Neljapäeval, 8. aprillil vastasin inimeste küsimustele Kuku raadio Linnatunnis. Mõned nendest küsimustest väärivad ka laiemat käsitlust. Eeskätt oli jutt sellest, kas euro võib inimestele hinnatõusu kaasa tuua ja kui palju see riigile maksma läheb.
Selgituseks avaldasin arvamust, et euro toob rahvale kindlasti kaasa hinnatõusu. Kas see hinnatõus tuleb sellest, et tänu eurole integreerume tihedamalt kõrgema hinnatasemega Euroopa majandusruumi või sellest, et kaupmehed kasutavad võimalust pisut lisaraha saada, polegi nii tähtis. Ei ole usutav, et me kogeme hetkelist hinnašokki, kuid aasta-paari perspektiivis kujunevad meie eurohinnad kindlasti oluliselt kõrgemaks, kui krooniinflatsioon meie elukallidust ilma eurota tõstaks.
Kaks-kolm aastat ei ole aga sugugi nii pikk aeg, et majanduspoliitiliselt sellele täna juba mõtlema ei peaks. Täna oleks õige aeg astuda majanduspoliitilisi samme selleks, et hinnatõusu mõju piirata või sellest tekkivat ostujõu alanemist ühel või teisel viisil kompenseerida. Majanduspoliitiline ettevaatamine ei ole kahjuks aga Ansipi valitsuse tugev külg ja tulenevalt sellest praeguselt valitsuselt küll hinnatõusu ohjavaid otsuseid oodata ei ole. Kuna pole aga majanduspoliitikat, siis on hinnatõus kindel.
Kui ka kõik reaalmajanduslikud põhjused euro tulekuga kaasnevaks hinnatõusuks kõrvale jätta, siis euro toob meile inflatsiooni kasvõi seetõttu, et ühiskonnas on inflatsiooniootus juba sees. Enamik inimesi eeldab ja kardab, et euro toob hinnatõusu ja hakkavad selleks ette valmistama. Kuna kardetakse kulude kasvu, siis tõstetakse ka oma toodete ja teenuste hindu. Juba ainuüksi selline psühholoogiline hoiak loob eeldused tavapärasest kiirema inflatsiooni tekkeks.
Kui palju see kõik riigile maksma võiks minna, sõltub eelkõige sellest, kui vastutustundlik on riik inimeste ees ja kui palju teeb riik selleks, et hinnatõusu ohjata ja leevendada. Küsimus on selles, kas riik hakkab majanduspoliitiliselt inimeste eest seisma ja koormust jagama või mitte. Ansipi juhtimise all ajaks riik ilmselt väga odavalt läbi, seda muidugi viisil, et majanduskoormus lükatakse parempoolsele valitsusele omaselt inimeste – eelkõige lihtinimeste – kaela.
Kui tänase Ansipi valitsuse käekiri on suurusjärgus 150 000 töötut, siis eurojärgse Ansipi valitsuse käekiri oleks (eeldusel loomulikult, et Ansipi valitsus senikaua üldse püsib) 300 000 hinnatõusu tõttu tarbimisest välja lülitatud inimest. See ei ole üldse ebarealistlik, et praegused makromajanduslikud jõud koos täiendava euro hinnatõusuga suure osa ühiskonnast praktiliselt ostujõuetuks muudavad.
Kui euro toob kaasa hinnatõusu, siis kahtlemata suurenevad ka riigi kulutused – seda eelkõige inflatsiooni võrra. Kui riik asuks aga täitma oma rolli majanduspoliitika kujundajana ja inimeste eest seisjana, siis on see kahtlemata kulukam, kui niisama kõrvalt vaadata ja käituda põhimõttel, et igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Majanduspoliitikale kulutatud summad on samas jälle sellised väljaminekud, mis pikemas perspektiivis kuhjaga tagasi toovad – ega muidu arenenud riigid oma majanduste turgutamisele hiigelsummasid ei kuluta. Kui me võtaksime õppust teiste arenenud riikide kogemustest ja viiksime ellu tugeval riigil põhinevat majanduspoliitikat, siis saaksime euro suhteliselt valutult käibele ja väljuksime ka praegusest majanduskriisist. Ansipi käe all jätkame aga pankrotikursil.
