Edgar Savisaare Blogi

Sel nädalavahetusel Postimehele antud intervjuus (http://www.postimees.ee/?id=253829) mainisid teatri NO99 esindajad ning projekti “Ühtne Eesti” eestvedajad Ojasoo ja Semper, et neile on tulnud karm kõne kultuuriministeeriumist.

Lugesin meedia reageeringuid kohtuotsusele endise Pärnu linnapea Mart Viisitamme asjus. Suurem osa meediast lõi trummi „Hurraa! Keskerakondlane Viisitamm on süüdi mõistetud!“. Isegi Viisitamm ise läks selle tõlgendusega mingil määral kaasa lubades kohtuotsuse edasi kaevata.

Mina tema asemel küll ei hakkaks edasikaebust esitama, sest põhimõtteliselt ju mõisteti Viisitamm õigeks. Prokurör oli eeluurimisel teatanud, et ta on korruptant ja kogu Eesti meedia kordas seda sõnakuulelikult järele – nüüd selgus, et polnud mingit korruptsiooni. Prokurör oli ka teatanud, et Viisitamm võttis altkäemaksu ja nõudis selle eest karmi karistust – nüüd selgus kohtuotsusest, et Viisitamm pole võtnud altkäemaksu. Jäi küll süüdistus riigihanke tingimuste väljapihkamisest, aga see ei ole ometigi riigisaladus. Kui Viisitamm lobiseski välja hanke tingimused, siis justiitsminister Lang teeb samasuguseid asju riigisaladustega vaata et iga päev. Ja ükski prokurör ei pahanda temaga selle üle.

Täna on minu blogil jälle külaline – Tallinna linnapea majandusnõunik Marek Jürgenson. Ta on töötanud õige pikalt Kesklinna vanemana, praegu tegutseb minu majandusnõunikuna ja mai lõpus asub tööle ettevõtlusameti juhataja kohusetäitjana. Viimasel ajal on ta tegelenud Eesti Energia börsilemineku probleemidega. Püüdnud korduvalt ka Eesti meedias sõna võtta sellel teemal, aga üldiselt on tema artikleid aina tagasi lükatud. Linnameedias – Pealinnas - küll ilmus temalt lugu, aga sedagi pärast korduvaid tõrjumisi üleriigilise ajakirjanduse poolt. Justkui ei tahetagi teada, et ka Marek Jürgensonil on oma arvamus, mis Juhan Partsiga sugugi ei pruugi kokku langeda. Pealegi, kvalifitseeritud arvamus. Ega see õige ei ole kui Eesti Energia müüjaid selgelt promotakse, aga vastaspoolel ei lasta suudki lahti teha. Sellepärast pakkusingi Marekile oma blogi, millel on ka ju üsna palju lugejaid.

Niisiis Marek Jürgensoni kirjutis:

Monoloog Eesti Energia börsileviimise kiituseks
Üks ingellikult puhas ja uskumatult terane mõte on sündinud valitsuskoalitsiooni tusastest aegadest muserdatud peades – uppujat veskikivina põhja vedava Eesti Energia (edaspidi EE) kaelamäärimine rahakatele investoritele, kes lõputus omakasupüüdmatuses ei aimagi, kui väärtusetu ja mõttetu on põlevkivituhka tootev värkstuba, mille väärtpabereid Ansipi valitsuse nupumehed sooviks neile maha parseldada. Vähemalt on jäänud selline pilt ajakirjanduses EE erastamist käsitlevaid kirjatöid lugedes. Kiidetakse börsilemineku vajalikkust ja laidetakse ettevõtte tulevikuväljavaateid ning jätkusuutlikkust riigiettevõttena.
Miks EE börsileviimisega nii kiire on? Vastust ei tule otsida mitte majandusteooriast, vaid psühholoogilistest anomaaliatest, mis mõjutavad inimmõtte varjatud allhoovusi. Siin rakendub nn rehapeale astumise efekt. Kui patsient esimest korda varrega vastu pead saab, kinnitab ta endale, et ei astu enam kunagi reha peale. Teist korda ootamatut vopsu kogedes tekib valusõltuvus ning kolmandal korral juba tormatakse reha juurde. NRG skandaalne erastamisplaan, Eesti Raudtee kastreerimine läbi itaalia/inglise huvipuntra ning lõpuks EE börsileviimine rahvaaktsiatena London City lordmeeri Sir John Stuttardi heakskiidul, on Eesti liberaalset valitsust vaevava pikaajalise haiguse anamnees.

