Tere head lugejad!

Kutsusin täna oma blogisse külla Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali. Priit annab meile ülevaate, kuidas Postimees tsenseerib kommentaare arvamusuuringutele neile sobilikul moel. Priidul on ka oma blogi, mille leiate aadressilt priittoobal.blogspot.com.
Lugege läbi!
Edgar Savisaar

Keskerakonna peasekretär Priit Toobal juhib tähelepanu tema poolt Postimehe küsimustele antud vastuste tsenseerimisele just lõikudes, mis viitavad uuringu Turu Uuringute AS-i küsitlustulemuste manipulatiivsele iseloomule.
Vastates Postimehe küsimustele märkisin, et Turu Uuringute AS-i töötulemused “kubisevad arvutuslikest ja loogikavigadest. Näiteks väidab uuring, et 5% nendest, kes Kagu-Eestis valima lähevad, valivad Põllumeeste kogu. Ainult, et Põllumeeste kogu ei osale seekordsetel valimistel. Sama ringkonna kohta väidetakse veel, et 5% kindlasti valimistel osalejatest hääletab mõne üksikkandidaadi poolt. Turu-uurijate künism väljendub aga selles, et selles piirkonnas ei kandideeri ühtegi üksikkandidaati. Miks künism? Sest lihtsaks eksimuseks seda ju pidada ei saa! Eesmärk on ju saavutada homsetes ajalehtedes pealkirjad selle kohta, et sotsiaaldemokraadid ja IRL läksid ometi ette Keskerakonnast ning Keskerakond on tegelikult võitlusest välja langenud.”
Postimees jättis avaldamata selle lõigu minu kommentaaridest, millel oli põhimõtteline tähendus. Vältides konkreetsete faktide avaldamist jätab Postimees mulje, nagu oleks tegu vaid Keskerakonna argumenteerimata protestiga.
Juhtisin oma vastuses lugejate tähelepanu ka sellele, et 2009. aasta kohalike valimiste eel eksis sama uuringufirma Keskerakonna toetusprotsenti mõõtes ligi 12% Keskerakonna kahjuks. Ka see lause ei läbinud Postimehe tsensuuri.
Postimees jätkab küüniliselt hääletamise ajal arvamusuuringute avaldamisega valijatega manipuleerimist.  Juhin tähelepanu, et Valimiskomisjon, vastates Keskerakonna sellekohasele protestile, ei soovita eile avaldatud vastuses uuringute avaldamist enne hääletamise lõppemist.
“Ma ei imesta enam kui homme-ülehomme avaldab mõni teine päevaleht veel ühe manipulatsiooni kroonides valimiste võitjaks näiteks sotsiaaldemokraadid. Sellises ulatuses hääletamise ajal toimuv valijate uuringutega lollitamine seab juba kahtluse alla nende valimiste legitiimsuse üldse,” hoiatas Toobal.

5 kommentaari

Tarmo Vahter ja Krister Kivi võtsid minult eelmisel nädalal intervjuu, mis täna Ekspressis ilmus. Intervjuu nad salvestasid ja tegid väga hoolikalt märkmeid. Mulle meenus neid vaadates omaaegne anekdoot selle kohta, miks miilitsad alati kahekesi käisid – sest üks oskas lugeda ja teine kirjutada. Terve intervjuu ajal püüdsin mõistada, kumb on kumb.

Seda huvitavam oli täna ajalehetest vaadata, mille suhtes kaks tublit üleskirjutajat Eesti Ekspressist “eksisid”, “komistasid” või mille nad hoopis maha vaikisid.

Vahter teatab tänases lehes, et nüüd on nad lõpuks paljastanud, kes ikkagi Savisaarele laenu andis. Aplombiga on avaldatud lausa eraldi artikkel, et see oli Panama firma Pipa Business Corporation. Seda refereerivad täna nagu uudist ka paljud teised meediakanalid.

Tegelikult murrab Ekspress sisse lahtisest uksest ja ehib end võõraste sulgedega. Oma kolleegidele on nad heitnud näritud kondi.

See, mida Ekspress esitab kui uut paljastust, on tegelikult ajakirjandusest korduvalt läbi käinud jutt. Näiteks ma ise kinnitan 8. oktoobril möödunud aastal Õhtulehes, et laen on võetud Peeter Kaiseri Panamas registreeritud firmalt Pipa Business Corporation ning annan põhjaliku ülevaate laenutingimustest. Sellest on kirjutatud ka teistes lehtedes ja seda juba mitu kuud tagasi. Kena avastus küll!

Miks oli Ekspressil seda vaja esitada kui uut sensatsiooni lausa eraldi artiklina, jääb Tarmo Vahteri ajakirjanduslikule südametunnistusele või kuhugile mujale salajasse kohta.

Intervjuu käigus püüdis Tarmo Vahter mulle näidata mingeid maksuameti pabereid selle kohta, nagu oleks Keskerakond maksuametile võlgu.
Selgitasin asjade tegelikku seisu ja lükkasin tema jutu ümber.

See osa intervjuust ajaleheveergudele ei jõudnud. Kiidan Vahterit selle eest, sest Keskerakond ei ole tõesti maksuametile sentigi võlgu ning pole millest rääkida.

Kurvaks teeb see, et välja on jäetud minu arvamus reformierakondliku võimuvertikaali kujunemisest Eesti ühiskonnas. Viitasin selle juures Hans H. Luigele, kes on avalikult julenud teha sarnaseid tähelepanekuid.

Lootsin, et Ekspressi toimetusel on julgust asjadest rääkida nagu nad on – nagu Hans. H. Luigel Kuku raadio eetris!

Hoiatasin, et kui nii edasi läheb, siis ühel päeval ei vali me Reformirakonda mitte neljaks, vaid neljakümneks aastaks.

