Tallinna Televisiooni (TTV) vaadatavus pole suvest hoolimata vähenenud. EMOR-i viimase teleauditooriumi mõõdiku andmeil on TTV programmi keskmine vaatajate arv eri teleoperaatorite TTV kanaleil koguni kasvanud, ja seda ligi 40 %. Arvestades seda, et TTV on suveperioodil töötanud säästurežiimil, võib vaatajaskonna säilitamist ja kasvatamist oma põhikanalil pidada märkimisväärseks saavutuseks olukorras, kus tavaliselt telekanalid just juuli

Enam kui viiendik Eesti televaatajaid on juulikuu jooksul leidnud üles Tallinna TV programmi, seega TTV kanali jälgitavuse tõus on olnud märkimisväärne. Eriti rõõmustav on tõdeda, et TTV on enda jaoks leidnud ka kõige nooremad vaatajad (kuni 24aastased), kes on ka TTV kanalil kõige pikemalt püsinud. Seda võib seletada eelkõige Tallinna Televisiooni programmi edastamisega DigiTV vabalevis ehk üleriiklikus tasuta digivõrgus (kanal 5). Vabalevisse siirduti pärast uue ringhäälinguloa väljastamist kultuuriminister Rein Langi poolt juuni keskel. Minu arvates väärib kultuuriminister julge otsuse eest kiitust. Tema enda erakonnakaaslane Valdo Randpere avaldas ju alles hiljuti mõtet, et kui reformikate teha oleks, siis nad hoopis tapaks Tallinna Televisiooni. Muidugi paneb üle-eestiline levi meile suurema vastutuse, aga usun, et TTV meeskond saab hakkama!

TTV vaatab lootusrikkalt tulevikku, sest alates septembrist-oktoobrist käivitub TTV uus täismõõduline 18-tunnine programm, mille mitmekesist kava on nüüdsest võimalik jälgida kogu Eestis. Programm sisaldab senisest enam Eesti uudiseid, teravaid diskussioonisaateid, eri eagruppidele mõeldud magasini tüüpi saateid ning mitmekesist meelelahutust, näiteks oma superstaarisaadet „Tallinn, ma olen kuulus!“, persoonisaateid silmapaistvate tallinlastega, külaskäike tuntud eestlaste kodudesse, aga samuti regulaarseid spordisaateid. Jätkuvad Tallinna elu läbi aegade tutvustavad sarjad, kultuuripealinna Tallinn 2011 ettevõtmisi kajastavad saated ning ka mitmed kakskeelsed saated, mida saavad jälgida mitte-eestlastest vaatajad. Senitehtust on enim kiitust pälvinud enne noorte laulu- ja tantsupidu eetris olnud saated peo ettevalmistustest ja vahetud klipid seal üles astunud lastega ning muidugi õhtused väärtfilmid. Samuti väärib esiletõstmist Toomas Lepa toodetud Eesti televisioon eetris enneolematult otsekohene Vaba Mõtte Klubi, mille 8 senist osa saavad TTV-s järje juba 30. augustil.

Tallinna Televisioon kasvab ja areneb koos oma vaatajaskonnaga!

Rupert Murdoch hädas (foto pärineb lehelt:  Google.ee)

Tegelikult aga pealtkuulamisskandaal alles kogub hoogu. Sagedasem võrdlus on Watergate´ga, kuid näiteks Watergate ei ulatunud ühest riigist väljapoole, Murdocki impeeriumi lahkamine on aga juba uurimise all lisaks Ühendkuningriigile ka USA-s ja küll laieneb veelgi. Muide pole juhus, et USAs üritavad vabariiklased uurimist summutada, kuid nad pole õnneks võimul.

