Edgar Savisaare Blogi

Edgar Savisaar: Rahvarinde valitsus on Eesti riigi suur saladus

Edgar Savisaar — Sun, 28 Feb 2010 15:10:31 +0000

Paar nädalat tagasi saatsin Riigikogu esimehele Ene Ergmale kirja, kus palusin temalt võimalust korraldada 4. aprillil Riigikogu saalis üks konverents. Nimelt möödub sellel päeval 20 aastat minu valitsuse moodustamisest. See valitsus pandi paika Toompeal Riigikogu saalis ning seal pidasime oma tähtsamad lahingud ja võitlused.

Meenutan, et toonane parlament erines tänasest üsna oluliselt – nii heas kui halvas mõttes.

Tegemist oli esimese parlamendikoosseisuga peale Teist Maailmasõda, mis valiti vabadel valimistel.
Tegemist oli murrangulise ajaga, mil väga paljud silmapaistvad teaduse- ja kultuuriinimesed jätsid oma igapäevased tööd ja tegemised ja tulid appi iseseisvusliikumisele, mille nimetuseks oli Eestimaa Rahvarinne. Toonases parlamendis andis tooni Eesti tipp-intelligents. Ainsad nn parteibroilerid olid ehk Kommunistliku Partei ridades.
Parlamendis toimunud aruteludel ja vaidlustel oli seetõttu hoopis teine tähendus, kui täna – igal lausutud sõnal oli hoopis teine kaal. Kahju, et see kaal on kergenenud!

Toona tehti ajalugu ning mingitest kuluhüvitistest või muust säärasest ei mõelnud küll vist keegi.

Teisalt oli toonane parlament mõistagi märksa keerulisema koosseisuga.

Tänaseks on paljud parlamentaarsed traditsioonid paika loksunud. Kuigi ka viimasel ajal on tulnud ette, et poliitikud jätavad erakonna, kelle nimekirjas nad Riigikokku pääsesid. Jätavad ka fraktsiooni, kus lubasid tööd teha. Kuid parlamendisaadiku heast palgast ja muudest privileegidest muidugi ei loobu.

Eks see poliitiline kultuuritus tuleb veel välja juurida!

Toona peale Rahvarindele võidukalt lõppenud valimisi alustanud parlamendis aga oli fraktsioon kui selline üsna hajus mõte. Algul osalesid saadikud korraga isegi mitme fraktsiooni töös, tekitades parajalt segadust. Sama kehtis komisjonide töös osalemise kohta. Päris täpselt ei mõistetud, mis on seadusandliku ja mis täidesaatva võimu ülesanded.

Kõige olulisem vahe aga seisnes selles, et toonase parlamendi koossseisu kuulusid veel otseselt Eesti Vabariigi vastaselt meelestatud jõud.

Iseseisvuse pooldajad ja vastased

Enne iseseisvumist püüdsid nad seda kõigi vahenditega takistada – sealhulgas jõumeetoditega – nemad võitlesid N Liidu püsimajäämise poolt.

Kujutate ette, tänased noored, kuidas veel enne iseseisvusotsust küttis meeletuid kirgi kui Lenini bareljeef Toompea saalis kaeti sinimustvalge lipuga!

Seda Leninit vabastama tormasidki hiljem meie põhivastased – liidumeelne Interrinne, mille agressiivsed aktivistid püüdsid rebida Toompea katuselt Eesti rahvuslipu ja asendada selle punalipuga. Murti läbi lossi raudväravate. Olukord oli kriitiline.

See vägivaldne mäss aga näitas seda, kui tähtis oli seadusandlik võim toona – just parlamendihoone taheti võtta või vähemalt halvata esmajärjekorras! Samas hoones tegutses toona muide ka peaminister ning välisministeerium.

Mitte ainult ühes majas asumise tõttu, vaid ka demokraatlike ideaalide vaimus tulnud uus valitsus, tegi parlamendi liikmetega palju sisulisemat koostööd. Ministrite, sealhulgas peaministri esinemised parlamendi ees ei kujutanud endast vaid pelka formaalsust, nagu täna.

Parlamendiliikmetele polnud veel selgeks tehtud, et nende asi on suu kinni hoida ja õiget nuppu vajutada. Ja kuidas sellistele meestele nagu kunstnik Enn Põldroos, kirjanik Heinz Valk jpt saanukski sellist kummitempli rolli peale suruda! Nad oleks selle templi sundijale otsaette löönud!

Raske tee iseseisva Eestini

Kõige olulisemaks teetähiseks selle valitsuse töös oli Eesti Vabariigi iseseisvusotsus, mis võeti vastu 20. augustil just tänase Riigikogu saalis.

Kuna tegu oli valitsusega, kelle tegevuse tulemusena Eesti taastas oma iseseisvuse, siis arvasin, et seda pole palju, kui küsime valitsuse 20 aastapäevale pühendatud konverentsi läbi viimiseks Riigikogu saali.

Ma ei kahelnud, et see meile ka antakse, seda enam, et meie eest kostis ka Riigikogu aseesimees Jüri Ratas. 20 aastat on ikkagi ümmargune tähtpäev ja seetõttu mulle tundus, et minu palve on igati põhjendatud.

Paraku ütles Ene Ergma “ei”. Abi ei olnud isegi Jüri Ratase toetusest, Ergma saatis mulle kirja, milles selgitas, et Riigikogu istungisaalis on lubatud teha vaid parlamentaarseid üritusi.

Ma ei saa küll aru, kuidas saab ühe Eesti valitsuse tegevust parlamentaarses riigis pidada ebaparlamentaarseks nähtuseks, aga eks ajad muutuvad ja võibolla on praegusel valitsusel tõesti Riigikoguga vähe pistmist. Aga ega siis sellega pea leppima!

Väga huvitav, et meie konverentsi ei saa pidada parlamentaarseks ürituseks, kuigi palusime seda juhatama mitte kellegi muu, kui parlamendi esinaise ja osavõtjateks need inimesed, kes 20 aastat tagasi olid ministrid või parlamendi liikmed ja hääletasid Eesti iseseisvumise poolt!

Neile öeldi siis nüüd: “Ei, Teil pole tänase parlamendiga enam midagi pistmist, me ei luba Teid enam parlamendisaaligi.”

Võib öelda, et tänu nendele vapratele inimestele, kes 20 aastat tagasi söandasid võtta enda kanda riski, nüüd Ene Ergma oma juhataja toolil istub ja juhatab sealt parlamendi istungeid.

Pealegi tuli mulle meelde veel mitmeid üritusi, mida parlamendi saalis on peetud – muu hulgas isegi Eesti nn Laste parlamendi istungid. Sellele traditsioonile on samuti pandud alus minu valitsuse ajal ja see kestab tänini.

Kelle ülesanne see on?

Mõned ütleksid, et tegelikult peaks Ergma või Ilves ise hoolitsema selle eest, et Eesti iseseisvuse taastanud valitsuse moodustamise 20 aastapäev saaks riiklikul tasemel vääriliselt tähistatud.

Ansipist ma ei räägigi. Tema oli sel ajal veel Eestimaa Kommunistliku partei tähtis tegelane ja sõdis selle partei eest, keda me 1990 aasta parlamendivalimistel olime võitnud.

Mõni ütleks, et toonase valitsuse ministrid ei peaks üldse käima Toompeal käsi pikas palumas saali konverentsi läbi viimiseks, vaid tänase Eesti juhid ning loomulikult ka Eesti Rahvusringhääling ning Margus Allikmaa võiksid selliseid asju meeles pidada.

Kuid mina nii naiivne küll ei ole. Arvata, et see kamp, kes täna Toompeal võimul on, meenutaks hea sõnaga oma eelkäijaid… Seda meie silmad ei näe. Alles hiljuti proovis Reformierakond ja Andrus Ansip meid veenda, et ka IME-programm oli nende väljamõeldis.

Kallas oli selle asja juures küll ja tema nimi on sellega õigusega Eesti ajalukku kirjutatud. Kui ma omal ajal IME projektiga Tartusse sõitsin, et see Edasis trükki anda, siis õnneks ei teadnud Ansip ja tema Tartu komparteilased sellest asjast midagi. Aga ma kujutan ette, millist nördimust toonastel aktiivi koosolekutel nii minu kui Kallase kui kõigi teiste IME autorite üle avaldati.

Nüüd aga kirjutab Ansip IME oma nimele. Nojah, ainsad riigimehed, kelle tegusid tema tunnustada julgeb on surnud riigimehed, kes talle enam valimistel konkurentsi osutada ei saa.

Kurb on seda tõdeda, aga nii ju paistab!

Huvitav miks nad arvavad, et nendesse kunagi tulevikus paremini hakatakse suhtuma, kui nemad meisse? Muidugi, kui Keit Pentus saab kunagi Reformierakonna eesotsas peaministriks, siis ilmselt pole tal suurt probleemi vene häälte nimel näiteks pronkssõduri ära viimise eest venelastelt vabandust paluda ja Ansipi 2007 aasta poliitika hukka mõista. Miks mitte? Nemad Roosimannusega olid ju puu otsas, kui pauk kais.

Ma tean, et Delfi kirjutab nüüd, et Savisaar on hirmus solvunud ja kibestunud ja siis tuleb mõni IRL-i või Reformierakonna noor jünger ja teeb avalduse, et Savisaar võiks juba üle saada oma “talongivalitsusest” vms.

Mina aga tean, et Eestis on veel piisavalt neid inimesi, kes mäletavad päris hästi, kes sõdis mille eest, mis oli tegelikult Rahvarinde roll Eesti ajaloos, kes iseseisvuse toonud valitsusse kuulusid ja muide – kes selle vastu sõdisid, muuhulgas mitmed Vaba Eesti liikumisse koondunud endised komparteilased ja tänased reformierakondlased, nö “reformikommunistid”.

Ma ei pahanda – ei Ergma ega Ansipiga. Uskuge mind, me tulime omal ajal toime N Liiduga, me saame ka oma tähtpäeva meeles peetud ja ära tähistatud.

Eks siis tunnustame ka praeguseid võimukandjaid sobiva sõnaga.

Pildid pärinevad www.google.ee-st

Edgar Savisaar: meediakriitikast ja vabariigi aastapäevast

Edgar Savisaar — Tue, 23 Feb 2010 08:50:26 +0000

Nüüd lõpuks on ka Eesti meedias peateemaks tööpuudus. Õnneliku juhuse tõttu sattusid eelmisele teisipäevale kokku kaks olulist sündmust: Riigikogu hakkas arutama tööpuuduse temaatikat ja Tallinn korraldas kolmanda tööbörsi. Ehmatavalt suur rahvahulk ja ilmekad pildid pikast järjekorrast lõikasid kui noaga empaatiavõimeliste inimeste südamesse. Lõpuks pöördusid ka seni kalgilt kõrvale vaatavate inimeste pilgud töötuse probleemile. Samal päeval esines justkui teisest universumist tulnud Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas Riigikogu puldis võiduka kõnega, et Eesti riik on rahanduse alal Euroopa meister! Tõmbasin oma mõtteis paralleeli hetkel toimuvate olümpiamängudega, kus ebainimliku pingutusega sai hakkama Sloveenia murdmaasuusataja Petra Majdic, kes pärast karmi kukkumist ja mitme roide murdmist suutis end ikkagi pronksmedalile suusatada. See oli tõeline saavutus. Kuid nüüd pidavat ta siiski kaaluma tippspordiga lõpparve tegemist. Toon selle näite just nimelt selle pärast, et suusatamise keel on meie reformipoliitikuile ehk kõige arusaadavam. Muidugi võib ka Eesti riik teha sarnase soorituse, aga erinevalt üksikisikust, kes saab pärast tipptulemust spordist lahkuda, ei soovi, ma arvan, mitte ükski Eesti kodanik, et pärast suurt pingutust võib tekkida oht, et meie riik paneb pillid kotti. Ka mina pooldan euro tulekut. Aga selle nimel pingutades ei tohi me unustada enda inimesi. Tuhandeid inimesi, kes on jäänud tööta ja sadu, kes vajavad ellu jäämiseks kõrvalist abi. Minu arvates teeb nö esimene Eesti praegu kõik, et töö kaotanud inimesed tunneksid piinlikkust ja häbi. Andrus Kivirähk tabas laupäevases EPLis ilmunud arvamusartiklis justkui naelapea pihta, kui kirjutas, et avalikus arvamuses luuakse kujundit, nagu oleks „vaene olla hirmus piinlik“ ja „vaene olla on häbiasi“. Erinevalt valitsust juhtivaist parempoolsetest nägi Kivirähk olukorda teises valguses. Tsiteerin: „5000 inimest, kes seisid teisipäeval Tallinna lauluväljakul pikas järjekorras selleks, et saada mingitki, olgugi vähetasuvat tööd, on ilmekas näide sellest, kui hull on olukord tegelikult. Need tuhanded töötud, kellest nii palju räägitakse, kuid kes tänavapildis kuidagi silma ei torka, astusid vähemalt osaliselt korraks varjust välja. 5000 inimest olid valmis juba hommikust saadik lageda taeva all sabas seisma, sest töökohti jätkus neist vaid kümnendikule. See on valus fakt.“

