Edgar Savisaare Blogi

Sain rabava statistika – selgus, et iga teine inimene, kes tänaval vastu tuleb, on kas kriminaalkorras või väärteo kaudu karistatud. Kui me liidame siia juurde hoiatusmenetluse kaudu karistatud inimesed, siis tõesti jääb Eestisse väga vähe neid, kes on ilmsüütud. Kõige lihtsam järeldus, mis sellest tuleneb, on ühiskonna selge ÜLEKRIMINALISEERITUS. Kas see on nüüd nulltolerantsi tagajärg, millele meie „äraostmatud“ üles kihutasid ja me kõik heakskiitvalt neile järele noogutasime? Kriminaalkorras karistatute osakaal on üle kahe korra kõrgem Euroopa keskmisest, ainult Lätiga oleme veel ühe pulga peal, aga Läti ei ole ju ometi meile eeskujuks.

Kohtueelse menetluse käigus võetakse meil kümme korda sagedamini vahi alla kui Soomes! Tuleb nii välja, et valitsejate arvates on meil lausa kuritegelik rahvas, keda me aina karistame ja karistame, aga nemad ei tee kuulmagi. Euro tulekuga saab selline poliitika veel hoogu juurde, lubati ju, et kui riigilõivude puhul ümardatakse vahetuskurss alla-, siis trahvide puhul tehakse seda ülespoole. Mida me teeme, kas vahetame rahva välja? Või on see Riigikogu ja valitsuse mõtlemisvõime küsimus?

Kas keegi teab kedagi, kes teab ühtegi riiki, kus selline karistuspoliitika on andnud tulemusi? Inglismaal oli kõige kõrgem varguste protsent sel ajal kui linnaväljakutel hukati kurjategijaid.

Tõenäoliselt tulenevad need tendentsid ühiskonna üldisest moraalitasemest ja liikumisest politseiriigi suunas. Kui inimesed peavad seda riiki ja karistuspoliitikat enese suhtes ebaõiglaseks, siis ei häbeneta kuulumast nende hulka, kes rikuvad seadusi. Kui seadused on amoraalsed või on seaduste kohaldamine amoraalne, siis nendest seadustest ka ei hoolita. Kui seaduste taga ei ole enam moraali, siis jääbki ainult kohtu ja õiguskaitsesüsteemi pime sund. Kui moraal õiguskorda piisavalt ei toeta, siis ainult karistustega tulemusi ei saavuta. Pikkamööda muutub karistamine ja karistatuks olemine tavapäraseks elamise viisiks.

Politseiriigi üheks tunnuseks on selektiivne õiguse kohaldamine. See muudab õiguse mitte regulatiivseks, vaid ainult nuhtlemise instrumendiks. Nuhtlemise instrument aga ei ole kunagi moraalne. Pigem on see haige riigi tunnus!

Mõned viimastel aastatel suure käraga algatatud kriminaalasjad, mis on pärast armetult kokku vajunud, on lausa lakmuspaberiks. Mäletan kuidas omaaegne Tallinna abilinnapea Rein Lang vandus avalikult tulist kurja kogu õiguskaitsesüsteemi kohta, kui peaks selguma, et Vladimir Panov ei olegi temale inkrimineeritud tegudes süüdi. Panovi süütus sai viie aastaga lõpuks tõestatud, aga ma ei tea, et õiguskaitsesüsteem oleks mingeid kardinaalseid muudatusi üle elanud, kuigi Langist on saanud vahepeal lausa justiitsminister. Või näide Viistammest, keda aplombiga süüdistati korruptsioonis ja altkäemaksu võtmises, aga välja tuli riigihanketingimuste väljalobisemine. Või Jaanus Mutlist, keda käraga süüdistati ja pärast vaikuses õigeks mõisteti.

Juba räägitakse üha avalikumalt, et maadevahetuse kohtuprotsessiga juhtub sama. Ainult arvatakse, et seda protsessi venitatakse nõnda kaua, kuni avalikkus on unustanud, millest asi alguse sai. Üha rohkem inimesi tunnistab, et nad kardavad oma riiki. Ju siis saadakse aru, et poliitiliselt kallutatud kriminaalasjade algatamine on Eestis tõepoolest võimalik. Inimsaatused võidakse ära ruineerida, aga meediaga tihedat koostööd tegevatele uurijatele ja prokuröridele patsutatakse veel õla peale ja mõni neist ehk arvabki, et ajas õiget asja.