Suurbritannias hoiti ära see, mis Eestis on juba käes. Murdockite soovile omandada Briti suurimas eratelejaama BSkyB kogu aktsiapakk (seni oli 40% vähemusosalus) oli algselt toetus ka peaministri ja tema partei poolt, kuid erameedias ja opositsioonis tekkis sellele piisav vastukaal (kõneväärset skandaali ei puhkenud kui valitsus kärpis eriti karmilt avalik-õiguslikku  BBC-d, mis toimus kogu erameedia rõõmuks. Löömaks läks siis kui tekkimas oli liiga suurelt domineeriv erameedia grupeering, kus lehtedele oli lisandumas täisosalus telejaamas). Eestis pole see võimalik, sest valdav osa erameediast moodustab de facto ühtse ärilis-poliitilise konglomeraadi. Eesti Meedia, mida juhatab Mart Kadastik ning Ekspressgrupp, mis kuulub Hans Luigele on ühise suurima tabloidi ning ajakirjade grupi ja ka postiettevõtte omamise läbi äriliselt liitlased, poliitiliselt toetab esimene Reformierakonda ja teine IRLi, kes mõlemad on praegu valitsusparteid. Grupeeringusse kuulub Kanal2 de jure ning TV3 de facto.  

Saareriigis mõistetakse meedia ja politsei läbipõimumine üheselt hukka. Kogu Scotland Yardi juhtkond oli sunnitud tagasi astuma kui ilmnes, et nad olid palganud lehemehi, kes olid sunnitud lehetöölt lahkuma kui sattusid pealkuulamise ilmsikstulekuga avalikkuse kriitika alla. Needsamad ajakirjanikud olid varem maksnud politseile eksklusiivse info eest.

Kahjuks on meil politseireporterite ja politsei ristkasutus laialt aktsepteeritud. Nii nagu Suurbritannias on ajakirjanduse ja politsei sõltuvus ka Eestis kahepoolne, kuid meil peetakse seda lubatavaks, demokraatlikes riikides aga mitte. 

Eile olid isa-poeg Murdockid kutsutud aru andma Briti parlamendikomisjoni ees, lisaks neile pidid seal olema ka teised asjaosalised. Niisamuti toimub see kõikide teiste suuremate skandaalide puhul, kuhu on segatud valitsusringkonnad.  Meil ei ole Eesti parlament suuremates skandaalides kunagi mingit rolli omanud. „Võib-olla pole Eesti Suurbritanniaga võrreldes  de facto parlamentaarne riik,“ oletasin oma kommentaaris.

Juhtum pealtkuulamisskandaali kinnimätsimisest Eesti meedias on nii tavaline, et võib-olla ma polekski pidanud sellest kirjutama. Näiteks viibis nädala algul Tallinnas USA üks tuntumaid IBM asjatundjaid dr Barbara Simons, kes korraldas siin avalikke loenguid ja esines ka Tallinna Televisioonis. Õukonnameedia jaoks teda olemas ei olnud ja nii jäidki paljud inimesed selles küsimuses puudulikult informeerituteks. Küll on hea, et on olemas Tallinna Televisioon ja linnameedia, kes suudavad niisuguseid asju paremini tähele panna ja ka uudiseid rahvani tuua.

Esmakordselt sõitsin läbi Vormel 1 raja, rallisõitu ma seal ei teinud, aga põnev oli ikka. On see ju ainus nii kitsastel linnatänavatel peetav vormelirada maailmas. Imestan, et kuidas nad ülikiire hooga neid järske kurve seal ikka võtavad. Teades kuidas Tallinnas tõuseb kära, kui mõni olulisem teelõik spordiürituseks kinni pannakse, siis imestan kuidas Monaco elanikud vormelisõidu üritusest ainult rõõmu tunnevad. Sisuliselt on selleks ajaks kinni ju kogu väikeriigi liiklus. Aga eks see ole samas neile ehk ka üks olulisim päev aastas. Kindlasti on ka pahuraid kodanikke, kelle igapäevaelu see suur lärm ja rahvahulgad segavad, aga ühise asja eest ollakse ikka sõbralikult väljas.

Seekord ei jõudnud ma ka kuulsasse Monte Carlo kasiinosse. Aga ega ma suurem asi pokkerimängija ei ole, nii et enda arvates midagi olulist ka ei kaotanud.

