Täna oli linnavalitsuse pressikonverents. Teatasime pressikonverentsil uudise selle kohta, kuidas Tallinn teeb positiivse lisaeelarve. Vaikus saalis. Ei mingeid küsimusi.
Sain rabava statistika – selgus, et iga teine inimene, kes tänaval vastu tuleb, on kas kriminaalkorras või väärteo kaudu karistatud. Kui me liidame siia juurde hoiatusmenetluse kaudu karistatud inimesed, siis tõesti jääb Eestisse väga vähe neid, kes on ilmsüütud. Kõige lihtsam järeldus, mis sellest tuleneb, on ühiskonna selge ÜLEKRIMINALISEERITUS. Kas see on nüüd nulltolerantsi tagajärg, millele meie „äraostmatud“ üles kihutasid ja me kõik heakskiitvalt neile järele noogutasime? Kriminaalkorras karistatute osakaal on üle kahe korra kõrgem Euroopa keskmisest, ainult Lätiga oleme veel ühe pulga peal, aga Läti ei ole ju ometi meile eeskujuks.
Kohtueelse menetluse käigus võetakse meil kümme korda sagedamini vahi alla kui Soomes! Tuleb nii välja, et valitsejate arvates on meil lausa kuritegelik rahvas, keda me aina karistame ja karistame, aga nemad ei tee kuulmagi. Euro tulekuga saab selline poliitika veel hoogu juurde, lubati ju, et kui riigilõivude puhul ümardatakse vahetuskurss alla-, siis trahvide puhul tehakse seda ülespoole. Mida me teeme, kas vahetame rahva välja? Või on see Riigikogu ja valitsuse mõtlemisvõime küsimus?
Kas keegi teab kedagi, kes teab ühtegi riiki, kus selline karistuspoliitika on andnud tulemusi? Inglismaal oli kõige kõrgem varguste protsent sel ajal kui linnaväljakutel hukati kurjategijaid.
Tõenäoliselt tulenevad need tendentsid ühiskonna üldisest moraalitasemest ja liikumisest politseiriigi suunas. Kui inimesed peavad seda riiki ja karistuspoliitikat enese suhtes ebaõiglaseks, siis ei häbeneta kuulumast nende hulka, kes rikuvad seadusi. Kui seadused on amoraalsed või on seaduste kohaldamine amoraalne, siis nendest seadustest ka ei hoolita. Kui seaduste taga ei ole enam moraali, siis jääbki ainult kohtu ja õiguskaitsesüsteemi pime sund. Kui moraal õiguskorda piisavalt ei toeta, siis ainult karistustega tulemusi ei saavuta. Pikkamööda muutub karistamine ja karistatuks olemine tavapäraseks elamise viisiks.
Politseiriigi üheks tunnuseks on selektiivne õiguse kohaldamine. See muudab õiguse mitte regulatiivseks, vaid ainult nuhtlemise instrumendiks. Nuhtlemise instrument aga ei ole kunagi moraalne. Pigem on see haige riigi tunnus!
Mõned viimastel aastatel suure käraga algatatud kriminaalasjad, mis on pärast armetult kokku vajunud, on lausa lakmuspaberiks. Mäletan kuidas omaaegne Tallinna abilinnapea Rein Lang vandus avalikult tulist kurja kogu õiguskaitsesüsteemi kohta, kui peaks selguma, et Vladimir Panov ei olegi temale inkrimineeritud tegudes süüdi. Panovi süütus sai viie aastaga lõpuks tõestatud, aga ma ei tea, et õiguskaitsesüsteem oleks mingeid kardinaalseid muudatusi üle elanud, kuigi Langist on saanud vahepeal lausa justiitsminister. Või näide Viistammest, keda aplombiga süüdistati korruptsioonis ja altkäemaksu võtmises, aga välja tuli riigihanketingimuste väljalobisemine. Või Jaanus Mutlist, keda käraga süüdistati ja pärast vaikuses õigeks mõisteti.
Juba räägitakse üha avalikumalt, et maadevahetuse kohtuprotsessiga juhtub sama. Ainult arvatakse, et seda protsessi venitatakse nõnda kaua, kuni avalikkus on unustanud, millest asi alguse sai. Üha rohkem inimesi tunnistab, et nad kardavad oma riiki. Ju siis saadakse aru, et poliitiliselt kallutatud kriminaalasjade algatamine on Eestis tõepoolest võimalik. Inimsaatused võidakse ära ruineerida, aga meediaga tihedat koostööd tegevatele uurijatele ja prokuröridele patsutatakse veel õla peale ja mõni neist ehk arvabki, et ajas õiget asja.