Tööbörsist järgmisel päeval heitis sotsiaalminister Hanno Pevkur meile ette, nagu oleks linn sundinud töötuid olema pakase käes pikas järjekorras. Selleks ei sundinud neid mitte ürituse korraldajad, vaid seda tingis Eesti riigi praegune OLUKORD. Kas ajakirjanikud ja poliitikud märkavad, et hoolimata kõigist pingutustest, alavääristada sotsiaalseid töökohti, kajastades suurte lugudena vaid neid üksikuid, kes oma tööga hakkama ei saa, mitte kiites tublisid, nimetades neid halvustavalt kollasteks helkurvestideks jne jne. Hoolimata sellest, et ka tööd otsima tulnud inimesed olid teadlikud, et neid tullakse sinna filmima, pildistama ja intervjueerima. Kahjuks ka parastama. Hoolimata sellest, et pakkumisel olid vaid miinimumpalgaga töökohad. Hoolimata külmast ilmast ja sellest, et ankeedid on kättesaadavad ka internetis ja neid oleks saanud ära saata ka posti teel. Hoolimata kõigist neist faktoritest tulid inimesed VABATAHTLIKULT tööd otsima. Tulid juba hommikul vara, koos oma laste ja sõpradega.

Nagu ikka, külvas oma raadiosaates segadust reformierakonna suuvooder Anvar Samost, kellele Eesti Raadio annab alati rohelise tule, heites ette, nagu võtaksid sotsiaalsed töökohad bussikoondiselt raha vähemaks. Tegelikult ei ole bussijuhtide palgad kuidagi seotud sotsiaalsete töökohtadega. Palkade suurus tuleneb ühistranspordi firma rahalisest seisust. Sotsiaalsed töökohad aga luuakse Tallinna linna eelarves selleks ette nähtud vahenditest, millel ei ole mingit seost ühistranspordi firma tulude ja kuludega. Kriitikat ei kannata ka väide, nagu oleks Tallinna linnavalitsus saatnud tööturuametile nõudmise võtta töökohtade loetelust maha need ametikohad, mida pakutakse tööbörsil. Kui selline nõudmine oleks tegelikult tehtud, siis pasundaksid sellest juba ammu kõik ajalehed. Ning isegi Anvar Samost räägiks seda juttu palju kõvemal häälel.

Sarnaselt Samostiga bluffis ka teine Reformierakonna hääletoru – Hannes Astok - väites Kuku raadio saates Keskpäevatund, et reisisaatjatest polevat kasu ja üldse see ei olevat mõtestatud tegevus. Mõtlesin, et kust teab küll Astok reisisaatjate kohta, tema ju ühistranspordis ei sõida. Avaliku arvamuse uurimise firma Faktum Ariko tegi aga küsitluse nende inimeste seas, kes igapäevaselt kasutavad bussi, trammi või trolli, küsitlusele vastanud rääkisid hoopis teist keelt, kui seda tegi Hannes Astok. Eriti naised ja eakamad inimesed olid seda meelt, et reisisaatjast on neile palju abi olnud. Ega terves elujõus mees ei vajagi otseselt sellist abi. Aga ärgu ta arvaku, et tema ongi kogu Eesti ühiskond. Veelgi enam, üle 60% vastanutest kinnitasid, et pärast sotsiaalsete töökohtade loomist on bussid muutunud palju puhtamaks ja turvalisemaks. Kust aga võivad seda teada Hannes Astok ja Anvar Samost, Reformierakonna VANAD KOLLID, kes hea meelega kaotaksid Tallinna linnas igasuguse ühistranspordi, et nende ärisõprade suured autod saaksid mitmerealistel teedel segamatult liigelda.

Samuti läks mulle hinge Samosti jutt sellest, kuidas sotsiaaldemokraadid olevat nüüd äkki puudliks muutunud. Tegelikult on vastupidi, sotsiaaldemokraadid võivad esimest korda vabalt täie rinnaga hingata, ega pea reformi laualt palukesi korjama. Kõik liigub sinna poole, et neist saabki tõsiselt võetav vasakpartei, kellel on oma ideaalid ja suur toetajaskond. Ning muidugi väriseb Samost sellise perspektiivi ees ja manab sotsidele kurja.

Niipalju siis meediakriitikast.

Käisin täna hommikul, nagu ka varasematel aastatel enne vabariigi sünnipäeva „Reaali poisi“ juures pärga asetamas ja Eesti vabaduse eest võideldes hukkunud koolipoisse mälestamas. Reaalkooli „Poiss” on loodud mälestama eeskätt Tallinna õpilasi. Ent see monument väärib olema mälestusmärgiks kõigile vabadussõjalastele.

Vabadussõda kestis 431 päeva ning oli meie jaoks üks suurimaid XX sajandil üleelatud katsumusi. Võitlus kahel rindel nõudis enam kui 5000 inimelu – langenutena, haavadesse või haigustesse surnutena, samuti punase terrori läbi hukkunutena.

Väärib tähelepanu, tunnustust ja tänu, et Eesti Vabadussõjas võitlesid Eesti poolel mitte ainult eestlased. Eesti kaitseväes oli Narva rindel 700-mehelise üksusena Balti pataljon, mille võitlejate seas oli nii Tallinna Toomkooli õpilasi kui endiseid tsaariarmee ohvitsere, sealhulgas arvukalt aadlikke. Balti pataljoni 71-le langenud võitlejale on mälestusmärk Toompeal, Teaduste Akadeemia õuel. Eesti väeosades oli ka Eestimaa rootslasi, venelasi ja juute.

Eesti Vabadussõda polnud ainult meeste sõda. Oma panuse andsid sellesse ka naised. Kes meditsiiniõdedena rindel, haiglates ja laatsarettides, kes valmistades rindelolijatele talverõivaid ning tehes tagalas ära rindelolijate meeste tööd. Vabadussõda, mille kangelasi ja ohvreid me aukartuse ja tänutundega meenutame, maksid vere hinda selle eest, et meie saaksime peremeesteks omal maal ja võiksime oma elu ja riiki korraldada.

On suur õnn ja ajaloo tavatu kapriis, et Eesti sai 1991. a. teistkordselt iseseisvaks. Seekord ilma suure sõja ning verevalamiseta. Ent seda, mis kergelt käes, ei oska kõik vääriliselt hinnata ja kasutada. Olles saanud peapöörituse vahepealsetest edusammudest ja rahvuslikust eufooriast, oleme jõudnud majanduslikku, eetilisse ja poliitilisse kriisi, mille sümboliks on 100 tuhande piiri ületanud tööpuudus.

Sellest kriisist on vaja välja saada! See on tähtis meile kõigile igal päeval, ka vabariigi aastapäeval!

Edgar Savisaar: Kevad õhus ja naistepäev lähedal

Edgar Savisaar — Fri, 12 Feb 2010 12:13:00 +0000

Pugatšova nähtud!!!

Käisin eile suure staari Alla Pugatšova kontserdil. Minu jaoks oli see esimene silmast-silma kohtumine vähemalt 1/6 muusikamaailma vaieldamatu lemmikuga. Kui eile, enne kontserti küsis Postimees minult arvamust, siis võrdlesin teda Madonna ja Tina Turneriga. Kontserdi ajal leidsin end aga mõttelt, et Alla tegi kontserdi ISE. Erinevalt eelpoolnimetatuile ei pannud pr Pugatšova peamist rõhku esinejat saatvatele eriefektidele või taustatantsijaile. Diiva säras täies hiilguses, laval esines LAULJA. Esinemise ilmestamiseks olid seljataga ekraanil küll meeleolukad videoklipid, kuid lava täitis ikkagi artist ise. Nagu Alla Pugatšova ütles, et jäägu publiku ja esineja vaheliseks ainsaks barjääriks see, et tema on laval ja publik saalis, ülejäänus on kõik üks. 7000 inimest Saku Suurhallis said kaks tundi nautida tõelist oskust tulla inimestele lähedale, puudutada nii laulu kui vahetekstidega kuulaja salajasi hingekeeli. Pugatšova repertuaari suureks väärtuseks on laulude suurepärased sõnad. Minu meelest väljendub neis heas mõttes avar vene hing.

Diivale kohaselt astus Alla ka saali rahva sekka. Teda kallistada, kõnetada ja talle lilli kinkida soovijaid oli palju. Usun, et enamuste saalis viibijate jaoks oli suurstaar otsekui perekonnaliige. Tuttav plaatidelt, raadiost ja teleriekraanilt, tema loominguga koos kas üles kasvatud või elu ilusamad aastad veedetud.

Vaatasin ka saalis ringi. Nägin palju tuttavaid, meie kõrval olid Eesti Raadio diktorid, Tallinki suuraktsionärid, palju ärimehi ja kultuuritegelasi. Fuajees ringi käies kostis ka soome keelt. Usun, et staari kohalolek ja paljuski nostalgia innustas kohale tulema ka neid, kes võib-olla esineja praeguse repertuaariga väga kursis ei olegi.

Pärast kontserti kohtusin Allaga tema garderoobis. Filmidest tuttavlik tagaruum oli tõesti diivale kohane, pisut hämar, lilled ja Tema. Minu üllatuseks võttis ta mind vastu üksinda. Saime vestelda tema kontserdist, saali akustikast, Tallinnast ja edasistest plaanidest. Pr Pugatšova oli elurõõmus ja täis esinemistahet.

Ilusat kevade tulekut, saabuvat Vabariigi aastapäeva ja lähenevat naistepäeva kõigile!

Okas kurku, Alla!

Edgar Savisaar: Kas Hans H. Luik on sõjakirve välja kaevanud?

Edgar Savisaar — Fri, 05 Feb 2010 08:58:53 +0000

4. veebruari Eesti Ekspress mõjus mulle kui külm dušš. Lugesin sealt välja kuus kirjutist, milles Keskerakonda ja selle tegelasi süüdistati milles iganes, alates korruptsioonist ja käte väänamisest ning lõpetades Mart Laari kodurahu rikkumisega. Eriti sügava mulje jättis mulle Ekspressi kaeblemine selle üle kuidas paha keskerakondlik linnavalitsus kavatseb Ao tänavale püstitada kaks „kopsakat“ Mart Laari kodurahu rikkuvat büroo ja kortermaja. Võimsad pealkirjad kõnelesid ka sellest, kuidas „Keskerakonna peasekretär praeb aeglasel tulel“ (Tarmo Vahter), millised on „Kultuuripealinna pained“ (Andrei Hvostov), kuidas lastesõimes on vaid 8 kraadi sooja (Madis Jürgen) ning kuidas „Rahanäljas Tallinn suretab välja linna vanima pizzarestorani“. Seda viimast kirjutist kommenteeris Raepressis Kesklinna vanem Aini Härm, kelle sõnade kohaselt „ajaleht on asunud eraettevõttele lobi tegema“. Kommentaar läks kõigile Eesti lehtedele, aga pole vähemalt praeguse ajani kusagil avaldamist leidnud. Võib-olla näeme seda Eesti Ekspressis järgmisel neljapäeval, kui nädalalehe järjekordne number lugejate ette tuleb.

