõttekaaslasi 24. septembril Toompeale meeleavaldusele „Valitsuse tegevusetuse vastu, uute töökohtade loomise, maksupoliitika ümberkorraldamise ja elamisväärsete pensionide eest“.
Milleks seda vaja on?
Oleme täna ainus erakond, kes pakub lahendusi neile, kes ei ole valitseva olukorraga rahul.
Me oleme ainsad, kes räägivad põhimõttelistest muudatustest maksusüsteemis. Me oleme ainsad, kelle meelest peab riik passiivse ootuse asemel asuma aktiivselt tegutsema – majanduse taastamiseks.
Võimalik, et oleme ainsad, kes julgevad välja öelda, et euro tulek iseenesest ei muuda midagi. Et Eestit ei aita euro ootamine käed rüpes ning eksporditurgude taastumisele lootmine, vaid vaja on põhimõtteliselt uut lähenemist majanduspoliitikas.
Nagu näitasid Euroopa Parlamendi valimised, on enamus neil, kes mõtlevad meiega kaasa, nõustuvad meiega ja hääletavad koos meiega.
24. septembri meeleavaldus nõuab valitsuselt aktiivset tegevust võitluses tööpuudusega ja uute töökohtade loomisel. Valitsuskoalitsioon on selles osas läbi kukkunud.
Reformierakonna ainus initsiatiiv selles vallas oli uus Töölepinguseadus, mis tegi koondamised odavamaks ja lihtsamaks. Tegelike aktiivsete tööturumeetmete panustamiselt oleme praegu Euroopas viimasel kohal. Praktiliselt pole täna igal seitsmendal tööealisel inimesel tööd. Ja see suhe aina halveneb. Tänane valitsus väidab, et nemad ei peagi midagi muud tegema, kui ootama, et Eesti eksporditurud elavneksid. Küll siis minevat iseenesest paremaks. Kas see on lohutus pere toitjatele, kes on jäänud sissetulekuta ja peavad süngetel sügiskuudel, pikkadel talvekuudel ja vahest ka tärkaval kevadel lootma müstiliste välisturgude toibumisele?
Keskerakond on andnud Riigikogus menetlusse eelnõu, mis peaks kõige kriitilisemal ajal toetama sotsiaalseid töökohti. See keskenduks järgmisele aastale ja vabastaks tööandja sotsiaalmaksu maksmisest nende uute töötajate eest, kes on eelnevalt 3 kuud töötuna registreeritud. Sotsiaalmaksu vabastus kehtiks 12 kuud alates töölevõtmise hetkest.
Tööandjale, olgu selleks linn, vald või eraettevõtja, oleks sotsiaalmaksuvabastus täna oluline kergendus, mis võimaldab tal värvata uusi töötajaid. Kui täna töötu ei maksa nagunii ühtegi maksu ning on riigile pigem koormaks, siis sotsiaalsele töökohale asudes ta mitte ainult hakkab maksma tulumaksu, vaid ta teenib ise oma perele ülalpidamise ning annab panuse Eesti majandusse.
Teades aga Ansipi koalitsiooni tavapärast retoorikat, on selge, et eelnõu väljahääletamise põhjendamiseks leitakse mõni suvaline argument ning huvipuuduses koalitsioonipoliitikud isegi ei vaevu sellesse süvenema. Töötud on nende jaoks vaid number paberil. Meie jaoks on nad aga inimesed, kelle arvelt ei saa teha kärpeid.
Tegevusetus ei ole lahendus. Euro ootamine ei paranda lähiajal töö kaotanud inimeste elu. Vaja on kiireid lahendusi, meie neid ka pakume. Aga need lahendused ei tule ilma inimeste abita.
Ma usun, et Keskerakonna roll ongi inimeste mobiliseerimine nende muudatuste toetuseks, mida Eesti vajab, et minna edasi.
See pole kerge ülesanne.
Meenutage ametiühingute meeleavaldust Toompeal. Sinna oodati tuhandeid inimesi, kuid kohale tulid vaid mõned sajad.
Miks nii läks? Ühelt poolt võime muidugi rääkida ka ametiühingute nõrkusest, kuid mitte ainult sellepärast ei kukkunud toonane meeleavaldus läbi.
Praegune ebademokraatlik valitsus on tekitanud olukorra, kus mitmed meie põhiseaduses kirja pandud põhimõtted on justkui lõpetanud kehtivuse, ilma, et selleks oleks tulnud formaalselt põhiseadust muuta.
2007. aastal selgitati valitsuse suhtes kriitilistele ühiskonnateadlastele, et nad on oma riigi õõnestajad, et nende sõnavabadusest olulisem on Andrus Ansipi valitsuse püsimajäämine.
