Edgar Savisaare Blogi

„Suusahüppajatel pidi olema ütlus, et pärast rasket kukkumist ravi ennast terveks ja mine hüppa vähemalt korra veel alla. Muidu jääbki meelde ainult see kukkumise katse“. Nii rääkis mulle jutu sees mu hea sõber, kunstnik Olev Subbi. Tal oli veel päris mitmeid toredaid ütlemisi, mis meelde jäid. Näiteks tõi ta mulle näha ühe alles hiljuti maalitud värvilise pildi, mille pealkiri pidi olema „Võib-olla Andaluusia?“ Küsimärgiga. Sest ta olevat selle ise välja mõelnud. Selle peale kostis Olev toredalt: „Arvan, et see võiks jumalale meelepärane olla, kui üks koht maailma juurde mõeldakse.. Koht, kus mäed tulevad rannikule nii ligidale, et asulale ei jäägi enam ruumi.“

Olen sel suvel käinud kahe elusügisesse jõudnud suure kunstniku juures. Olev Subbi ateljees Tallinnas ning Evald Okase galeriis Haapsalus. Mõlemad jätsid mulle hingemineva mulje. Kui Evald Okase tütar Mari ütles, et isa oli mitu päeva natuke ette pabistanud ja ärevuses olnud, kui kuulis, et Haapsallu sõidame, siis mina tundsin ehk temaga sarnast ärevust/elamust nende meistritega koos, ühiselt nende loomingut vaadates ja nende pajatusi piltide ees kuulates.

Esimesel pildil koos Evald Okasega, teisel Olev Subbi ateljees.

Mõlemad nad on viljelenud elu jooksul palju erinevaid žanre, on ju Evald Okas üks viljakamaid exlibriste loojaid, aga teinud ka graafilisi lehti, rääkimata Kalevipoja illustratsioonidest ning Subbi maalinud küll abstraktseid maale, aga ka natüürmorte ja maastikke. Kuid mõlemad on kindlasti suurmeistrid aktide alal. Subbi ütles selle peale, et tema lõpetas küll aktide maalimise juba tükk aega tagasi ära. „Lihtsalt tegin järsu lõpu. Nagu ka Mozarti palad lõpevad ära järsku. Lihtsalt lõpevad ja kõik. Mitte nagu Beethoven, kes justkui otsiks oma trummilöökidega veel sobivamat kulminatsiooni,“ lausus Subbi ise. Tema sõnul sümboliseerivad aktid alati veel midagi lisaks. See ei ole lihtsalt niisama, ilusa, ilma riieteta naise pilt. Olevi sõnul kujutab kunstnik sellega mehe nägemust maailmast, teist poolt, aga teravama pilguga.. See oli tal sügavmõtteliselt öeldud.

Ja milline sära tuli Evald Okase silma, kui ta meenutas mõne maali saamislugu. Oli näha, et isegi näiteks 1937ndal või 38ndal maalitud maalide ees tuli kunstnikul silme ette situatsioon, kuidas ja kus, miks ja kellest ta oli pildi maalinud. Seda oli põnev jälgida ja kuulata. Mulle meenus kohe kunagine telesaate pealkiri „Pildi sisse minek“. Nii see oligi!

Hetkel ma heas mõttes kadestan inimesi, kes kirega ja suure pühendumusega teevad asja, mis on neile hingelähedane ja milleks neil on kutsumus. Olev rääkis, et talle kohe sobib olla omaette oma maalidega, üksi süveneda ja olla kasvõi päevi ja nädalaid ilma kellegagi suhtlemata. Et tema õnneks on ta hobi ja töö langenud kokku ja see on suurim rahulolu. Eks ka mina ise tunnen vahel seda, et süvenemiseks on hea üksi olla. Aga üldiselt ja ka mu sõbrad arvavad, et olen pigem just selline ülisuhtleja. Küll haaran telefonitoru, et mõnd oma elamust kellegagi vahetada, et tööasju ajada või siis mõnele lähedasele lühike sms saata. Jah, eks ma võrreldes maalikunstnikega tõesti suhtlen juba ka oma töö tõttu palju. Ja saan inimestest ka energiat, mida siis omakorda jagada. Ja näe, teised omakorda saavad energiat üksiolemisest. Tore ja huvitav, et inimesed nii erinevad on.