Majandusminister Juhan Parts avaldas mõni aeg tagasi arvamust: „Meie naiivne usk on, et tuleb Eesti Energia börsile viimise üle mõistlik debatt, ma loodan, et hüsteeria, valetamine ja klassiviha õhutamine ei ületa ajalehtede uudiskünnist.“ Ministri hüsteeriahirmust sündinud naiivsust on Eesti meediaväljaanded võtnud niivõrd tõsiselt, et pikema aja jooksul pole ükski neist vaevunud avaldama minu vastavasisulisi analüüse, kus on kirjas ka Keskerakonna seisukohad ning põhjendused, miks EE peaks jätkama 100% riigiettevõttena. Nii on diskussioonist märkamatult saanud monoloog ning selleks, et meedia peavoolule meeldida, pealkirjastasin ka oma nupukese leivaisadele truudele toimetajatele vastuvõetavalt.

Võib-olla oleks erapooletu demokraatlik tsensuur, mida Andrus Ansipi veteranvalitsuse näpunäidete kohaselt üha tulemuslikumalt rakendatakse, mõistetav, kui peaks paika börsileviimise vastaste jäärapäisusest vaevatud majandusministri väide, et ainus kõhkleja on Keskerakond. Opositsiooni arvamuse tähelepanuta jätmine kuulub meil juba pikemat aega hea poliitilise tava hulka. Ent millegipärast vaikitakse maha ka akadeemiliste liidrite mure, et jääme peale elektrijaamade mahaparseldamist püksata Euroopa tõmbetuultesse. Eesti Teaduste Akadeemia teatas, et ei kiida heaks EE börsile viimist. Selle vastu olid nii akadeemia juhatus kui energeetikanõukogu. Akadeemikud tõmbasid paralleele ka NRG ümber toimunuga.
Sellise autoriteetse arvamuse valguses on isegi riigitruul ajakirjandusel raske kõigil EE mahasahkerdamise vastastel suud kinni toppida. 19. aprilli Eesti Päevalehe usutluses annab lugupeetud akadeemik Endel Lippmaa selge suunise – riik peab ise Eesti Energiasse raha panema. Loodan, et majandusminister ei süüdista akadeemikut valetamises või klassiviha õhutamises, vaid võtab seekord kuulda mõistuse häält ning loobub juhatamast mai alguses EE börsileviimist arutavat valitsust järjekordse reha otsa.
Loe pikemat analüüsi selle kohta eile ilmunud Pealinnast: http://www.pealinn.ee/index.php?pid=104&lang=5&nid=7469  

Pühapäev, 18. aprill 2010, Läti-Eesti piir, kell 03.54

Ärkasin üles sellepeale, et Deniss norskas kõva häälega. Siis panin tähele, et meie masin on juba tükk aega seisnud. Küsisin, mis on lahti? Mulle vastati, et oleme jõudnud Läti-Eesti piirile ja siin kontrollitakse isikut tõendavaid dokumente. Nii me siin seisamegi. Ja juba pikka aega näen ma ainult meie ees seisva bussi tagaotsa. Tundub, et piirivalvureid palju ei ole ja nemadki on vist vilumuse kaotanud ning kohmitsevad niisama ringi. Nägidki mu silmad ära viimase piirijärjekorra Euroopa Liidus. Nagu ikka, Saksa usinuse ja Eesti mõttetusega. Sest kui õhuruum Euroopa Liidus on Islandi tahmapilve pärast suletud, siis vaevalt siia need Nato ülemusedki tulevad.

Kui nii edasi läheb, siis kestab see järjekord siin piiril sama kaua aega, kui võttis aega kogu ülejäänud ELi läbimine. Vähemalt me peame selleks valmis olema, sest piiriametnikud teevad oma tööd täie tõsidusega. Meie ees olevast bussist kamandati rahvas välja ja nüüd vaadatakse inimesed ükshaaval üle. Mul tuli pähe mõte, et kui siin kusagil peaks tõesti leiduma ka mõni Osama esindaja, siis on ta juba vähemalt kolm kuud tagasi kohale saadetud, kui keegi mingitest piiritõketest veel ei unistanudki. Ja veel teine mõte: nägin mõni päev tagasi kogu Kapo juhtkonda üle ookeani USA poole lendamas. Kuidas nemad küll nüüd enne Nato kõrgeid külalisi tagasi jõuavad? Kui Euroopa õhuruum täiesti kinni jääb? Ja üldse, kes juhib praegu meie kaitsepolitseid, kui kõik ülemused tõesti ära on?

