Edgar Savisaar: Ligi 40 000 noort on olnud sunnitud õpingutest loobuma. Miks?
March 29, 2010
Postimees kirjutas hiljuti noorte kõrg- ja kutsekoolidest välja langemisest. Sel teemal avaldas Postimees arvude ning statistikaga illustreeritud artikli kui ka ajalehe juhtkirja.
Põhjuseid, miks ma sellel Postimehe numbril peatun, on kaks.
Esiteks, tõesti on tegemist olulise küsimusega Eesti ühiskonnas ning mul on tegelikult hea meel, et Postimees selle küsimuse tõstatas.
Kuid teiseks on Postimees minu hinnangul sellele probleemile lähenenud pisut liiga suure hurraaga riigipoolseid seletusi uskuma jäädes.
Mida Postimees kirjutab?
Postimehe fookuses on statistika, mille kohaselt on majandusbuumi aastatel oma kutseharidustee katkestanud 32 000 noort, mis nii nagu Postimees kirjutab, on tõesti “šokeeriv”. Kõrgkoolides katkestas aastatel 2003-2009 õpingud kuus kuni seitse tuhat tudengit. Seegi pole hea number.
Tegemist on noortega, kel hariduse omandamine on olnud niiöelda käeulatuses.
Sellele probleemile tuleks süvitsi läheneda. Kahjuks kiirustab Postimees nende noorte külge erinevaid silte kleepima.
Artiklit ilmestavate graafikute juurde kirjutatakse: “Majandustõusu ajal katkestati haridustee kergekäeliselt”. “Kuna majandusbuumi ajal oli töökätest pidev puudus, jätsid paljud tudengid ja kutsekoolide õpilased kooli pooleli, eelistades kiiresti raha teenida.”
Juhtkirjas aga minnakse veelgi isiklikumaks ning eriti kutseõppijate aadressil: “Kas sealt tulidki inimesed, kes vaid mõne aastaga kahekordistasid ehitajate hulka?”
Ühesõnaga on suhtumine selline, et lollid noored, kes tahtsid kiirelt pappi teenida jätsid õpingud ja hakkasid hoopis ehitajateks ning nüüd on nad muidugi töötud ja selles ise süüdi.
Kas see on õige?
Postimees on küsinud arvamust Haridus- ja Teadusministeeriumist, Tallinna ja Tartu Ülikoolidest. Ma olen kindel, et kui oleks nähtud vaeva ja otsitud tudengeid, kes on oma haridustee katkestanud, siis oleks artikkel välja tulnud vähem must-valge.
Mina ei usu, et kõik need ligi 40 000 noort oma õpingud katkestas “kergekäeliselt”, selleks, et “kiiresti raha teenida”. Ma usun, et nende seas on enamuses hoopis noored, kes olid suuresti sunnitud oma haridustee katkestama ja vähemuses noored, kellest räägib Postimees. Ma ei usu, et keegi tegelikult katkestaks juba kord alustatud õpinguid kergekäeliselt. Aga kui muud üle ei jää, siis tuleb see raske otsus langetada.
Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud ütleb samas artiklis: “Kuni viimase ajani on tööturul olnud pigem suur puudus headest inimestest ning seetõttu siirdusid juba ülikooli ajal tööle väga paljud üliõpilased, eelkõige need, kes on pidanud ise oma õpinguid finantseerima.”
Näete, asi on rahas.
Milles siis asi?
Väidan, et valdavale enamusele Eesti noortele ning nende peredele, ei ole täna tegelikult kõrghariduse omandamine taskukohane. Kahjuks ka suurele osale neist, kel oleks selleks võimed ja eeldused ning ka tahe õppida. Riigi majandusele on see korvamatu kahju!
Õppimise kõrvalt töötamine pole mitte vaba valik, vaid lihtsalt paratamatus, sest millestki peab ka elama. Kahjuks ei piisa tudengile vaid õhust ja armastusest. See pole normaalne olukord.
Millest artiklis ega ka juhtkirjas ei räägita, on see, et pika aja jooksul on Eesti elu, sealjuures ka hariduselu suunanud parempoolne mõtteviis ja selle tulemusel on pidevalt vähenenud tasuta kõrghariduse omandamise võimalused.
Reformierakonna poliitikute suhtumine on olnud enam-vähem selline, et “kel raha pole, sel pole haridust vajagi”. Kes on vaesena sündinud, see on enam-vähem geneetiliselt lollakas. Sellised ehitagu, pesku põrandaid, parandagu autosid…
Kui on räägitud õppurite toetamisest, on reformikad viidanud õppelaenu võtmise võimalusele. Eriti küüniline! Täna alustabki suur osa meie haritud noortest oma eluteed küllalt suure võlakoormaga, mida tuleb asuda tagasi maksma.
