Edgar Savisaar: Rahvarinde valitsus on Eesti riigi suur saladus
February 28, 2010Paar nädalat tagasi saatsin Riigikogu esimehele Ene Ergmale kirja, kus palusin temalt võimalust korraldada 4. aprillil Riigikogu saalis üks konverents. Nimelt möödub sellel päeval 20 aastat minu valitsuse moodustamisest. See valitsus pandi paika Toompeal Riigikogu saalis ning seal pidasime oma tähtsamad lahingud ja võitlused.
Meenutan, et toonane parlament erines tänasest üsna oluliselt – nii heas kui halvas mõttes.
- Tegemist oli esimese parlamendikoosseisuga peale Teist Maailmasõda, mis valiti vabadel valimistel.
- Tegemist oli murrangulise ajaga, mil väga paljud silmapaistvad teaduse- ja kultuuriinimesed jätsid oma igapäevased tööd ja tegemised ja tulid appi iseseisvusliikumisele, mille nimetuseks oli Eestimaa Rahvarinne. Toonases parlamendis andis tooni Eesti tipp-intelligents. Ainsad nn parteibroilerid olid ehk Kommunistliku Partei ridades.
- Parlamendis toimunud aruteludel ja vaidlustel oli seetõttu hoopis teine tähendus, kui täna – igal lausutud sõnal oli hoopis teine kaal. Kahju, et see kaal on kergenenud!
Toona tehti ajalugu ning mingitest kuluhüvitistest või muust säärasest ei mõelnud küll vist keegi.
Teisalt oli toonane parlament mõistagi märksa keerulisema koosseisuga.
Tänaseks on paljud parlamentaarsed traditsioonid paika loksunud. Kuigi ka viimasel ajal on tulnud ette, et poliitikud jätavad erakonna, kelle nimekirjas nad Riigikokku pääsesid. Jätavad ka fraktsiooni, kus lubasid tööd teha. Kuid parlamendisaadiku heast palgast ja muudest privileegidest muidugi ei loobu.
Eks see poliitiline kultuuritus tuleb veel välja juurida!
Toona peale Rahvarindele võidukalt lõppenud valimisi alustanud parlamendis aga oli fraktsioon kui selline üsna hajus mõte. Algul osalesid saadikud korraga isegi mitme fraktsiooni töös, tekitades parajalt segadust. Sama kehtis komisjonide töös osalemise kohta. Päris täpselt ei mõistetud, mis on seadusandliku ja mis täidesaatva võimu ülesanded.
Kõige olulisem vahe aga seisnes selles, et toonase parlamendi koossseisu kuulusid veel otseselt Eesti Vabariigi vastaselt meelestatud jõud.
Iseseisvuse pooldajad ja vastased
Enne iseseisvumist püüdsid nad seda kõigi vahenditega takistada – sealhulgas jõumeetoditega – nemad võitlesid N Liidu püsimajäämise poolt.
Kujutate ette, tänased noored, kuidas veel enne iseseisvusotsust küttis meeletuid kirgi kui Lenini bareljeef Toompea saalis kaeti sinimustvalge lipuga!
Seda Leninit vabastama tormasidki hiljem meie põhivastased – liidumeelne Interrinne, mille agressiivsed aktivistid püüdsid rebida Toompea katuselt Eesti rahvuslipu ja asendada selle punalipuga. Murti läbi lossi raudväravate. Olukord oli kriitiline.
See vägivaldne mäss aga näitas seda, kui tähtis oli seadusandlik võim toona – just parlamendihoone taheti võtta või vähemalt halvata esmajärjekorras! Samas hoones tegutses toona muide ka peaminister ning välisministeerium.
Mitte ainult ühes majas asumise tõttu, vaid ka demokraatlike ideaalide vaimus tulnud uus valitsus, tegi parlamendi liikmetega palju sisulisemat koostööd. Ministrite, sealhulgas peaministri esinemised parlamendi ees ei kujutanud endast vaid pelka formaalsust, nagu täna.