Deniss norskab jätkuvalt, aga ma ei hakka teda ka üles ajama, las seda teevad piiriametnikud.

Toomas ütles uniselt: „Edgar, lähme ära koju.“ „Läheks muidugi, kui lastaks“, ütlesin mina. Järjekord on vahepeal ühe bussi jagu edasi nihkunud. Ei julge isegi seda blogi enne piiri üles riputada, sest kes teab, mis ees ootab. Pole oma passigi ammu kontrollida lasknud. Pealegi kingiti meile kõigile Genti linna poolt imeilusad orhideed, kas neid ikka tohib üle piiri viia? Võtab aega, mis võtab, aga ükskord ometi saame seda teada.

Mõtlesin vahepeal, et võib-olla peaks ka Tallinna piiril kehtestama niisuguse  kontrolli. Eriti Tartu mnt poolses otsas. Kõik need üritused, mille turvalisust nõnda tagatakse, toimuvad ju ikkagi Tallinna linnas. Keskajal oli ju põhiline kontroll mitte Tallinna Sadamas, vaid all-linna ja Toompea piiril Lühikese ja Pika jala väravas, enne kui soolalaadungid üles Toompeale lasti.

Järjekord pole ikka edasi liikunud. Küll Eesti Päevalehe ajakirjanikud saaksid siin oma keelt teritada. Aga neil ei ole ju Ansipi järjekordadega asja. Mina saan nüüd aru, mida tunnevad rekkajuhid Narvas Eesti-Vene piiril, kui nad seal päevi peavad mõttetult kulutama ja Eesti ametnikud ainult ükskõikselt õlgu kehitavad. Kuigi nad oleksid võinud koos oma Vene kolleegidega need asjad juba ammu ära klaarida. Mille eest nad siis õieti palka saavad?

Nüüd oleme ühe koha peal seisnud juba 38 minutit. Autojuhid käivad väljas närviliselt edasi-tagasi, piirivalvurid võtavad oma tööd aina süvenenumalt. Hea, et me siia hommikusel tipptunnil ei sattunud. Vedasime Toomasega kihla, kas ärkab enne Deniss või jõuavad meieni piirivalvurid.

Meie kõrval seisab üks Tallinki takso sildiga „Meie sõidame kogu aeg“. Praegu sobiks küll hoopis paremini teine silt „Meie seisame kogu aeg“.

Hakkasin mõtlema, kes on Eesti piirivalve ülem? Kas meil üldse on sellist ametikohta kui piirivalve viidi politsei koosseisu? Äkki Raivo Küüt? Tema jaoks oleks see siis küll esimene kord elus riigipiire kontrollida. Küsin selle esmaspäeval Pihlilt järele.
Varsti saab esimene tund täis. Ma muidugi tean, et piiril tuleb varuda kannatlikkust ja mitte pahandada neid mehi, kes teevad oma tõsist tööd.

Inimesed peavad ootama, aga veoautod lähevad läbi nagu lups ja lups. Huvitav miks arvatakse, et lõhkeainet veetakse just nimelt bussiga? Ja kõrval järjekorras seisavad süütud veoautojuhid? Ma olen kunagine siseminister ja peaksin justkui teadma niisuguseid asju, aga tuleb välja, et ei tea.

4.41 oleme jõudnud piirijärjekorras esimesele kohale. Kujutan juba ette kuidas Eesti piiripolitsei võtab meid kohe ette kogu oma karmusega. Mina ei ole oma blogi veel üles riputanud. Nad ei kujuta ette kui karm mina nende suhtes võin veel olla.

4.46 Saabus  üks armas blondi peaga proua, natuke minu Moonika moodi – kauges tulevikus. Küsis autojuhilt mingit volitust. Siis vaatas kõigi meie passid üle, ajas Denissi üles (Toomas võitis kihlveo!). Küsisime blondi poisipeaga proualt kas nad on kedagi kahtlast juba tabanud? Ega ta ei eitanud. Aga riigisaladust välja ka ei öelnud. Küllap see oli Sirõk, kelle järjekordsest tabamisest Eesti-Läti piiril meid tubli Eesti meedia ikka informeerib.