Laupäeval võtsime vastu elektriautode ralli lõpetajad. Oma parimas vormis oli Kristiina Ojuland. Õhkkond tema ümber oli leebe ja särtsakas. Ajaloolise ralli taastamine leidis ka temalt poolehoidu.

Kohtumine Monaco abilinnapea Camille Svaraga, kes asendas puhkusel viibivat linnapead, oli samuti konstruktiivne. Märgistasime nii mõnedki valdkonnad, kus kaks linna koostööd saaksid teha. Monaco linnriik valmistub juba nähtavalt suvisteks pulmadeks. Sel aastal on ju lisaks Inglise kuninglikele pulmadele ka vürst Alberti kõrgklassi pulmad, millele kogu Euroopa kaasa elab.

Pildil: mina koos Monaco linnapea kohusetäitja Camille Svara ja vürst Albert II-ga.

Erinevalt mu viimastest Euroopa reisidest (eelmisel kevadel Belgiasse ja jaanuaris Šveitsi), sujusid lennureisid seekord viperusteta. Neljapäeva hommikul saatis meid teele Delfi fotograaf Saabas. See tegi südame soojaks. Tagasi tulles ei märganud Tallinna Lennujaamas enam kedagi fotokaga ringi sebimas. Pettumus missugune! Delfil kaadrit ei jätkunud, kuigi mõnedele minu reisikaaslastele tehti riivatuid ettepanekuid hea tasu eest Luige portaalile minu kohta võimalikku komprat saata. Mõistan Delfi muret. Küllap olid kõik rakendatud eilsetesse üritustesse küll Jõgeval naiste tantsupeol kui ka Superstaarisaate finaalis. Urmo Soonvald peaks Luigelt kohti juurde taotlema, kes mind reisil saata saaksid. Mul ka lõbusam!

Camille Svaraga pidasime plaani selle üle kuidas Tallinna ja Monaco sõprussidemed edasi võiksid areneda. Ökoloogia ja energeetika, turismi ja spordi, muinsuskaitse ja kultuuriväärtuste alal. Roomaga on Tallinnal juba sõlmitud koostööleping kultuuriväärtuste hoidmise valdkonnas, miks mitte teha seda siis ka Monacoga.

Vürst Albet II-ga istusime lõpuõhtul vastakuti ja see andis häid võimalusi suhtlemiseks. Leppisime kokku, et kutsume Kultuuripealinna lõpetamisele Tallinnas nende maailmakuulsa katoliku kiriku poistekoori. Oleme meie koorimuusika fännid, on ka nemad. Vürsti eesti keel muudkui täieneb, see teeb talle au, milleks küllap ka Jüri Tamm on omalt poolt abi osutanud.

Kõige sagedamini märkasin sellel reisil Eesti Energia juhti ja nüüdseks ka rahvusvahelist spordigeeniust Sandor Liivet. Tema juhtis meie Estonian ralliteami, mis sai ka minult eriauhinna. Oli Eesti eest väljas ja igati tubli oma püüdlustes.

Üldse oli sellel reisil hämmastavalt palju poliitikuid ja poliitikaga seonduvaid ärimehi. Justkui oleks mingid valimised jälle tulemas. Võib-olla tulevadki, kui ka meie oma Zatlers kapist välja ilmub.

Pildil: Monaco ja Tallinna delegatsioonid ralli lõpetamisel

Reformierakonna tuntud ideoloog Rain Rosimannus kirjutas hiljuti, et Keskerakonna kongress tuuakse ettepoole ja toimub juba 20. augustil. Kas sellel väitel on alust?

Rosimannus on jah õige mees meile ette ütlema, millal kongressi pidada. Tegelikult ei ole Keskerakonna juhatus seda päeva veel paika pannud, millal meie suurkogu koguneb, aga küllap peab seda varsti tegema. Rosimannuse soovitus rajaneb sellele, et 20. august on Keskerakonnale tähtis päev, millal tõesti sobiks kokku tulla. Isegi 20. augusti kuulutamise riigipühaks võitlesime välja Reformierakonna vastuseisust hoolimata. Kuid ega ka nt 12. oktoober ei ole meile emotsionaalselt vähetähtis päev, kuigi Rosimannus ei pruugi seda mäletada. Nimelt sel päeval, 20 aastat tagasi, Keskerakond loodi ja on nüüd juba pikka aega käinud õigel teel. Hoolimata sellest, et koerad hauguvad, jätkab karavan ikka oma rada.

