Edgar Savisaar: vaja on maarahva kongressi!
August 20, 2010Maaelu on kriisis ja see süveneb iga päevaga. Riik on põllumeestele selja keeranud ja käitub põhimõttel, et igaüks vaadaku ise kuidas toime tuleb. Põllumees on visa ja ei murdu kergelt, kuid täna vajab ta tuge. Keskerakonna ja mitmete maarahvast ühendavate organisatsioonide eestvõttel 8. oktoobril korraldatav Maarahva V Kongress on võimaluseks üheskoos pöörata uus lehekülg ja pimeduse periood Eesti põllumajanduses asendada valguse ajastuga.
Maarahva kongressi on saatnud alati valitsuserakondade kriitika. Meenutame kasvõi esimest kongressi, kus tollane peaminister Mart Laar nimetas seda propaganda ürituseks. Loomulikult on võimuparteid, kes vähendanud põllumajandustoetusi, tõstnud aktsiise ja käibemaksu, huvitatud, et maarahvas kokku ei tuleks. Neile on vastumeelne ja tülikas, kui maarahvas ühiselt arvamust avaldab ja oma õiguste eest seisab. Kui Keskerakond teatas, et tuleb appi ja võtab kongressi taaselustamise enda kanda, siis tekitas see Reformierakonnas nii suurt hirmu, et Ansip isiklikult andis reformierakondlasele Eesti Maaülikooli rektorile Mait Klaassenile käsu üritus üle võtta ja „oravate“ valimisvankri ette rakendada.
Põllumeeste võime rahaliselt ots-otsaga kokku tulla on Ansipi lausliberaalse valitsuse ajal aasta aastalt raskemaks muutunud. Üha rohkematel majapidamistel on probleeme tehnika liisingute tasumisega ja laenudega. Pankrotid ja ühistute likvideerumised on ka põllumajanduses muutunud igapäevasteks. Ollakse sunnitud loobuma nii piimakarja pidamisest kui ka teraviljakasvatusest. Eestis on taas hakanud kasvama söötis maade hulk ja palju on seisma pandud või müüjatele tagasi antud põllumajandustehnikat.
Põllumees on kruustangide vahel
Eesti põllumees on Euroopa Liidu abirahade toel varustatud küllaltki hea ja kalli põllumajandustehnikaga. Kuid hea ja kalli tehnikaga töötamine vajab ka head hooldust ja stabiilset majanduskeskkonda. Põllumeeste sissetulekud peavad olema piisavalt kõrged selleks, et oleks võimalik kvaliteetsete masinatega toota kvaliteetset toodangut ja teha seda efektiivselt.
Täna on kahjuks olukord selline, et põllumehed ei saa oma piima, teravilja ja muu toodangu eest piisavalt head hinda. Madal sissetulek ei võimalda euroopalikul viisil oma põlde harida, tehnikat hooldada, palku teenida ja võlgu maksta. Võib ju arutada selle üle, kas tulud on liiga väikesed või kulud on liiga kõrged, kuid asjad on väga paigast ära. Majanduslikus mõttes on põllumees sattunud justkui „kruustangide vahele” ja süüdi on selles meie parempoolse valitsuse lausliberaalne majanduspoliitika ning selle tulemusena tekkinud tasakaalust väljas olev majanduskeskkond.
Raskused mitme eurotsooni riigi majanduses ja euro kui ühisraha stabiilsuse osas küsimärkide esitamine on pannud Euroopa suurriike kokkuhoiumõtteid mõtlema. Suurriikide eelarvekärped kajastuvad ühel või teisel viisil ka Euroopa Liidu eelarves, mis võib viia ka põllumajandustoetuste vähenemisele või nende ümberjagamisele. Mis juhtub meie põllumehega, kui ühel päeval ärgates kuuleb ta uudist, et Euroopa Liit on otsustanud põllumajandustoetusi vähendada või need osaliselt hoopistükkis ära võtta? Olukord on juba niigi raske, kuid kui veel raha ära võetakse, siis ei ole elulootust kuigi paljudel.