Hiljem mindi põhiseadust eirates omavalitsuste õiguste kallale ise oma elu puudutavaid otsuseid langetada. Põhiseaduses sätestatud põhimõte, mille kohaselt “seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest” ei kehti enam ammu – nii tõdeti Tallinna korraldatud Omavalitsusfoorumil korduvalt ja mitmetes ettekannetes.
Põhiseadus sätestab üheselt, et “kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada”. Ometi on valitsus ning tema kontrolli all olev meedia justkui külmutanud selle õiguse – selgitades, et praegusel raskel ajal ei ole vaja mingeid meeleavaldusi, et valitsusevastane meeleavaldus on pea et riigivastane ettevõtmine.
Olen risti vastupidisel arvamusel. Euroopalikes demokraatlikes riikides on kodaniku põhiõigus meelt avaldada, ka valitsuse vastu, kui ollakse sellega eri meelt. Sellele õigusele ei seata mingeid piiranguid.
Meeleavaldus on alati sündmus ka Lääne-Euroopa meedia jaoks. Kui leidub sada inimest, kes võtavad ette oma töö ja pereelu kõrvalt koguneda ja avaldada mõnes küsimuses meelt, siis võib olla kindel, et on tuhandeid või koguni kümneid tuhandeid, kes mõtlevad samamoodi. See pole enam vaikiv enamus, vaid häälekas enamus, kes väärib alati ära kuulamist.
Tahame tõestada, et Eesti on endiselt demokraatlik riik. Tahame tõestada, et Eesti põhiseadus kehtib endiselt täies ulatuses.
Selleks korraldamegi 24. septembril Toompeal meeleavalduse Andrus Ansipi valitsuse poliitika vastu. Oleme seadnud sihiks esimest korda tõeliselt näidata, et ajalehtedes levitatav versioon suurest heakskiidust Andrus Ansipi targale valitsusele on müüt, mis ei vääri vähimatki kriitikat.
Just meeleavaldused on meid aidanud raskel ajal. 1991. aasta augustis, kui ülemnõukogu venitas Eesti Vabariigi iseseisvaks kuulutamisega, andis selleks tõuke Vabaduse Väljakul toimunud Rahvarinde suur meeleavaldus.
Ärgem unustagem ka meeleavaldusi Mart Laari valitsuse erastamistehingute vastu. Tõsi, Eesti Raudtee suutsid nad maha müüa, kuid elektrijaamad jäid Eestile. Kui toona poleks olnud lihtsate Eesti inimeste aktiivsust näidata oma vastuseisu nendele kavadele, siis oleksime täna hoopis raskemas olukorras – meie rahvuslik infrastruktuur poleks meie kätes.
Tean, et meid hakatakse süüdistama olukorra teravaks ajamises, kuid need pole meie, kes muudavad vastasseisu ühiskonnas teravaks, kes vastandavad vanu ja noori, tööandjaid ja töötajaid, riigiametnikke ja erasektoris töötavaid inimesi. Need pole meie, kes lõhestavad Eesti ühiskonda.
Tahame selle meeleavaldusega Riigikogu ees viia Eesti avalikkuseni kolm sõnumit:
Esiteks, Andrus Ansipi valitsuse aeg on tõesti läbi. Me ei pääse kriisist kui jätkab sama juhtkond, kelle lühinägelike otsuste tõttu me raskesse olukorda sattusime.
Teiseks, Eesti vajab muutusi. Eestile ei piisa parempoolsete unelaulust, et madalad maksud, õhuke riik ja turujõud panevad kõik paika. Me tahame, et Eesti inimesed võtaksid oma saatuse jälle enda kätte.
Kolmandaks, inimesed vajavad abi. Eestis on kümneid tuhandeid perekondi, sadu tuhandeid inimesi, kel pole täna mingit abi lubadustest peagi euro Eestisse tuua, kes vajavad käegakatsutavat abi, vajavad tööd, toetust ning eelkõige oma riigi tuge sel erakordselt keerulisel ajal.
Me tahame, et valitsus näeks, et see pole ainult Keskerakonna, vaid Eesti inimeste tahtmine.
Me tahame näidata, et endiselt on selles riigis kõrgema võimu kandjaks rahvas – ja kui ei saa teisiti, siis tuleb tulla tänavale ja nõuda oma õigust.
Loodan, et aitate kõik kaasa selle meeleavalduse õnnestumisele.
Usun, et üle paljude aastate saab see jälle olema esimene meeleavaldus, kus Toompea väljak tuleb rahvast täis.
September 9, 2009 kell 21:00
Kallis Edgar !
Sa oled muidugi üks võtmekuju meie riigis, aga palun lõpeta ära, see on naljakas:)