See hoiatus kindlasti pälvis ajakirjanike tähelepanu (muuseas ka mina jälgin ajakirjanike kehakeelt ning panin tähele, et mõlemad tegid suured silmad, nagu öökullil), aga avaldada seda ei söandatud.

Kahetsusväärne, et intervjuust on välja jäetud ka lõik selle kohta, kuidas avaliku arvamuse uuringuid kasutatakse ühiskonnaga manipuleerimiseks.

Tõin sellise näite: 2009. aasta europarlamendi valimiste eel näitas EMOR Reformierakonnaerakonnale reitinguks 25%, aga tegelikult said nad 15,3% häältest; mõni kuu hiljem, kohalike omavalitsuste valimiste eel oktoobris 2009 näitas EMOR Reformierakonnale reitinguks 31%, aga valimistel said nad 16,7% häältest.

Ajakirjanikud lähtuvad uuringutest oma artikleid kirjutades päris palju. Ju siis oli Vahteril ja Kivil vastumeelt tunnistada, et paljud nende lood seisavad kõveratel savijalgadel.

Rääkisin neile seda spetsiaalselt, sest teadsin nende suurest pommuudisest, mis täna avaldati, kus järjekordsetele uuringutulemustele tuginedes ennustatakse palju kohti keegi Riigikogus saab.

Minu arvates võiks uuringutega veidi tagasihoidlikumalt ümber käia ja austada valijaid ning jätta neile nende valik 6. märtsil.

Kokkuvõtlikult aga arvan, et tuli huvitav intervjuu. Tean, et selle loo lugemine Ekspressi võrguväljaandes maksab 10 eurosenti. Loodan, et tuleb palju lugejaid ning Hans H. Luik saab endale selle raha eest kevadeks midagi ilusat osta.

Pildil: Eesti Ekspressi ajakirjanikud tammumas Keskerakonna büroo ukse taga (pilt pärineb Googlist).

 

9 kommentaari

Eile laekus minu abilistele linnavalitsuses ja Keskerakonnas kaks naljakat kirja. Mõlemad Delfi nimelisest portaalist.

Esmalt sai minu nõunik Moonika Batrakova kirja Delfi ajakirjanikult Triin Laanelt. Triin kirjutas Moonikale:
 
Tere!
 
Meile on mitmed inimesed Keskerakonnast kinnitanud, et Edgar Savisaar astub pärast valimisi erakonna juhui [sic!- ES] kohalt tagasi. Kas see väide vastab tõele või on tegu pahatahtliku laimuga?
 
Vastust ootama jäädes,
 
Triin Laan
Delfi
53365391
 
Moonika palus Keskerakonna peasekretäril Triinule vastata. Priit saatis teele järgmise vastuse:
 
Tere Triin Laan!
 
Soovin nimeliselt teada, kes on teile kinnitanud seda, mida küsite? Mitte vastates on ju Delfi see, kes laimu levitab?
 
Lugupidamisega
Priit Toobal
Peasekretär
 
Teine kiri tuli tund aega hiljem Delfi peatoimetajalt Urmo Soonvallalt. Soonvalla kirja adressaatideks olid Keskerakonna pressisekretär Taavi Pukk, minu nõunik Liina Oja ja Riigikogu keskfraktsiooni töötaja Toomas Raag. Soonvald pärib:
 
Tere!

Tahan täpsustada minu [sic! - ES] jõudnud kuuldust, nagu oleks Tallinna linnapea Edgar Savisaarele viimase 2 kuu jooksul kutsutud kiirabi?
Kas see vastab tõele?
Kui jah, siis millised olid asjaolud?

Ette tänades,
Urmo Soonvald

 
Ilmselt ajas Soonvald kiiruga sassi. Tahtis kirjutada, et tahab täpsustada “minuni jõudnud kuuldust”, kirjutas aga “minu … kuuldust”. Ehk siis lobises kogemata välja, et just tema selle kuulduse autor ongi.
 
Liina Oja vastas Soonvallale järgmiselt:
 
Tere!

Ei.
Ma ei tea peale Delfi toimetuse ühtegi kohta, kus sellist laimu levitatakse.

Parimat,
Liina Oja

 
Samuti on viimastel päevadel aktiviseerunud mitmed ajakirjanikud, ka Postimehe raudvara Argo Ideon, kes nuiavad usutlust Lasnamäe õigeusu kiriku risti pühitsemisele saabuva Venemaa Raudtee juhi Vladimir Jakuniniga.
 
Varasematel kordadel, kui Jakunin on Eestis käinud, pole sellest eriti väljagi tehtud. Kahtlustan, et eesti ajakirjanike seas isegi ei teatud, kes see Jakunin selline on.
 
Ma muidugi mõistan, miks tema isiku vastu nüüd äkki sedavõrd suur huvi on tekkinud. Eks ikka selleks, et saaks justnimelt eesti lehtedes näidata, kuidas Savisaar ikka nende venelastega kahtlasel kombel läbi käib.
 
Huvitav, kaua läheb aega enne, kui ajakirjanikud mõistavad, et selle tõllaga kaugele ei sõida. Kogu Postimehe ponnistustest hoolimata, ei langenud Keskerakonna toetus kirikuskandaali tõttu kriipsuvõrragi (ühe uuringu andmetel hoopis kasvas!).
 
Ilmselt on mõnedele tõsiseks pinnuks silmas, et Jakunin üldse söandab Eestisse tulla. Mis minu arvates on parim tõestus sellele, kui absurdsed olid need möödunud aasta lõpul välja käidud jutud “mõjuagentide” kohta.
 
Mis aga puudutab Soonvalla ja Triinu kirjadesse, siis – mingit muud põhjendust, kui see, et Delfi meelest ei paku Eesti valimiseelne poliitiline elu piisavalt põnevust, ma küll ei oska leida.
 