Mõtlesin endamisi – milles asi, valimisteni on ju veel rohkem kui aasta aega ja ega Eesti Ekspress ilma asjata ju oma leheruumi ei raiska. Küsisin kolleegide käest kas pole me äkki kuidagi Eesti Ekspressi mõjuvõimsa väljaandja ja tuntud kinnisvaraärimehe Hans H. Luige konnasilmadele astunud? Võib-olla on ta lihtsalt meie peale pahane ja on nüüd kõik oma kirjatsurad üles kihutanud Keskerakonda ahistama? Leidsime tõepoolest mõned projektid, mille suhtes kinnisvaraärimees ja linn on olnud eri meelt. Näiteks küsimus Pirita tee 20a ärihoone ja hotelli püstitamisest, mis on hulpinud linnavalitsuse arhitektide käes pea terve 2009. aasta. Arhitektid on ära näidanud, et arendajate esitatud lahendus ei vastanud detailplaneeringule ning oli hotelli ja ärihoone toimimiseks sobimatu. Nagu mulle vihjati, oli asi selles, et tegelikult püüti kangekaelselt ärihoone asemele mere äärde paljukorruselist kortermaja sokutada, mis aga antud piirkonda kavandatuga kokku ei sobinud. Selliseid probleeme leiab veel mitmeid, kus ajaleheomanikust ärimees võis soovida keskerakondlikku linnavalitsust kiiremini ja tema kasuks otsustama.

Teine versioon, millest mulle räägiti, on seotud eelmisel nädalavahetusel toimunud IRLi kongressiga, kus selle partei Res Publica tiib sai selge ülekaalu ja püüab nüüd korraldada selle äärmusparempoolse partei kogu ideoloogiat. Hans H. Luige vana armastus Indrek Raudne on olnud ikka selle seltskonna juhtiv ideoloog. Luik on teinud talle kummardusi ette ja taha ning mõnda aega oli Eesti Ekspress lausa nagu Res Publica häälekandja. Nii kaua, kuni see partei oli võimul. Nüüd olevat Luigele tehtud etteheiteid, et ta on oma vana armastuse hooletusse jätnud ja kaldub pigem selle oponentide, mõnikord isegi Keskerakonna poolele. Muidugi oli Luigel vaja tõestada vastupidist ja anda kogupauk kõigist oma kahuritest. Kui ikka samas lehenumbris ja täie jõuga pannakse ühe partei vastu tuld andma sellised ajakirjanduslikud korüfeed nagu Madis Jürgen, Tarmo Vahter ja Andrei Hvostov, siis peab selleks küll tungiv vajadus olema. Mina küll ei tahaks kuidagi uskuda, et Hansas Luikas läks närvi eelmises Kesknädalas ilmunud analüüsist, mille järgi ootab Eesti meediat ees ekspansioon Lätist ning rootslaste asemel tuleb oma kodus hoopis Läti härradele alla vanduda

Võib-olla aga kujutame me ilma asjata ette igasuguseid keerulisi kombinatsioone. Eile oli uudis, et kõigil juhtivatel ajakirjandusväljaannetel on lugejate ja tellijate arv langenud. Teeb ikka kurjaks küll, kui äkki avastad kui palju Ekspressi lugejaid on saanud Pealinna ja Kesknädala sõpradeks. Selles suhtes jääb mul üle Hans H. Luigele vaid kaasa tunda. Aga tema kirjatsuradele jääb mul üle vaid öelda, et tulge üle, poisid ja tüdrukud, meil saate te ka ausaid tekste kirjutada!

Pilt pärineb www.ekspress.ee koduleheküljelt.

Edgar Savisaar: Tallinnas peaks olema Andrus Kivirähki nimeline tänav!

Edgar Savisaar — Sat, 23 Jan 2010 14:32:52 +0000

Lugesin 23. jaanuari Eesti Päevalehest Andrus Kivirähki ülestunnistust, et tema „pole kunagi olnud Keskerakonna valija“. Minu süda läks kohe kergemaks. Oligi olnud ebamugav tunne, kuna Andrus Kivirähki autoripositsioon ei ole mulle kunagi olnud selge. Eestis ei olegi vist teist kirjanikku, kes oleks minust nii palju kirjutanud. Olen teda hellitavalt hüüdnud lausa Edgar Savisaare isiklikuks biograafiks ja selles nimetuses on olnud oma tõetera sees.

Kivirähk on oma kirjanduslike otsingutega Keskerakonda väga palju aidanud. Aga sellest hoolimata ei olnud mul seni ajani päris selge, kas ta on ikka meie mees. Ei ole ka tihanud tema käest küsida, sest kes see ikka söandab kirjanikuhärrat häirida. Tal niigi palju tööd.

Väga palju on neid, kes julgevad tunnistada, et nemad ei ole Keskerakonna valijad. Aga keegi neist ei ütle, kelle valijad nad siis ikkagi on.

Kui Kivirähk tõesti ei ole meie valija, ega me seepärast temasse halvemini suhtu. Kindlasti jätame ka kainestusmajasse alles Juure ja Kivirähki nimelise kainestuskambri ja uhke sildi selle ukse kõrval. Iga kord kui ma vaatan nende meeste kingitud viinapudelit, siis tulevad mulle Juur ja Kivirähk jälle meelde. Sümpaatsed näod ja mulle palju lähedasemad kui mõnikord arvatakse.

Olen kuulnud nendest kahtlustustest nagu koostaks Kivirähk ka Andrus Ansipi avaldusi ja kõnesid. Saan kahtlustajatest aru, sest nii ühe kui teise kõned on ühteviisi kirjanduslikud ja absurdsed ehk kaugel tegelikkusest. Mina siiski ei usu nende samasusse. Andus Kivirähk on palju teravmeelsem kui tema nimekaim Andrus Ansip. Kivirähk on hoopis maalähedasem ja saab aru ka sellest, mida eesti rahvas tunneb ja mõtleb.

Tuletasin meelde, kas Kultuuripealinna programmis on ikka eraldi alajaotus kirjanduse ja kirjanike kohta. Vist ei ole? Viimane aeg oleks see viga parandada ja ma tahan selle küsimuse üles tõsta juba järgmisel sihtasutuse nõukogu koosolekul. Miks mitte mõni Tallinna tänavatest ümber nimetada Andrus Kivirähki tänavaks? Mul on isegi mõte, mis tänav see olla võiks, aga veel ma seda välja ei ütle - küsin enne Linnar Priimäelt nõu. Mõistagi olen samal ajal avatud ka kõikidele teistele ettepanekutele.

Kohtasin Õhtulehes ka Jüri Kuuskemaa intervjuud, kus ta soovitab lammutada Vabaduse võidusamba ja Solarise keskuse. Arendasin seda ettepanekut edasi ja jõudsin nii kaugele, et Võidusamba asemel võiks olla Ivan Orava samades mõõtmetes kuju ja Solarise ees Rehepapi nimeline väljak.

Käisin eile õhtul Draamateatris vaatamas Kivirähki näidendit „Voldemar“. Istusin pärast Hundisilmal pikalt ja mõtisklesin selle lavastuse üle. Öö oli pime, koerad ulgusid ja väljas paukus pakane. Mina aga istusin küdeva kamina ees, soojendasin oma väsinud jalgu ning mõtlesin Andrus Kivirähkist ja sellest, mida temast veel võib oodata. Elu on täis üllatusi!

Edgar Savisaar: Kuku! Tere Tallinn, tere Eesti, siin ma nüüd jälle olen!

Edgar Savisaar — Mon, 18 Jan 2010 12:33:58 +0000

Soovin Eesti meediale tagantjärele head uut aastat ja nagu kombeks, panen sel puhul ka pudeli lauale. Head jätkuvat soovin ka kõigile teistele blogi lugejatele!

Aastanumber muutus, aga eks elu läheb ikka vana viisi edasi. Muidugi on ka uusi asju. Sel nädalal toimuvad Tallinnas Euroopa Meistrivõistlused iluuisutamises. See on esimene juhtum, kus Eesti korraldab üle-Euroopalise (tegelikult ülemaailmse) tähendusega suurvõistluse olümpiaalal. Eestisse tulevad võistlema 180 sporditähte, neid hindavad 70 kohtunikku ja kommenteerivad 400 rahvusvahelist spordiajakirjanikku üle maailma. Tele vahendusel saab sellest osa enam kui 300 miljonit pealtvaatajat. Minul isiklikult on au olla selle võistluse korralduskomitee esimees. Üks mu tuttav pani aga tähele, et Eesti meedias pole mitte ühtegi korda nimetatud, kes on nende võistluste korralduse taga. Vedasin selle inimesega kihla, et ega seda ei nimetatagi, sest kes sooviks Savisaart nii positiivse asjaga siduda. Mõelge ise - nädalaid räägitakse sellest, kuidas Tallinna linnavalitsus kärbib uisutamisele määratud rahasid ning sulgeb jäähalli Tallinna kesklinnas. Nüüd äkki selgub, et Tallinn korraldab üle-Euroopalisi uisutamisüritusi, mis linnale lähevad maksma miljoneid kroone! Muidugi ei soovita sellest rääkida.

Usun, et Linnahalli jäähalli sulgemisega tegime õigesti. On ju Tallinnas hetkel ka teisi halle, nt Premia ja Jeti, kus tingimused uisutajatele on kindlasti palju paremad kui pea eluohtlikus, laest tilkuvas ja tuletõrjetingimustele mittevastavas jäähallis. Lisaks sisehallidele oleme viimastel aastatel panustanud nii linnaosades kui ka kesklinnas vabaõhu uisuväljakutesse. Ja tundub, et nende kasutajaid tuleb aina juurde. Mulle räägiti, et Tallinna Harju väljaku liuväli on palju ilusam ja atraktiivsem kui Londoni Hyde Parkis kasutusel olev ajutine uisuväljak. Olen kindel, et sel nädalal Tallinnas kohal olevad maailma iluuisutamistipud inspireerivad paljusid tulevasi sportlasi. Hoian kõigile võistlejaile pöialt ja loodan, et Eesti publik oskab nende esitusi sõbralikult ja hästi kaasa elades vastu võtta. Otepää suusavõistlus on ju aastaid näidanud, et Eesti spordipublik on parim! Tõestagem seda ka nüüd!

Veel. Kui eelmisel nädalal sattusin tahtmatult Silberauto ja Mercedese reklaamijaks, siis sel nädalal teen tasuta reklaami ajalehele Postimees. Nimelt, kannan Postimehe logoga lipsunõela, mis mulle kunagi kingiti.

Kui juba Postimehest juttu tuli, siis tahtsin õiendada veel paar meedia-apsakat. Nagu mul ju kombeks. Eelmisel nädalal kirjutas Postimehe reporter Urmas Tooming ühes oma loos kuidas tallinlaste seas on muukeelseid elanikke rohkem kui eestlasi. Selle valeväite ta lükkas küll oma järgmises juhtkirjas ümber, ent tõi seal taas vale arvu, nagu koliks pealinnast aastas rohkem inimesi välja kui sisse kolib. Tegelikult on asi juba mitmendat aastat vastupidine – tallinlaste arv kasvab pidevalt!

Ja tänane Õhtuleht! Lugesin reportaazhi Baskini teatri sünnipäevapeolt, kuhu mul endal kahjuks aja puudusel minna ei õnnestunud. Näitlejate lood olid ju toredad ja etenduse arvustused samuti, ent silma hakkas üks pildiallkiri. Kus oli väidetud, nagu Baskin oleks oma kõnes teatanud, et tema teater jäi sel aastal linnapoolsest toetusest ilma. Nii see aga kindlasti ei ole. Palusin ka veel Baskini enda käest uurida ja ta kinnitas, et kõnes oli ta maininud mitte Tallinna linna, vaid Kultuuriministeeriumi toetust, millest teater kahjuks ilma jäi.