4.49 Nüüd on piiriprotseduurid läbitud. Kodu, kas võtad meid vastu? Võttis küll. Ületasime Euroopa Liidu viimase piiri ja tee Tallinna poole ongi avatud. Pidime jõudma Ülemistele reede öösel vastu laupäeva, jõuame aga laupäeva öösel vastu pühapäeva. Ei jäänudki palju hiljaks ja pool Euroopa Liidust sai seejuures läbi sõidetud. Põnev seiklus oli ja ma tänan kõiki, kes tegid selle kaasa koos minuga. Ilusat pühapäeva varahommikut ja sellega ma siis lõpetan.

Laupäev, 17. aprill 2010, Vilnius, kell 22.36.

Leedu on viies riik meie reisil. Jõudsime Vilniusesse, kus viimast korda vahetame hobuseid. Nüüd sõidame edasi Hansabussiga ja autojuht on eestlane Ivo, lausa kodune tunne tuli peale. Deniss Boroditš pani kohe tähele, et pimendamist on Vilniuses rohkem kui meil Tallinnas. Tänavad olid isegi kesklinnas pimedavõitu, kuigi on ju laupäeva õhtu. Mingit erilist ööelu ei paistnud olevat. Isegi moodne kõrghoone, kus asub linnavalitsus nägi välja pime ja sünge. Ma ei taha aga leedulastele midagi ette heita, tean, et neil on rahadega kitsas käes ja eks siis valgustuse arvelt püütakse kokku hoida. Nii nagu meiegi oleme seda teinud. Hoolimata opositsiooni pahandamisest. Lähikuudel aga läheb järjest valgemaks ja see võiks ikkagi linnarahvale head meelt teha.

Suur vahe oli teedel Poolas ja Leedus. Nagu üle piiri saime, läksid teed kitsamaks ja kurvilisemaks. Vahepeal kartsime lausa ära eksida, aga lõpuks jõudsime ikkagi Vilniuse teeotsa peale. Tee peal oli ka väike action, metsast hüppas auto ratta alla üks jänes. Buss viga ei saanud, jänese kohta aga öelda ei oska. Sel ajal oli ka juba pimedaks läinud. Igatahes ei olnud selle juhtumil mingit seost meie kalli kultuuriministriga. Minule täitsa meeldib, et tema nimi on Jänes ja sugugi mitte ainult huumori pärast.

Nüüd jätame ka Vilniuse selja taha, sõita on jäänud veel vähem kui 600 kilomeetrit. Olemegi peaaegu kodus. 31 tundi olen pidanud seda reisipäevikut. Rääkisime nendest aegadest kui olid veel postipoisid, postijaamad ja postitõllad. Nemad oleksid seda vahemaad läbinud kindlasti palju pikemat aega, aga liikluse suhtes vast isegi turvalisemalt.

Saime teada, et riigijuht Ansip on täna õhtupoolikul asunud pikale teekonnale Eestist Poola. Kes teab, äkki tuleb tema korteež meie väikesele bussile veel vastugi. Peame olema ettevaatlikud, et ei häiriks peaministrit. Pimedas võib igasuguseid pahandusi juhtuda ja seda ei tahaks ju kuidagi.

Vilniuses vaidlesime ka selle üle, kas saab Leedumaa pealinnas ööpäevaringselt alkoholi osta. Reformistid ju kinnitavad, et igal pool mujal üle Euroopa saab öösiti alkoholi osta, ainult Tallinnas ja hiljem ka üle Eesti on Keskerakonna kiusu pärast sellele piirangud kehtestatud. Reformistid siiski eksivad, ka Leedu Vabariigi pealinnas ei saa öösiti seda kaupa osta. Ma ei teagi, kas võtsid nemad meist eeskuju või on neil alati selline kord valitsenud.

Jätkub…
 

Laupäev 17.aprill 2010 umbes 350 km Vilniuseni, kell 16.45 (Kesk-Euroopa aja järgi)

Laupäev, 17.aprill 2010, Poznań - Varssavi kiirteel, kell 11.45 (Kesk-Euroopa aja järgi).