Edgar Savisaare Blogi

Pühapäev, 18. aprill 2010, Läti-Eesti piir, kell 03.54

Ärkasin üles sellepeale, et Deniss norskas kõva häälega. Siis panin tähele, et meie masin on juba tükk aega seisnud. Küsisin, mis on lahti? Mulle vastati, et oleme jõudnud Läti-Eesti piirile ja siin kontrollitakse isikut tõendavaid dokumente. Nii me siin seisamegi. Ja juba pikka aega näen ma ainult meie ees seisva bussi tagaotsa. Tundub, et piirivalvureid palju ei ole ja nemadki on vist vilumuse kaotanud ning kohmitsevad niisama ringi. Nägidki mu silmad ära viimase piirijärjekorra Euroopa Liidus. Nagu ikka, Saksa usinuse ja Eesti mõttetusega. Sest kui õhuruum Euroopa Liidus on Islandi tahmapilve pärast suletud, siis vaevalt siia need Nato ülemusedki tulevad.

Kui nii edasi läheb, siis kestab see järjekord siin piiril sama kaua aega, kui võttis aega kogu ülejäänud ELi läbimine. Vähemalt me peame selleks valmis olema, sest piiriametnikud teevad oma tööd täie tõsidusega. Meie ees olevast bussist kamandati rahvas välja ja nüüd vaadatakse inimesed ükshaaval üle. Mul tuli pähe mõte, et kui siin kusagil peaks tõesti leiduma ka mõni Osama esindaja, siis on ta juba vähemalt kolm kuud tagasi kohale saadetud, kui keegi mingitest piiritõketest veel ei unistanudki. Ja veel teine mõte: nägin mõni päev tagasi kogu Kapo juhtkonda üle ookeani USA poole lendamas. Kuidas nemad küll nüüd enne Nato kõrgeid külalisi tagasi jõuavad? Kui Euroopa õhuruum täiesti kinni jääb? Ja üldse, kes juhib praegu meie kaitsepolitseid, kui kõik ülemused tõesti ära on?

Deniss norskab jätkuvalt, aga ma ei hakka teda ka üles ajama, las seda teevad piiriametnikud.

Toomas ütles uniselt: „Edgar, lähme ära koju.“ „Läheks muidugi, kui lastaks“, ütlesin mina. Järjekord on vahepeal ühe bussi jagu edasi nihkunud. Ei julge isegi seda blogi enne piiri üles riputada, sest kes teab, mis ees ootab. Pole oma passigi ammu kontrollida lasknud. Pealegi kingiti meile kõigile Genti linna poolt imeilusad orhideed, kas neid ikka tohib üle piiri viia? Võtab aega, mis võtab, aga ükskord ometi saame seda teada.

Mõtlesin vahepeal, et võib-olla peaks ka Tallinna piiril kehtestama niisuguse  kontrolli. Eriti Tartu mnt poolses otsas. Kõik need üritused, mille turvalisust nõnda tagatakse, toimuvad ju ikkagi Tallinna linnas. Keskajal oli ju põhiline kontroll mitte Tallinna Sadamas, vaid all-linna ja Toompea piiril Lühikese ja Pika jala väravas, enne kui soolalaadungid üles Toompeale lasti.

Järjekord pole ikka edasi liikunud. Küll Eesti Päevalehe ajakirjanikud saaksid siin oma keelt teritada. Aga neil ei ole ju Ansipi järjekordadega asja. Mina saan nüüd aru, mida tunnevad rekkajuhid Narvas Eesti-Vene piiril, kui nad seal päevi peavad mõttetult kulutama ja Eesti ametnikud ainult ükskõikselt õlgu kehitavad. Kuigi nad oleksid võinud koos oma Vene kolleegidega need asjad juba ammu ära klaarida. Mille eest nad siis õieti palka saavad?

Nüüd oleme ühe koha peal seisnud juba 38 minutit. Autojuhid käivad väljas närviliselt edasi-tagasi, piirivalvurid võtavad oma tööd aina süvenenumalt. Hea, et me siia hommikusel tipptunnil ei sattunud. Vedasime Toomasega kihla, kas ärkab enne Deniss või jõuavad meieni piirivalvurid.

Meie kõrval seisab üks Tallinki takso sildiga „Meie sõidame kogu aeg“. Praegu sobiks küll hoopis paremini teine silt „Meie seisame kogu aeg“.

Hakkasin mõtlema, kes on Eesti piirivalve ülem? Kas meil üldse on sellist ametikohta kui piirivalve viidi politsei koosseisu? Äkki Raivo Küüt? Tema jaoks oleks see siis küll esimene kord elus riigipiire kontrollida. Küsin selle esmaspäeval Pihlilt järele.
Varsti saab esimene tund täis. Ma muidugi tean, et piiril tuleb varuda kannatlikkust ja mitte pahandada neid mehi, kes teevad oma tõsist tööd.

Inimesed peavad ootama, aga veoautod lähevad läbi nagu lups ja lups. Huvitav miks arvatakse, et lõhkeainet veetakse just nimelt bussiga? Ja kõrval järjekorras seisavad süütud veoautojuhid? Ma olen kunagine siseminister ja peaksin justkui teadma niisuguseid asju, aga tuleb välja, et ei tea.

4.41 oleme jõudnud piirijärjekorras esimesele kohale. Kujutan juba ette kuidas Eesti piiripolitsei võtab meid kohe ette kogu oma karmusega. Mina ei ole oma blogi veel üles riputanud. Nad ei kujuta ette kui karm mina nende suhtes võin veel olla.

4.46 Saabus  üks armas blondi peaga proua, natuke minu Moonika moodi – kauges tulevikus. Küsis autojuhilt mingit volitust. Siis vaatas kõigi meie passid üle, ajas Denissi üles (Toomas võitis kihlveo!). Küsisime blondi poisipeaga proualt kas nad on kedagi kahtlast juba tabanud? Ega ta ei eitanud. Aga riigisaladust välja ka ei öelnud. Küllap see oli Sirõk, kelle järjekordsest tabamisest Eesti-Läti piiril meid tubli Eesti meedia ikka informeerib.

4.49 Nüüd on piiriprotseduurid läbitud. Kodu, kas võtad meid vastu? Võttis küll. Ületasime Euroopa Liidu viimase piiri ja tee Tallinna poole ongi avatud. Pidime jõudma Ülemistele reede öösel vastu laupäeva, jõuame aga laupäeva öösel vastu pühapäeva. Ei jäänudki palju hiljaks ja pool Euroopa Liidust sai seejuures läbi sõidetud. Põnev seiklus oli ja ma tänan kõiki, kes tegid selle kaasa koos minuga. Ilusat pühapäeva varahommikut ja sellega ma siis lõpetan.