Baskini juurde ma ei jõudnud, aga see-eest käisin üle mitme aasta Ugalas. Etenduseks oli „Arturi laulud ja aastad“. Minu vanaema oli temast sisse võetud ja ka emale meeldis ta väga. Nüüd, Jüri Aarma kehastuses nägin Artur Rinnet justkui uue nurga alt. Tema oli grammofoni tuleku ajastu „superstaar“. Toonane grammofon on nagu praegune internett, aga puudu jääb sellest mõnusast raginast, mis grammofoniplaadi keerutamisega ikka kaasas käis. Etendus aga meeldis, avastasin enesele mitmeid uusi näitlejaid, kellega varem ei olnud kokku puutunud. Kui oleksin teadnud, et Arturit mängib Jüri Aarma, oleksin talle lilli viinud.

Veel ühest tähelepanekust. Eelmise nädala ajalehed kirjutasid kollakaid lugusid sellest, et Tallinna linn korraldas Raekojas vene uue aasta puhul vastuvõtu vene kogukonna esindajatele ja Savisaar viibis seal kellegi uue saatjannaga. Pean kinnitama, et sellise ilusa traditsiooni, tähistada ka vene uut aastat koos vene kogukonna esindajatega, algatas minu eelkäija - linnapea Tõnis Palts juba 2000ndetate alguses ja ma ei näe põhjust, et seda mitte jätkata. Tallinn on mitmekultuuriline linn ning võlgneb suuresti oma eripära ja mitmekesisuse just siin elavatele eri rahvuste esindajatele. Eelmisel aastal tähistasime esmakordselt suurejooneliselt nt Hiina uut aastat, sügisel, septembris käisin tervitamas juute nende uue aasta puhul. Leian, et sellised vastuvõtud ja kohtumised erinevate kogukondadega, on iga linnapea kohus ja au.

Kas mäletate, et pärast Keskerakonna suurt valimisvõitu Tallinnas kinnitasid kõikide teiste erakondade esindajad, et vaja on arendada koostööd vene elanikkonnaga? Tundub, et ainult suurteks sõnadeks need tookordsed väljaütlemised jäidki. Selle asemel, et haarata härjal sarvist ja ka ise sõprussuhete nimel tööd teha, muudetakse Tallinna ettevõtmised meediaveergudel kollaseks seltskonnavahuks.

Pikemalt peatuti minu referendil Olga Ivanoval, kes on linnavalitsuses sama tööd teinud juba enne minu taaskord linnapeaks saamist. Olga tuli referendina tööle Jüri Ratase ajal ning on ennast tööalaselt igati tõestanud. Oleks temasuguseid pühendunud abilisi vaid rohkem, ka teistel erakondadel!

Pilt pärineb linkidelt: http://www.varskavesi.ee/upload/tooted/!thumbs_user/!limonaad_0_5.jpg http://www.smt.edu.ee/materjalid/T.%20Tuulik%20%F5piobjektid/LILLEKIMBU%20VALMISTAMINE/pilt_134.jpg

Edgar Savisaar: 2010. aasta jäägu kauboikapitalismile viimaseks aastaks Eestis

Edgar Savisaar — Fri, 25 Dec 2009 13:27:31 +0000

Üks aastaring saab jälle ümber. Igaühel on, mille järgi seda aastat hinnata ja meeles pidada. Ühtedele oli kõige eredam sündmus uuenenud Vabaduse väljaku avamine, teistele sügisesed valimised Tallinnas, mis andsid Keskerakonna linnavõimule suurema toetuse kui iial varem. Kolmandatele oli kõige tähtsam see, mis rikastas nende eraelu – kes armus, kes kaotas oma varanduse või vastupidi, sai rikkaks, kes kolis Tallinnasse elama või kellele tõi kurg peresse lisa. Igaüks võib omamoodi saada õnnelikuks.

Lõppev, 2009. aasta ei ole olnud lihtne mitte kellegi jaoks. Probleemid maailma ja Eesti majanduses pole ka tallinlastest niisama mööda läinud. Arvan, et 2010. aasta jääb kauboikapitalismile viimaseks aastaks Eestis. Ja ma arvan, et uue poliitika piirjooned selginevad järgmisel aastal veelgi. Ent uus pole ajaloos kunagi sündinud heast elust. Alati on uue sünnitanud kriis. Mõelgem sellele, kui paljud nendest inimestest, kes meile linnatänavatel vastu tulevad, on kaotanud töö. Suurel osal tallinlastest nõuab pingutust, et pühadelaud üldse kaetud saaks, uutest peokleitidest ja kallitest kinkidest pole juttugi. Liiga paljudel on sel aastavahetusel lauale panna ainult võlad ja ebakindlus tuleviku ees – kas kodulaen saab makstud, lapsed koolitatud jne.

2010. aastal murduvad meie silme all vanad müüdid ja vastandused. Vasaktsentrism pole enam sõimusõna – see on poliitika, millelt üha rohkem loodetakse, millesse üha rohkem usutakse. Ei ole enam üksteisele kõõrdi vaatavad eestlane ja venelane – on Eesti rahvas, keda me püüame ühes hoida. Ja ka peavoolu ajakirjandusel ei jää oma mõju taastamiseks teist teed kui koos neid toetanud poliitikutega ise seesmiselt puhastuda. Arvan, et tuleb moraalse ja maailmavaatelise selginemise aasta. Suurema murrangu eelne aasta, mis Eestis toimub seoses eelseisvate 2011. aasta valimistega.

Täna on usk helgemasse tulevikku kui jõuluvalgus – kõige pimedam aeg on jõulude eel. Siis osatakse hinnata ka küünlaleeki kuusepuul. See küünlaleek ütleb meile täna, et me saame asjad korda ka Toompeal ja riigis. Mõnes mõttes on Tallinna linn justkui valguse tungal keset praeguseid raskusi. Ning see tungal põleb eredalt ainult seetõttu ja senikaua, kuni rahvas meid toetab.

Ilusat jõuluaega ja tegusat uut aastat!

Edgar Savisaar: topeltstandarditest meedias

Edgar Savisaar — Wed, 09 Dec 2009 10:50:20 +0000

Teisipäeva õhtul teatasid kõik Eesti tele- ja raadiokanalid esimese uudisena seda, kuidas ligi 200 tudengit tegid pealinnas trollisõitu protestimaks nende sõidusoodustuste piiramise vastu 2010. aastal Tallinna eelarves. Muidugi tõstis õukonnameedia selle uudise esiplaanile, sest vaja oli kuidagi varjata järgmisel päeval Riigikogus suure defitsiidiga riigieelarve vastuvõtmist Reformierakonna ja IRLi valitsuse poolt, kes varem on alati pidanud oma põhilubaduseks riigieelarve tasakaalu säilitamist.

Mõtlesin endamisi, et kus olid need tudengid siis, kui riik kaotas õppelaenu kustutamise võimaluse avalikus sektoris töötavatel noortel ja lapsevanematel? Kus olid tudengid siis, kui otsustati järgmisest aastast õppelaenu intressidelt tulumaksu tagastamise kaotamine? Või kus nad siis olid, kui Riigikogu hääletas maha Keskfraktsiooni ettepaneku taastada eelmisel aastal kehtinud õppetoetuste määrad?

Võitlevad tudengiorganisatsioonid suutsid kevadel riigieelarve kärbete vastu protestides vaid viis küünalt ülikooli peahoone ees põlema panna. Siis tekkiski arvamus, et üliõpilasliidrid on küllalt lihtsalt ostetavad ja müüdavad ning nendega ei tasugi poliitikas arvestada. Nüüd muidugi püütakse tõestada vastupidist, sest äkki siiski õnnestub tudengeid Keskerakonna ja Tallinna linnavõimu vastu ässitada? TV3 näitas eile õhtul välismaal autosid ümber lükkavaid ja tänavatel mässavaid noori ning õhutas meie noori Tallinnaski midagi sarnast ette võtma.

Noored räägivad, et kevadel, kui riigieelarvet kärbiti, olid üliõpilaskonna Tallinna Ümarlaua aktivistide suud kinni, sest oma parteide vastu ei söandanud nad ju minna. Nüüd olevat ümarlaua juhid Getter Tiirik ja Joonas Pärenson aga väge täis, sest on võimalus vastanduda Tallinna linnavõimuga. Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvatelt noortelt pole ju muud oodatagi. Siiski tekib küsimus, millal ajavad nad üliõpilaspoliitikat ja millal IRLi poliitikat?

Tallinn enda tudengite eest seisab endiselt, tulge tallinlasteks, see ei ole ju keeruline!

Tänane Postimees nuhtleb Tallinna linna sellepärast, et me ei vähendanud põhipalkasid linna asutustes. Meile tuuakse eeskujuks Tartut. Seejuures unustatakse, et Tartus, nagu ka mitmetes riigiasutustes, puhkusetoetust tegelikult ei kaotatud, vaid see liideti mehhaaniliselt põhipalgale, mistõttu ka ametnike põhipalga määrad üles läksid. Muidugi võib nüüd kiidelda, justkui oleks palku kärbitud. Meie ei taha olla silmakirjalikud ja põhipalgad moodustavad meil juba 98 protsenti sissetulekust. Riigis on vastupidine palgapoliitika. Jüri Pihl tõi näite, kuidas ühe ministeeriumi kantsleri põhipalk on küll 25 tuhat krooni, aga koos mitmesuguste lisatasudega saab ta kätte 60 tuhat krooni. Tallinn enesele sellist sahkerdamist palgapoliitikas lubada ei saa.

Kuulasin hommikul Vikerraadiot, kus ääretult positiivne ajakirjanik tegi intervjuu reformierakondlase Taavi Rõivasega, kes ülistas taevani täna vastuvõetavat riigieelarvet. Ajakirjanik kiitis talle põhiliselt takka. Oli küll küsimus Riigikogu liikmete palgatõusust, aga selle peale kostis Rõivas, et tema on rahanduskomisjoni ja mitte põhiseaduskomisjoni esimees ning tema küll ei tea, kust see palgatõus äkki välja ilmus. Intervjueerija leppis selle vastusega. Muide, minu arvates on ka vahu üleslöömine Riigikogu liikmete palkade ümber üks võte, kuidas juhtida tähelepanu kõrvale selgelt ebaõnnestunud riigieelarvest, mida nüüd jõumeetodil püütakse Riigikogus läbi suruda.

Viimaste nädalate lehed ja portaalid kubisevad Tallinna müügimaksu ja paadimaksu kriitikast. Ainult Sulev Valner kirjutab, et „Tallinna müügimaks on normaalne mõte“, kuid ega tema mõtteavaldus peale Maalehe ja Delfi suurt kuhugi ei jõudnud. Isegi reformierakondlasest rahandusministri Jürgen Ligi seisukoht 4. detsembril Padisel Harjumaa Omavalitsuste Liidu ees esinedes, kus ta ütles, et ei pea müügimaksu sugugi halvaks ning arvab, et kõik omavalitsused võiks selle kehtestada, on maha vaikitud.

Sellest, et uuest aastast tõusevad kõigile Eesti elanikele aktsiisid kütusele ja elektrile, hoiab meedia suu kinni. Kui see ei ole topeltstandard, mis see siis on? Kui riik ei tõstaks kütuseaktsiisi, siis ei peaks ju Tallinn ka ühistranspordi piletihindasid suurendama ja ka mujalt Eestist tulnud tudengid saaksid pealinnast soodustusi. Kas tudengid üldse teavad, et Tallinn võttis eeskuju heade mõtete linnast Tartust? Seal kehtib juba ammu süsteem, mille kohaselt mittetartlastest pensionärid peavad bussipileti ostma, aga tartlastest eakad on sellest vabastatud.

Pilt pärineb lehelt: http://static.kalev.ee/apps/kalev_media/200804/200×200/305629_10858_theatre_mask.gif

Edgar Savisaar: poliitiline ettekanne Eesti Keskerakonna XII kongressil

Edgar Savisaar — Sat, 05 Dec 2009 12:15:08 +0000

Panen siia blogisse üles oma ettekande täna peetaval Keskerakonna kongressil. Tuletan meelde, et eelmisel korral, kaks ja pool aastat tagasi tuli Keskerakond kokku Estonia kontserdisaalis. Estonias on Eesti riigi sünnist alates peetud suuri kogunemisi ja tehtud ajaloolisi otsuseid. Seekord aga tulime moodsasse Solarisesse ja see on esimene märkimisväärne poliitikasündmus – suur kongress – selles majas. Usun, et selle üritusega Keskerakond poliitilises mõttes justkui avab selle maja ja annab kammertooni ka kõigile teistele parteidele, kes varem või hiljem siia samuti tee leiavad.