MEIL ON TOHUTU HULK KARISTATUID, AGA ÕIGUSKORD SEEJUURES DEVALVEERUB. Seda tunnistas ka Märt Rask, kui ta Riigikogus rääkis, et ainult vastsündinud on Eestis veel karistamata. Kohane näide siinjuures on ka see, mis juhtus laulja Voldemar Kuslapiga. Tean teda kui džentelmeni ja ei suuda uskuda, et kohtuotsus oli tema suhtes õiglane. Mees läks oma õigusi kaitsma ja kogu maja öörahu eest võitlema! Tegelikult peaks talle aitäh ütlema, mitte kurjategijaks tunnistama. Pärast seda küll inimestel ei teki soovi taolistel juhtudel sekkuda, pigem hoitakse niisugustest asjadest kõrvale. Ükski heategu ei jää karistamata, usun, et seda on paljud inimesed kogenud.
Ühtne Eesti näitas valitsevale parempopulismile koha kätte. Tegemist oli julge kodanikupositsiooniga – paremerakondi kritiseeriti etendusel, milleks saadi raha riigieelarvest. Loodan, et loomeinimesi nende julguse eest ei karistata, nt “riigi eelarvepositsiooni parandamise” sildi all ning “euro nimel”.
Paremerakondade populism on tõesti ületanud taluvuse piirid. Ansipi ja Laari valitsus ei kaasa ühiskonda otsuste langetamisse. Otsuseid tehakse tagatubades. Inimeste, ettevõtjate, teadlaste sõna ei maksa. 
Kui keegi julgeb valitsust kritiseerida, siis sellega kaasnevad ähvardused või sanktsioonid.
Tuletage meelde, kuidas rahandusminister Ligi lubas ERR-i rahastamist vähendada, kui AK ministrile ebameeldiva loo eetrisse andis. Rõngu vallavanema julguse eest kritiseerida valitsuse omavalitsuspoliitikat, võeti Rõngu vallalt ära riigipoolne toetus.
Intellektuaalide väljaastumine oli õigeaegne ja vajalik. Nüüd ei tohi unustada, et Eesti ühiskond vajab reaalseid lahendusi, mis aitaks noortel, raskustesse sattunud peredel ning eakatel inimestel igapäevaeluga toime tulla.
Töökohti ei loo ei kirik ega teater. Kahjuks ei loo neid ka praegune valitsus, kelle arvates töökohti asendab euro.
Samuti keeldub valitsus raskustesse sattunud inimesi mistahes moel aitamast, mille tõttu on eriti viimastel kuudel hakanud jõudsalt kasvama heitunute arv.
Tööpuuduse numbreid kunstlikult vähendades püüab valitsus manipuleerida avaliku arvamusega.
On väga hea, et tuhanded inimesed said võimaluse suurkogu kaudu osaleda Eesti poliitikas. Samas ei tohi unustada neid sadu tuhandeid Eesti inimesi, kes on kaotanud kriisi tõttu sissetuleku ja ei saa endale lubada mitmesajakroonist teatripiletit ning seeläbi tunda end jälle ühiskonna täisväärtusliku liikmena.
Ning olgem ausad – ega neid üks teatrietendus ka palju aidanuks.
Nende inimeste ainsaks lootuseks on ikkagi see, et õnnestub saavutada tegelik muutus Eesti juhtimises, uus majanduspoliitika ning Ansipi ja Laari valitsuse poolt röövitud sotsiaalsete garantiide taastamine. Tuleb vastu võtta seadus töökohtade loomisest, taastada normaalne pensionile mineku iga ning vaadata tõsiselt üle Eesti maksupoliitika.
Sellise muutuse ellu kutsumiseks ühel teatrietendusel käimisest ei piisa.
Selleks tuleb järgmistel Riigikogu valimistel anda hääl vasakpoolsetele ja tsentristlikele erakondadele ning nõuda uue valitsuse moodustamist, Laari ja Ansipi äpardunud seltskonna asemel.
Pilt pärineb lehelt: http://www.facebook.com/pages/Uhtne-Eesti-Suurkogu/103263113044019
Sel nädalavahetusel Postimehele antud intervjuus (http://www.postimees.ee/?id=253829) mainisid teatri NO99 esindajad ning projekti “Ühtne Eesti” eestvedajad Ojasoo ja Semper, et neile on tulnud karm kõne kultuuriministeeriumist.