Kas Sulle kongressil esimehe kohale konkurente ka on oodata ja keda Sa selles rollis näed?

Vähe on olnud Keskerakonna suurkogusid, kus ma olen esimehe valimistel pääsenud ilma vastaskandidaatideta. Küll soovis Kalev Kallo, küll Peeter Kreitzberg minuga rinda pista. Oli teisigi. Mis selles halba on? Pigem oleme olnud uhked, et meil on selline demokraatlik konkurents, kuigi meedia jaoks ei ületanud see tookord millegipärast uudiskünnist. Tuletage meelde, kas on veel jäänud mõni suur partei, kus esimehele vastaskandidaate üles pannakse. Minul oleks ainult hea meel, kui nt Ain Seppik minu vastu kandideeriks, temaga oleks huvitav debateerida. Lausa julgustaksin teda selleks. Ka meediale oleks see huvitav. Kui nad on ilma jäänud presidendidebatist, siis olgu neil vähemalt ühe erakonna sisene diskussioon käepärast võtta!

Kas Keskerakonna kongress võtab seisukoha ka presidendivalimiste kohta?

Seda peame küll enne kongressi tegema. Aga pange tähele, Kalle Laanet kirjutab, et meid ei ole presidendivalimistele vaja, need tehtavat ilma Keskerakonnatagi ära. Praegu näib, et tegelikult ei saada kuidagi ilma meieta hakkama. Aarne Rannamäe tarvitas ühes hiljutises saates isegi niisugust väljendit, et Savisaare poolt oleks lausa riigimehelik kandideerida. Liigutav kuidas Rannamäe minu riigimehelikkuse pärast hoolitseb. Kogu parempoolsus on häälestatud meie kaasa tõmbamisele valimistele. Ja nende kannupoisid muidugi ka! Küsige aga endalt, milleks neil on meid sinna seekord vaja, kui neil hääled endil koos on? Aga sellepärast, et demokraatliku maailma silmis näeb ligikaudu 70 häälega valitav riigipea ikka nadi välja küll. Võib-olla peaksime vastama reformistidele ja IRLile, et ise selle supi keetsite, ise ka sööge, aga meie ju nii küünilised ei ole. Pigem teeb mulle muret 29. augustil valitava presidendi nõrk legitiimsus. Sisepoliitilises propagandas on seda lihtne õigustada, sest nii rahvusringhääling kui ka Kadastiku ja Luige meediakontsernid astuvad ühte jalga, aga rahvusvaheliselt paistab see halb välja. Keskerakond on ikka seisukohal, et rahvas peab saama presidenti valida, mitte ei peaks seda tegema ainult vähesed äravalitud. Praegu aga on president valitsusparteide pantvang. See paistab silma juba nüüd, pärast valimisi aga veel enam.

Nii, et Keskerakonna kongressi põhiteemaks kujuneb ikkagi partei enda esimehe valimine. Sellest ei pääse üle ega ümber. Lindiskandaali järgselt Sind juba püüti kukutada, kuid ei läinud läbi, kas ootad nüüd midagi sarnast?

Konkurents peab olema, see on kogu parteile kasulik, mulle eriti. Iseasi, kui erakonna sisest konkurentsi õhutatakse Stenbocki majast või mõne teise partei peakorterist või isegi mõnest riigiasutusest, siis seda ma küll õigeks ei pea. Tuletasite meelde lindiskandaali järgset aega. Tookord olid erakonnas võimule pürgijad hoopis teistsugused. Nad olid enesekindlamad ja veendunud, et suudavad kongressil hääletamisega peale jääda, nagu ühes demokraatlikus erakonnas olema peabki. Nüüd ollakse ebakindlamad, mängitakse rohkem psühholoogilist mängu, püütakse kasutada meedia ja ka jõustruktuuride abi ning loodetakse, et ma ise, ilma mingi hääletamiseta tagasi tõmbun. Eesriide ees nendel inimestel erilist jõudu ei ole, kõik oma mängud mängitakse ära kulisside taga eesmärgiga, et ma esimehe kohale kandideerimisest loobuksin. Üks Keskerakonda kuuluv poliitik olevat isegi oma sõpradele reformistidele lubanud, et laseb enesele kuuli pähe, kui Savisaar pole kongressiks mängust väljas. Eks selle nimel ka pingutatakse.