Parlamendiliikmetele polnud veel selgeks tehtud, et nende asi on suu kinni hoida ja õiget nuppu vajutada. Ja kuidas sellistele meestele nagu kunstnik Enn Põldroos, kirjanik Heinz Valk jpt saanukski sellist kummitempli rolli peale suruda! Nad oleks selle templi sundijale otsaette löönud!
Raske tee iseseisva Eestini
Kõige olulisemaks teetähiseks selle valitsuse töös oli Eesti Vabariigi iseseisvusotsus, mis võeti vastu 20. augustil just tänase Riigikogu saalis.
Kuna tegu oli valitsusega, kelle tegevuse tulemusena Eesti taastas oma iseseisvuse, siis arvasin, et seda pole palju, kui küsime valitsuse 20 aastapäevale pühendatud konverentsi läbi viimiseks Riigikogu saali.
Ma ei kahelnud, et see meile ka antakse, seda enam, et meie eest kostis ka Riigikogu aseesimees Jüri Ratas. 20 aastat on ikkagi ümmargune tähtpäev ja seetõttu mulle tundus, et minu palve on igati põhjendatud.
Paraku ütles Ene Ergma “ei”. Abi ei olnud isegi Jüri Ratase toetusest, Ergma saatis mulle kirja, milles selgitas, et Riigikogu istungisaalis on lubatud teha vaid parlamentaarseid üritusi.
Ma ei saa küll aru, kuidas saab ühe Eesti valitsuse tegevust parlamentaarses riigis pidada ebaparlamentaarseks nähtuseks, aga eks ajad muutuvad ja võibolla on praegusel valitsusel tõesti Riigikoguga vähe pistmist. Aga ega siis sellega pea leppima!
Väga huvitav, et meie konverentsi ei saa pidada parlamentaarseks ürituseks, kuigi palusime seda juhatama mitte kellegi muu, kui parlamendi esinaise ja osavõtjateks need inimesed, kes 20 aastat tagasi olid ministrid või parlamendi liikmed ja hääletasid Eesti iseseisvumise poolt!
Neile öeldi siis nüüd: “Ei, Teil pole tänase parlamendiga enam midagi pistmist, me ei luba Teid enam parlamendisaaligi.”
Võib öelda, et tänu nendele vapratele inimestele, kes 20 aastat tagasi söandasid võtta enda kanda riski, nüüd Ene Ergma oma juhataja toolil istub ja juhatab sealt parlamendi istungeid.
Pealegi tuli mulle meelde veel mitmeid üritusi, mida parlamendi saalis on peetud – muu hulgas isegi Eesti nn Laste parlamendi istungid. Sellele traditsioonile on samuti pandud alus minu valitsuse ajal ja see kestab tänini.
Kelle ülesanne see on?
Mõned ütleksid, et tegelikult peaks Ergma või Ilves ise hoolitsema selle eest, et Eesti iseseisvuse taastanud valitsuse moodustamise 20 aastapäev saaks riiklikul tasemel vääriliselt tähistatud.
Ansipist ma ei räägigi. Tema oli sel ajal veel Eestimaa Kommunistliku partei tähtis tegelane ja sõdis selle partei eest, keda me 1990 aasta parlamendivalimistel olime võitnud.
Mõni ütleks, et toonase valitsuse ministrid ei peaks üldse käima Toompeal käsi pikas palumas saali konverentsi läbi viimiseks, vaid tänase Eesti juhid ning loomulikult ka Eesti Rahvusringhääling ning Margus Allikmaa võiksid selliseid asju meeles pidada.
Kuid mina nii naiivne küll ei ole. Arvata, et see kamp, kes täna Toompeal võimul on, meenutaks hea sõnaga oma eelkäijaid… Seda meie silmad ei näe. Alles hiljuti proovis Reformierakond ja Andrus Ansip meid veenda, et ka IME-programm oli nende väljamõeldis.