Lugesin meedia reageeringuid kohtuotsusele endise Pärnu linnapea Mart Viisitamme asjus. Suurem osa meediast lõi trummi „Hurraa! Keskerakondlane Viisitamm on süüdi mõistetud!“. Isegi Viisitamm ise läks selle tõlgendusega mingil määral kaasa lubades kohtuotsuse edasi kaevata.
Mina tema asemel küll ei hakkaks edasikaebust esitama, sest põhimõtteliselt ju mõisteti Viisitamm õigeks. Prokurör oli eeluurimisel teatanud, et ta on korruptant ja kogu Eesti meedia kordas seda sõnakuulelikult järele – nüüd selgus, et polnud mingit korruptsiooni. Prokurör oli ka teatanud, et Viisitamm võttis altkäemaksu ja nõudis selle eest karmi karistust – nüüd selgus kohtuotsusest, et Viisitamm pole võtnud altkäemaksu. Jäi küll süüdistus riigihanke tingimuste väljapihkamisest, aga see ei ole ometigi riigisaladus. Kui Viisitamm lobiseski välja hanke tingimused, siis justiitsminister Lang teeb samasuguseid asju riigisaladustega vaata et iga päev. Ja ükski prokurör ei pahanda temaga selle üle.
Täna on minu blogil jälle külaline – Tallinna linnapea majandusnõunik Marek Jürgenson. Ta on töötanud õige pikalt Kesklinna vanemana, praegu tegutseb minu majandusnõunikuna ja mai lõpus asub tööle ettevõtlusameti juhataja kohusetäitjana. Viimasel ajal on ta tegelenud Eesti Energia börsilemineku probleemidega. Püüdnud korduvalt ka Eesti meedias sõna võtta sellel teemal, aga üldiselt on tema artikleid aina tagasi lükatud. Linnameedias – Pealinnas - küll ilmus temalt lugu, aga sedagi pärast korduvaid tõrjumisi üleriigilise ajakirjanduse poolt. Justkui ei tahetagi teada, et ka Marek Jürgensonil on oma arvamus, mis Juhan Partsiga sugugi ei pruugi kokku langeda. Pealegi, kvalifitseeritud arvamus. Ega see õige ei ole kui Eesti Energia müüjaid selgelt promotakse, aga vastaspoolel ei lasta suudki lahti teha. Sellepärast pakkusingi Marekile oma blogi, millel on ka ju üsna palju lugejaid.
Niisiis Marek Jürgensoni kirjutis:
Monoloog Eesti Energia börsileviimise kiituseks
Üks ingellikult puhas ja uskumatult terane mõte on sündinud valitsuskoalitsiooni tusastest aegadest muserdatud peades – uppujat veskikivina põhja vedava Eesti Energia (edaspidi EE) kaelamäärimine rahakatele investoritele, kes lõputus omakasupüüdmatuses ei aimagi, kui väärtusetu ja mõttetu on põlevkivituhka tootev värkstuba, mille väärtpabereid Ansipi valitsuse nupumehed sooviks neile maha parseldada. Vähemalt on jäänud selline pilt ajakirjanduses EE erastamist käsitlevaid kirjatöid lugedes. Kiidetakse börsilemineku vajalikkust ja laidetakse ettevõtte tulevikuväljavaateid ning jätkusuutlikkust riigiettevõttena.
Miks EE börsileviimisega nii kiire on? Vastust ei tule otsida mitte majandusteooriast, vaid psühholoogilistest anomaaliatest, mis mõjutavad inimmõtte varjatud allhoovusi. Siin rakendub nn rehapeale astumise efekt. Kui patsient esimest korda varrega vastu pead saab, kinnitab ta endale, et ei astu enam kunagi reha peale. Teist korda ootamatut vopsu kogedes tekib valusõltuvus ning kolmandal korral juba tormatakse reha juurde. NRG skandaalne erastamisplaan, Eesti Raudtee kastreerimine läbi itaalia/inglise huvipuntra ning lõpuks EE börsileviimine rahvaaktsiatena London City lordmeeri Sir John Stuttardi heakskiidul, on Eesti liberaalset valitsust vaevava pikaajalise haiguse anamnees.