Arusaadav, miks just Solarises. Kus siis veel pidada Keskerakonna kongressi, kui mitte Tallinna keskel, lausa Tallinna südames, ütleme, et Kesk – Tallinnas.

Tallinn, Solarise Keskus

5. detsember 2009

Tere tulemast Eesti Keskerakonna järjekordsele, XII kongressile! Eelmisel korral, kaks ja pool aastat tagasi oli Keskerakonnal 10 000 liiget, nüüd 12 ja pool tuhat. Siis oli meie foorumil 900 delegaati, nüüd 1800. Siis kogunesime Estonias, nüüd Solarises, mis tähendab päikest. Sümboolne, et praegusel Eestile pimedal ajal tuli Keskerakond päikese-keskusesse.

Lõpulejõudev aasta on Keskerakonnale olnud võiduaasta. Juunis võitsime europarlamendi valimised, oktoobris olime võidukad ka kohalike omavalitsuste valimistel.

Vaadake seda pilti (slaid 1) – see on meie häälte trend Riigikogu valimistel aastal 2007. See (slaid 2) – Europarlamendi valimistel kevadel 2009. Ja see (slaid 3) – kohalikel valimistel sügisel 2009. Tegelikult ei peaks ma siia ühtegi sõna lisama. Need graafikud räägivad iseenda eest. Siin on ka vastus küsimusele, miks meid oponentide poolt nii räigelt rünnatakse. Loomulikult teeb niisugune tõusev trend kadedaks. Igaühele meie oponentidest tundub, et Keskerakond võtab ära ka neile ettenähtud hääled. Justkui teeksime me ainuüksi oma olemasoluga mõnele teisele parteile liiga. Ma ei näidanud teile neid graafikuid mitte selleks, et tõestada – mina, erakonna esimees, olen teinud head tööd. Ma näitasin teile neid graafikuid selleks, et te saaksite lõpuni aru, kui head tööd teie olete teinud.

Võit europarlamendi ja kohalikel valimistel

Head erakonnakaaslased, kõigil ei käinud käsi nii hästi nagu Keskerakonnal. Tuletan meelde, kui enesekindlalt ja ülbelt lubas Reformierakond enne eurovalimisi võtta Euroopa Parlamendis kuuest kohast kolm. Läbi häda saadi üksainus mandaat. Enne kohalike omavalitsuste valimisi lubati suure suuga kukutada Tallinnas Keskerakond. Selle asemel kukuti ise läbi.

Mis siis juhtus Eesti parempoolsetega? Miks jääb mulje, et nende aeg on läbi?

Nad ise seletavad oma kaotust sellega, et on pidanud valitsuses tegema raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid, mis sellest hoolimata on olnud targad ja ainuõiged. Seda rääkisid nad juba 1990ndate alguses, kui Mart Laari valitsuse viisid võimult vassimine Iisraeli relvade ja rublamüügitehinguga. See on parempoolsete vana laul. Nüüd räägitakse sama juttu.

Aga kui majanduskriisi ajal valitsuses olek tähendab paratamatult näo kaotamist, siis kuidas ikkagi suureneb meie toetus Tallinnas, kus me oleme olnud pikka aega võimul? Kuidas ikkagi liigub meie reiting, hoolimata majanduskriisist, tõusujoones, nende oma aga tammub paigal või liigub pigem languse suunas?

Ütlen, miks. Sest nii nagu 90ndate alguses, nii teevad parempoolsed ka nüüd valesid otsuseid, mis ei vasta inimeste enamuse tahtele. Võim võetakse ilusate lubadustega, pärast valimisi see kõik unustatakse. Riigieelarvet kärbitakse nii, et see ei riivaks rikaste privileege, kuid pensionäride niigi nappi sissetulekut või noorte perede toetusi vähendada pole mingi patt. Uus töölepinguseadus pandi riigis, kus töötute arv ületab saja tuhande inimese piiri, ikkagi kokku suurte tööandjate huvides, et koondada oleks lihtne ja odav.

Selle aasta kahtedest valimistest saab teha vaid ühe järelduse – kõrgeima võimu kandja rahvas on andnud selgelt märku, et sellel valitsusel on aeg pakkida asjad ja minna.

Meie oponendid on väitnud, et Keskerakond võitis tänu osavale propagandale ja vastutustundetutele lubadustele. Milles seisnes meie eriline osavus? Või millised on need lubadused, mis võiksid Eestile üle jõu käia? Kas maksusüsteemi õiglastele alustele seadmine käiks meile üle jõu? Ei käiks! Küll aga on paljudele peredele ülejõu käivaks ülesandeks võidujooks valitsusega, kes aina tõstab makse ja aktsiise ning sunnib ka omavalitsusi seda tegema. Tööpuuduse vastu astuda pole mingi üle jõu käiv ülesanne, kui riik toetab tööhõivet omalt poolt, säilitades ja luues uusi töökohti.

Keskerakonnale andis rahvas selge kinnituse – meie poliitika on see, milles nähakse väljapääsu kriisist. Meie poliitika on see, milles nähakse abi tööpuuduse vastu. Meie poliitika on see, millest loodetakse tuge peredele, keda majanduskriis ähvardab jätta koduta.

Aastaid on paremerakonnad Eesti riiki õhemaks lihvinud. Nüüd on selle poliitika tõetund käes. Inimesed ei taha parempoolsete õhukest riiki, mis teenib väheste rikaste huve – nad tahavad, et riik oleks mitte ainult võtja, vaid ka andja, oleks raskel hetkel toeks, oleks kindlustunde pakkuja ning abistaja.

Rahvas ütles sel aastal kaks korda: Jah, Keskerakonnal on õigus! Ja rahvas ütles sel aastal kaks korda: Reformierakond ning IRL eksivad!

Eesti parempoolsetel pole võimul jätkates enam midagi võita ja nad on asunud meeleheiterünnakule omaenda riigi ja rahva huvide vastu – nõnda nad lammutavadki veel nii palju kui jõuavad, tõstes kaudseid makse, müües Eesti Energiat ja sulgedes gümnaasiume.

Parempoolsetega varem kaasas käinud sotsiaaldemokraadid ütlesid sel kevadel riikluse alustalasid õõnestavale Ansipi partei ja valitsuse poliitikale „Aitab!“ Täna juhime koos nendega Tallinna. Ja me kumbki ei salga, et näeme praeguses koostöös alget terve Eesti üheskoos uuele kursile viimiseks.

Sotsiaaldemokraatide järel on rohujuuretasandil alanud maailmavaateline selginemine ka Roheliste ridades. Käärimine selles parteis viis nende äsjasel kongressil võimupöördeni. Kas Riigikogu Roheliste fraktsioon ütleb nüüd oma parteist lahti? See selgub juba riigieelarve kinnitamise käigus.

Eksivad need, kes ütlevad, et viimased valimised võitis osavam propaganda. Usun, et nii hoolikalt pole valijad erakondade poliitilist sõnumit taasiseseisvunud Eestis veel kunagi kaalunud. Iga hääle andnu mõtles sel korral oma otsuse põhjalikumalt läbi kui kunagi varem.

2009. aastal kasvas valimisaktiivsus. Paljuski saavutati see tänu riigi venekeelse elanikkonna laiemale osavõtule valimistest. Et venekeelne kogukond on hakanud ilmutama üha suuremat huvi Eestimaa ühiskondliku ja poliitilise elu vastu, on olulisel määral Keskerakonna sihikindla poliitika tulemus.

Paremerakondade propaganda püüab igal võimalusel väita, nagu valiksid meid vaid venelased. On vähetuntud tõsiasi, isegi Keskerakonna juhtkonnas ei tajuta seda täiel määral, milline on tegelikult meie valijaskonna koosseis. Palun väga, esinduslik sotsioloogiline pilt, mida näitavad objektiivsed arvamusuuringud, on selline – pooled meie valijad on eestlased, pooled teistest rahvustest. Iga teine Keskerakonna valija on eestlane, iga teine venelane!

Venelastele püütakse samas sisendada, et kõik eestlased on marurahvuslased. Ei ole! Meie toetus eestlaste seas enne valimisi korraldatud uuringuis oli suurem kui Eesti ainsal allesjäänud rahvusluse värvinguga erakonnal - Isamaa ja Res Publica liidul.

Inimeste jaoks ei ole rahvusküsimus täna kõige peamine. Põhiprobleemid on majandus ja töökohad.

Kui te küsite oma vene sõpradelt ja mõttekaaslastelt, mis tõi neid Keskerakonna juurde, siis on vastus lihtne: see erakond esindab kogu riigi huve, mitte ainult üksikuid huvigruppe. Keskerakondlased ei jaota inimesi rahvustunnuse järgi, me oleme selline poliitiline jõud, kellega kõik saavad teha koostööd.

Üks inimene küsis minult pärast valimisi: “Aga mis saab nüüd? Oleme teid kaks korda toetanud, aga midagi ei muutu, Ansip ja Laar endiselt võimul.” Vastasin: “Need inimesed, kelle huve me kaitseme, on parempoolse valitsuse nõrgenemisest kindlasti võitnud.“

Ma ütlesin kevadel, et Eesti vajab vahetust. Ütlesin ka seda, et Eesti poliitika põhimõtteline muutumine on alanud valimistsükli peaküsimus. Kahed valimised sellest tsüklist on seljataga – oleme poolel teel. Ees on veel Riigikogu ja presidendi valimised. Aega vaid poolteist aastat. Me räägime suurest strateegilisest pöördest Eesti poliitikas, mis tuleb selle ajaga saavutada.

Keskerakond on tõusnud Eesti poliitika lipulaevaks. 2011. aastal võime kõik näha kuidas Keskerakond purjetab võidukalt edasi, samas kui parempoolsetel on võhm otsas pikaks ajaks. Meie peame Eesti juhtima paremasse tulevikku!

Murrangupunkt Eesti ühiskonnas

Head erakonnakaaslased!

Täna ootab meilt lahendust kuus Eesti elu riiklikku sõlmprobleemi:

1. tööpuudus ja uute töökohtade loomine;

2. vanema põlvkonna kaitse;

3. maaelu säilitamine ja tulevik;

4. haridusreform;

5. uute kodanike juurdekasv;

6. ülesaamine parlamentarismi ja demokraatia kriisist Eestis.

Esimene Eesti elu riiklik sõlmprobleem on tööpuudus.

Meil on üle saja tuhande inimese tööta. Kümme protsenti neist töötutest on jätnud lootuse üleüldse veel kunagi tööd saada. Need inimesed on Eesti inimesed. Aga Eesti riik ei arvesta neid enam isegi mitte töötute statistikas!

Lisaks on tänastel töötutel pered, lapsed, ülalpeetavad. Väga paljudel on kodulaen, panga ees kohustused, mida pole enam võimalik täita. Pank võib võtta neilt viimase, esmalt raha, siis kodu. Jäävad vaid võlad. Sellepärast esitaski Keskerakond Riigikogus eelnõu, mis keelaks pangal nõuda inimeselt enam kui laenu tagatisvara. Pank ei saa pretendeerida selle inimese sissetulekutele tema elupäevade lõpuni.

Ettevõtted vähendavad palka, minnakse üle osalisele tööajale või hoitakse muul viisil kokku palgakulusid – aga see on ju ajutine lahendus. Eesti vajab kiireid ja põhimõttelisi lahendusi.

Räägitakse eurost, aga see on kui ületuleva aasta ilus suvi, ühtede ennustuste järgi tuleb, teiste järgi ei tule. Me vajame täna midagi kindlamat.

Meie soodne geograafiline asend on kui „maa vara“, mida pole tarvis isegi kaevandada ja transportida, tuleb vaid kohal olla! Eesti vankumatuks eeliseks oli transiit, millest saadud miljarditest kroonidest meie praegused valitsejad loobusid.

