Edgar Savisaar: naised vajavad kaitset ja kohe
October 28, 2009Kolmapäeval raputas Eestit uudis, et Maailma majandusfoorumi iga-aastase soolise võrdõiguslikkuse aruande kohaselt moodustab Eesti naiste palk üksnes 60 protsenti samasugust tööd tegevate Eesti meeste palgast. Eesti on vastava näitaja poolest 134 riigi seas 98. kohal.
Ilma pikema analüüsitagi on selge, et selline koht pingereas Eestile au ei tee, meie riigis ei kohelda naisi Euroopa arenenud riigile vastavalt, sooline võrdõiguslikkus on Eestis vaid teoreetiline kontseptsioon, naiste positsioon halveneb iga kuuga ja Ansipi valitsus ei oska, suuda ega taha probleemi lahendamiseks midagi ette võtta.
Kus on Ansipi süda?
Eesti tänane majandusseis on kõigile ja üheselt tõestanud, et peaminister Andrus Ansipil puuduvad teadmised ja oskused Eesti riigi edukaks juhtimiseks Naiste diskrimineeritud positsioon Eesti ühiskonnas viitab aga ka tema südamepuudusele.
Just äsja möödunud kohalike omavalitsuste valimistel kleepis Reformierakond kogu Eesti täis punaste südametega pabereid kinnitamaks armastust kõige vastu, mis valijatelt häälte väljameelitamiseks oluline võis tunduda. Naiste degradeeruv positsioon Eesti ühiskonnas aga tõestab, et valitsuse juhtparteil meie õrnema soo vastu küll mingit armastust ei jagu. Inimesed püüavad ikka rõhutada ja reklaamida neid omadusi, millest neil sisemuses vajakajäämine on – eks siit ka põhjus miks oravaparteilased armastusest rääkisid. Omadus, millest Reformierakond aga kindlasti puudust ei tunne, on silmakirjalikkus.
Sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik on hiljuti Postimees On-line vahendusel märkinud, et naiste ja meeste suures palgalõhes on süüdi eelkõige naiste töö madalam väärtustamine võrreldes meeste ametitega. Ta lisab, et mahukas palgaerinevuste põhjuseid analüüsiv uuring valmib sotsiaalministeeriumis juba järgmisel aastal. Ühesõnaga süüdi on keegi kusagil, kes väärtustab midagi valesti ja sotsiaalministeerium püüab oma rolli täita selle väljaselgitamisega.
Tegelikult on meie naiste tänane sotsiaalmajanduslik olukord selline, et meil ei ole aega oodata järgmise aasta uuringut, siis selle põhjal pikaldaselt venivaid uniseid arutelusid ja õigustusi ning võib olla siis ka kunagi aastate pärast naistele mingeid lahendusi. Küsimus selles, et kui mingite lahendusteni Eesti riigis sellise uimase tempo ja venimisega ka jõutakse, kas selle aja peale on Eestis enam lahenduste vajajaid. Abivajajad võivad selle aja peale olla emigreerunud välismaale, hädas perekonnad võivad olla lagunenud ning ühiskonna sotsiaalmajanduslik ülesehitus võib olla muutunud sellisel määral, et pikaleveninud valmimisega lahendused on lootusetult vananenud ja juba enne juurutamist aegunud.
Milleks meile soolise võrdõiguslikkuse volinik?
Naiste kaastunnet esilekutsuvat rolli Eesti ühiskonnas vaadates tekib küll küsimus, et milleks on Eesti riigil olemas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ja millega ta senimaani on tegelenud . On ju voliniku ülesandeks võtta tarvitusele meetmeid võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks. Meie tänases Eestis võrdõiguslikkus mitte ei edene vaid hoopis taandareneb.
Ka meie tänane ning sugugi mitte lõpusirgele jõudev majanduslangus muudab naiste olukorda raskemaks ja nende kaitsmise vajaduse üha päevakohasemaks. Eestit on tabanud deflatsiooniline palkade alanemine. Vähenevate palkade tingimustes aga on oodata ebavõrdsuse täiendavat suurenemist ja süvenemist. Majanduslikult rasked ajad mõjuvad alati sotsiaalsele terviklikkusele destabiliseerivalt ning tekitavad suure ühiskonna osa vaesumist. Hammasrataste vahele jäävad eelkõige nõrgemad, ehk siis Eestis vaieldamatult naised.