MEIL ON TOHUTU HULK KARISTATUID, AGA ÕIGUSKORD SEEJUURES DEVALVEERUB. Seda tunnistas ka Märt Rask, kui ta Riigikogus rääkis, et ainult vastsündinud on Eestis veel karistamata. Kohane näide siinjuures on ka see, mis juhtus laulja Voldemar Kuslapiga. Tean teda kui džentelmeni ja ei suuda uskuda, et kohtuotsus oli tema suhtes õiglane. Mees läks oma õigusi kaitsma ja kogu maja öörahu eest võitlema! Tegelikult peaks talle aitäh ütlema, mitte kurjategijaks tunnistama. Pärast seda küll inimestel ei teki soovi taolistel juhtudel sekkuda, pigem hoitakse niisugustest asjadest kõrvale. Ükski heategu ei jää karistamata, usun, et seda on paljud inimesed kogenud.

Ühtne Eesti näitas valitsevale parempopulismile koha kätte. Tegemist oli julge kodanikupositsiooniga – paremerakondi kritiseeriti etendusel, milleks saadi raha riigieelarvest. Loodan, et loomeinimesi nende julguse eest ei karistata, nt “riigi eelarvepositsiooni parandamise” sildi all ning “euro nimel”.

Paremerakondade populism on tõesti ületanud taluvuse piirid. Ansipi ja Laari valitsus ei kaasa ühiskonda otsuste langetamisse. Otsuseid tehakse tagatubades. Inimeste, ettevõtjate, teadlaste sõna ei maksa.

Kui keegi julgeb valitsust kritiseerida, siis sellega kaasnevad ähvardused või sanktsioonid.

Tuletage meelde, kuidas rahandusminister Ligi lubas ERR-i rahastamist vähendada, kui AK ministrile ebameeldiva loo eetrisse andis. Rõngu vallavanema julguse eest kritiseerida valitsuse omavalitsuspoliitikat, võeti Rõngu vallalt ära riigipoolne toetus.

Intellektuaalide väljaastumine oli õigeaegne ja vajalik. Nüüd ei tohi unustada, et Eesti ühiskond vajab reaalseid lahendusi, mis aitaks noortel, raskustesse sattunud peredel ning eakatel inimestel igapäevaeluga toime tulla.

Töökohti ei loo ei kirik ega teater. Kahjuks ei loo neid ka praegune valitsus, kelle arvates töökohti asendab euro.

Samuti keeldub valitsus raskustesse sattunud inimesi mistahes moel aitamast, mille tõttu on eriti viimastel kuudel hakanud jõudsalt kasvama heitunute arv.

Tööpuuduse numbreid kunstlikult vähendades püüab valitsus manipuleerida avaliku arvamusega.

On väga hea, et tuhanded inimesed said võimaluse suurkogu kaudu osaleda Eesti poliitikas. Samas ei tohi unustada neid sadu tuhandeid Eesti inimesi, kes on kaotanud kriisi tõttu sissetuleku ja ei saa endale lubada mitmesajakroonist teatripiletit ning seeläbi tunda end jälle ühiskonna täisväärtusliku liikmena.

Ning olgem ausad – ega neid üks teatrietendus ka palju aidanuks.

Nende inimeste ainsaks lootuseks on ikkagi see, et õnnestub saavutada tegelik muutus Eesti juhtimises, uus majanduspoliitika ning Ansipi ja Laari valitsuse poolt röövitud sotsiaalsete garantiide taastamine. Tuleb vastu võtta seadus töökohtade loomisest, taastada normaalne pensionile mineku iga ning vaadata tõsiselt üle Eesti maksupoliitika.

Sellise muutuse ellu kutsumiseks ühel teatrietendusel käimisest ei piisa.

Selleks tuleb järgmistel Riigikogu valimistel anda hääl vasakpoolsetele ja tsentristlikele erakondadele ning nõuda uue valitsuse moodustamist, Laari ja Ansipi äpardunud seltskonna asemel.

Pilt pärineb lehelt: http://www.facebook.com/pages/Uhtne-Eesti-Suurkogu/103263113044019