27. mai Postimehes kirjeldas ajakirjanik Tuuli Koch värvikalt kuidas Edgar Savisaar püüdnud Siret Kotkat riigikogusse suunata, aga see ei olevat tal läbi läinud, sest keegi polevat nõus asendusliiget enese kohale lubama. Kust Tuuli Koch seda kõike nii hästi teab?

Ärge Tuuli Kochi üle hinnake, kui ta kelleltki midagi kuuleb, siis ei küsi ta kunagi, palju selles ka tõtt on, vaid paneb kõik ühe hooga lehte. Juba enne valimisi otsisime me tõesti ühele ametikohale uut inimest, aga see ei olnud mitte riigikogu liikme koht. Pidasime silmas, et kui praegune volikogu esimees Toomas Vitsut valitakse riigikogusse, siis tuleb ju leida talle asemik. Seoses sellega oli tõesti juttu nii Kalev Kallo kui Lauri Laasiga. Kumbki neist ei öelnud „eelvoorus“ kandideerimisest ära, aga teema kaotas ise aktuaalsuse, sest Toomas Vitsut ei kogunud riigikogusse minekuks vajalikku häälte hulka. Tallinna aspektist oli see hea, sest Toomas Vitsut on kogenud linnajuht ja meil on temaga väga hea koostöö. Mis puutub Siret Kotkasse, siis ei oska ma Kochi luuletusi kuidagi kommenteerida. Milleks ta niisuguseid asju kirjutab? Näib, et ta täidab õhinaga mingit ülesannet tekitada Keskerakonnas enne kongressi segadusi, kütta üles vastuolusid ja õhutada intriige. Ega ta kõva käsi ei ole, talendist jääb vajaka. Toon vaid ühe lihtsa näite, pilt tema kirjutise kõrval on pea sama suur kui artikkel ise, pildile on lisatud selgitav allkiri: „Edgar Savisaare üks soosikutest Siret Kotka tänavu jaanuaris Keskerakonna suurkogul etendunud tükis „Maatamees“ “. Koch aga eksib kõige elementaarsemas – pildil ei ole Siret Kotka, vaid hoopistükkis üks teine keskerakondlane – Erika Reinaru. Faktivigasid leiab selles kirjutises sedavõrd, et nende üleslugemiseks ma siinkohal ruumi ei hakka kulutama. Keskerakondlaste seas teevad need vead nalja ega mobiliseeri isegi ühtegi „opositsionääri“.
Siret Kotka on riigikogus varem või hiljem nagunii. Ta kandideeris parlamenti esimest korda, sai ligi 1000 häält ja valiti ka Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna esimeheks. Ennustan talle kõrget lendu poliitikas, kui teda muidugi enne ära ei tallata.

Kuidas kommenteerite, et Keskerakond on viimasel ajal pidanud taluma ka mõningaid kaotusi – nt Tartus, kus pikka aega reformistidega võimu jagati, tõrjuti nüüd meid võimult kõrvale ja võeti IRL asemele.

Nemad tõrjusid meid koalitsioonist välja Tartus, meie neid samamoodi Valgas. Ligilähedane olukord tekkis ka Keilas, kus reformistid omavahel lõhki läksid ja meie asusime võimuliitu koos mõistlikuma osaga nende hulgast, jättes teise poole reformistidest ukse taha.