EL võib Eesti põllumehele selja keerata
Täna ei ole teatatud, et Eesti peaks põllumajandustoetustest ilma jääma või need oluliselt vähenevad. Samas Brüsseli koridorides protsessid siiski arenevad. Miks ei peaks me juba täna enda eest seisma ja võitlema nii toetuste säilumise kui ka suurenemise nimel? Valitsus puhkab loorberitel ja arvab, et selles küsimuses ei puutu meid keegi. Iga mõistusega inimene saab aga aru, et kui vanadel Euroopa riikidel saab raha otsa, küll siis ka Ida Euroopa maadel püksirihma pingutada kästakse. Ja kuna põllumajandustoetused on Euroopa Liidu eelarve suurim kuluartikkel, siis kust veel võtta, kui mitte sealt.
Eestis on suur tööpuudus ja paljudel inimestel ei ole mingitki tootlikku tegevust. Põllumehed ei jõua kuidagi oma töid ära tehtud, kuid samas ei luba nende tänased rahalised võimalused ka töötute hulgast olulist lisajõudu palgata. Miks ei võiks olla Eestis asjad korraldatud nii, et põllumees saaks töötuid oma põldudel rakendada ja töötud saaksid tööd ja leiba?
Kuid senikaua, kui meie riigis ei teki vastutustundlikku põllumajanduspoliitikat, istuvad ühed jõude ja teised tapavad ennast tööga. Ühed ei tooda midagi ja teised ei suuda kõike vajalikku tööd ära teha. Selline „inimeste raiskamine” mõjub negatiivselt meie tootlikkusele, elatustasemele ja arengule. Milleks selline rumaluse umbsõlm? Miks ei võiks riik eraldada olulisi summasid põllumehele täiendava tööjõu palkamiseks?
Võeti raha, võetakse ka turud
Parempoolne majanduspoliitika on võtnud põllumehelt raha, kuid nüüd on võtmas ka viimaseid turge. Ansipi järjekindla tegevuse tulemusena on Venemaa turud Eesti põllumajandustoodangule sisuliselt lukus. Nii teised Balti riigid kui ka ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriigid on meie idanaabri juurde märksa rohkem teretulnud, kui Eesti. Ansip suutis Venemaaga kaklemise tulemusena hävitada Eesti transiidi – sama saatus on tal kavandatud ka põllumajanduse jaoks.
Põllumeeste probleemidega võiks pikalt jätkata, kuid need on kõigile niikuinii teada. Ainult rikka riigi illusioonis elav Reformierakonna ja IRLi valitsus ei näe ega kuule midagi. Nende jaoks ei ole kannatav põllumajandus probleemiks. Ka surev põllumajandus ei ole neile probleem, sest mis on surnud, seda ju enam ei ole.
Erinevalt maaelu hävituskursil viibivast Ansipist mõtleb põllumees vastutustundlikult. Maamees ei tõsta rusikat rusika vastu – ei vasta kurjale kurjaga. Ta laseb lühinägelikel omasoodu ärbelda ja pühendub kogu oma hinge, maise olemise ja materiaalsed vahendid päästmaks, mida päästa annab. Inimesed tahavad süüa, põllud tahavad harimist, karjad kasvatamist ja külad elus hoidmist. Põllumees on nagu kapten laevas, kes lahkub viimasena – senikaua, kui ta vähegi liikuda suudab, ta võitleb ja seisab selle eest, et Eestimaa ei sureks.
Keskerakond ei kavatse põllumajanduse hävitamist kõrvalt vaadata
Keskerakonna poliitikud näevad võimalusi, mida saaks täna koheselt teha selleks, et maaelus toimuks täispööre paremuse poole. Me soovime, et ükski põllumees ei peaks minema magama kartuses homse päeva ees ja ühtegi Eesti põllumajandusüksust ei ähvardaks igavikku kadumine. Keskerakond ei kavatse lihtsalt külma kõhuga kõrvalt vaadata seda lausvaenulikku suhtumist, mida Reformierakonna ja IRLi valitsus igapäevaselt ellu viib ja mürgina meie põllumajanduse vereringesse süstib.