Tegutsetakse põhimõttel – mõtleme midagi ise välja, siis küsime Savisaarele lähedaste inimeste kommentaari, et asi natukenegi tõepärane näiks. Avaldame ausa näoga ka nende ümberlükkamise, aga väljamõeldise paneme suurte tähtedega pealkirja ja teeme sellest suure numbri.
 
Delfi lugejad aga saavad järjekordselt petta.
 
Sest mõelge korra peaga, mis mõte oleks mul siis kandideerida Riigikogu valimistel Keskerakonna nimekirja eesotsas, mis mõte mul oleks kogu seda valimiskampaaniat vedada, kui valmistuksin, nagu Triin väljendub “Keskerakonna JUHUI” kohapealt tagasi astuma.
 
Üldiselt võiksid ajakirjanikud oma huvid ühendada. Keskerakonna JUHUI kohalt tagasi astumise kohta võiksid nad küsida vene keeles ka Jakunini käest. Nalja saaks palju.
 
Las Ideon küsib, minugi poolest. Muidugi on Jakunini otsustada, kas ta sellele ka midagi vastab.
 

Ja kena JUHUI-d Teile ka,  Soonvald ja Triin Laas. Loodan, et külm Teid ära ei võta.

Pilt pärineb otsingumootor google.ee piltide alt

6 kommentaari

Iluuisutajad Gerli Liinamäe ja Svetlana Issakova tegid Euroopa Meistrivõistlustel Bernis mõlemad väga hea võistluse, saades nii vaba- kui lühikavas Euroopa tippude hulka kuuluvad tulemused. Paljudele oli pettumuseks, et EMile ei pääsenud Eesti senine uisutamise favoriit Jelena Glebova, aga eks selles spordi võlu ongi, et iial ei tea ette. Jelena sõitis nüüd juba järgmistele rahvusvahelistele võistlustele Türki, et koguda reitingupunkte ja hoiame talle kõik pöialt.

Bernis sain kaasa elada mõlemale meie noorele ja väga lootustandvale sporditüdrukule. Pärast laupäevast vabakava saime Berni linnapea Alexander Tšäppätiga uisuväljaku juures veel kord kokku. Ta oli Gerli Liinamäest väga vaimustuses ning arvas, et nooruke Gerli on suure potentsiaaliga tulevikuvõistleja. Küllap jäi kõigile silma, et Gerli Liinamäe esitlus oli elegantne, hoogne ja kiirete piruettidega. Andekas võistleja, kelle närvikava peab pingele hästi vastu. Olla 15 aastaselt Euroopa meistrivõistlustel 13-s on supertulemus!

Muidugi on kurb, et meie noormehel Viktor Romanenkovil läks kvalifikatsioonis uisusaapaga nii kehvasti ja eriti ebaõiglane tundus meie jäätantsupaari väljajäämine lõppvõistluselt. Aga Berni publik külmas saalis oli soe ja elas sõbralikult kõigile võistlejaile kaasa.
Usun, et meil on tulevikus nii EMil, MMilt kui ka OMilt ilusaid hetki ja võitjaid oodata!

Piltidel: Koos Svetlana Issakovaga. Gerli Liinamäe soojendust tegemas. Berni mõmmid mõlemale esinejale.

 

13 kommentaari

Pidasin eile, 16. jaanuaril kõne Keskerakonna valimiskonverentsil, mille järgnevalt ka oma blogis ära toon. Tahan juhtida teie tähelepanu eriti ühele lõigule selles kõnes, kus käsitlesin Euroopa maksupoliitikat ja Eesti üleminekut eurole. Usun, et euro toob ka astmelise tulumaksu meile lähemale! Toetust oma seisukohale leidsin ka tänasest Postimehest, kus teatatakse, et „Euroopa kaalub ühiseid maksureegleid“. Nimelt jõudsid Prantsusmaa president ja Saksamaa liidukantsler otsusele, et Euroopas tuleb kehtestada ühised eelarve- ja maksureeglid. See on hea otsus, mida ma kõigiti toetan. Ei saa nii olla, et kogu Euroopa käib üht jalga, meie aga teist ja uhkustame veel selle üle. Kuigi, inimesed kannatavad!

Oma kõnes kutsusin üles lõpetama pioneerlikud tõotused, et meie jääme igavesti truuks niisugusele poliitikale, mis laseb edaspidigi rikastel rikastuda ja vaestel vaeseks jääda.
 
 
Kõne:
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Usun, et kõik on häälestatud võitluslikult! Meie konkurendid on oma valimiseelsed kogunemised maha pidanud ja me teame mida nendelt oodata. Me teame ka seda, milleks me ise oleme võimelised. Tahaks aga kõigepealt juhtida Teie tähelepanu sellele, et Keskerakonnal on sellel aastal ees teisigi tähtsündmusi lisaks nendele valimistele. Keskerakonnal on ees 20 juubel. See on kindlasti märkimisväärne tähtpäev Eestis, kus enamik erakondi on selleks ajaks ammu „loojakarja“ läinud või vähemalt paar korda nime vahetanud. Meie jaoks on aga 20 aastat noor iga ning Keskerakond ongi nooruslik erakond. Keskerakond nooreneb iga aastaga aasta võrra. Meie keskmine vanus kümmekond aastat tagasi oli 58 aastat, nüüd aga oleme jõudnud allapoole 50 aasta piiri.
 