Võimupööre Tartus väärib aga tõepoolest tähelepanu. Võib-olla sellepärast veniski IRLi otsus Ilvese toetamise kohta, et enne olevat reformistidelt nõutud pööret Tartu võimukoalitsioonis. Olge lahked, lasete meid Tartus võimule, toetame meie Ilvest! Nii see võimupööramine heade mõtete linnas võis aset leida küll. Polnud seal mingit eetikat. Tavaline lehmakauplemine, nagu seda Eesti poliitikas üha sagedamini kohtab. Mis neil vaestel reformistidel muud üle jäi, kui taheti nii väga Ilvesele teiseks presidenditähtajaks rohelist teed sillutada. Ning kuna IRLis on võimul mitte kampsunid, vaid respublikaanid, siis sai ka volikogu esimehe kandidaadiks mitte kampsunimees professor Peeter Tulviste, vaid hoopis tagasihoidlikumate tiitlitega respublikaan Mihhail Lotman. Kuigi Tulviste oli juba jõudnud käia isegi oma tulevast kabinetti üle vaatamas.

Olid jälle Moskvas. Millal tulevad teated selle kohta, kuidas Sa seal Eestit maha müüsid?

Oleme Peterburi kuberneri Valentina Matvijenkoga ühes paadis. Kui tema söandas Tallinna külastada, siis süüdistas infoagentuur „Regnum“ teda Vene huvide mahamüümises Eestile. Tuleb välja, et kõik, kes soovivad normaliseerida meie riikidevahelisi suhteid, on omal maal justkui riigireeturid. Piinlik lugeda, mida kõike Delfis kokku kirjutatakse! Kui aga rääkida Moskva visiidi tulemustest, siis nimetaksin, et kokku lepiti uus linnadevaheline leping koostöö kohta infotehnoloogia vallas; reisirongide taas käikuandmine Tallinna ja Peterburi vahel; koostöö jätkumine õigeusukiriku ehitamisel Lasnamäele; asjaolude selgitamine seoses meie jalgratturite röövimisega Liibanonis ja nii mõndagi muud. Ega seda ei olnudki vähe kolmepäevase sõidu kohta. Võib muidugi lisada, et nii mõndagi tehtust kajastas pigem riigi kui linna huvisid, aga keegi peab ju ka nende asjadega tegelema.

Eelmise aasta mais valiti mind uisuliidu etteotsa ja sel reedel teeme üldkoosolekul aasta kokkuvõtteid. Hooaeg 2010 - 2011 on Eesti Uisuliidule olnud teguderohke nii organisatsiooniliselt kui sportlike tulemuste poolest. Eesti Uisuliit koondab enda alla kahte erinevat ala – iluuisutamist ja kiiruisutamist, seisuga 1. mai 2011 kuulub EUL liikmeskonda 31 klubi. Minu teada ei ole Eestis palju neid spordialaliite, kelle juhid saaksid uhkusega öelda, et Eesti rekordeid parandati seitsmel korral ja isiklikke rekordeid parandasid vähemalt ühel distantsil kõik sportlased. Aga just nii edukad olid meie kiiruisutajad - Eesti uued rekordid püstitasid Saskia Alusalu 500m, 1000m ja kahel korral 1500m ning Mart Markus 500m, 1500m ja 5000m, rääkimata isiklikest rekorditest. Rohkem avalikkuse tähelepanu sai nooruke iluuisutaja Gerli Liinamäe, kes sai detsembris Eesti meistritiitli ja jaanuaris Bernis toimunud EMil saavutas 13. koha. 

Tublid on olnud ka teised sportlased. Iluuisutamise hooaeg oli üldse pingeline. Osalesime kõikidel ISU tiitlivõistlustel, ISU Juunioride GP etappidel, Taliuniversiaadil ja Euroopa Noorte olümpiapäevadel. Säravaid sõite tegid ka alles sel hooajal moodustunud paarissõitjad Natalia Zabijako- Sergei Kulbach, saavutades  EM-il Bernis 13 koha ja 16 koha tihedas konkurentsis MM-il Moskvas, korrates Eesti kõigi aegade parimat paarissõidu tulemust MM-il. Meie põhieesmärkide täitmisel oli edukaim jäätantsupaar Irina Shtork / Taavi Rand, kes Jun. MM-il Koreas saavutasid jäätantsus auhinnalise 10 koha. 10. koht annab Eestile võimaluse järgmisel Jun. MM-ile lähetada 2 jäätantsupaari. Head tulemust näitasid Koreas Gerli Liinamäe, kes saavutas 15. koha ja Viktor Romanenkov, kes läbis edukalt kvalifikatsiooni ja lõpetas võistluste 18. kohaga.