Imetlen Evald Okast, kes sel sügisel saab 95 aastaseks. Ta jalutas meiega mööda galeriid ja tuli isegi teisele korrusele ning mäletas täpselt kus ja millal ta miskit maalinud oli. Tema jutustusi kuulates tundsin isegi õrna tubaka lõhna kui baarimiljöös tehtud maali ees seisime või Vahemereäärset tuulehoogu, kui Itaalia pilte nautisime. Imetlusväärse elurõõmuga inimene! Aktide puhul oli tal nii mõndagi professionaalset öelda ja osutada ka meile, kuidas hoiab modell kätt või miks on võetud just selline poos. Möödudes enda autoportreest mainis Evald, et näe - eks kunstnikud püüavad ennast ikka alati natuke kenamaks maalida. Ja siis pärast mõtlevad, et ah, mis ma nüüd eputasin, ilma asjata :-) Aga kena, tumeda lokipahmakuga noormees vaatas sealt tõesti vastu! Mõelda vaid, esimesed näitusel üleval olevad tööd on tehtud juba eelmise sajandi esimesel poolel. On seal ju ka portreesid ta tookordsetest kaasaegsetest – Richard Sagritsast, Elmar Kitsest, aga ka Georg Otsast ja Gustav Ernesaksast.

Kuna Okas oli nõuka ajal ka nö tellimustööde tegija, siis nüüdse vabariigi ajal ei ole teda minu arvates vääriliselt hinnatud. Täitsa alusetult. Praegu tehakse tellimustöid palju rohkem! Aga sealjuures ei kaotanud Evald Okas oma kunstniku kätt ega joont. Mõne tänapäeva populaarse kunstniku kohta ei saa seda sugugi öelda. Tänu tellimustööde tegemisele sai Okas ka 60ndail palju reisida (aga mulle tundub, et siiski vähem kui Lennart Meri). Küll on tal ju maale nii Aasiast, Indiast, Jaapanist, kui ka Euroopast – Itaaliast, Berliinist, Madalmaadest, Prantsusmaalt jne.

Huvitav oli Okase aktide puhul jälgida seda, et kui varasem kunstnik maalis realistlikumalt, siis vanemaks saades muutus pintslijoon pehmemaks ja meelelisemaks. Sümbolismi tuli juurde. Aga! Nagu ütles Olev Subbi, siis peamine on ikkagi see, mida näeb ja tunneb maali vaataja! Mitte see, mida kunstnik oma teosega öelda on tahtnud. Minu arvates näitab see lause kunstniku suurust. Kui ta ise salgab maha selle, et tähtis ei ole mitte kunstniku mõte, vaid vaataja arusaamine, siis on see tõesti suure kunstniku poolt öeldud.

Tütar Mari sõnul on Evaldi viimase aja joonistustes ja ka maalides naised lendama hakanud ja väga meeldib talle kujutada linde. Meeldejäävad olid ka tema toolidele ja näiteks papptaldrikutele maalitud pildid. Haapsalu linn on tõesti suure asjaga maha saanud, et Okase galeriid toetab ja pidada aitab. Tunnustus neile.

Lähen nüüd põnevusega koju Okase albumit lehitsema, et vaadata, kas mulle mõned aastad tagasi kingitud jaapani geiša pilt ka selles sees on. Subbi albumist leidsin ma mulle kingitud pildid küll üles! Muide, mulle kingituseks antud albumisse joonistas Evald Okas autogrammi kõrvale ka ühe täiesti uue ja omapärase akti. Omamoodi elamuseks kujuneski see, kui sättisime ennast juba lahkuma ja ka teised kaaslased palusid oma albumisse autogrammi ja kui siis kunstnik neile kõigile veel ka juurde joonistas! Kuigi tal on viimasel ajal nägemisega probleeme ja käsi ei ole ka enam nii kindel, olid joonistused suurepärased ja Okase käekirjaga. Evald Okase album saab mu koduses raamatukogus kindlasti nüüd üheks sellistest, mis on nii väärtuslik, et sel puudubki hind.

Lõpetuseks meenuvad veel paar sügavat lauset, mille üle veel omaette juurelda tahan, Olev Subbilt. Nimelt mainis ta jutu sees, et põhjamaine vaoshoitus ei ole midagi muud kui hästi taltsutatud kirg! Ja et konflikt on harmoonia aluseks. Nagu värvigammas – sinine ja punane, roheline ja kollane, värvispektri eredaimad vastuolud.

Suured tänud teile, suured kunstnikud! Jätkuvalt palju tervist ja elurõõmu! Teie andsite seda minule küll kuhjaga. Aga novembris tähistame Evald Okase 95ndat sünnipäeva ja mitte ainult Haapsalus, vaid ka Tallinnas.

Esimesel: Evald Okas räägib oma maalidest. Teisel Olev Subbiga juttu ajamas.