Sealjuures on levitatud ja propageeritud seisukohta, et kuna õppelaenu intressid pole kõrged, on loll see, kes laenu ei võta. Väga ohtlik mäng.
Pooleli jätta tahavad vähesed
Usun, et Postimehe käsitlus on tõest kaugel. Esiteks, ma arvan, et kooli pooleli jätta on tahtnud vähesed. Arvan, et enamik neist on olnud sunnitud seda tegema. Muuhulgas ka sellesama majandusbuumi pärast, mis teatavasti muutis ka Eesti elu märkimisväärselt kallimaks.
Kiirelt kasvavate hindadega, kuludega igapäevasele toimetulekule, eluasemele, oli ja on paljudel noortel ning nende peredel raske sammu pidada. Sellest ei saa aru ainult see väike eliit, kelle palgad vaid tõusid.
See on suur müüt, et majandusbuum tegi kõiki eestimaalasi ühtviisi rikkamaks. Seda saavad uskuda vaid need inimesed, kes ei vaata makronumbritest ja majanduskasvu näitajatest kaugemale, uskudes, et see kasv väljendub ühtviisi ka kõigi inimeste heaolus. Muidugi mitte!
Väga paljude, eriti maapiirkondades, väikelinnades, elavate noorte ning perede jaoks oli kogu see majandusbuum, millest pealinnas, ajalehtedes ning Reformierakonna valimisreklaamides nii palju räägiti, pigem mingi müüt või legend, mida jutustati, aga mida keegi oma käega katsunud ei olnud.
Tõde on see, et Eesti riik on pannud noored jooksma surnud ringis. Kui tahad õppida, pead selleks raha teenima, mille tulemusel aga pole võimalik õppida…
Mida tuleks teha?
Esiteks, praegu on väga moodne rääkida töötute ümberõppest ja see on mõistagi oluline teema, kuid kas me ei peaks võrdselt palju tähelepanu pöörama sellele hiilivale tasulisele kõrgharidusele üleminekule, mille peatamiseks ja tagasi pööramiseks need Postimehe poolt avalikustatud numbrid on vist küll kõige paremaks argumendiks.
Ja teiseks, mis te arvate, kas majanduskriis on teinud õppivate tudengite elu lihtsamaks või raskemaks?
Kui Postimehe kontseptsiooni puhta kullana võtta, siis peaks ju nüüd kõik hästi olema.
Ansipi tekitatud kõrge tööpuudus tähendab, et pole enam mingit tööturupoolset tõmmet, mis noored koolipingist töölaua taha eksitaks? Ehitusturul ehitavad veel vaid Reformierakonna suurtoetajad – järelikult peaks ka kutsekoolidest välja langemine ning “ehitajana kiirelt rikastumine” olema juba pidurdunud ja probleem sellega päevakorrast maas.
Siis ei peaks me midagi tegema, ja Eesti haridusele tuleks majanduslangus vaid kasuks. Mida pikem, seda parem, mida sügavam, seda etem?
Ilmselt saab iga terve mõistusega inimene aru, et nii see ei ole.
Pilt pärineb aadressilt: http://uuseesti.ee/wp-content/uploads/2009/06/tartuylikool.jpg
Tegemist on Riigikohtu üldkogu praktikas kõige mahukama otsusega. Riigikohus on esmakordselt nii põhjalikult analüüsinud kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi seonduvalt kohalike omavalitsuste rahastamisega. Omavalitsuste rahastamise õigusliku reguleerimata jätmisele anti hävitav hinnang. Riigikohus tuvastas, et riik on jätnud põhiseadusevastaselt reguleerimata riiklikud ja kohaliku omavalitsuse kohustused; riik on põhiseadusevastaselt jätnud õigusaktidega sätestamata kohalike omavalitsuste rahastamise korralduse. Seetõttu ei olnud kohtul võimalik anda hinnangut, kas tulumaksumäära alandamine on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Kohtuvõim võttis seisukoha, et seadusandja peab kehtestama omavalitsuste rahastamiseks ja põhiseaduslike tagatiste järgmiseks asjakohase regulatsiooni. 
Muidugi panin ma tähele, et viimastel päevadel enne kontserti rääkis Rahvusringhääling Lennast ja tema laulust söögi alla ja söögi peale. Igasugused eksperdid andsid sellele hinnanguid lausa ülivõrdes, ja andsid märku, et ainult Lenna toetuseks antud hääl on õige hääl. 
Seoses selle lauluvõistlusega veel: mulle meeldis kõige enam Koit Toome ja Birgit Õigemeele ballaad. Paraku ma nende poolt hääletada ei saanud, sest nagu selgus, asjatundlik žürii neid esimese kümne hulka ei lubanud. Millegipärast mulle tundub, et kui ka Koit ja Birgit oleksid saanud võistelda Nokia kontserdilaval laupäeva õhtul, oleks lihtne vaataja hoopis neid esikohale hääletanud. 