Hooaega tagasihoidlikult alustanud senine naiste liider üksiksõidus - Jelena Glebova,  tuli tugevas konkurentsis ja kvalifikatsiooni võistlust läbides MM-il Moskvas kokkuvõttes 22 kohale. 

Lisaks tiitlivõistlustele esinesid  meie iluuisutajad Eesti koondvõistkondades Universiaadil ja Euroopa noorte olümpiapäevadel. Universiaadil 7 koha saanud Jelena Glebova  ja noorte olümpiapäevadel 11 koha saanud Jasmine Costa tulemused olid Eesti edukaimad kohad nimetatud võistlusel kõikide spordialade lõikes.

Kiiruisutamise juunioride MM-il Seinajokis saavutas Saskia Alusalu 25. koha. Noortest perspektiivikatest kiiruisutajatest tuleks esile tõsta Marten Liivi, kes oma vanuseklassis saavutas rahvusvahelisel võistlusel Itaalias, Collalbos mitmevõistluses auhinnalise kolmanda koha. Kui kõik ettevalmistused lähevad korda, siis võib olla reaalne võimalus, et Sotši OM-il astuvad võistlustulle ka meie kiiruisutajad.

Ka uisuliidu kohtunikud on olnud tublid, aktiivselt on osaletud kõikidel EUL tiitlivõistlustel ja EUL kalenderplaanis olevatel klubide võistlustel. Meie kohtunikud pääsesid loosiga ka kõikidele ISU tiitlivõistlustele.

Uisuliidu juhatuses on aasta jooksul olnud läbivaks teemaks investeeringud Tallinna jäähallidesse ja uue jäähalli ning kiiruisuraja ehitamisse Lasnamäele. Suur abi oli ka Tallinna linna 3,5 miljoni kroonisest toetusest Premia jäähallile, mis vähendas oluliselt laste ja noorte treeningtundide jää maksumust. Eesti Uisuliit sai 2010. aastal hakkama ka kahe olulise raamatu „Iluuisutamine Eestis“ ja „Kiiruisutamine Eestis“ väljaandmisega. Kui esimene valmis iluuisutamise Euroopa MV-ks 2010, siis teine valmis kiiruuisutamise 100 aastapäevaks.

Sellel hooajal õnnestus kaasata ürituste läbiviimiseks sponsoreid ja toetajaid. Esmakordselt Narvas läbiviidud lahtised Eesti meistrivõistlused olid korralduselt kõrgel tasemel ja konkurentsitihedad.

Me võime Tallinna TV-d julgesti nimetada niššitelevisiooniks, ainult, et selle nišši mõõtmed ja mahu määrab ära Tallinn ja tallinlane oma vajadustega.

Ja kui keegi märkab või kardab, et mõni saade või terve  programm on ebaprofessionaalne, võtke ühendust Tallinna meedianõukoguga, mida juhib kogenud ajakirjandustegelane Allan Alaküla. Ka seal püütakse Tallinna Televisiooni toimetamistel silma peal hoida ja vajadusel neile abi osutada.

Seda huvitavam oli täna ajalehetest vaadata, mille suhtes kaks tublit üleskirjutajat Eesti Ekspressist “eksisid”, “komistasid” või mille nad hoopis maha vaikisid.

Vahter teatab tänases lehes, et nüüd on nad lõpuks paljastanud, kes ikkagi Savisaarele laenu andis. Aplombiga on avaldatud lausa eraldi artikkel, et see oli Panama firma Pipa Business Corporation. Seda refereerivad täna nagu uudist ka paljud teised meediakanalid.

Tegelikult murrab Ekspress sisse lahtisest uksest ja ehib end võõraste sulgedega. Oma kolleegidele on nad heitnud näritud kondi.