Majandusminister Juhan Parts avaldas mõni aeg tagasi arvamust: „Meie naiivne usk on, et tuleb Eesti Energia börsile viimise üle mõistlik debatt, ma loodan, et hüsteeria, valetamine ja klassiviha õhutamine ei ületa ajalehtede uudiskünnist.“ Ministri hüsteeriahirmust sündinud naiivsust on Eesti meediaväljaanded võtnud niivõrd tõsiselt, et pikema aja jooksul pole ükski neist vaevunud avaldama minu vastavasisulisi analüüse, kus on kirjas ka Keskerakonna seisukohad ning põhjendused, miks EE peaks jätkama 100% riigiettevõttena. Nii on diskussioonist märkamatult saanud monoloog ning selleks, et meedia peavoolule meeldida, pealkirjastasin ka oma nupukese leivaisadele truudele toimetajatele vastuvõetavalt.
Võib-olla oleks erapooletu demokraatlik tsensuur, mida Andrus Ansipi veteranvalitsuse näpunäidete kohaselt üha tulemuslikumalt rakendatakse, mõistetav, kui peaks paika börsileviimise vastaste jäärapäisusest vaevatud majandusministri väide, et ainus kõhkleja on Keskerakond. Opositsiooni arvamuse tähelepanuta jätmine kuulub meil juba pikemat aega hea poliitilise tava hulka. Ent millegipärast vaikitakse maha ka akadeemiliste liidrite mure, et jääme peale elektrijaamade mahaparseldamist püksata Euroopa tõmbetuultesse. Eesti Teaduste Akadeemia teatas, et ei kiida heaks EE börsile viimist. Selle vastu olid nii akadeemia juhatus kui energeetikanõukogu. Akadeemikud tõmbasid paralleele ka NRG ümber toimunuga.
Sellise autoriteetse arvamuse valguses on isegi riigitruul ajakirjandusel raske kõigil EE mahasahkerdamise vastastel suud kinni toppida. 19. aprilli Eesti Päevalehe usutluses annab lugupeetud akadeemik Endel Lippmaa selge suunise – riik peab ise Eesti Energiasse raha panema. Loodan, et majandusminister ei süüdista akadeemikut valetamises või klassiviha õhutamises, vaid võtab seekord kuulda mõistuse häält ning loobub juhatamast mai alguses EE börsileviimist arutavat valitsust järjekordse reha otsa.
Loe pikemat analüüsi selle kohta eile ilmunud Pealinnast: http://www.pealinn.ee/index.php?pid=104&lang=5&nid=7469
Pühapäev, 18. aprill 2010, Läti-Eesti piir, kell 03.54
Ärkasin üles sellepeale, et Deniss norskas kõva häälega. Siis panin tähele, et meie masin on juba tükk aega seisnud. Küsisin, mis on lahti? Mulle vastati, et oleme jõudnud Läti-Eesti piirile ja siin kontrollitakse isikut tõendavaid dokumente. Nii me siin seisamegi. Ja juba pikka aega näen ma ainult meie ees seisva bussi tagaotsa. Tundub, et piirivalvureid palju ei ole ja nemadki on vist vilumuse kaotanud ning kohmitsevad niisama ringi. Nägidki mu silmad ära viimase piirijärjekorra Euroopa Liidus. Nagu ikka, Saksa usinuse ja Eesti mõttetusega. Sest kui õhuruum Euroopa Liidus on Islandi tahmapilve pärast suletud, siis vaevalt siia need Nato ülemusedki tulevad.
Kui nii edasi läheb, siis kestab see järjekord siin piiril sama kaua aega, kui võttis aega kogu ülejäänud ELi läbimine. Vähemalt me peame selleks valmis olema, sest piiriametnikud teevad oma tööd täie tõsidusega. Meie ees olevast bussist kamandati rahvas välja ja nüüd vaadatakse inimesed ükshaaval üle. Mul tuli pähe mõte, et kui siin kusagil peaks tõesti leiduma ka mõni Osama esindaja, siis on ta juba vähemalt kolm kuud tagasi kohale saadetud, kui keegi mingitest piiritõketest veel ei unistanudki. Ja veel teine mõte: nägin mõni päev tagasi kogu Kapo juhtkonda üle ookeani USA poole lendamas. Kuidas nemad küll nüüd enne Nato kõrgeid külalisi tagasi jõuavad? Kui Euroopa õhuruum täiesti kinni jääb? Ja üldse, kes juhib praegu meie kaitsepolitseid, kui kõik ülemused tõesti ära on?
Deniss norskab jätkuvalt, aga ma ei hakka teda ka üles ajama, las seda teevad piiriametnikud.
Toomas ütles uniselt: „Edgar, lähme ära koju.“ „Läheks muidugi, kui lastaks“, ütlesin mina. Järjekord on vahepeal ühe bussi jagu edasi nihkunud. Ei julge isegi seda blogi enne piiri üles riputada, sest kes teab, mis ees ootab. Pole oma passigi ammu kontrollida lasknud. Pealegi kingiti meile kõigile Genti linna poolt imeilusad orhideed, kas neid ikka tohib üle piiri viia? Võtab aega, mis võtab, aga ükskord ometi saame seda teada.
Mõtlesin vahepeal, et võib-olla peaks ka Tallinna piiril kehtestama niisuguse kontrolli. Eriti Tartu mnt poolses otsas. Kõik need üritused, mille turvalisust nõnda tagatakse, toimuvad ju ikkagi Tallinna linnas. Keskajal oli ju põhiline kontroll mitte Tallinna Sadamas, vaid all-linna ja Toompea piiril Lühikese ja Pika jala väravas, enne kui soolalaadungid üles Toompeale lasti.
Järjekord pole ikka edasi liikunud. Küll Eesti Päevalehe ajakirjanikud saaksid siin oma keelt teritada. Aga neil ei ole ju Ansipi järjekordadega asja. Mina saan nüüd aru, mida tunnevad rekkajuhid Narvas Eesti-Vene piiril, kui nad seal päevi peavad mõttetult kulutama ja Eesti ametnikud ainult ükskõikselt õlgu kehitavad. Kuigi nad oleksid võinud koos oma Vene kolleegidega need asjad juba ammu ära klaarida. Mille eest nad siis õieti palka saavad?
Nüüd oleme ühe koha peal seisnud juba 38 minutit. Autojuhid käivad väljas närviliselt edasi-tagasi, piirivalvurid võtavad oma tööd aina süvenenumalt. Hea, et me siia hommikusel tipptunnil ei sattunud. Vedasime Toomasega kihla, kas ärkab enne Deniss või jõuavad meieni piirivalvurid.
Meie kõrval seisab üks Tallinki takso sildiga „Meie sõidame kogu aeg“. Praegu sobiks küll hoopis paremini teine silt „Meie seisame kogu aeg“.
Hakkasin mõtlema, kes on Eesti piirivalve ülem? Kas meil üldse on sellist ametikohta kui piirivalve viidi politsei koosseisu? Äkki Raivo Küüt? Tema jaoks oleks see siis küll esimene kord elus riigipiire kontrollida. Küsin selle esmaspäeval Pihlilt järele.
Varsti saab esimene tund täis. Ma muidugi tean, et piiril tuleb varuda kannatlikkust ja mitte pahandada neid mehi, kes teevad oma tõsist tööd.
Inimesed peavad ootama, aga veoautod lähevad läbi nagu lups ja lups. Huvitav miks arvatakse, et lõhkeainet veetakse just nimelt bussiga? Ja kõrval järjekorras seisavad süütud veoautojuhid? Ma olen kunagine siseminister ja peaksin justkui teadma niisuguseid asju, aga tuleb välja, et ei tea.
4.41 oleme jõudnud piirijärjekorras esimesele kohale. Kujutan juba ette kuidas Eesti piiripolitsei võtab meid kohe ette kogu oma karmusega. Mina ei ole oma blogi veel üles riputanud. Nad ei kujuta ette kui karm mina nende suhtes võin veel olla.
4.46 Saabus üks armas blondi peaga proua, natuke minu Moonika moodi – kauges tulevikus. Küsis autojuhilt mingit volitust. Siis vaatas kõigi meie passid üle, ajas Denissi üles (Toomas võitis kihlveo!). Küsisime blondi poisipeaga proualt kas nad on kedagi kahtlast juba tabanud? Ega ta ei eitanud. Aga riigisaladust välja ka ei öelnud. Küllap see oli Sirõk, kelle järjekordsest tabamisest Eesti-Läti piiril meid tubli Eesti meedia ikka informeerib.
4.49 Nüüd on piiriprotseduurid läbitud. Kodu, kas võtad meid vastu? Võttis küll. Ületasime Euroopa Liidu viimase piiri ja tee Tallinna poole ongi avatud. Pidime jõudma Ülemistele reede öösel vastu laupäeva, jõuame aga laupäeva öösel vastu pühapäeva. Ei jäänudki palju hiljaks ja pool Euroopa Liidust sai seejuures läbi sõidetud. Põnev seiklus oli ja ma tänan kõiki, kes tegid selle kaasa koos minuga. Ilusat pühapäeva varahommikut ja sellega ma siis lõpetan.