13 tuhat keskerakondlast teel valimistele

Täna on Keskerakonnas 13 052 liiget. Möödunud aastaga tuli erakonda juurde 1017 meest ja naist, see tähendab, et meiega liitus iga päev kolm inimest. Lahkus erakonnast aastaga vaid sadakond inimest. See tähendab, et iga lahkuja kohta tuli juurde kümme uut keskerakondlast. Oleks Eesti iive sama hea, kui Keskerakonnal, siis poleks meil millegi üle vaja muretseda! Meil on sõpru ja meil on vastaseid, aga meie sõprade arv ületab suurusjärgu võrra neid, kellel valitsusparteid on suutnud pead segi ajada.
 
Kui võrrelda Keskerakonda meie põhiliste konkurentidega, siis nende sotsiaalne baas nõrgeneb. Kui Reformierakond ja IRL kuulutasid detsembris 2010.aastal välja internetis allkirjade kogumise minu kui Tallinna linnapea umbusaldamiseks, siis suutsid nad kõigist pingutustest hoolimata koguda vaid pisut enam kui 5000 allkirja. Reformierakonnal ja IRL`il on kahepeale kokku Tallinnas viis ja pool tuhat liiget. Tuleb välja, et isegi kõik nende omad liikmed ei hääleta enam selle poliitika poolt, mida nad siin ajavad.
 
Selles valimistsüklis oleme saavutanud juba kaks suurt võitu, need olid 2009.aasta europarlamendi ning linnade ja valdade omavalitsuste valimised. Mäletate kuidas Reformierakond lubas võtta europarlamendi valimistel pooled kohad, aga raskusi oli neil isegi ühe mandaadi kätte saamisega.
 
Mäletate, kuidas meid lubati kohalikel valimistel ajada Tallinnast välja, katta tõrvaga, rullida sulgedes ja „kott pähe“ tõmmata. Ida-Euroopa halvimate traditsioonide kohaselt tehti isegi valimisseadus ümber, et Reformierakonnal, IRL`il ja Sotsiaaldemokraatidel oleks rohkem šansse. Mitte miski aga ei aidanud, need olid meile võidukad valimised. Valimispäeval oli, on ja jääb meie valija kuningaks! Tallinnas ennustati meile hävingut, aga me võitsime. Brüsselis ennustati võitu Reformierakonnale, aga nad said vaid ühe mandaadi. Küsige endalt, miks nüüd peaks minema teisiti! Ärge hoolige parempoolsest trummipõrinast!
 

 
Valimised ongi referendum

President kutsub üles korraldama valimispäeval referendumi sellel teemal, kes toetavad Keskerakonna poliitikat ja kes on meie vastu. Algul taheti meid hävitada välksõjas, siis taandus see sõda aga tavaliseks valimiseelseks skandaaliks, millest praeguseks on järele jäänud vaid labane intriig, mida igaüks püüab kasutada omaenda huvides.
 
Muidugi ongi kõik valimised referendumid, aga teemaga on president seekord mööda pannud. Erinevalt mõnest eelnevast korrast, ei ole presidendil, meie konkurentidel ega meil enestelgi seekord vaja teemat leiutada. Valimiste peateemad on niigi kõigile selged! Põhiküsimusteks on hinnatõus ja tööpuudus ning sellest tulenev inimeste üha massilisem lahkumine Eestist, oma sünnimaalt! Jah, meil on 6. märtsil tõepoolest ees referendum! Kui selle referendumi tulemusel säilivad senised jõujooned, siis võite olla kindel, et hinnaralli hoogustub veelgi! Võite olla kindel, et suurem osa Eesti inimestest vaesub edasi. Ning võite päris kindel olla et väljaränne saab olema praegusestki suurem! Lähevad oma esimest töökohta otsivad noored, lähevad kõige paremas töö-eas mehed ja naised, keda Eesti praegune valitsus enam ei vaja. Üha rohkem võttes kaasa ka oma lapsed. Meie silme all lahkub Eesti tulevik!
 
Kui võimul jätkavad Reformierakond ja IRL, võite olla kindel, et jätkub senine Eesti rahvast ja riiki hävitav poliitika. Vaadake enda ümber: isegi registreeritud tööpuudus suureneb taas!
 
Meie oleme sellel referendumil võtnud selge positsiooni – meile sellest kõigest AITAB!
 
Me peame võtma selge positsiooni ka Euro suhtes. Meie toetame eurot, sest euro tähendab Eestile astmelise tulumaksu lähenemist, tähendab euroopalikku maksu- ja sotsiaalpoliitikat. Valitsus aga on ebaõiglaste eelarvekärbete ja maksudega sundinud eelkõige keskmist ja alla selle tulu saavad inimesed teenima eurot. Meie paneme euro teenima kogu Eesti rahvast!
 
Ajaleht Pealinn avaldas 10. jaanuaril tabeli Eesti inimeste sissetulekutest võrrelduna Iirimaa, Soome ja Rootsiga. Kui palkade erinevus algab kolmest korrast, siis põhilistes toetustes on vahed rohkem kui kümnekordsed. Meie kasutame eurot Eesti inimeste euroopalikule elukorraldusele lähendamiseks.
  
Valitsusparteidele – Reformierakonnale ja IRL`ile – on see kõik vastuvõtmatu. Nad on tõestanud, et nemad ei soovi inimeste elukorraldust parandada ja nüüd enam isegi ei luba seda. Sellepärast, et nende arvates on see mis praegu Eestis toimub, mitte ainult hea, vaid lausa väga hea. Tegelikult, mida me oleme viimaste aastatega saavutanud? Oleme Euroopas rikkuselt tagant viiendalt kohalt langenud tagant teisele kohale, kusjuures Läti läheb meist varsti mööda ja me langeme Euroopa viimaseks. See on meie see suur edu!
 
Meil on vaja otsida rohtu meie haigusele, mitte jätkata pioneerlike tõotustega jäämaks truuks rikaste rikastumise ja vaeste vaesumise kursile!
 
Meil on langev koht Euroopas, miks see nii on? See on sellepärast nii, et euro varjus on tehtud Euroopa riikidele vastupidist poliitikat. Eestlased lahkuvad kodumaalt riikidesse, mida meie valitsus nimetab kõige halvemini toimetulevateks. Lahkuvad Iirimaale, kus justkui olevat kõige sügavam majanduskriis. Minnakse isegi Hispaaniasse, rääkimata Soomest, kes vaevlevat astmelise tulumaksu ränga ikke all. Kümned tuhanded eestlased on majanduskriisi eest pagenud maadesse, mida meie võimulolev seltskond peab tagurlikeks. Sest üha rohkem inimesi on kaotanud usu poliitikasse, mida meie maal aetakse.
 

Alternatiiv on olemas!

Ikka levitatakse seda müüti, et alternatiivi Reformierakonnale ja IRL`ile justkui ei olegi. Selle tõestamisele läheb suurem osa kogu meedia aurust.
 
Alternatiiv on muidugi olemas – see on Keskerakond. Mida inimesed võidavad, kui nad hääletavad 6. märtsil Keskerakonna poolt? Me nõuame väga lihtsaid, aga inimestele ülivajalikke asju. Ravimite ja toiduainete käibemaks on vaja maha saada. Elektri hind on vaja kontrolli alla võtta. Omavalitsused vajavad toetamist ja abi. Mõelge selle peale, et just nimelt omavalitsused on hoidnud inimeste usku oma riiki. Valitsus on nad ju hüljanud, mõtlemata sellele, et tegelikult riik tänapäeval ongi omavalitsused, kes on sõdinud kurja valitsusega. Omavalitsused hoiavad rahva usku riigi suhtes ja Eesti peab saama valitsuse, kes mõistab, et oma riik on omavalitsustest sündinud ja omavalitsused on jäänud selle riigi selgrooks.
 
Noored nõuavad tasuta kõrgharidust. Keskerakond samuti. IRL`i haridusminister on võimul olnud juba neli aastat, kuid alles neli kuud enne valimisi tuli ta välja lubadusega, tagada tasuta kõrgharidus. Kus ta seni oli!? Eelmistel valimistel lubas IRL anda igale lapsele tasuta sülearvuti! Kus on kõik need jäänud? Kuhu peaks pöörduma, et oma sülearvuti kätte saada? Küsige seda haridusminister Lukaselt ja las ta vastab teile, enne kui hakkab ette kandma luuletust tasuta kooliharidusest.
 
Enne eelmisi valimisi lubasid parempoolsed parteid noortele peredele soodustatud või isegi tasuta kortereid. Küsige majandusminister Partsilt, kuhu need korterid on nüüd jäänud. Üleriigilisest ehitusprogrammist noortele ei räägita enam sõnagi ning ainult Tallinn, kes on riigi abist täiesti kõrvale jäetud, jätkab veel kangekaelselt ja vastuvoolu ujudes munitsipaalkorterite ehitamist noortele peredele. Möödunud aasta lõpul ja selle aasta algul saab jälle 800 perekonda enesele uued korterid, aga Eesti riik ei ole sellesse programmi mitte sentigi pannud.
 
Või võtame lumetormi, mis halvas terveks ööpäevaks liikluse paljudel Eesti teedel, sh rahvusvahelistel magistraalidel, lisaks Padaorule jäeti terves Eestis tuhanded inimesed lumevangi. See oli sünge öö, kus Eesti riiki nende inimeste jaoks enam polnud. Samal ajal nõudis siseminister (IRL) päästjatelt tasuta ületunnitööga nõustumist ning majandusminister (IRL) oli korruptsioonikahtlusega töölt kõrvaldanud kantsleri ning maanteeameti peadirektori.
 
Sellepärast inimesed lahkuvadki – kes maalt linna, kes Eestist teistesse riikidesse. Nad vajavad praegusele poliitikale alternatiivi ja meie kohus on seda neile pakkuda.
 
Ja me pakumegi: üks konkreetne näide. Me oleme Pärnumaal Sindis võimul ja eelmise aasta sügisel toetati esmakordselt Sindi eakaid inimesi linna poolt 500 krooniga. See on konkreetne abi inimestele. Sindi inimesed ei küsi enam, kas ikka on alternatiivi praegusele valitsusele. Nemad on seda alternatiivi reaalselt tundnud ja saavad aru, et neist hoolitakse.
 

Liitlased ja vastased poliitilisel maastikul

Rebimine nendel valimistel tuleb tasavägine. Lihtsat võitu ei ole mõtet loota. Parempoolsed hoiavad oma võimust kinni kümne küünega. Oht, et Reformierakond ja IRL jätkavad Stenbocki majas, on täiesti olemas. Aga ega midagi ei muutu, kui me sellele ohule ise vastu ei astu. Parempoolsed seda loodavadki, et me käed üles tõstaks ja hääletult alistuksime. Just sellepärast me peamegi minema ja nad maha hääletama. Kui meie Reformierakonna vastu ei astu, siis võite olla kindlad, et tema võim jätkub. Ainult meie oleme suutelised teda lööma. See on see põhjus, miks praegune valitsus meid vihkab ja ründab.
 
Meie käest küsitakse, kes on Keskerakonna liitlased nendel valimistel? Meil on üks suur liitlane, kellele toetuse me peame ära teenima – see on Eesti rahvas. Meil on sarnased programmilised vaated Rahvaliiduga ja Sotsiaaldemokraatidega. Rahvaliit oli neli aastat tagasi meie kõva liitlane. Kahju, et nüüd on nende positsioonid nõrgenenud ja nende tulek parlamenti ripub juuksekarva otsas. Me mõistame ja ei heida kellelegi ette, kes Rahvaliidu poolt hääletavad. Mitmed endised tublid rahvaliitlased on leidnud enesele koha Keskerakonnas ja meie toetame neid kõigiti, et nad saaksid edasi ajada maainimeste asja.
 
Nagu öeldud, toetame ka Sotsiaaldemokraate. Nad on meiega sarnased, aga meie oleme tugevamad. Nad lahkusid viimase parlamendi koosseisu ajal kahest koalitsioonist – nii parempoolsete kui ka meie juurest, kuigi nende algus oli mõlemas koalitsioonis paljutõotav. Aga nad jäid truuks astmelisele tulumaksule ja see annab lootust. Sven Mikser on pärit meie hulgast ning minu arvates tema geneetiline kood poliitikas ei ole muutunud.
 
Väärib tähelepanu ka suhtumine üksikkandidaatidesse. Ma ei saagi aru, et miks neid naeruvääristatakse. Põhiseadus lubab neil kandideerida ja kui nad on nõus ka tööd tegema, siis miks me neid eemale peletame? Sõltumatute hulgas kasvavad meile liitlased, aga mitte vastased. Sõltumatutele heidetakse ette, et nad kritiseerivad parteisid. Mul on ka Eesti parteidele palju etteheiteid. Võib-olla nende elu ongi parlamendis liiga mugavaks läinud ja nõuab korrektiive.
 
Hoopis teine asi on aga Rohelised, kes minu arvates on nendel valimistel eriti silmakirjalikud. Nad on teinud partei, et justkui olla parteide vastu. Nad tahavad jätkata Riigikogu eelmise koosseisu poliitikat. Tuleb tunnistada, et nad teenisid hästi, aga peamiselt küll ainult iseennast.
 
Reformierakond ja IRL on meie peamised konkurendid nendel valimistel. Meie soovitus on mitte hääletada nende parteide poolt. Samal ajal ma ei taha öelda, et nad on täiesti kokku sulanud ja päris ühte nägu. Kui te kahtlete nende kahe vahel, siis muidugi on õigem valida tugevam ja targem. Reformi poolt hääletades tuleb IRL niikuinii kauba peale, see tähendab saada kaks ühe häälega, mis võiks olla ju iseenesest kasulik tehing. Muide, IRL ei ole ei ole üleni lootusetu. Näeme sealt ka terveid jõude kasvamas, kellega võib teha koostööd nagu tegime me seda ResPublicaga Tallinnas ja teeme veel praegugi mitmes omavalitsuses.
 
Meil on väga selged seisukohad, kellega ja mis juhul me ei tee koalitsiooni ja mida me ei aktsepteeri.
 
Meie ei osale valitsuses, kellel on ükskõik, mis saab tööpuudusest. Me ei lähe valitsusse, mis tõstab neid hindu, mis riigist sõltuvad. Pean silmas nii elektrienergia hinda, käibemaksu kui ka aktsiise. Me ei lähe sellesse valitsusse, mis pensione ei tõsta. Me ei aktsepteeri niisugust valitsust, kes ajab poliitikat, mis süvendab rahvuslikku lõhet.
 
Meie ei lähe valitsusse, et seal proovida ja katsetada. Me nõuame ainult üht – laske meil teha. Seni on Keskerakonna võimulolekuga seotud just positiivsed edasiminekud Eesti poliitikas, samal ajal kui parempoolsed on kriisiraskused pannud lihtsatele inimestele.
 
 
Kui me esimest korda tulime võimule, siis me tõime Eestile iseseisvuse. Kui me teist korda võimule tulime, siis me panime aluse narkovastasele võitlusele. Tänapäeval saavad kõik aru, miks me ühe moonipõllu maha niitsime, kuigi tookord tehti selle kulul isegi nalja. Kui me kolmandat korda võimule tulime, siis kehtestasime lastele koolitoidu. Majandusliku kasvu ajal ei saadud võib-olla selle tähendusest aru. Täna aga tuleb juhtida tähelepanu sellele, et koolilõuna maksumust ei ole suurendatud sellest ajast peale, kui meie selle lõime. Tahaks näha, kuidas minister Lukas 75 sendi eest oma lastele täisväärtuslikku ja tervisliku lõunasöögi valmistab. Rohkem ju Reformierakonna ja IRL`i valitsus koolilõunaks lapse kohta ei eralda! Kui me neljandat korda võimule tulime, siis me viisime läbi kõige võimsama pensionitõusu ja kasvatasime pensionireservi, mida tänaseks enam alles ei ole. Parandasime parempoolsete valitsuse vea ja ostsime tagasi Eesti Raudtee. Abistasime omavalitsusi ja kulutasime 15% kütuse aktsiisi rahadest kohalike teede korrashoiule. Aegamööda, aga vaesus hakkas taanduma ning elementaarne heaolu jõudma lihtsate inimesteni.
 
Valitsus pärast märtsivalimisi alustab hoopis teisest tasandist. See on majanduskriisi valitsus, kusjuures kriis ei ole veel kaugeltki üle elatud. Meie nägime seda kriisi ette ja hoiatasime selle eest. Meid ei usutud. Peaminister kiitles, et just sellises kriisis ta tahabki elada. Tegelikult tähendas see kriis ¼ majanduse amputeerimist. See kriis on palju jõhkram, kui ükskõik kus mujal Euroopas. Meiega valitsuses sellist kriisi poleks olnud. Eesti kaotused oleks olnud palju väiksemad. Kaptenil peab olema nii palju oidu peas, et enne tormi purjed rehvida. Tätte ja Matvere teavad seda, meie peaminister aga kihutas täis purjedega tormile vastu, võtmata ette isegi kõige elementaarsemaid abinõusid inimeste kaitseks.
 
Neil valimistel räägime meie hindade tõusust, tööpuuduse kasvust ning inimeste väljarändest kodumaalt. Reformierakonnal ja IRL`il pole nende asjade kohta midagi tarka öelda. Ja seetõttu nad ongi käiku lasknud kirikurahaskandaali, nii nagu omal ajal lavastati „Kadriorgia“, võideldi Sakala keskuse ehitamise vastu ja kiusati taga Vladimir Panovi. Kuna Eesti kaart parempoolsete käes enam ei tööta, siis toodigi mängu vene kaart.
 
Meil pole aga taganeda kuhugi, sest meie selja taga on Eesti rahvas ja Eesti riik.
 
Valimisteni on jäänud 48 päeva. Mis on meie ülesanne nende päevade jooksul? Räägitakse, et poliitikud peaksid vähem lootma suurte plakatite ja kallite telereklaamide peale ning rohkem suhtlema valijatega silmast silma tänaval, poes ja kodudes. Meie jaoks ei ole see mingi uudis! Me oleme ikka eelistanud vahetut suhtlemist inimestega. Me oleme teinud seda kõigil valimistel ja meie tugevus selles seisnebki. Meie ülesanne on jätkata seda kahekõnet Eesti inimestega kõigil valimisteni jäänud päevadel ning rääkida neile sellest, mis on inimestele tõepoolest tähtis. Hinnad, palgad, töökohad! Kuulata inimeste arvamusi ja selgitada meie seisukohti.
 
Kui me seda teeme, siis käib meie käsi valimistel hästi. Kui jääme istuma oma kabinettidesse, siis pole meil muidugi mingit edu loota. Kõik sõltub meist endist, käärime käised ülesse ja asume tööle.

 

7 kommentaari

Palju on räägitud sellest, kuidas Eesti meedias on viimase kümne aasta jooksul klikid ja reitingud muutunud palju olulisemaks tõest ja tasakaalustatusest.


Hiljuti oivalise ajakirjanduse preemia saanud blogija Daniel Vaarik kirjutas 2009. aastal Sirbis:

 
“Väidan, et ühel vaiksel päeval, kui keegi ei vaadanud, murdus midagi Eesti ajakirjandusväljaannetes kui ettevõtetes põhjalikult ja võib-olla ka jäädavalt. Murdus nimelt arusaam meedia ühiskondlikust rollist ning see asendus teadmisega, et meedia on ainult ettevõtlus. Ma pole ammu kuulnud, et mõni ajakirjanik kasutaks täie julgusega väidet, et meedia on ühiskonna valvekoer ja neljanda võimu elluviija. Ei kasuta, sest nad ise ka ei usu seda. On raske leida küünilisemat elukutset kui tänane ajakirjanik Eestis.”
 
Väga tabavalt kirjeldas ta ka tänaste “uudiste” valmimise protsessi:
 
“Väga tavaline on näiteks selline sündmuste ahel: inimene ütleb midagi raadios, mingisuguse portaali reporter kirjutab selle kuulmise järgi valesti üles ja riputab välja. Sellele järgnevad sajatavad kommentaarid ning allakäigu spiraal, mille lõpuks võtavad sõna parlamendi poliitikud või huumoritoimetused. Sellega saadud tähelepanu konverteeritakse lõpus üpris suureks reklaamirahaks…”
 
Jah, nii see paraku on. Ja heaks näiteks sellest on eilne Kanal 2 niinimetatud uudistemagasin Reporter, millel uudistega selle sõna klassikalises tähenduses pole enam ammu eriti palju ühist.
 
Pigem on Reporteri puhul probleem just selles, et üritatakse jätta muljet, nagu oleks tegu uudistega, millel on mingigi tõeväärtus, selle asemel, et ausalt tunnistada, et tegemist on meelelahutuse ja autorite loominguga.
 
Kuid Reporter on üks Eesti telemaailma vaadatuimaid saateid ning toob Kanal 2-le sisse väga palju raha. Mis sest, et see raha on saadud pettusega pooleks.
 
Heaks näiteks selle kohta, millest ka Vaarik omal ajal kirjutas, oli eilne Reporteri saade. Selle lõpus reklaamiti suure hurraaga välja, et järgmises saates tuleb lugu sellest, kuidas läheb Edgar Savisaarel valedetektori all küsimustele vastates. Tekitab põnevust küll!
 
Pean aga vaatajatele ja kõigile teistele pettumuse valmistama. Tegelikult sellist lugu muidugi ei tule ega pole kunagi tulemas olnudki. Seda teati eile õhtul väga hästi ka Reporteri tegijate seas, kellele oli sama päeva pealelõunal edastatud kirjalik ja üheseltmõistetav vastus, kus põhjendasin, miks ma keeldun nende poolt tehtud ettepanekust.
 
Lugu ise on juba päris vana. Esmalt püüdsid nad oma ideed müüa Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali vahendusel veel vana aasta lõpus. Kuna Priit pidas seda ettepanekut nii absurdseks, siis arvas ta, et ju pole üldse tegemist Kanal 2 töötajatega, vaid kellegi rumala telefoninaljaga.
 
Siis võttis Kanal 2 ühendust Keskerakonna pressiesindajaga, kes üleeile andis Kanal 2 sõnumi mulle edasi ning eile saatsime neile minu vastuse.
 
Palusin pressiesindajal Kanal 2 Reporteri tegijatele edasi anda, et pean ettepanekut iseenesest huvitavaks ning kui Reporter hakkab kunagi edastama uudiseid tasakaalustatult ning vabastatuna isiklikest hinnangutest, siis kaalun nende saatesse tulekut.
 
Edasist ei oska mina kommenteerida. Kuidas ikkagi juhtus, et lugu, mida ei saa olemas olla, eilses saates välja reklaamiti?
 
Kujutan ette, et see võidi teha täiesti küüniliselt selleks, et tänase saate vaatajanumbrid ikka head tuleksid. Sealjuures teadsid Reporteri tegijad, et mingit sellist saatelõiku, nagu nad välja reklaamivad, ei ole ega tule. Teisisõnu, Reporter teadlikult valetas oma vaatajatele ja pettis neid.
 
Kusjuures Reporter võib seda teha üsna muretult, sest täna võivad nad oma eetris seletada, et Savisaar lõi araks või keeldus mõnel muul põhjusel. Nad võivad öelda mida tahes ning nende vaatajatel ei ole võimalust neid kontrollida.
 
Nii see meediaäri Eestis käib. Sarnasel põhimõttel – väljamõeldud või siis moonutatult esitatud “uudiseid” avaldades töötavad mitmed Eestis veel mitmed ajalehed, portaalid jne.
 
See kõik on suur äri ja seda tehakse selleks, et rohkem raha teenida. Kurb on see, et nende rahanumbrite nimel öeldakse lahti ja loobutakse demokraatlikule ühiskonnale nii vajalikust valvekoera rollist ja lepitaksegi, et meedia see tähendab eeskätt kerget meelelahutust, mil tegeliku eluga ei pea olema kuigi palju pistmist.
 
6. märtsil aga toimuvad Eestis väga olulised Riigikogu valimised, kus paljuski pannakse paika, kas Eesti jääbki närviliselt kord kiirelt kasvava, siis kiirelt kokku kukkuva majandusega riigiks – või paneme aluse suuremale stabiilsusele ja kindlustundele.
 
Need valimised otsustavad, kas Eestist kujunebki riik, kus hea on vähestel rikastel või läheme ikkagi Põhjamaadele omase solidaarsuse suunas.
 
Need on Eesti inimestele, ka Reporteri vaatajatele, olulised ja elulised asjad. Neist peaks enne valimisi tõsiselt ja põhjalikult rääkima.
 

Ma ei tea, miks Kanal 2 peab oma vaatajaid nii rumalaks, et nad tõsistest küsimustest kõrvale hoiavad ja oma aega ning eetrit pullitegemisega sisustavad. Mul on igal juhul targemat teha, kui neid selles kaasa aidata.

Pilt pärineb otsingumootor google.ee piltide alt

10 kommentaari

Külastasin selle aasta esimesel tööpäeval kõiki linnaosasid. Eelmisel aastal alustatud linnaosade elanikega kohtumistel (käidud on kuues linnosas) sain inimestelt otsest tagasisidet ja tänu sellele oli mul hea juhtida linnaosade juhtide tähelepanu tegemata asjadele, aga ka tehtud asjade eest tunnustust avaldada. Aasta alguse ringsõitu linnaosades on tehtud juba pikki aastaid ja kuulub aastaalguse traditsioonide hulka.
Vaatamata aasta esimesele tööpäevale, oli juba küllalt palju inimesi käinud oma linnaosas teenust saamas, küll registris end elanikuks registreerimas või elukoha tunnistust võtmas, aga samuti ka arhitektide ja linnaplaneerijate juures.
Muidugi on kõigis linnaosades hetkel teemaks nr 1 lumekoristus ja sellest tulenevad probleemid. Aga samuti tegeletakse teiste jooksvate küsimustega ning tehakse pikemaid plaane. Mitmete linnaosavanematega rääkides jäi kõlama mure seoses eurole üleminekuga, suurenenud on  nii sotsiaaltöötajate koormus, aga elanikud kurdavad ka turvalisuse puudumise üle. Kõik linnaosad kinnitasid, et sotsiaaltöötajad on koolitatud ja teevad oma tööd põhjalikult ning esimese eurokuu viimasel nädalal ollakse valmis korraldama tasuta toitlustamist hättasattunuile, kes on valearvestuste tõttu kulutanud raha ja kui ei peaks jätkuma vahendeid toidu ostmiseks.

Linnaosades algavad ka tarbijakaitse reidid, kus kontrollitakse, et inimesi ei petetaks, et hindasid ei ümardataks üles poole ja et ausa hinnastamise kokkuleppega liitujad oleks sellest ka kinni pidanud.
Mõned märksõnad, mis linnaosavanematega kohtumisest selleks aastaks ära toon on: Nõmme on nüüd kanaliseeritud, turg taastatud ja sel aastal püstitatakse turu juurde kunagise Nõmme asutaja, Nikolai von Glehni kuju. Koostöös Nõmmega rajatakse Tallinna päevaks Mustamäele, Kännu Kuke juurde uus turg. Haabersti töötab edasi Harku järve ümber rajatava terviseraja loomisega ning plaanivad renoveerida ja laiendada lasteaiaruume, Kesklinn kannab valdavalt Kultuuripealinna ürituste koormust ja tegutseb hubase kuid kaasaegse linnakeskkonna loomise nimel, Lasnamäele valmisid uued munitsipaalmajad ning hetkel käib elanike kolimine nendesse, samuti arendatakse edasi rajatud Pae parki, kolides aasta teisel poolel sinna ka linnaosavalitsuse. Põhja-Tallinn tegeleb vanade, eluohtlike majade lammutamise ning inimeste uutesse korteritesse majutamisega. Pirita valmistub 8. jaanuaril peetavaks rahvusvaheliseks taliujujate võistluseks. Kristiines kohtun 12-ndal jaanuaril elanikega ning selle linnaosa tegemistest saab siis juba pikemalt rääkida.
Linnaosad on oma elanikele kõigiti abiks ning hädasolijaid üksi ei jäeta. Tuleb töine ja tegus aasta. Soovin selleks kõigile jõudu ja jaksu!

 

2 kommentaari