Kuku raadios tunti ka huvi, kuidas ma suhtun teadlase Ivar Raigi üleskutsesse, et asuda võitlusesse euro vastu?
Avaldasin arvamust, et Ivar Raig on tubli, kui ta sellisel konkreetsel moel euroga seonduvatele probleemidele tähelepanu juhib. Ansipi valitsemisperioodi üks suur viga ongi selles, et europüüdluste raames räägitakse inimestele vaid ühisraha plussidest. Miinustest minnakse sujuvalt mööda või vaikitakse lausa teadlikult maha. Raig juhib probleemkohtadele konkreetselt tähelepanu ja see on ühiskondliku diskussiooni seisukohalt õige.
Ilmselt ei ole päris õige asuda nüüd viimasel hetkel euro kehtestamise vastu võitlusesse. Kui ühisraha eitamise teed oleks tahtnud minna, siis oleks pidanud seda juba ammu tegema. Vaevalt Raig seda ka ise tegelikult täpselt sellisel kujul mõtles. Saamaks aga Eesti ajakirjanduses Ansipi seisukohtadest erineva mõtteavaldusega kandepinda peab lihtsalt ennast äärmuslikult väljendama, mida Raig ka teeb.
Tõsiseks probleemiks on muidugi see, et euro alandab meie majanduse kasvuväljavaateid ja võimalusi kriisist kiirelt väljuda, millele viitas ka Raig ja millele ta tõi oma väidete kinnituseks ka reitinguagentuur Moody’s seisukoha.
Euro tähendaks Eesti majandusele tugevat ja defitsiitset raha, mida on sedavõrd vähe, et jätkub vaevu parimatele äriprojektidele ja võimaldab head äraelamist vaid teatud osale ühiskonnast. Sisuliselt satub Eesti majandus euroraha kaasabil väga konservatiivsesse arengustsenaariumisse, kus ainuüksi ühisraha olemus välistab suurel määral kiire majanduskasvu ja taastumise praegusest kriisist.
Euro peamine mõju meie majandusele saab olema antud olukorda fikseeriv, ehk siis nagu sageli öeldakse, stabiilsust tagav. Euro ajastatusest rääkides oleks aga majanduspoliitiliselt tark Euroopa ühisraha toel meie majandus „fikseerida” hetkel, kui oleme heal järjel, mitte aga siis, kui parasjagu sügava kriisi põhjas viibime. Me peaksime taotlema rahva heaolu, mitte aga vaesust.
Seega on reaalne oht, et euro kinnistab oma stabiilsusega teatud elanikkonna kihtide majandusliku madalseisu, tsementeerides seeläbi paljude inimeste toimetulekuprobleemid ja ühiskonna varalise kihistumise. Euroraha defitsiitsus ei võimalda lihtsalt piisaval määral uute äriprojektide ja seeläbi ka uute töökohtade teket. See on olukord, mille vastu tuleb majanduspoliitiliselt kindlasti sõdida.
Probleemid tänases eurotsoonis, eelkõige Kreeka näitel, kinnitavad seda, et ainuüksi euroraha käibimine ei ole piisavaks eelduseks sellele, et majandusel automaatselt ja garanteeritult hästi läheks. Puhtalt euro kehtestamine ei too piiramatult välisinvestorite raha ja ei arenda eksporti. Ansipi seisukoht, et kui tuleb euro, siis on majanduspoliitiline elutöö tehtud ja jääb vaid riigi igavest õitsengut kõrvalt vaadata, ei ole õige.
Sisuliselt oleme me majanduspoliitiliselt väga keerulise valiku ees. Me ei peaks viimasel minutil üritama rahvusvahelist kannapööret ja astumist euro vastu. Küll aga peaksime väga aktiivselt asuma majanduspoliitilisse võitlusesse nende negatiivsete kõrvalmõjudega, mida euro endaga meie tänases ühiskonnas kaasa toob.
April 9, 2010 kell 15:58
Meile on küll räägitud millised pudrumäed ja piimajõed saavad meil olema, kui euro ükskord Eestis käibele tuleb, kuid mida see tegelikult endaga kaasa toob … Seda targu ei räägita, sest midagi ei muutu üleöö ja tavainimesele mingeid positiivseid muudatusi see kohe kaasa ei too. See ei ole ainult Eesti puhul nii, nt Soomes läks olukord alguses isegi hullemaks kui varem.