Ükskõik, kuidas see meie unistusi ja kujutelma endast ka ei mõrandaks, kuid tänases Eestis kaotavad töö paljud kõrgelt tasustatud ja lugupeetud ametites olnud inimesed ning asemele leiavad nad endale, kasvõi ajutiselt, lihttöö. Me küll ootame struktuurimuutust ja kõrget lisandväärtust loovate ettevõtete teket, kuid tegelikkuses on meie ühiskond jaotumas ümber madalat tulu tootvatele lihtsamatele töökohtadele. Loodetavasti on see ajutine ja majanduslangusest tingitud protsess, kuid see on tänane reaalsus. Inimesed tavaliselt eelistavad teha mingitki tööd, kui niisama olles pankrotti minna ja oma igasugust tööharjumust kaotada.
Lihttöödega on aga see probleem, et selles segmendis on ebavõrdsus olnud alati suurem ja on jätkuvalt süveneva iseloomuga. Seega meie paljude töökaotajate suundumine lihttööle lähedasematesse ametitesse suurendab kindlasti ebavõrdsust ühiskonnas.
Kaugele nii saab?
Kaugele me nii saame, et sotsiaalministeerium tegeleb katastroofilise ulatuse võtnud soolise ebavõrdsuse küsimustega vaid teoreetiliselt, võrdõiguslikkuse voliniku tegemistest ei ole midagi teada ja valitsuse jaoks ei kuulu võrdõiguslikkuse teema üldse mingisuguste prioriteetide hulka. Vastutustunnet omavad Eesti poliitilised jõud ei saa süvenevat probleemi kõrvalt vaadata ja oodata aega, kui Eesti soolise võrdõiguslikkuse parameetrite järgi maailma katastroofirekordeid püstitama hakkab. Meile aitab sellest, et Ansipi juhtimisel oleme paljude majandusparameetrite osas jõudnud nii Euroopas kui ka laiemas maailmas sabassörkijate rolli. Naiste kaitseks tuleb välja astuda enne, kui neist ilma jääme.
Maailmapanga poolt avaldatud andmete kohaselt jõuab naiste ostujõud maailmas 2014. aastaks 18 triljoni dollarini. Naised aga viivad tarbimisse ka oma abikaasade ja lähedaste raha. Seetõttu on Maailmapank arvanud, et naiste tarbijakulutuste summa on selleks ajaks nende ostujõust 10 triljoni dollari võrra suurem ja küünib isegi 28 triljoni dollarini. Targad ja edumeelsed riigid naiste kasvava rolliga ka arvestavad ja seda igal viisil soodustavad.
Maailm näeb naistes päästjat ja edasiviijat. Looduse poolt on see nii või teisiti sellisel viisil seatud ja iga päevaga suureneb ka naiste tähtsus majandusküsimustes. Nii inimlikkuse seisukohast kui ka majanduslikest ja sotsiaalsetest kaalutlustest lähtuvalt on aga väga raske mõista, miks Eesti parempoolne valitsus naises vaenlast näeb. Loomulikult nad seda sõnades ei väljenda, kuid nende teod räägivad ise enda eest. Silmakirjalikkusest ei tule puudu ei Reformierakonnal ega ka IRL-il.
Arvestades olukorra teravust on oluline koostööks koonduda kõigil vastutustunnet ja tulevikuvisiooni omavatel poliitilistel jõududel ja välja töötada konkreetne abi- või kriisipakett naiste olukorra parandamiseks Eestis. Naised väärivad ja vajavad tuge ning Eesti riik peab seda suutma pakkuda.
Oluline on ka muidugi see, et ükskõik kui palju arukaid jõude meil Eestis naiste kaitsele ka ei õnnestu koondada, ei saa täna energiat kulutada vastuvoolu ujumiseks. Tänase riigitüüri juures viljeldav naistevaenulikkus peab lõppema ja see saab otsa vaid valitsuse vahetudes. Seega kõik, kes vähegi naistest hoolivad, peaksid pooldama peaministri lahkumist ja seda avalikult ka välja ütlema.
Lugesin hiljuti „Sirbist“ Kaarel Tarandi (!) kirjutist sellest, kuidas kultuuriminister Laine Jänes kuldavat üle Vene teatri, jättes Eesti teatrid vaesusesse. Kindlasti vajab ka Vene teater toetust ja mina esimest osa Tarandi väitest kultuuriministrile ette ei heida. Iseasi, kui lahked rahaeraldised tehti vahetult enne kohalikke valimisi, kui Laine Jänes kandideeris suures osas vene elanikkonnaga asustatud valimisringkonnas. Niisuguseid asju heidetakse tavaliselt Keskerakonnale ette. Kleebitakse veel silt külge, et nõnda raisataksegi linna raha propagandakampaania eesmärkidel. Lõin käega, aga siis tuli mulle meelde, et ka Tallinna linnateatrile määratud toetust on kultuuriministeerium sel aastal kärpinud. Minu mäletamist mööda rohkem kui ühel korral. Küllap oli see siis meie Linnateatri „vabatahtlik panus“ Reformierakonna valimiskampaaniasse.