See pole ainus viga, mis Eestis on tehtud. Meie riiklik lühinägelikkus sattus ühele ajale üleilmse finantskriisiga, mis algas USAst. Piltlikult öeldes: Eesti juhiti korraga nii sisepoliitilisse autokatastroofi kui ka rahvusvahelisse lennuõnnetusse.

Keskerakond on esitanud kolme sorti tegevuskavu. Esiteks, näitasime, kuidas saabuvat kriisi leevendada. Seejärel, kuidas juba alanud kriisis ära hoida olukorra järsk halvenemine. Ja viimaks – kuidas pikalevenivast kriisist välja tulla. Meid ei ole kuulda võetud.

Selle asemel, et kiirelt koostada kriisivastase võitluse pakett, nagu teistes Euroopa riikides, tegeldi Eestis vaid riigieelarve kärpimisega ja sedagi valest otsast. Enamgi veel – uue töölepinguseadusega tehti tööandjatele töötajatest vabanemine nii hõlpsaks kui võimalik.

Kui töö kaotanud inimestel pole enam millestki elada, pole millestki peret toita, siis kasvab kuritegevus, kaob turvatunne. Andkem endale aru, et tööpuudus ei ole mitte kitsalt majanduslik, vaid sotsiaalne probleem.

Me peame praegu Eestis üheaegselt suutma teha kolme asja:

Esiteks, andma kohest ja käegakatsutavat abi neile, kes on töö ja sissetulekuteta, kindlustama, et võimalikult vähesed kaotaksid kodu, et keegi ei peaks oma senisele elule kriipsu peale tõmbama. Nii tagame ühiskondliku stabiilsuse ja turvalisuse, mis üldse võimaldab tegeleda majanduse taastamisega.
Teiseks, peame looma riigi toel töökohti, toetama ettevõtjaid töökohtade loomisel. See on koht, kus tuleks mõelda maksusoodustuste tegemisele. Kui inimene on tööta ja istub kodus, siis saab ta riigieelarvest toetust ja see on riigieelarvele täiendav koormus. Kui inimene aga saab tööd tingimusel, et algusjärgus ei maksta tema pealt osaliselt riigimakse, siis jääb riigil küll saamata hüpoteetiline maksuraha (mis jääks muidu niikuinii saamata), kuid samas jäävad ära ka kohustused. Riik ainult võidaks sellest. Tehkem selline maksureform ometi ära, nagu Keskerakond pakub!
Kolmandaks, peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas toetada ja suunata riiklikult majandusarengut kriisijärgses maailmas, kus kehtivad hoopis uued mängureeglid. Aitab suhtumisest, et riik ja ettevõtlus on kaks eri asja. Riigi kui terviku seisukohast on see kõik üks organism, mille tervise eest peame hoolt kandma kui soovime, et meil oleks tulevikku.

Teine Eesti elu riiklik sõlmprobleem on vanema põlvkonna kaitse.

Valitsusse kuuludes kasvatas Keskerakond erakorralist pensionireservi. 2007. aasta lõpus oli seal 6,1 miljardit krooni. Praeguseks on sellest alles jäänud vähem kui pool – 2,8 miljardit. Riigikontroll hoiatas, et reserv saab otsa enne järgmise aasta lõppu.

2009. aasta kevadel tellis valitsuskabinet rahandusministeeriumist arvutused, kui palju tulu saaks pensionide maksustamisest või nende vähendamisest. Koopia sellest ametikirjast jõudis opositsiooni kätte ja ma hoiatasin eakaid, millist suppi neile Stenbocki majas keedetakse. Mispeale peaminister oli sunnitud neile kinnitama, et pensionid jäävad muutumatuks. Pensionide vähendamise asemel tõsteti hoopis aktsiise.

Maksutõusude ning veel erakorralisse pensionireservi jäänud rahaga võib valitsus tuleva aasta isegi üle elada. Kuid mitte kauem. Ilma majanduspoliitika muutuseta, ilma uusi töökohti teadlikult loomata ei ole ka pensionärid kaitstud. Isegi mitte selle eest, et kevadised arvutused uuesti välja kraamitakse ning ellu viiakse.

Kolmas Eesti elu riiklik sõlmprobleem on maaelu tulevik.

Ütlesin Keskerakonna maaelukonverentsil: maarahvas ei tohi muutuda eksponaadiks vabaõhumuuseumis. See eeldab enam tähelepanu regionaalpoliitikale, maaelule ja põllumajanduspoliitikale.

Miks Eesti maarahvas ei suuda enam piisavalt elatist teenida? Kindlasti on üheks põhjuseks turul valitsev kõlvatu konkurents, kus ühte tootjat soositakse enam kui teist. Meie põllumeeste toetused Euroopa Liidust jäävad näiteks lätlaste ja leedulaste omadele alla. Eesti riigi enda toetus põllumajandustootjatele ei kannata kriitikat.

Põllumeeste probleemiks on ka Eestis tegutsevate Rootsi pankurite paindumatus.

Maarahva elu mõjutab riigi regionaalpoliitika puudumine. Eesti pindalaga riik on liiga väike, et lubada endale ääremaid. Sellest jääb väheks, et majandusbuumi ajal teedeehitus hoogustus, kõvakattega tee üksi ei taga elatist.

Maaelu pidurdab omavalitsuste nõrkus. Ja riik nõrgestab omavalitsusi täiesti sihikindlalt. Paljud ei suuda oma koolile uut katustki muretseda. Ainuüksi väikeste omavalitsuste mehhaanilisest ühendamisest ei teki veel tugevat kohalikku võimu, kui tulubaas jääb hädiseks.

Keskerakond leiab, et Eesti riigi maaelupoliitika eesmärk peab olema luua maal soodus elu- ja ettevõtluskeskkond, säilitada sotsiaalne infrastruktuur, taastada kodumaised väiketöötlusettevõtted, tagada tööhõive ning ekspordivõime. Põhieesmärgiks jääb Eesti rahva varustamine Eesti toiduga.

Neljas Eesti elu riiklik sõlmprobleem on kavandatav haridusreform.

Üks parempoolsete viimaseid pingutusi Eesti elu lõhkuda, on IRLi algatatud haridusreform: sulgeda gümnaasiume ja nõrgestada põhikoole.

See meenutab viga, mis tehti lasteaedadega kümmekond aastat tagasi. Siis suleti ja müüdi maha lasteaedu, sest lapsi oli justkui vähe, aga nüüd on olukord muutunud ja täna ei jätku meil lasteaiakohti.

Keskerakonnal on siin kaks põhimõtet. Esiteks, et riiklikult kohustusliku hariduse peaks õpilane saama kodukohas. See „kodukoht“ võib olla mõistetud kitsamalt või laiemalt, aga kindlasti ei tohi Eestis lubada ulatuslikku haridusmigratsiooni, mis jätab osa piirkondi jätkuhariduse võrgust hõlmamata ja seega ühiskondlikust arengust kõrvale.

Eesti arengu esimene ressurss, nagu öeldud, on meie „maa vara“, Eesti väärtuslik asend maakaardil. Teine, sama tähtis ressurss, on meie „maa sool“, haridus, miskaudu riik väärtustab igat õppimisvõimelist ning õppimistahtelist eestimaalast, sõltumata tema sünnipaigast või elukohast. Riiklik ülesanne on leida ning aktiveerida kogu Eesti vaimne ressurss, mitte see väikestes maakohtades välja suretada.

Peame täna riiklikult tähelepanu pöörama kriisis enim kannatanud peredele. Meil on üle 30 000 lapse, kelle üks või mõlemad vanemad on töö kaotanud. Kuidas nemad koolis käivad?

Siit tuleneb meie teine arusaam: haridus sõltub rohkem kui muud eluvaldkonnad otsustest, mida suunav poliitiline tahe peab olema ühtaegu julge ja tark, arvestades ning arendades meie rahvuskultuurilisi põhiväärtusi. Elukauged haridusreformid – ja veelgi hullem: hariduskauged haridusreformid lõhuvad Eesti ühiskonna vaimseid alustalasid. Keskerakond sellega ei nõustu.

Viies Eesti elu riiklik sõlmprobleem on tähelepanu uutele kodanikele.

2004. aastal sai naturalisatsiooni korras kodakondsuse 6355 välismaalast, aga 2008. aastal tuli niisuguseid kodanikke juurde ainult 1961. Kodakondsuse saanute arv on seega viimastel aastatel vähenenud rohkem kui kolm korda! Miks aeglustub naturalisatsiooni tempo, vaatamata riigi kallitele propagandakampaaniatele? Miks inimesed tahavad üha vähem Eesti, selle maa kodakondsust, kus nad elavad?

Meile püütakse sisendada, et põhjus on eesti keele mitteoskamises. Aga paljud mittekodanikud oskavad eesti keelt päris hästi. Nad ise seletavad soovimatust kodakondsust saada kahe põhjusega. Esiteks nad ei usu, et on sellele riigile tõepoolest vajalikud. Ja teiseks on kodakondsuse saamise protseduur liiga pikk ja segane.

See on riiklik sotsiaalne probleem, mille lahendus viibib ainult valitsuse lühinägelikkuse tõttu. Ütlesin ennist, et me peame mõtlema Eesti majandusarengule pärast kriisi, kus kehtivad hoopis uued mängureeglid. Mõtlema olukorrast, kus tööpuudus juba märgatavalt asendub kvalifitseeritud tööjõu puudusega. Hirmutada täna endast eemale inimesed, keda Eesti võib tulevikus vajada on läbimõtlematu ja vastutustundetu poliitika.

Peame veenma enda kõrval elavaid mitte-eestlasi, et ainult riigi poliitilises ja ühiskondlikus elus osalemine, möödaniku solvangute unustamine ja tegutsemine Eesti tuleviku nimel saab meie elu paremaks muuta. Et Eesti riiki usutaks, tuleb mittekodanike lastel kodanikuks saamist kergendada. Tuleb panustada tulevikku!

Uus põlvkond peab olema vaba ajaloolistest solvangutest ja mineviku arvete klaarimise ihast. Noori tuleb hoida rahvuskonfliktide mürgi eest, mida keedetakse mõne teise erakonna köögis. Mittekodanikke tuleb usaldada, mitte tõrjuda, ega nurka suruda. Neile tuleb anda Eestis suuremaid ülesandeid, mida täites nad õpiksidolema kodanikud ning armastama seda riiki kui omaenesegi töö vilja.

Kuues Eesti elu riiklik sõlmprobleem on parlamentarismi ja demokraatia kaitse.

Maailma ajalugu on mitmel korral näidanud, et majanduse kollapsile võib järgneda demokraatia kollaps. Valitsus, õigustades oma otsuseid raskete majandusoludega, rullib üle opositsioonist. Teeb oma otsuseid avalikkuse eest salaja, toob seadustesse olulisi muudatusi kõverteid pidi, pärsib loomulikku parlamentaarset debatti ning poliitilisi eriarvamusi. Eestis on veel demokraatia, kuid president Ilves hoiatas valitsuserakondi juba aasta alguses, et valitsuse vajadus teha kiireid otsuseid ei tohi vabastada vastutusest säilitada demokraatlikku parlamentaarset riigikorda.

Normaalne parlamentaarne riigikord näeb ette, et soolise võrdõiguslikkuse seadusele ei poogita viimasel hetkel külge Tallinna linna valimiskorda muutvaid paragrahve.

Normaalne parlamentaarse riigikord eeldab, et päev pärast valimisi ei tõsteta ootamatult aktsiise ja käibemaksu – kusjuures arutusele saadetakse alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmine, kuid lõpphääletusega tõstetakse hoopis elektri- ja kütuseaktsiisi. Muudatus ilmus seadusesse kolm päeva enne seaduse vastuvõttu ning mitte ühtegi analüüsi selle mõjudest tegema ei vaevutud.

Normaalne parlamentaarne riigikord eeldab, et kõik negatiivsed eelarved peavad saama kinnitatud Riigikogus, mitte ei jää valitsuse seinte vahele, kus neid nimetatakse „liigendusteks”.

Õiguskantsler Teder näeb, kuid ei mürista.