Kevadel oli Väike-Maarjas koos maarahva konverents, millest võtsid osa Keskerakonna, Rahvaliidu ja mitmete maarahvaorganisatsioonide esindajad. Konverents toimus laial ühiskondlikul alusel ja oli täiesti pädev maarahva asju ajama. Nüüd on aeg edasi läinud ja astutakse järgmine samm – 8. oktoobril tuleb kokku Maarahva V Kongress, millest peab 
saama pöördeline sündmus nii Eesti põllumajanduses kui ka Eesti poliitikas. Märtsikuised riigikogu valimised muudavad Eestit tundmatuseni ja Ansiplik lausliberaalsus mattub jäädavalt ajalootolmu alla. Keskerakonnal on olemas lahendused põllumeeste parema rahastatuse tagamiseks ja kaitseks majandusraskustesse sattumise korral. Nagu ka meetmed, mis võimaldaksid läbi õiglaste hindade põllumajandust arendada viisil, et taastärkaks Eesti külaelu ja tõuseks ausse maatöö.
Keskerakond ei soovi aga minna üksi ega teha põllumajanduspoliitikat omapäi. Keskerakond soovib maainimestega rääkida, nõu küsida ja oma plaane tutvustada. Kaasa tahetakse tõmmata veel mitmed erakonnad, koolid ja maaelu korraldavad organisatsioonid. Et midagi saaks tehtud tõeliselt hästi, selleks tuleb seda teha üheskoos ja kõigi tarkust kasutades. Ükski soovitus maaelu edendamiseks ei ole Keskerakonnale liiast ega vähetähtis.
2001. aastal toimunud Maarahva IV Kongressi juhatuse volitused olid määratud kolmeks aastaks. Keskerakond on enda peale võtnud kongressi taaselustamise. Oleme korraldustoimkonda kaasanud eelnevate kongresside korraldajaid ja juhte, et tagada maarahva liikumise järjepidevuse. Kongressi korraldustoimkonnas löövad kaasa esimese maarahva kongressi kaasesimees aastatel 1994-1997 Jaan Pöör ning pea kõikide eelnevate kongresside juhatuse liige Jaan Sõrra. Kongressi ettevalmistustesse on kaasatud ka mitmete maaelu ja põllumajandusega tegelevate organisatsioonide esindajad, nii näiteks kuulub toimkonda Põllumajandus-kaubanduskoja aseesimees Olev Kreen, Peipsi Kalurite Ühingu esimees Priit Saksing, 
Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees Jüri Landberg. Viimasel Paides toimunud korraldustoimkonna nõupidamisel valiti töörühma juhtima Riigikogu maaelukomisjoni liige Arvo Sarapuu ja põllumajandusminister aastatel 2004-2007 Ester Tuiksoo.
Kui Reformierakond ja IRL on teinud kõik selleks, et hävitada elu maal, siis polegi imestada, et nad kardavad kongressi taastoimumist. Võib arvata, et seoses sellega ei avaldatud minu käesolevat artiklit Maalehes, kuigi korduvalt lubati. Kus siis veel peaks maarahva kongressist räägitama, kui mitte just end maarahva sõnumit kandvaks nädalaleheks nimetavas Maalehes?!
Riigikogu märtsivalimisteni on jäänud vaid mõned kuud ja seega peame kõik kannapöördeks Eesti poliitikas valmis olema. Saame kokku, vahetame mõtteid ja korraldame Eesti uue põllumajanduspoliitika selliselt, et me kõik sellest vaid rõõmu tunneksime. Looduses on nii seatud, et talvele järgneb suvi ja ööle järgneb päev. Ka must langusperiood Eesti põllumajanduses peab ükskord läbi saama. Läheme üheskoos edasi!
Pildil:
