Edgar Savisaar: Linnad ja vallad on nurka surutud!
September 23, 2010Eesti Linnade Liidu 90 sünnipäeva kõne
Edgar Savisaar, Tallinna linnapea
23. september 2010
LINNAD JA VALLAD ON NURKA SURUTUD!
Sümboolne, et ühel ja samal päeval tähistab Linnade Liit oma 90. aasta juubelit ning samal ajal arutab Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena omavalitsuste ja riigi partnerlust. See on märk, et omavalitsuste hääl on kostnud läbi ajaloo ja kostab ka täna väljapoole kohalike volikogude ja linnavalitsuste ruumidest.
Omavalitsused on olnud Eesti riikluse taimelava nii esimese kui teise iseseisvusperioodi eel. Omavalitsuste roll iseseisvas Eestis on minu arvates olnud aga mõlemal perioodil liiga nõrk ning kindlasti on see olnud ja on üks olulisemaid ärakasutamata ressursse meie riikluse vundamendi kindlustamisel.
Ma tahaksin alustada ühest oma eelkäijast – Jaan Poskast. Eesti riigi sünnitunnistusele alla kirjutanud Jaan Poska on üks näide Eesti omavalitsuste ja riigi üheskoos kasvamisest.
1904 valiti Poska Tallinna linnavolinikuks, juba 1905. linnavolikogu juhatajaks ning 1913–1917 oli Poska Tallinna linnapea. Tema algatusel loodi muide Tallinnas linnade organisatsioon, mis kandis hoolt sõjaväelaste eest ja oli tähtsaks ühiskondlikuks keskuseks sõja ajal. Märtsist oktoobrini 1917 oli Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Sel perioodil ühendati Lõuna-Eesti Eestimaa kubermanguga. See oli tänastele sarnastes piirides Eesti - nimelise haldusüksuse sünd.
Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu, kes kuulutas ennast 28. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis. 24. veebruaril 1918 määras Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Pärast seda hankis Poska Eesti välisdelegatsiooni juhina Lääne - Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil. 1919 nimetati ta Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks. Ta suri vaid kuu aega pärast Tartu rahu allakirjutamist.
Omavalitsuste roll Eesti taasiseseisvumisel oli sama suur kui riigi tekkimisel. Esimesed vabad Eesti valimised toimusid just kohalikesse esinduskogudesse. 10. detsembril 1989 valitud Rahvasaadikute Nõukogud nimetasid end oma esimestel istungitel ümber Volikogudeks, Täitevkomiteedest said Linnavalitsused.
Eesti Ülemnõukogu valimised, mis kukutasid kommunistid ja tõid võimule laiaulatuslikule baasile rajatud Rahvarinde valitsuse, toimusid mõned kuud hiljem.
Rahvarinde valitsusele olid eelnevalt kohalikes volikogudes sisse võetud positsioonid, sealt saadud kogemused ja ka otsene poliitiline jõud kriitilise tähtsusega nii Eesti sees, Moskvas kui ka Läänes. Ma ei liialda, kui väidan, et ilma kohalikku võimutasandit kaasamata poleks Eesti taasiseseisvunud.
Kahjuks ei osatud algusaastatele järgnenud riigiehitamise tuhinas omavalitsuste rolli enam hinnata. Põhjamaade ja Lääne-Euroopa tugevaid omavalitsusi peeti ja peetakse veel tänastegi valitsusparteide poolt Lääne demokraatia veidruseks. Ei mõisteta, et omavalitsusel on pärast riigi sündi kandev roll ka riigi ja rahva igapäevases elus. Ei taibata, et omavalitsused on tugeva rahva vundament.
Öeldakse küll, et õnn ei ole rahas, ammugi siis mitte euros, aga küllap saavad kõik rahakeelest aru. Eesti omavalitsuste osa avalikus eelarves on kordades väiksem kui Lääne-Euroopas ja Põhjamaades. Isegi Ida - Euroopa ehk nn Uue Euroopa kontekstis on meie omavalitsussektori osakaal alla keskmise.
Arenenud maailma järgi võib igasuguse liialduseta öelda, et mida tugevam on riigis omavalitsus, seda rohkem on seal demokraatiat ning vastupidi – nõrk omavalitsus on riigi demokraatiadefitsiidi tunnus.
Meil räägitakse ja imestatakse, et erakondades on otsustamine koondunud Tallinna peakorteritesse. Aga poliitikat saab teha seal, kus otsustakse raha jagamise üle. Ma arvan et selle järgi vastab Eesti erakonnastumine üsna täpselt tegelikkusele – Tallinnas, Tartus ja veel mõnes kõneväärse eelarvega linnas saame rääkida erakondlikust juhtimisest. Enamikus linnades, valdadest rääkimata on erakonnad paremal juhul vaid markeeritud, tegelikkus väärtuspõhist ehk maailmavaatele tuginevat poliitilist jaotust pole seal välja kujunenud ning senise arengumudeli jätkudes ei saagi välja kujuneda. Põhiline parteide aur, parteide parimad pead ja käed sebivad Toompeal ja selle ümber asuvas riigimullis.
Kui me tahame seda olukorda sisuliselt muuta, tuleb omavalitsustel lõpetada valitsusega igaaastane kemplemine protsendikümnendike üle, mida linnad ja vallad saavad riiklikust tulumaksust. Omavalitsuste praegune osa avalikus eelarves peab vähemalt kahekordistuma, soovitavalt kolmekordistuma, et me saaksime end hakata võrdlema euroopaliku demokraatliku ühiskonnaga.
Jääb mulje, et mitte iga kord ei teadvustata, et just hästi toimiv kohalik omavalitsus on riigi demokraatliku arengu kõige kindlam garantii ning ka kodanike põhiõiguste ja -vabaduste ning sotsiaalse turvalisuse esmane tagaja. On kahetsusväärne, et nii põhiseaduse kui ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtteid üritatakse jätkuvalt eirata, unustades selle, et riik ja kohalik omavalitsus peaksid olema partnerid, kelle ühiseks ja kõrgeimaks huviks on hoolitseda elanike eest nii pealinnas kui ka igas Eestimaa väikevallas. Just keerulistel aegadel on otsustava tähtsusega riigi ja omavalitsuste suutlikus tulla toime oma igapäevaste ülesannetega ning osutada ka vajajatele abi. Seetõttu on avaliku võimu eri tasandite omavaheline koostöö praegusel ajal eriliselt oluline kogu ühiskonnale.
Vähem kui poole aasta pärast on Eestil ees parlamendivalimised. Mulle tundub, et omavalitsuste raskest seisundist saab nende valimiste üks sõlmküsimusi. Vaadakem tõele näkku: linnad ja vallad on nurka surutud ning pandud maksma riikliku poliitika vigade eest. Omavalitsuste maksubaasi on kärbitud, iga viies kroon, mis varem läks linnadele ja valdadele, on nüüd võetud ära keskvalitsuse kätte. Ülesandeid on aga samal ajal juurde antud, mitte vähemaks võetud. Justkui oleks riik midagi muud kui need enam kui 200 omavalitsust, keda me esindame. Öelgem lõpuks välja: Toompeale on vaja niisuguseid inimesi, kes suudavad kaitsta ka omavalitsuste positsioone ning täna on aeg seda täiel häälel tunnistada.
See on piinlik ja häbiväärne, millist tsirkust on Toompea enamus teinud algul soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja nüüd müügimaksu seaduse ümber. Valitsus üritab inflatsiooni tõusu õigustada omavalitsuste tegevusega, mis on väär ja silmakirjalik. Valdade ja linnade elanikel peaks nüüd olema selge valik, kelle poliitikat toetada ja kelle mitte.
Arenenud maailma järgi võib igasuguse liialduseta öelda, et mida tugevam on riigis omavalitsus, seda rohkem on seal demokraatiat.