Kallas oli selle asja juures küll ja tema nimi on sellega õigusega Eesti ajalukku kirjutatud. Kui ma omal ajal IME projektiga Tartusse sõitsin, et see Edasis trükki anda, siis õnneks ei teadnud Ansip ja tema Tartu komparteilased sellest asjast midagi. Aga ma kujutan ette, millist nördimust toonastel aktiivi koosolekutel nii minu kui Kallase kui kõigi teiste IME autorite üle avaldati.
Nüüd aga kirjutab Ansip IME oma nimele. Nojah, ainsad riigimehed, kelle tegusid tema tunnustada julgeb on surnud riigimehed, kes talle enam valimistel konkurentsi osutada ei saa.
Kurb on seda tõdeda, aga nii ju paistab!
Huvitav miks nad arvavad, et nendesse kunagi tulevikus paremini hakatakse suhtuma, kui nemad meisse? Muidugi, kui Keit Pentus saab kunagi Reformierakonna eesotsas peaministriks, siis ilmselt pole tal suurt probleemi vene häälte nimel näiteks pronkssõduri ära viimise eest venelastelt vabandust paluda ja Ansipi 2007 aasta poliitika hukka mõista. Miks mitte? Nemad Roosimannusega olid ju puu otsas, kui pauk kais.
Ma tean, et Delfi kirjutab nüüd, et Savisaar on hirmus solvunud ja kibestunud ja siis tuleb mõni IRL-i või Reformierakonna noor jünger ja teeb avalduse, et Savisaar võiks juba üle saada oma “talongivalitsusest” vms.
Mina aga tean, et Eestis on veel piisavalt neid inimesi, kes mäletavad päris hästi, kes sõdis mille eest, mis oli tegelikult Rahvarinde roll Eesti ajaloos, kes iseseisvuse toonud valitsusse kuulusid ja muide – kes selle vastu sõdisid, muuhulgas mitmed Vaba Eesti liikumisse koondunud endised komparteilased ja tänased reformierakondlased, nö “reformikommunistid”.
Ma ei pahanda – ei Ergma ega Ansipiga. Uskuge mind, me tulime omal ajal toime N Liiduga, me saame ka oma tähtpäeva meeles peetud ja ära tähistatud.
Eks siis tunnustame ka praeguseid võimukandjaid sobiva sõnaga.
Pildid pärinevad www.google.ee-st
4. veebruari Eesti Ekspress mõjus mulle kui külm dušš. Lugesin sealt välja kuus kirjutist, milles Keskerakonda ja selle tegelasi süüdistati milles iganes, alates korruptsioonist ja käte väänamisest ning lõpetades Mart Laari kodurahu rikkumisega. Eriti sügava mulje jättis mulle Ekspressi kaeblemine selle üle kuidas paha keskerakondlik linnavalitsus kavatseb Ao tänavale püstitada kaks „kopsakat“ Mart Laari kodurahu rikkuvat büroo ja kortermaja. Võimsad pealkirjad kõnelesid ka sellest, kuidas „Keskerakonna peasekretär praeb aeglasel tulel“ (Tarmo Vahter), millised on „Kultuuripealinna pained“ (Andrei Hvostov), kuidas lastesõimes on vaid 8 kraadi sooja (Madis Jürgen) ning kuidas „Rahanäljas Tallinn suretab välja linna vanima pizzarestorani“. Seda viimast kirjutist kommenteeris Raepressis Kesklinna vanem Aini Härm, kelle sõnade kohaselt „ajaleht on asunud eraettevõttele lobi tegema“. Kommentaar läks kõigile Eesti lehtedele, aga pole vähemalt praeguse ajani kusagil avaldamist leidnud. Võib-olla näeme seda Eesti Ekspressis järgmisel neljapäeval, kui nädalalehe järjekordne number lugejate ette tuleb.