See, mida Ekspress esitab kui uut paljastust, on tegelikult ajakirjandusest korduvalt läbi käinud jutt. Näiteks ma ise kinnitan 8. oktoobril möödunud aastal Õhtulehes, et laen on võetud Peeter Kaiseri Panamas registreeritud firmalt Pipa Business Corporation ning annan põhjaliku ülevaate laenutingimustest. Sellest on kirjutatud ka teistes lehtedes ja seda juba mitu kuud tagasi. Kena avastus küll!

Miks oli Ekspressil seda vaja esitada kui uut sensatsiooni lausa eraldi artiklina, jääb Tarmo Vahteri ajakirjanduslikule südametunnistusele või kuhugile mujale salajasse kohta.

Intervjuu käigus püüdis Tarmo Vahter mulle näidata mingeid maksuameti pabereid selle kohta, nagu oleks Keskerakond maksuametile võlgu.
Selgitasin asjade tegelikku seisu ja lükkasin tema jutu ümber.

See osa intervjuust ajaleheveergudele ei jõudnud. Kiidan Vahterit selle eest, sest Keskerakond ei ole tõesti maksuametile sentigi võlgu ning pole millest rääkida.

Kurvaks teeb see, et välja on jäetud minu arvamus reformierakondliku võimuvertikaali kujunemisest Eesti ühiskonnas. Viitasin selle juures Hans H. Luigele, kes on avalikult julenud teha sarnaseid tähelepanekuid.

Lootsin, et Ekspressi toimetusel on julgust asjadest rääkida nagu nad on – nagu Hans. H. Luigel Kuku raadio eetris!

Hoiatasin, et kui nii edasi läheb, siis ühel päeval ei vali me Reformirakonda mitte neljaks, vaid neljakümneks aastaks.

See hoiatus kindlasti pälvis ajakirjanike tähelepanu (muuseas ka mina jälgin ajakirjanike kehakeelt ning panin tähele, et mõlemad tegid suured silmad, nagu öökullil), aga avaldada seda ei söandatud.

Kahetsusväärne, et intervjuust on välja jäetud ka lõik selle kohta, kuidas avaliku arvamuse uuringuid kasutatakse ühiskonnaga manipuleerimiseks.

Tõin sellise näite: 2009. aasta europarlamendi valimiste eel näitas EMOR Reformierakonnaerakonnale reitinguks 25%, aga tegelikult said nad 15,3% häältest; mõni kuu hiljem, kohalike omavalitsuste valimiste eel oktoobris 2009 näitas EMOR Reformierakonnale reitinguks 31%, aga valimistel said nad 16,7% häältest.

Ajakirjanikud lähtuvad uuringutest oma artikleid kirjutades päris palju. Ju siis oli Vahteril ja Kivil vastumeelt tunnistada, et paljud nende lood seisavad kõveratel savijalgadel.

Rääkisin neile seda spetsiaalselt, sest teadsin nende suurest pommuudisest, mis täna avaldati, kus järjekordsetele uuringutulemustele tuginedes ennustatakse palju kohti keegi Riigikogus saab.

Minu arvates võiks uuringutega veidi tagasihoidlikumalt ümber käia ja austada valijaid ning jätta neile nende valik 6. märtsil.

Kokkuvõtlikult aga arvan, et tuli huvitav intervjuu. Tean, et selle loo lugemine Ekspressi võrguväljaandes maksab 10 eurosenti. Loodan, et tuleb palju lugejaid ning Hans H. Luik saab endale selle raha eest kevadeks midagi ilusat osta.

Pildil: Eesti Ekspressi ajakirjanikud tammumas Keskerakonna büroo ukse taga (pilt pärineb Googlist).

Eile laekus minu abilistele linnavalitsuses ja Keskerakonnas kaks naljakat kirja. Mõlemad Delfi nimelisest portaalist.

Ja kena JUHUI-d Teile ka,  Soonvald ja Triin Laas. Loodan, et külm Teid ära ei võta.

Pilt pärineb otsingumootor google.ee piltide alt