Kallid erakonnakaaslased! Kahjuks ma ei saa teile täna öelda, et Eesti demokraatia on hädaohus. Asi on hullem.

Tänavu kahtedel järjestikustel valimistel kaotanud valitsusest on jäänud ainult oma portfellisangade külge klammerdunud grupp politikaane, kes enne iga hääletamist peab enesele poliitilise peenraha eest ostma kuus rohelist häält Riigikogus. Pärast võimuvahetust Roheliste parteis on selge, et nende hääled lähevad kallimaks. Eesti riiki ei juhi mitte demokraatliku mandaadiga poliitikud, vaid rahva toetuseta pidevalt lubatavuse piiri ületavad ametnikud.

Demokraatia valvekoer – ajakirjandus on aga raskelt haige ning keeldub agressiivselt oma tegelikku seisundit tunnistamast. Rein Langi tuleb kindlasti kiita selle eest, et ta taas tõstatas korruptsiooni teema ajakirjanduse sees. Rääkisin sellest pikemalt tänavu jaanuaris Ajalehtede Liidu konverentsil, aga siis peeti seda vaid minu luuluks. Meediaprofessionaalina ei suutnud Lang õnneks kauem seda probleemi salata.

Analüüsiva ajakirjanduse asemel lokkab valitsuspropaganda ja meelelahutus. Meedia on suure osa rahvast ära nõidunud selgeltnägijate ja pealtnägijate ning ärapanijatega. Ebameeldiv on vaadata, kuidas üleriigilise levikuga väljaannetes ajakirjanikud kriminaalseid teemasid – näiteks Hermann Simmi ja Kaur Hansoni kaasust käsitledes ise magusast erutusest värisevad. Selle asemel, et seletada, miks Hermann Simmi tegusid ei avastanud mitte Eesti, vaid välisriikide eriteenistused. Selle asemel, et valgustada, kuidas nii Simm Reformierakonna kui ka Hanson IRLi toetusel kerkisid riigi jaoks ohtlikule positsioonile. Simmi ja Hansoni kuritegude tausta avameelsel käsitlusel tuleks ilmsiks parempoolse võimueliidi sügavam dekadents.

Küsige eneselt ühte asja: kui politsei uurib mõne keskerakondlase reisibüroo kinkekaardi asja, siis kirjeldab meedia seda lausa on-line režiimil ja teeb sellest riigitelevisiooni avauudiseid. Kuidas oli siis võimalik, et justkui erapooletus meedias jäi kaheksa kuu jooksul saladuseks ränk pedofiilia juhtum parempoolsete parteide kõrgete tegelaste ja üleriiklike valimiskampaaniate ideoloogidega? Hoolimata sellest, et samal ajal toimusid kahed suured valimised ning valimiskampaaniate ajal lubas uuriv ajakirjandus parteide kõik saladused paljastada ning alasti kiskuda. Kuidas saab pärast seda veel keegi uskuda Eesti uuriva ajakirjanduse erapooletusse ja sõltumatusse? Nüüd tuleb ju iga päev uudiseid sellest, millise rahvusvahelise võrgustikuga oli tegu ja kui paljud inimesed, ka ajakirjanikud ise, asjast tegelikult teadsid.

Kuni ühiskonna valvekoer on ketti pandud, seni pole ka võimalik ühiskonna tervenemine. Seepärast on vaba meedia küsimus Eesti tuleviku jaoks erakordselt oluline.

Uus meedia on täna tegelikult ainus võimalus ravida ainult propaganda ja meelelahutusega tegelevat peavoolumeediat ja selle kaudu ka ühiskonda.

Kusjuures, ma loen vahel, kuidas mõned ajakirjanikud, kelle kohta ma pole öelnud halba poole sõnagagi, minu kriitikat meedia aadressil hinge võtavad, sellele vastu vaidlevad. Ärge saage valesti aru!

Ajaleht Postimees näeb tihti välja kui Reformierakonna väljaanne, kuid ma tean, et mitte kõik selle väljaande palgal olevad ajakirjanikud pole Ansipi toetajad. Vahel jõuab ka selle lehe veergudele objektiivne kriitika peaministri aadressil, mis tähendab, et toimetuses on ka neid, kes mõtlevad teisiti ja suudavad läbi murda.

Võimalik, et paljudele hakkab nö toimetuse ametlik liin vastu? Kuid mida teha? Lahkuda sellepärast töölt? Kuhu? Kui kõik Eesti arvestatavad kommertskanalid on kahe meediaoligarhi kontrolli all, siis kuhu on ausal ajakirjanikul minna? Rahvusringhäälingusse, kus võimutsevad needsamad reformierakondlased? Vabadust on sama vähe kui nõukogude ajal.

Kõigis Eesti meediaväljaannetes on ajakirjanikke, kes pole lasknud end painutada ja ma austan nende põhimõtteid rohkem kui nad ise kunagi ette kujutaksid. Nemad on demokraatia viimane kaitseliin.

III

Tulevikku vaadates

Head, erakonnakaaslased, niisugused on need riiklikud sõlmprobleemid, mida praegune Eesti Vabariigi valitsus lahendada ei suuda, aga Keskerakond saaks sellega hakkama. Me läheme järgmistele Riigikogu valimistele vastu selge programmiga. Olukorras, kus Eesti poliitika parem tiib on ideoloogilises ja kõlbelises pankrotis, on aeg esitada neile selge vasaktsentristlik alternatiiv.

Vasaktsentristlik alternatiiv VÄLISPOLIITIKAS.

1. Lakata vastandumast riikidele, kellega Eestit seovad elulised majandushuvid: Põhjamaad, Saksamaa, Venemaa, Läti, Leedu. Pime ja paindumatu vastandumine Vene-Saksa gaasijuhtme projektile oli Eesti parempoolsete valitsuste jäme viga. Selmet lõigata sellest poliitilist ja majanduslikku kasu, oleme end ise isoleerinud lisaks Saksa- ja Venemaale ka Põhjamaadest.

2. Suhetes Ameerika Ühendriikidega tuleb Eestil selgelt signaliseerida, et meiegi oleme lõpuks saanud üle Bushi ajastust, oleme lõpetanud selle globaalsete rumaluste taganutmise ning ei näe uues Ameerikas endas enam probleemi, vaid võimalust mitmete maailma oluliste probleemide lahendamiseks.

Me peame tunnistama, et oleme olnud Bushi-Ameerikale halb liitlane, kes kiitis kaasa kõikidele vigadele ka siis kui me neis otsustes kahtlesime, õigustades iseennast vaid lootusega, et siis on ehk ka Ameerika meile kunagi tänuvõlgu. Tegelikult on ju vastupidi – Eesti-sugused kriitikameeleta liitlased on olnud Ameerika seniste probleemide üheks allikaks. Me ei arenda enam vastastikku tänuvõla suhteid. Selgitame oa partneritele, et Afganistani kriis pole sõjaliselt lahendatav ning Eesti on kõige vähem huvitatud NATO autoriteedi langusest Afganistani kriisi süvenedes.

3. Me peame aru saama, et Ameerika rolli Ida-Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikas võtab järjest üle Euroopa Liit ja see on hea. Sest Eesti huvides on tugev Euroopa välispoliitika, eriti suhetes Venemaaga. Eesti huvide vastane oleks endise Ameerika poolt toetatud Euroopa ja Venemaa suhete arendamist takistanud sanitaarkordoni jätkumine.

4. Orienteerida seni kitsalt julgeolekupoliitikale suunatud välisministeerium julgelt ümber majanduse teenindamisele, meie majandushuvide esindamisele Hiinas, Indias, Brasiilias, Indoneesias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, mis on maailmamajanduse kasvu järgmised mootorid.

5. Mis puutub Euroopa Liidu rolli Eesti majanduse arendamisel, siis mina asetan väga kõrgeid lootusi Siim Kallase nimetamisele transpordivolinikuks. Loomulikult on Eesti majanduse perspektiivi jaoks erakordselt olulised Euroopa toel arendatavad Eestit läbiv Ida-Lääne transpordikoridor ning ka Balti riike omavahel siduvad ning meid kõiki Lääne-Euroopaga lähendavad raudtee- ja maanteeprojektid.

Vasaktsentristlik alternatiiv MAJANDUSES.

1. Rakendada kriisist ülesaamiseks samasugused riiklikud abipaketid nagu USAs ja Lääne-Euroopas.

2. Kehtestada Eestis astmeline tulumaks, mis on toonud edu Lääne-Euroopas ja Põhjamaades ning mida toetab 72% eestlastest.

3. Kaasa tõmmata töötuid mahukate ehitusprojektide ettevalmistustöödes, mis kunagi tuleb niikuinii ära teha.

4. Rakendada Eestis laenajate kaitseks samasuguseid tingimusi nagu Põhjamaades – laenukodu sundmüügil peab laen saama kustutatud.

Vasaktsentristlik alternatiiv SOTSIAAL-, HARIDUS- JA KULTUURIPOLIITIKAS.

1. Valida majanduskriisist ülesaamiseks niisugused taktikad, mis ei suurendaks Eestis elavate inimeste kannatusi. Euro saab olla eesmärk, mille nimel paremini elada, mitte eesmärk, mille pärast vireleda. Me tahame taastada usu riiklikkusse pensionisüsteemi, lõpetada elutöö-hüvitiste edasilükkamine aega, kus inimesed neid enam kasutada ei saagi.

2. Käivitada programm „Kodukool“, mis tagaks riiklikult kohustusliku põhihariduse võimaluse kodukohas ja kindlustaks ka jätkuhariduse, põhjustamata siseriiklikku haridusmigratsiooni.

3. Eesti peab muutuma sisemiselt sallivamaks. Läänelikumaks. Tegelikult ka avatumaks euroopalikele vaadetele, mentaliteedile. Küünilise ainult iseenese eest seisva ahnusega Eesti edasi ei arene. Euroopa Kultuuripealinna projekt on kahtlemata võimalus selliseks arenguks, millele peab lisaks linnale hoopis rohkem ja tugevamalt panustama ka Eesti riik. Eesti sumbunud õhustikule on hädavajalik suurem kokkupuude Läänes inimsuhetes valitseva solidaarsuse ja hoolivusega.

Vasaktsentristlik alternatiiv RAHVUSPOLIITIKAS.

Tõmbame selge piiri vahele nendele, kes lõhestavad ja nendele, kes püüavad olla lepitajad. Keskerakond on lepitav jõud.

Ma ei saa meenutamata jätta, et just nimelt Keskerakond oli Kodurahu programmi algataja, mille töö jätkub Tallinnas juba kolmandat aastat. Esialgu oli Kodurahu liikumine mõeldud jõuna, mis lepitab kahte rahvuslikku – õigemini küll keele- – kogukonda. Praegu, süveneva sotsiaalse kriisi tingimustes, oleme me saanud jõuks, kes püüab lepitada ka erineva elatustasemega inimesi.

Tallinna linnavalitsuse välja töötatud kriisivastaste meetmete pakett viiakse ellu, vaatamata sellele, et riik võttis linna taskust poolteist miljardit krooni vähemaks, vaatamata sellele, et me oleme pidevalt valitseva koalitsiooni parteide ja nende kontrollitava meedia kriitikatule all.

Üha rohkem inimesi hakkab mõistma lihtsat tõde: naabreid ei pea armastama, aga nendega tuleb läbi saada. Ka selles näen ma Keskerakonna teenet – sihikindel lepitamise töö on vilja kandnud.

Üleminek kaitselt pealetungile

Head erakonnakaaslased!

Täna kisendab kõikjal, kuhu vaatame, süvenev ebaõiglus.

Olukorras, kus meil on sada tuhat töötut ja kümned tuhanded lõplikult lootuse kaotanud, palgatakse IRLi poliitik Taavi Veskimägi 95 tuhande kroonise kuupalgaga riigiettevõttesse.

Olukorras, kus paljudel Eesti lastel pole võimalust saada võimetekohast haridust pere majandusliku puuduse tõttu, on valitsus mitmetes koolides üle Eesti saatnud õpetajaid tasustamata puhkusele.

Olukorras, kus pikaajaliste töötute pered jäävad Eestis ilma võimalusest arstiabile ning töötuskindlustus on sätestatud Euroopa Liidu miinimumtasemel, tõstetakse vanemapalga ülempiiri üheksasaja kõige rikkama perekonna huvides 35 tuhandele kroonile kuus.

Säilitatakse maksusoodustused ning hüved kõige rikkamatele, samas kui väiksema sissetulekuga inimesi maksustatakse tarbimismaksudega.

Reformierakonna poliitika on kingitus kõige rikkamatele. Aga rahvas ei ole kõige rikkam, ega saa sellega leppida.

Keskerakond kui kõige selgemini Eesti rahva tahet esindav partei ei lepi sellega, et Eesti on jätnud viie viimase aasta jooksul korjamata 45 miljardit krooni ettevõtte tulumaksu, mis viidi Eestist välja ja maksustati teiste riikide poolt.

Me ei luba euro nimel maha müüa Eesti rahva varasid, viies Eesti Energia börsile, sest põlevkivienergeetika on meie riikliku iseseisvuse garantii ja kontroll selle üle peab ühemõtteliselt kuuluma Eesti Vabariigile.

Eesti on kurioosses olukorras, kus valitsus mitte ei teeni rahvast, ei toeta omavalitsusi, vaid kiusab neid. Helsingi linn võtab järgmisel kolmel aastal 1,3 miljardit krooni laenu, et elavdada tööhõivet ja ehitada vajalikke objekte. Eesti valitsus aga keelas Eesti omavalitsustel laenu võtta. Hoopis kärbiti omavalitsuste rahalisi võimalusi. Ja minister Jürgen Ligi lausa karistas Rõngu omavalitsust, kes soovis laenurahaga üksnes oma laste kooli korda teha. Oma laste kooli remontimise eest võtab Vabariigi Valitsus täna Rõngu vallaelanikelt viimase.

Rahval on aeg riik taas enese kätte võtta. Selleks kohustab teda Eesti Vabariigi põhiseadus. Meid kohustab selleks rahvas.

Võidukas vägi

Armsad erakonnakaaslased! Sellel aastal oleme võitnud kahed valimised.

Euroopa Parlamenti saatsime Siiri Oviiri ja Vilja Savisaare, kellelt nende 5-aastase ametiaja jooksul ootame Euroopa aruteluteemade lähemat tutvustust. Nii nagu nende kolleegid Ivari Padar ja Tunne Kelam on Eestis avanud esindused, et oma valijatega pidevat kontakti hoida, on ka meie saadikud lubanud erakonnale ja valijatele oma esinduse luua.

Poliitikas on nii, et valimistulemuse selgudes töö mitte ei lõpe, vaid algab.

Riigikogus algab selle koosseisu viimane tööaasta. Keskerakondlased on opositsioonis olnud liiga leebed. Pidevalt on kuulda vaid Tallinna parempoolse opositsiooni häält, aga Riigikogus opositsioonisaadikute hulgast kostab harva midagi. Tallinnas suudab opositsioon tõstatada küsimuse lasteaedadest, aga opositsioon Riigikogus ei ole suutnud viia rahvani seda, et lasteaedade alarahastamise algatas valitsus. Ning et pidev eelarve positsiooni parandamine ei tähenda midagi muud kui inimeste rahakoti tühjendust. Rahvasaadikud, kas te ei ole rahva huvide eest seisjatena mõnikord liiga vagurad?

Teil on positsioone küll! Keskerakonna fraktsiooni 28st liikmest seitse kannavad komisjoni aseesimehe tiitlit ning Toomas Varek juhib Riigieelarve kontrolli erikomisjoni. Riigieelarvet, mis lubas eelmisel aastal peatset majanduskasvu, on nüüd juba kolmel korral jõhkralt kärbitud. Rahvas peab kuulma, et omavalitsustelt, tudengitelt ning tervishoiult raha äravõtt ei ole ainus võimalus eurot saavutada.

Keskerakonna alternatiivid – astmeline tulumaks, riigitöötajate palga ülempiir, uute töökohtade loomine – peavad tuleval aastal olema selgemalt näha. Neist peavad aru saama nii meie toetajad kui ka need, kes meid veel ei toeta, sest nad arvavad, et peale ohverduste muud võimalust ei olegi. Rahvas on täna valmis astmeliseks tulumaksuks nagu ettevõtjad on valmis ettevõtte tulumaksu taastamiseks. Meie ühiskonna ühishingamine peab saama ka tegelikult teoks, solidaarsus ja sotsiaalne ühtsus peavad Eestis uuesti ellu ärkama.

Pealtnäha on parempoolsed veel isegi pealetungil ja meie – opositsioon – justkui tõrjume neid. Tegelikult on need nende viimased meeleheiterünnakud – ideoloogilisele pankrotile on lisandunud arusaam, et parempoolsete senise positsiooni haaravad valimistel peatselt Tarandi tüüpi poliitilised parvenüüd. Kas nad teevad paremal tiival puhta töö üksikkandidaatidena või paljuräägitud uue parteina, sellel pole Reformierakonna ja IRLi jaoks enam suurt vahet.

Muutus Roheliste erakonnas on meile signaaliks, et opositsioon peab minema tõrjelahingutelt üle pealetungile. Me ei saa kauem pealt vaadata kuidas lõhutakse meie haridussüsteemi ja tervishoidu, muudetakse elu Eestimaal võimatuks.

Praegusel valitsusel pole jäänud buumiharjal valitud Riigikogus enamust. Seevastu tugevamaks muutub opositsioon, mille südamiku moodustavad Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid. Me mõlemad läheneme Rahvaliidule ja loodetavasti on nüüd ka Roheliste positsioon selginemas.

Me ei pea enam taluma Ansipi valitsuse võimetut edasitiksumist kriisi kõige raskemal aastal. Eesti ei vaja mitte tänast vastuoludest räsitud poliitilist juhtkonda, vaid tõelist rahvusliku ühtsuse valitsust. Olen kindel, et isegi see oleks ainult ajutine üleminekuetapp. Majanduskriisi sügavikus toimuvatel järgmistel valimistel tugevnevad vasaktsentristlikud positsioonid juba sedavõrd, et meie saame mandaadi Eesti ühiskonna ja majanduse arengu märksa põhjalikumaks uuendamiseks.

Ütlesin juba, et Keskerakond on tõusnud Eesti poliitika lipulaevaks. Meie laev on hästi taglastatud, meie kurss on õige ja meile puhub pärituul. Eesti suundub tulevikku ühte jalga käivate vasaktsentristlike jõudude lipu all!

Meie laevas on ruumi kõigile – see oleks just nagu Noa laev, mis hoiab elu ka kõige hirmsama kriisi ajal. Meie laevas on teretulnud kõik, kes vajavad lootust ja tuge. Me sõidame vastu aastale 2011, kus Eesti valib endale uue Riigikogu, kus Riigikogu valib Eestile presidendi ja Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn.

See on meie töö, see on meie missioon. Selle nimel me olemegi olemas!

Mõelge sellele, et meie järgmine - arvult kolmeteistkümnes partei kongress toimub 2011. aasta oktoobris, just siis kui jõuab kätte Keskerakonna kahekümnes aastapäev.

Teeme selleks ajaks Eesti õiglasemaks, hoolivamaks ja avatumaks.

Tüürime riigilaeva õigele kursile. Kes siis veel, kui mitte meie!

Head erakonnakaaslased, meie lipp lehvigu kõrgelt!

Edgar Savisaar: eks ma ju hoiatasin…

Edgar Savisaar — Sun, 29 Nov 2009 19:14:28 +0000

Selle aasta kevadel tellis valitsuskabinet rahandusministeeriumist arvutused, milles arvestati välja eelarvele tulev kasu kui pensionid maksustada või neid vähendada. Koopia sellest dokumendist jõudis ausate riigiametnike abil ka opositsiooni kätte ning muidugi hoiatasin ma avalikult eakaid inimesi, millist suppi nende jaoks Stenbocki majas vaaritatakse. Minu hoiatuse peale reageeris peaminister Ansip talle omasel moel kõike eitades ning kinnitades, et pensionid jäävad muutumatuks.

Majanduslanguses on eelarve jaoks peamiseks riskikohaks sotsiaalmaksu laekumine. Kui inimene kaotab töö, siis riik kaotab tema maksud. Ja töö on kaotanud igal nädalal ligi kaks ja pool tuhat inimest. Sotsiaalmaksust läheb 20% pensionide maksmiseks. Arvutage nüüd ise edasi: 2008. aastal oli sotsiaalmaksu planeeritud 31,299 miljardit.

2009. aasta riigieelarve tuludes oli algselt prognoositud sotsiaalmaksu 34,7 miljardit krooni. Pärast esimest kärpimist jäi selle suuruseks 30,69 miljardit krooni. Pärast teist kärbet prognoositi nn riskistsenaariumi järgi laekumist 29,1 miljardit krooni. Tegelikult on sotsiaalmaksu kümne kuuga laekunud 23,7 miljardit ehk 9 protsenti mullusest vähem. Oktoobris tasuti sellest kaks koma kolm miljardit krooni, mis näitab alalaekumise jätkuvat süvenemist eelarvega võrreldes.

2009. aasta eelarves oli planeeritud, et sotsiaalmaksu laekumise ning pensionide väljamaksmise vahe on 2,1 miljardit. Kuid tegelik pensionikassa puudujääk, nagu selgub 2010 aasta riigieelarve seletuskirjast, on hoopis suurem, nimelt 3,455 miljardit krooni.

Vabariigi Valitsus, kui sinna kuulus veel ka Keskerakond, pani pensioni erakorralisse reservi lisaraha. 2007. aasta lõpu seisuga oli pensioni erakorralise reservi maht 6,1 miljardit krooni, 2008. aasta lõpu seisuga oli pensionikassa erakorralise reservi maht 4,78 miljardit krooni ja praeguseks on reservi jääkmaht 2,8 miljardit krooni. Riigikontroll andis oma aastaaruandes hinnangu, et pensionireserv on kriitilises seisus, sest riik on kaheksa kuuga kulutanud reservist kolmandiku ning sellise tempo juures ammendub reserv enne järgmise aasta lõppu.

On selge, et isegi kui valitsus loobus Keskerakonna survel pensionide vähendamisest, kasutab ta nüüd eelarveaugu lappimiseks teisi maksutõuse. Seega peale eelarve riigikogule andmist on ootamatult ette pandud kaudsed maksutõusud. Aktsiisidele lisamisest loodetakse saada erakorralist tulu 450 miljonit, ehk ligi pool miljardit krooni. Pensionide vähendamise asemel tõsteti seekord hoopis aktsiise. Midagi rõõmustavat pole selles uudises ka mitte pensionäride jaoks.

Niisiis oli mul õigus, kui hoiatasin pool aastat tagasi eakaid inimesi Ansipi kavandatud pensionide vähendamise eest. Ainult Keskerakonna terav protest vahetult enne kohalikke valimisi suutis selle ära hoida, sest Reformierakond pelgas kaotada vanema põlvkonna hääli. Peaminister pidi jagama tõotusi ette ja taga, et pensione ei kärbita ega maksustata. Ka peale valimisi oli Reformierakonna jaoks keeruline neist lubadustest kohe lahti öelda. Aga mis saab edasi?

2010 aastal planeeritakse, et sotsiaalmaksu laekub 26,970 miljardit. Sellest 16,344 on pensioniosa. Pensionide väljamaksmiseks on eelarves planeeritud 19,339 miljardit. Tulevaks aastaks on seega planeeritud puudujääk 2,995 miljardit krooni. Koos maksutõusude ja pensionide erakorralise reservi lõpliku tühjendamisega võib Ansip tuleva aasta isegi üle elada. Kuid see kahtlasevõitu lahendus on olemas vaid tulevaks aastaks, mitte kauemaks. Ilma valitsuse poliitikamuutuseta, mis asuks ometi uute töökohtade teadlikule loomisele, ei ole ka pensionärid kaitstud. Ning Ansip ei pruugi järgmisel korral järele anda, eriti kui uusi valimisi veel silmapiiril ei terenda.

Tegelikku olukorda pensionidega näitab aga alljärgnev tabel: