9
Dec
Teisipäeva õhtul teatasid kõik Eesti tele- ja raadiokanalid esimese uudisena seda, kuidas ligi 200 tudengit tegid pealinnas trollisõitu protestimaks nende sõidusoodustuste piiramise vastu 2010. aastal Tallinna eelarves. Muidugi tõstis õukonnameedia selle uudise esiplaanile, sest vaja oli kuidagi varjata järgmisel päeval Riigikogus suure defitsiidiga riigieelarve vastuvõtmist Reformierakonna ja IRLi valitsuse poolt, kes varem on alati pidanud oma põhilubaduseks riigieelarve tasakaalu säilitamist.
Mõtlesin endamisi, et kus olid need tudengid siis, kui riik kaotas õppelaenu kustutamise võimaluse avalikus sektoris töötavatel noortel ja lapsevanematel? Kus olid tudengid siis, kui otsustati järgmisest aastast õppelaenu intressidelt tulumaksu tagastamise kaotamine? Või kus nad siis olid, kui Riigikogu hääletas maha Keskfraktsiooni ettepaneku taastada eelmisel aastal kehtinud õppetoetuste määrad?
Võitlevad tudengiorganisatsioonid suutsid kevadel riigieelarve kärbete vastu protestides vaid viis küünalt ülikooli peahoone ees põlema panna. Siis tekkiski arvamus, et üliõpilasliidrid on küllalt lihtsalt ostetavad ja müüdavad ning nendega ei tasugi poliitikas arvestada. Nüüd muidugi püütakse tõestada vastupidist, sest äkki siiski õnnestub tudengeid Keskerakonna ja Tallinna linnavõimu vastu ässitada? TV3 näitas eile õhtul välismaal autosid ümber lükkavaid ja tänavatel mässavaid noori ning õhutas meie noori Tallinnaski midagi sarnast ette võtma. Noored räägivad, et kevadel, kui riigieelarvet kärbiti, olid üliõpilaskonna Tallinna Ümarlaua aktivistide suud kinni, sest oma parteide vastu ei söandanud nad ju minna. Nüüd olevat ümarlaua juhid Getter Tiirik ja Joonas Pärenson aga väge täis, sest on võimalus vastanduda Tallinna linnavõimuga. Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvatelt noortelt pole ju muud oodatagi. Siiski tekib küsimus, millal ajavad nad üliõpilaspoliitikat ja millal IRLi poliitikat?
Tallinn enda tudengite eest seisab endiselt, tulge tallinlasteks, see ei ole ju keeruline!
Tänane Postimees nuhtleb Tallinna linna sellepärast, et me ei vähendanud põhipalkasid linna asutustes. Meile tuuakse eeskujuks Tartut. Seejuures unustatakse, et Tartus, nagu ka mitmetes riigiasutustes, puhkusetoetust tegelikult ei kaotatud, vaid see liideti mehhaaniliselt põhipalgale, mistõttu ka ametnike põhipalga määrad üles läksid. Muidugi võib nüüd kiidelda, justkui oleks palku kärbitud. Meie ei taha olla silmakirjalikud ja põhipalgad moodustavad meil juba 98 protsenti sissetulekust. Riigis on vastupidine palgapoliitika. Jüri Pihl tõi näite, kuidas ühe ministeeriumi kantsleri põhipalk on küll 25 tuhat krooni, aga koos mitmesuguste lisatasudega saab ta kätte 60 tuhat krooni. Tallinn enesele sellist sahkerdamist palgapoliitikas lubada ei saa.
Kuulasin hommikul Vikerraadiot, kus ääretult positiivne ajakirjanik tegi intervjuu reformierakondlase Taavi Rõivasega, kes ülistas taevani täna vastuvõetavat riigieelarvet. Ajakirjanik kiitis talle põhiliselt takka. Oli küll küsimus Riigikogu liikmete palgatõusust, aga selle peale kostis Rõivas, et tema on rahanduskomisjoni ja mitte põhiseaduskomisjoni esimees ning tema küll ei tea, kust see palgatõus äkki välja ilmus. Intervjueerija leppis selle vastusega. Muide, minu arvates on ka vahu üleslöömine Riigikogu liikmete palkade ümber üks võte, kuidas juhtida tähelepanu kõrvale selgelt ebaõnnestunud riigieelarvest, mida nüüd jõumeetodil püütakse Riigikogus läbi suruda.
Viimaste nädalate lehed ja portaalid kubisevad Tallinna müügimaksu ja paadimaksu kriitikast. Ainult Sulev Valner kirjutab, et „Tallinna müügimaks on normaalne mõte“, kuid ega tema mõtteavaldus peale Maalehe ja Delfi suurt kuhugi ei jõudnud. Isegi reformierakondlasest rahandusministri Jürgen Ligi seisukoht 4. detsembril Padisel Harjumaa Omavalitsuste Liidu ees esinedes, kus ta ütles, et ei pea müügimaksu sugugi halvaks ning arvab, et kõik omavalitsused võiks selle kehtestada, on maha vaikitud.
Sellest, et uuest aastast tõusevad kõigile Eesti elanikele aktsiisid kütusele ja elektrile, hoiab meedia suu kinni. Kui see ei ole topeltstandard, mis see siis on? Kui riik ei tõstaks kütuseaktsiisi, siis ei peaks ju Tallinn ka ühistranspordi piletihindasid suurendama ja ka mujalt Eestist tulnud tudengid saaksid pealinnast soodustusi. Kas tudengid üldse teavad, et Tallinn võttis eeskuju heade mõtete linnast Tartust? Seal kehtib juba ammu süsteem, mille kohaselt mittetartlastest pensionärid peavad bussipileti ostma, aga tartlastest eakad on sellest vabastatud.
Pilt pärineb lehelt: http://static.kalev.ee/apps/kalev_media/200804/200×200/305629_10858_theatre_mask.gif
5
Dec
Panen siia blogisse üles oma ettekande täna peetaval Keskerakonna kongressil. Tuletan meelde, et eelmisel korral, kaks ja pool aastat tagasi tuli Keskerakond kokku Estonia kontserdisaalis. Estonias on Eesti riigi sünnist alates peetud suuri kogunemisi ja tehtud ajaloolisi otsuseid. Seekord aga tulime moodsasse Solarisesse ja see on esimene märkimisväärne poliitikasündmus – suur kongress – selles majas. Usun, et selle üritusega Keskerakond poliitilises mõttes justkui avab selle maja ja annab kammertooni ka kõigile teistele parteidele, kes varem või hiljem siia samuti tee leiavad.
Arusaadav, miks just Solarises. Kus siis veel pidada Keskerakonna kongressi, kui mitte Tallinna keskel, lausa Tallinna südames, ütleme, et Kesk – Tallinnas.
Tallinn, Solarise Keskus
5. detsember 2009
Tere tulemast Eesti Keskerakonna järjekordsele, XII kongressile! Eelmisel korral, kaks ja pool aastat tagasi oli Keskerakonnal 10 000 liiget, nüüd 12 ja pool tuhat. Siis oli meie foorumil 900 delegaati, nüüd 1800. Siis kogunesime Estonias, nüüd Solarises, mis tähendab päikest. Sümboolne, et praegusel Eestile pimedal ajal tuli Keskerakond päikese-keskusesse.
Lõpulejõudev aasta on Keskerakonnale olnud võiduaasta. Juunis võitsime europarlamendi valimised, oktoobris olime võidukad ka kohalike omavalitsuste valimistel.
Vaadake seda pilti (slaid 1) – see on meie häälte trend Riigikogu valimistel aastal 2007. See (slaid 2) – Europarlamendi valimistel kevadel 2009. Ja see (slaid 3) – kohalikel valimistel sügisel 2009. Tegelikult ei peaks ma siia ühtegi sõna lisama. Need graafikud räägivad iseenda eest. Siin on ka vastus küsimusele, miks meid oponentide poolt nii räigelt rünnatakse. Loomulikult teeb niisugune tõusev trend kadedaks. Igaühele meie oponentidest tundub, et Keskerakond võtab ära ka neile ettenähtud hääled. Justkui teeksime me ainuüksi oma olemasoluga mõnele teisele parteile liiga. Ma ei näidanud teile neid graafikuid mitte selleks, et tõestada – mina, erakonna esimees, olen teinud head tööd. Ma näitasin teile neid graafikuid selleks, et te saaksite lõpuni aru, kui head tööd teie olete teinud.
I
Võit europarlamendi ja kohalikel valimistel
Head erakonnakaaslased, kõigil ei käinud käsi nii hästi nagu Keskerakonnal. Tuletan meelde, kui enesekindlalt ja ülbelt lubas Reformierakond enne eurovalimisi võtta Euroopa Parlamendis kuuest kohast kolm. Läbi häda saadi üksainus mandaat. Enne kohalike omavalitsuste valimisi lubati suure suuga kukutada Tallinnas Keskerakond. Selle asemel kukuti ise läbi.
Mis siis juhtus Eesti parempoolsetega? Miks jääb mulje, et nende aeg on läbi?
Nad ise seletavad oma kaotust sellega, et on pidanud valitsuses tegema raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid, mis sellest hoolimata on olnud targad ja ainuõiged. Seda rääkisid nad juba 1990ndate alguses, kui Mart Laari valitsuse viisid võimult vassimine Iisraeli relvade ja rublamüügitehinguga. See on parempoolsete vana laul. Nüüd räägitakse sama juttu.
Aga kui majanduskriisi ajal valitsuses olek tähendab paratamatult näo kaotamist, siis kuidas ikkagi suureneb meie toetus Tallinnas, kus me oleme olnud pikka aega võimul? Kuidas ikkagi liigub meie reiting, hoolimata majanduskriisist, tõusujoones, nende oma aga tammub paigal või liigub pigem languse suunas?
Ütlen, miks. Sest nii nagu 90ndate alguses, nii teevad parempoolsed ka nüüd valesid otsuseid, mis ei vasta inimeste enamuse tahtele. Võim võetakse ilusate lubadustega, pärast valimisi see kõik unustatakse. Riigieelarvet kärbitakse nii, et see ei riivaks rikaste privileege, kuid pensionäride niigi nappi sissetulekut või noorte perede toetusi vähendada pole mingi patt. Uus töölepinguseadus pandi riigis, kus töötute arv ületab saja tuhande inimese piiri, ikkagi kokku suurte tööandjate huvides, et koondada oleks lihtne ja odav.
Selle aasta kahtedest valimistest saab teha vaid ühe järelduse – kõrgeima võimu kandja rahvas on andnud selgelt märku, et sellel valitsusel on aeg pakkida asjad ja minna.
Meie oponendid on väitnud, et Keskerakond võitis tänu osavale propagandale ja vastutustundetutele lubadustele. Milles seisnes meie eriline osavus? Või millised on need lubadused, mis võiksid Eestile üle jõu käia? Kas maksusüsteemi õiglastele alustele seadmine käiks meile üle jõu? Ei käiks! Küll aga on paljudele peredele ülejõu käivaks ülesandeks võidujooks valitsusega, kes aina tõstab makse ja aktsiise ning sunnib ka omavalitsusi seda tegema. Tööpuuduse vastu astuda pole mingi üle jõu käiv ülesanne, kui riik toetab tööhõivet omalt poolt, säilitades ja luues uusi töökohti.
Keskerakonnale andis rahvas selge kinnituse – meie poliitika on see, milles nähakse väljapääsu kriisist. Meie poliitika on see, milles nähakse abi tööpuuduse vastu. Meie poliitika on see, millest loodetakse tuge peredele, keda majanduskriis ähvardab jätta koduta.
Aastaid on paremerakonnad Eesti riiki õhemaks lihvinud. Nüüd on selle poliitika tõetund käes. Inimesed ei taha parempoolsete õhukest riiki, mis teenib väheste rikaste huve – nad tahavad, et riik oleks mitte ainult võtja, vaid ka andja, oleks raskel hetkel toeks, oleks kindlustunde pakkuja ning abistaja.
Rahvas ütles sel aastal kaks korda: Jah, Keskerakonnal on õigus! Ja rahvas ütles sel aastal kaks korda: Reformierakond ning IRL eksivad!
Eesti parempoolsetel pole võimul jätkates enam midagi võita ja nad on asunud meeleheiterünnakule omaenda riigi ja rahva huvide vastu – nõnda nad lammutavadki veel nii palju kui jõuavad, tõstes kaudseid makse, müües Eesti Energiat ja sulgedes gümnaasiume.
Parempoolsetega varem kaasas käinud sotsiaaldemokraadid ütlesid sel kevadel riikluse alustalasid õõnestavale Ansipi partei ja valitsuse poliitikale „Aitab!“ Täna juhime koos nendega Tallinna. Ja me kumbki ei salga, et näeme praeguses koostöös alget terve Eesti üheskoos uuele kursile viimiseks.
Sotsiaaldemokraatide järel on rohujuuretasandil alanud maailmavaateline selginemine ka Roheliste ridades. Käärimine selles parteis viis nende äsjasel kongressil võimupöördeni. Kas Riigikogu Roheliste fraktsioon ütleb nüüd oma parteist lahti? See selgub juba riigieelarve kinnitamise käigus.
Eksivad need, kes ütlevad, et viimased valimised võitis osavam propaganda. Usun, et nii hoolikalt pole valijad erakondade poliitilist sõnumit taasiseseisvunud Eestis veel kunagi kaalunud. Iga hääle andnu mõtles sel korral oma otsuse põhjalikumalt läbi kui kunagi varem.
2009. aastal kasvas valimisaktiivsus. Paljuski saavutati see tänu riigi venekeelse elanikkonna laiemale osavõtule valimistest. Et venekeelne kogukond on hakanud ilmutama üha suuremat huvi Eestimaa ühiskondliku ja poliitilise elu vastu, on olulisel määral Keskerakonna sihikindla poliitika tulemus.
Paremerakondade propaganda püüab igal võimalusel väita, nagu valiksid meid vaid venelased. On vähetuntud tõsiasi, isegi Keskerakonna juhtkonnas ei tajuta seda täiel määral, milline on tegelikult meie valijaskonna koosseis. Palun väga, esinduslik sotsioloogiline pilt, mida näitavad objektiivsed arvamusuuringud, on selline – pooled meie valijad on eestlased, pooled teistest rahvustest. Iga teine Keskerakonna valija on eestlane, iga teine venelane!
Venelastele püütakse samas sisendada, et kõik eestlased on marurahvuslased. Ei ole! Meie toetus eestlaste seas enne valimisi korraldatud uuringuis oli suurem kui Eesti ainsal allesjäänud rahvusluse värvinguga erakonnal - Isamaa ja Res Publica liidul.
Inimeste jaoks ei ole rahvusküsimus täna kõige peamine. Põhiprobleemid on majandus ja töökohad.
Kui te küsite oma vene sõpradelt ja mõttekaaslastelt, mis tõi neid Keskerakonna juurde, siis on vastus lihtne: see erakond esindab kogu riigi huve, mitte ainult üksikuid huvigruppe. Keskerakondlased ei jaota inimesi rahvustunnuse järgi, me oleme selline poliitiline jõud, kellega kõik saavad teha koostööd.
Üks inimene küsis minult pärast valimisi: “Aga mis saab nüüd? Oleme teid kaks korda toetanud, aga midagi ei muutu, Ansip ja Laar endiselt võimul.” Vastasin: “Need inimesed, kelle huve me kaitseme, on parempoolse valitsuse nõrgenemisest kindlasti võitnud.“
Ma ütlesin kevadel, et Eesti vajab vahetust. Ütlesin ka seda, et Eesti poliitika põhimõtteline muutumine on alanud valimistsükli peaküsimus. Kahed valimised sellest tsüklist on seljataga – oleme poolel teel. Ees on veel Riigikogu ja presidendi valimised. Aega vaid poolteist aastat. Me räägime suurest strateegilisest pöördest Eesti poliitikas, mis tuleb selle ajaga saavutada.
Keskerakond on tõusnud Eesti poliitika lipulaevaks. 2011. aastal võime kõik näha kuidas Keskerakond purjetab võidukalt edasi, samas kui parempoolsetel on võhm otsas pikaks ajaks. Meie peame Eesti juhtima paremasse tulevikku!
II
Murrangupunkt Eesti ühiskonnas
Head erakonnakaaslased!
Täna ootab meilt lahendust kuus Eesti elu riiklikku sõlmprobleemi:
1. tööpuudus ja uute töökohtade loomine;
2. vanema põlvkonna kaitse;
3. maaelu säilitamine ja tulevik;
4. haridusreform;
5. uute kodanike juurdekasv;
6. ülesaamine parlamentarismi ja demokraatia kriisist Eestis.
Esimene Eesti elu riiklik sõlmprobleem on tööpuudus.
Meil on üle saja tuhande inimese tööta. Kümme protsenti neist töötutest on jätnud lootuse üleüldse veel kunagi tööd saada. Need inimesed on Eesti inimesed. Aga Eesti riik ei arvesta neid enam isegi mitte töötute statistikas!
Lisaks on tänastel töötutel pered, lapsed, ülalpeetavad. Väga paljudel on kodulaen, panga ees kohustused, mida pole enam võimalik täita. Pank võib võtta neilt viimase, esmalt raha, siis kodu. Jäävad vaid võlad. Sellepärast esitaski Keskerakond Riigikogus eelnõu, mis keelaks pangal nõuda inimeselt enam kui laenu tagatisvara. Pank ei saa pretendeerida selle inimese sissetulekutele tema elupäevade lõpuni.
Ettevõtted vähendavad palka, minnakse üle osalisele tööajale või hoitakse muul viisil kokku palgakulusid – aga see on ju ajutine lahendus. Eesti vajab kiireid ja põhimõttelisi lahendusi.
Räägitakse eurost, aga see on kui ületuleva aasta ilus suvi, ühtede ennustuste järgi tuleb, teiste järgi ei tule. Me vajame täna midagi kindlamat.
Meie soodne geograafiline asend on kui „maa vara“, mida pole tarvis isegi kaevandada ja transportida, tuleb vaid kohal olla! Eesti vankumatuks eeliseks oli transiit, millest saadud miljarditest kroonidest meie praegused valitsejad loobusid.
See pole ainus viga, mis Eestis on tehtud. Meie riiklik lühinägelikkus sattus ühele ajale üleilmse finantskriisiga, mis algas USAst. Piltlikult öeldes: Eesti juhiti korraga nii sisepoliitilisse autokatastroofi kui ka rahvusvahelisse lennuõnnetusse.
Keskerakond on esitanud kolme sorti tegevuskavu. Esiteks, näitasime, kuidas saabuvat kriisi leevendada. Seejärel, kuidas juba alanud kriisis ära hoida olukorra järsk halvenemine. Ja viimaks – kuidas pikalevenivast kriisist välja tulla. Meid ei ole kuulda võetud.
Selle asemel, et kiirelt koostada kriisivastase võitluse pakett, nagu teistes Euroopa riikides, tegeldi Eestis vaid riigieelarve kärpimisega ja sedagi valest otsast. Enamgi veel – uue töölepinguseadusega tehti tööandjatele töötajatest vabanemine nii hõlpsaks kui võimalik.
Kui töö kaotanud inimestel pole enam millestki elada, pole millestki peret toita, siis kasvab kuritegevus, kaob turvatunne. Andkem endale aru, et tööpuudus ei ole mitte kitsalt majanduslik, vaid sotsiaalne probleem.
Me peame praegu Eestis üheaegselt suutma teha kolme asja:
- Esiteks, andma kohest ja käegakatsutavat abi neile, kes on töö ja sissetulekuteta, kindlustama, et võimalikult vähesed kaotaksid kodu, et keegi ei peaks oma senisele elule kriipsu peale tõmbama. Nii tagame ühiskondliku stabiilsuse ja turvalisuse, mis üldse võimaldab tegeleda majanduse taastamisega.
- Teiseks, peame looma riigi toel töökohti, toetama ettevõtjaid töökohtade loomisel. See on koht, kus tuleks mõelda maksusoodustuste tegemisele. Kui inimene on tööta ja istub kodus, siis saab ta riigieelarvest toetust ja see on riigieelarvele täiendav koormus. Kui inimene aga saab tööd tingimusel, et algusjärgus ei maksta tema pealt osaliselt riigimakse, siis jääb riigil küll saamata hüpoteetiline maksuraha (mis jääks muidu niikuinii saamata), kuid samas jäävad ära ka kohustused. Riik ainult võidaks sellest. Tehkem selline maksureform ometi ära, nagu Keskerakond pakub!
- Kolmandaks, peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas toetada ja suunata riiklikult majandusarengut kriisijärgses maailmas, kus kehtivad hoopis uued mängureeglid. Aitab suhtumisest, et riik ja ettevõtlus on kaks eri asja. Riigi kui terviku seisukohast on see kõik üks organism, mille tervise eest peame hoolt kandma kui soovime, et meil oleks tulevikku.
Teine Eesti elu riiklik sõlmprobleem on vanema põlvkonna kaitse.
Valitsusse kuuludes kasvatas Keskerakond erakorralist pensionireservi. 2007. aasta lõpus oli seal 6,1 miljardit krooni. Praeguseks on sellest alles jäänud vähem kui pool – 2,8 miljardit. Riigikontroll hoiatas, et reserv saab otsa enne järgmise aasta lõppu.
2009. aasta kevadel tellis valitsuskabinet rahandusministeeriumist arvutused, kui palju tulu saaks pensionide maksustamisest või nende vähendamisest. Koopia sellest ametikirjast jõudis opositsiooni kätte ja ma hoiatasin eakaid, millist suppi neile Stenbocki majas keedetakse. Mispeale peaminister oli sunnitud neile kinnitama, et pensionid jäävad muutumatuks. Pensionide vähendamise asemel tõsteti hoopis aktsiise.
Maksutõusude ning veel erakorralisse pensionireservi jäänud rahaga võib valitsus tuleva aasta isegi üle elada. Kuid mitte kauem. Ilma majanduspoliitika muutuseta, ilma uusi töökohti teadlikult loomata ei ole ka pensionärid kaitstud. Isegi mitte selle eest, et kevadised arvutused uuesti välja kraamitakse ning ellu viiakse.
Kolmas Eesti elu riiklik sõlmprobleem on maaelu tulevik.
Ütlesin Keskerakonna maaelukonverentsil: maarahvas ei tohi muutuda eksponaadiks vabaõhumuuseumis. See eeldab enam tähelepanu regionaalpoliitikale, maaelule ja põllumajanduspoliitikale.
Miks Eesti maarahvas ei suuda enam piisavalt elatist teenida? Kindlasti on üheks põhjuseks turul valitsev kõlvatu konkurents, kus ühte tootjat soositakse enam kui teist. Meie põllumeeste toetused Euroopa Liidust jäävad näiteks lätlaste ja leedulaste omadele alla. Eesti riigi enda toetus põllumajandustootjatele ei kannata kriitikat.
Põllumeeste probleemiks on ka Eestis tegutsevate Rootsi pankurite paindumatus.
Maarahva elu mõjutab riigi regionaalpoliitika puudumine. Eesti pindalaga riik on liiga väike, et lubada endale ääremaid. Sellest jääb väheks, et majandusbuumi ajal teedeehitus hoogustus, kõvakattega tee üksi ei taga elatist.
Maaelu pidurdab omavalitsuste nõrkus. Ja riik nõrgestab omavalitsusi täiesti sihikindlalt. Paljud ei suuda oma koolile uut katustki muretseda. Ainuüksi väikeste omavalitsuste mehhaanilisest ühendamisest ei teki veel tugevat kohalikku võimu, kui tulubaas jääb hädiseks.
Keskerakond leiab, et Eesti riigi maaelupoliitika eesmärk peab olema luua maal soodus elu- ja ettevõtluskeskkond, säilitada sotsiaalne infrastruktuur, taastada kodumaised väiketöötlusettevõtted, tagada tööhõive ning ekspordivõime. Põhieesmärgiks jääb Eesti rahva varustamine Eesti toiduga.
Neljas Eesti elu riiklik sõlmprobleem on kavandatav haridusreform.
Üks parempoolsete viimaseid pingutusi Eesti elu lõhkuda, on IRLi algatatud haridusreform: sulgeda gümnaasiume ja nõrgestada põhikoole.
See meenutab viga, mis tehti lasteaedadega kümmekond aastat tagasi. Siis suleti ja müüdi maha lasteaedu, sest lapsi oli justkui vähe, aga nüüd on olukord muutunud ja täna ei jätku meil lasteaiakohti.
Keskerakonnal on siin kaks põhimõtet. Esiteks, et riiklikult kohustusliku hariduse peaks õpilane saama kodukohas. See „kodukoht“ võib olla mõistetud kitsamalt või laiemalt, aga kindlasti ei tohi Eestis lubada ulatuslikku haridusmigratsiooni, mis jätab osa piirkondi jätkuhariduse võrgust hõlmamata ja seega ühiskondlikust arengust kõrvale.
Eesti arengu esimene ressurss, nagu öeldud, on meie „maa vara“, Eesti väärtuslik asend maakaardil. Teine, sama tähtis ressurss, on meie „maa sool“, haridus, miskaudu riik väärtustab igat õppimisvõimelist ning õppimistahtelist eestimaalast, sõltumata tema sünnipaigast või elukohast. Riiklik ülesanne on leida ning aktiveerida kogu Eesti vaimne ressurss, mitte see väikestes maakohtades välja suretada.
Peame täna riiklikult tähelepanu pöörama kriisis enim kannatanud peredele. Meil on üle 30 000 lapse, kelle üks või mõlemad vanemad on töö kaotanud. Kuidas nemad koolis käivad?
Siit tuleneb meie teine arusaam: haridus sõltub rohkem kui muud eluvaldkonnad otsustest, mida suunav poliitiline tahe peab olema ühtaegu julge ja tark, arvestades ning arendades meie rahvuskultuurilisi põhiväärtusi. Elukauged haridusreformid – ja veelgi hullem: hariduskauged haridusreformid lõhuvad Eesti ühiskonna vaimseid alustalasid. Keskerakond sellega ei nõustu.
Viies Eesti elu riiklik sõlmprobleem on tähelepanu uutele kodanikele.
2004. aastal sai naturalisatsiooni korras kodakondsuse 6355 välismaalast, aga 2008. aastal tuli niisuguseid kodanikke juurde ainult 1961. Kodakondsuse saanute arv on seega viimastel aastatel vähenenud rohkem kui kolm korda! Miks aeglustub naturalisatsiooni tempo, vaatamata riigi kallitele propagandakampaaniatele? Miks inimesed tahavad üha vähem Eesti, selle maa kodakondsust, kus nad elavad?
Meile püütakse sisendada, et põhjus on eesti keele mitteoskamises. Aga paljud mittekodanikud oskavad eesti keelt päris hästi. Nad ise seletavad soovimatust kodakondsust saada kahe põhjusega. Esiteks nad ei usu, et on sellele riigile tõepoolest vajalikud. Ja teiseks on kodakondsuse saamise protseduur liiga pikk ja segane.
See on riiklik sotsiaalne probleem, mille lahendus viibib ainult valitsuse lühinägelikkuse tõttu. Ütlesin ennist, et me peame mõtlema Eesti majandusarengule pärast kriisi, kus kehtivad hoopis uued mängureeglid. Mõtlema olukorrast, kus tööpuudus juba märgatavalt asendub kvalifitseeritud tööjõu puudusega. Hirmutada täna endast eemale inimesed, keda Eesti võib tulevikus vajada on läbimõtlematu ja vastutustundetu poliitika.
Peame veenma enda kõrval elavaid mitte-eestlasi, et ainult riigi poliitilises ja ühiskondlikus elus osalemine, möödaniku solvangute unustamine ja tegutsemine Eesti tuleviku nimel saab meie elu paremaks muuta. Et Eesti riiki usutaks, tuleb mittekodanike lastel kodanikuks saamist kergendada. Tuleb panustada tulevikku!
Uus põlvkond peab olema vaba ajaloolistest solvangutest ja mineviku arvete klaarimise ihast. Noori tuleb hoida rahvuskonfliktide mürgi eest, mida keedetakse mõne teise erakonna köögis. Mittekodanikke tuleb usaldada, mitte tõrjuda, ega nurka suruda. Neile tuleb anda Eestis suuremaid ülesandeid, mida täites nad õpiksidolema kodanikud ning armastama seda riiki kui omaenesegi töö vilja.
Kuues Eesti elu riiklik sõlmprobleem on parlamentarismi ja demokraatia kaitse.
Maailma ajalugu on mitmel korral näidanud, et majanduse kollapsile võib järgneda demokraatia kollaps. Valitsus, õigustades oma otsuseid raskete majandusoludega, rullib üle opositsioonist. Teeb oma otsuseid avalikkuse eest salaja, toob seadustesse olulisi muudatusi kõverteid pidi, pärsib loomulikku parlamentaarset debatti ning poliitilisi eriarvamusi. Eestis on veel demokraatia, kuid president Ilves hoiatas valitsuserakondi juba aasta alguses, et valitsuse vajadus teha kiireid otsuseid ei tohi vabastada vastutusest säilitada demokraatlikku parlamentaarset riigikorda.
Normaalne parlamentaarne riigikord näeb ette, et soolise võrdõiguslikkuse seadusele ei poogita viimasel hetkel külge Tallinna linna valimiskorda muutvaid paragrahve.
Normaalne parlamentaarse riigikord eeldab, et päev pärast valimisi ei tõsteta ootamatult aktsiise ja käibemaksu – kusjuures arutusele saadetakse alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmine, kuid lõpphääletusega tõstetakse hoopis elektri- ja kütuseaktsiisi. Muudatus ilmus seadusesse kolm päeva enne seaduse vastuvõttu ning mitte ühtegi analüüsi selle mõjudest tegema ei vaevutud.
Normaalne parlamentaarne riigikord eeldab, et kõik negatiivsed eelarved peavad saama kinnitatud Riigikogus, mitte ei jää valitsuse seinte vahele, kus neid nimetatakse „liigendusteks”.
Õiguskantsler Teder näeb, kuid ei mürista.
Kallid erakonnakaaslased! Kahjuks ma ei saa teile täna öelda, et Eesti demokraatia on hädaohus. Asi on hullem.
Tänavu kahtedel järjestikustel valimistel kaotanud valitsusest on jäänud ainult oma portfellisangade külge klammerdunud grupp politikaane, kes enne iga hääletamist peab enesele poliitilise peenraha eest ostma kuus rohelist häält Riigikogus. Pärast võimuvahetust Roheliste parteis on selge, et nende hääled lähevad kallimaks. Eesti riiki ei juhi mitte demokraatliku mandaadiga poliitikud, vaid rahva toetuseta pidevalt lubatavuse piiri ületavad ametnikud.
Demokraatia valvekoer – ajakirjandus on aga raskelt haige ning keeldub agressiivselt oma tegelikku seisundit tunnistamast. Rein Langi tuleb kindlasti kiita selle eest, et ta taas tõstatas korruptsiooni teema ajakirjanduse sees. Rääkisin sellest pikemalt tänavu jaanuaris Ajalehtede Liidu konverentsil, aga siis peeti seda vaid minu luuluks. Meediaprofessionaalina ei suutnud Lang õnneks kauem seda probleemi salata.
Analüüsiva ajakirjanduse asemel lokkab valitsuspropaganda ja meelelahutus. Meedia on suure osa rahvast ära nõidunud selgeltnägijate ja pealtnägijate ning ärapanijatega. Ebameeldiv on vaadata, kuidas üleriigilise levikuga väljaannetes ajakirjanikud kriminaalseid teemasid – näiteks Hermann Simmi ja Kaur Hansoni kaasust käsitledes ise magusast erutusest värisevad. Selle asemel, et seletada, miks Hermann Simmi tegusid ei avastanud mitte Eesti, vaid välisriikide eriteenistused. Selle asemel, et valgustada, kuidas nii Simm Reformierakonna kui ka Hanson IRLi toetusel kerkisid riigi jaoks ohtlikule positsioonile. Simmi ja Hansoni kuritegude tausta avameelsel käsitlusel tuleks ilmsiks parempoolse võimueliidi sügavam dekadents.
Küsige eneselt ühte asja: kui politsei uurib mõne keskerakondlase reisibüroo kinkekaardi asja, siis kirjeldab meedia seda lausa on-line režiimil ja teeb sellest riigitelevisiooni avauudiseid. Kuidas oli siis võimalik, et justkui erapooletus meedias jäi kaheksa kuu jooksul saladuseks ränk pedofiilia juhtum parempoolsete parteide kõrgete tegelaste ja üleriiklike valimiskampaaniate ideoloogidega? Hoolimata sellest, et samal ajal toimusid kahed suured valimised ning valimiskampaaniate ajal lubas uuriv ajakirjandus parteide kõik saladused paljastada ning alasti kiskuda. Kuidas saab pärast seda veel keegi uskuda Eesti uuriva ajakirjanduse erapooletusse ja sõltumatusse? Nüüd tuleb ju iga päev uudiseid sellest, millise rahvusvahelise võrgustikuga oli tegu ja kui paljud inimesed, ka ajakirjanikud ise, asjast tegelikult teadsid.
Kuni ühiskonna valvekoer on ketti pandud, seni pole ka võimalik ühiskonna tervenemine. Seepärast on vaba meedia küsimus Eesti tuleviku jaoks erakordselt oluline.
Uus meedia on täna tegelikult ainus võimalus ravida ainult propaganda ja meelelahutusega tegelevat peavoolumeediat ja selle kaudu ka ühiskonda.
Kusjuures, ma loen vahel, kuidas mõned ajakirjanikud, kelle kohta ma pole öelnud halba poole sõnagagi, minu kriitikat meedia aadressil hinge võtavad, sellele vastu vaidlevad. Ärge saage valesti aru!
Ajaleht Postimees näeb tihti välja kui Reformierakonna väljaanne, kuid ma tean, et mitte kõik selle väljaande palgal olevad ajakirjanikud pole Ansipi toetajad. Vahel jõuab ka selle lehe veergudele objektiivne kriitika peaministri aadressil, mis tähendab, et toimetuses on ka neid, kes mõtlevad teisiti ja suudavad läbi murda.
Võimalik, et paljudele hakkab nö toimetuse ametlik liin vastu? Kuid mida teha? Lahkuda sellepärast töölt? Kuhu? Kui kõik Eesti arvestatavad kommertskanalid on kahe meediaoligarhi kontrolli all, siis kuhu on ausal ajakirjanikul minna? Rahvusringhäälingusse, kus võimutsevad needsamad reformierakondlased? Vabadust on sama vähe kui nõukogude ajal.
Kõigis Eesti meediaväljaannetes on ajakirjanikke, kes pole lasknud end painutada ja ma austan nende põhimõtteid rohkem kui nad ise kunagi ette kujutaksid. Nemad on demokraatia viimane kaitseliin.
III
Tulevikku vaadates
Head, erakonnakaaslased, niisugused on need riiklikud sõlmprobleemid, mida praegune Eesti Vabariigi valitsus lahendada ei suuda, aga Keskerakond saaks sellega hakkama. Me läheme järgmistele Riigikogu valimistele vastu selge programmiga. Olukorras, kus Eesti poliitika parem tiib on ideoloogilises ja kõlbelises pankrotis, on aeg esitada neile selge vasaktsentristlik alternatiiv.
Vasaktsentristlik alternatiiv VÄLISPOLIITIKAS.
1. Lakata vastandumast riikidele, kellega Eestit seovad elulised majandushuvid: Põhjamaad, Saksamaa, Venemaa, Läti, Leedu. Pime ja paindumatu vastandumine Vene-Saksa gaasijuhtme projektile oli Eesti parempoolsete valitsuste jäme viga. Selmet lõigata sellest poliitilist ja majanduslikku kasu, oleme end ise isoleerinud lisaks Saksa- ja Venemaale ka Põhjamaadest.
2. Suhetes Ameerika Ühendriikidega tuleb Eestil selgelt signaliseerida, et meiegi oleme lõpuks saanud üle Bushi ajastust, oleme lõpetanud selle globaalsete rumaluste taganutmise ning ei näe uues Ameerikas endas enam probleemi, vaid võimalust mitmete maailma oluliste probleemide lahendamiseks.
Me peame tunnistama, et oleme olnud Bushi-Ameerikale halb liitlane, kes kiitis kaasa kõikidele vigadele ka siis kui me neis otsustes kahtlesime, õigustades iseennast vaid lootusega, et siis on ehk ka Ameerika meile kunagi tänuvõlgu. Tegelikult on ju vastupidi – Eesti-sugused kriitikameeleta liitlased on olnud Ameerika seniste probleemide üheks allikaks. Me ei arenda enam vastastikku tänuvõla suhteid. Selgitame oa partneritele, et Afganistani kriis pole sõjaliselt lahendatav ning Eesti on kõige vähem huvitatud NATO autoriteedi langusest Afganistani kriisi süvenedes.
3. Me peame aru saama, et Ameerika rolli Ida-Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikas võtab järjest üle Euroopa Liit ja see on hea. Sest Eesti huvides on tugev Euroopa välispoliitika, eriti suhetes Venemaaga. Eesti huvide vastane oleks endise Ameerika poolt toetatud Euroopa ja Venemaa suhete arendamist takistanud sanitaarkordoni jätkumine.
4. Orienteerida seni kitsalt julgeolekupoliitikale suunatud välisministeerium julgelt ümber majanduse teenindamisele, meie majandushuvide esindamisele Hiinas, Indias, Brasiilias, Indoneesias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, mis on maailmamajanduse kasvu järgmised mootorid.
5. Mis puutub Euroopa Liidu rolli Eesti majanduse arendamisel, siis mina asetan väga kõrgeid lootusi Siim Kallase nimetamisele transpordivolinikuks. Loomulikult on Eesti majanduse perspektiivi jaoks erakordselt olulised Euroopa toel arendatavad Eestit läbiv Ida-Lääne transpordikoridor ning ka Balti riike omavahel siduvad ning meid kõiki Lääne-Euroopaga lähendavad raudtee- ja maanteeprojektid.
Vasaktsentristlik alternatiiv MAJANDUSES.
1. Rakendada kriisist ülesaamiseks samasugused riiklikud abipaketid nagu USAs ja Lääne-Euroopas.
2. Kehtestada Eestis astmeline tulumaks, mis on toonud edu Lääne-Euroopas ja Põhjamaades ning mida toetab 72% eestlastest.
3. Kaasa tõmmata töötuid mahukate ehitusprojektide ettevalmistustöödes, mis kunagi tuleb niikuinii ära teha.
4. Rakendada Eestis laenajate kaitseks samasuguseid tingimusi nagu Põhjamaades – laenukodu sundmüügil peab laen saama kustutatud.
Vasaktsentristlik alternatiiv SOTSIAAL-, HARIDUS- JA KULTUURIPOLIITIKAS.
1. Valida majanduskriisist ülesaamiseks niisugused taktikad, mis ei suurendaks Eestis elavate inimeste kannatusi. Euro saab olla eesmärk, mille nimel paremini elada, mitte eesmärk, mille pärast vireleda. Me tahame taastada usu riiklikkusse pensionisüsteemi, lõpetada elutöö-hüvitiste edasilükkamine aega, kus inimesed neid enam kasutada ei saagi.
2. Käivitada programm „Kodukool“, mis tagaks riiklikult kohustusliku põhihariduse võimaluse kodukohas ja kindlustaks ka jätkuhariduse, põhjustamata siseriiklikku haridusmigratsiooni.
3. Eesti peab muutuma sisemiselt sallivamaks. Läänelikumaks. Tegelikult ka avatumaks euroopalikele vaadetele, mentaliteedile. Küünilise ainult iseenese eest seisva ahnusega Eesti edasi ei arene. Euroopa Kultuuripealinna projekt on kahtlemata võimalus selliseks arenguks, millele peab lisaks linnale hoopis rohkem ja tugevamalt panustama ka Eesti riik. Eesti sumbunud õhustikule on hädavajalik suurem kokkupuude Läänes inimsuhetes valitseva solidaarsuse ja hoolivusega.
Vasaktsentristlik alternatiiv RAHVUSPOLIITIKAS.
Tõmbame selge piiri vahele nendele, kes lõhestavad ja nendele, kes püüavad olla lepitajad. Keskerakond on lepitav jõud.
Ma ei saa meenutamata jätta, et just nimelt Keskerakond oli Kodurahu programmi algataja, mille töö jätkub Tallinnas juba kolmandat aastat. Esialgu oli Kodurahu liikumine mõeldud jõuna, mis lepitab kahte rahvuslikku – õigemini küll keele- – kogukonda. Praegu, süveneva sotsiaalse kriisi tingimustes, oleme me saanud jõuks, kes püüab lepitada ka erineva elatustasemega inimesi.
Tallinna linnavalitsuse välja töötatud kriisivastaste meetmete pakett viiakse ellu, vaatamata sellele, et riik võttis linna taskust poolteist miljardit krooni vähemaks, vaatamata sellele, et me oleme pidevalt valitseva koalitsiooni parteide ja nende kontrollitava meedia kriitikatule all.
Üha rohkem inimesi hakkab mõistma lihtsat tõde: naabreid ei pea armastama, aga nendega tuleb läbi saada. Ka selles näen ma Keskerakonna teenet – sihikindel lepitamise töö on vilja kandnud.
IV
Üleminek kaitselt pealetungile
Head erakonnakaaslased!
Täna kisendab kõikjal, kuhu vaatame, süvenev ebaõiglus.
Olukorras, kus meil on sada tuhat töötut ja kümned tuhanded lõplikult lootuse kaotanud, palgatakse IRLi poliitik Taavi Veskimägi 95 tuhande kroonise kuupalgaga riigiettevõttesse.
Olukorras, kus paljudel Eesti lastel pole võimalust saada võimetekohast haridust pere majandusliku puuduse tõttu, on valitsus mitmetes koolides üle Eesti saatnud õpetajaid tasustamata puhkusele.
Olukorras, kus pikaajaliste töötute pered jäävad Eestis ilma võimalusest arstiabile ning töötuskindlustus on sätestatud Euroopa Liidu miinimumtasemel, tõstetakse vanemapalga ülempiiri üheksasaja kõige rikkama perekonna huvides 35 tuhandele kroonile kuus.
Säilitatakse maksusoodustused ning hüved kõige rikkamatele, samas kui väiksema sissetulekuga inimesi maksustatakse tarbimismaksudega.
Reformierakonna poliitika on kingitus kõige rikkamatele. Aga rahvas ei ole kõige rikkam, ega saa sellega leppida.
Keskerakond kui kõige selgemini Eesti rahva tahet esindav partei ei lepi sellega, et Eesti on jätnud viie viimase aasta jooksul korjamata 45 miljardit krooni ettevõtte tulumaksu, mis viidi Eestist välja ja maksustati teiste riikide poolt.
Me ei luba euro nimel maha müüa Eesti rahva varasid, viies Eesti Energia börsile, sest põlevkivienergeetika on meie riikliku iseseisvuse garantii ja kontroll selle üle peab ühemõtteliselt kuuluma Eesti Vabariigile.
Eesti on kurioosses olukorras, kus valitsus mitte ei teeni rahvast, ei toeta omavalitsusi, vaid kiusab neid. Helsingi linn võtab järgmisel kolmel aastal 1,3 miljardit krooni laenu, et elavdada tööhõivet ja ehitada vajalikke objekte. Eesti valitsus aga keelas Eesti omavalitsustel laenu võtta. Hoopis kärbiti omavalitsuste rahalisi võimalusi. Ja minister Jürgen Ligi lausa karistas Rõngu omavalitsust, kes soovis laenurahaga üksnes oma laste kooli korda teha. Oma laste kooli remontimise eest võtab Vabariigi Valitsus täna Rõngu vallaelanikelt viimase.
Rahval on aeg riik taas enese kätte võtta. Selleks kohustab teda Eesti Vabariigi põhiseadus. Meid kohustab selleks rahvas.
V
Võidukas vägi
Armsad erakonnakaaslased! Sellel aastal oleme võitnud kahed valimised.
Euroopa Parlamenti saatsime Siiri Oviiri ja Vilja Savisaare, kellelt nende 5-aastase ametiaja jooksul ootame Euroopa aruteluteemade lähemat tutvustust. Nii nagu nende kolleegid Ivari Padar ja Tunne Kelam on Eestis avanud esindused, et oma valijatega pidevat kontakti hoida, on ka meie saadikud lubanud erakonnale ja valijatele oma esinduse luua.
Poliitikas on nii, et valimistulemuse selgudes töö mitte ei lõpe, vaid algab.
Riigikogus algab selle koosseisu viimane tööaasta. Keskerakondlased on opositsioonis olnud liiga leebed. Pidevalt on kuulda vaid Tallinna parempoolse opositsiooni häält, aga Riigikogus opositsioonisaadikute hulgast kostab harva midagi. Tallinnas suudab opositsioon tõstatada küsimuse lasteaedadest, aga opositsioon Riigikogus ei ole suutnud viia rahvani seda, et lasteaedade alarahastamise algatas valitsus. Ning et pidev eelarve positsiooni parandamine ei tähenda midagi muud kui inimeste rahakoti tühjendust. Rahvasaadikud, kas te ei ole rahva huvide eest seisjatena mõnikord liiga vagurad?
Teil on positsioone küll! Keskerakonna fraktsiooni 28st liikmest seitse kannavad komisjoni aseesimehe tiitlit ning Toomas Varek juhib Riigieelarve kontrolli erikomisjoni. Riigieelarvet, mis lubas eelmisel aastal peatset majanduskasvu, on nüüd juba kolmel korral jõhkralt kärbitud. Rahvas peab kuulma, et omavalitsustelt, tudengitelt ning tervishoiult raha äravõtt ei ole ainus võimalus eurot saavutada.
Keskerakonna alternatiivid – astmeline tulumaks, riigitöötajate palga ülempiir, uute töökohtade loomine – peavad tuleval aastal olema selgemalt näha. Neist peavad aru saama nii meie toetajad kui ka need, kes meid veel ei toeta, sest nad arvavad, et peale ohverduste muud võimalust ei olegi. Rahvas on täna valmis astmeliseks tulumaksuks nagu ettevõtjad on valmis ettevõtte tulumaksu taastamiseks. Meie ühiskonna ühishingamine peab saama ka tegelikult teoks, solidaarsus ja sotsiaalne ühtsus peavad Eestis uuesti ellu ärkama.
Pealtnäha on parempoolsed veel isegi pealetungil ja meie – opositsioon – justkui tõrjume neid. Tegelikult on need nende viimased meeleheiterünnakud – ideoloogilisele pankrotile on lisandunud arusaam, et parempoolsete senise positsiooni haaravad valimistel peatselt Tarandi tüüpi poliitilised parvenüüd. Kas nad teevad paremal tiival puhta töö üksikkandidaatidena või paljuräägitud uue parteina, sellel pole Reformierakonna ja IRLi jaoks enam suurt vahet.
Muutus Roheliste erakonnas on meile signaaliks, et opositsioon peab minema tõrjelahingutelt üle pealetungile. Me ei saa kauem pealt vaadata kuidas lõhutakse meie haridussüsteemi ja tervishoidu, muudetakse elu Eestimaal võimatuks.
Praegusel valitsusel pole jäänud buumiharjal valitud Riigikogus enamust. Seevastu tugevamaks muutub opositsioon, mille südamiku moodustavad Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid. Me mõlemad läheneme Rahvaliidule ja loodetavasti on nüüd ka Roheliste positsioon selginemas.
Me ei pea enam taluma Ansipi valitsuse võimetut edasitiksumist kriisi kõige raskemal aastal. Eesti ei vaja mitte tänast vastuoludest räsitud poliitilist juhtkonda, vaid tõelist rahvusliku ühtsuse valitsust. Olen kindel, et isegi see oleks ainult ajutine üleminekuetapp. Majanduskriisi sügavikus toimuvatel järgmistel valimistel tugevnevad vasaktsentristlikud positsioonid juba sedavõrd, et meie saame mandaadi Eesti ühiskonna ja majanduse arengu märksa põhjalikumaks uuendamiseks.
Ütlesin juba, et Keskerakond on tõusnud Eesti poliitika lipulaevaks. Meie laev on hästi taglastatud, meie kurss on õige ja meile puhub pärituul. Eesti suundub tulevikku ühte jalga käivate vasaktsentristlike jõudude lipu all!
Meie laevas on ruumi kõigile – see oleks just nagu Noa laev, mis hoiab elu ka kõige hirmsama kriisi ajal. Meie laevas on teretulnud kõik, kes vajavad lootust ja tuge. Me sõidame vastu aastale 2011, kus Eesti valib endale uue Riigikogu, kus Riigikogu valib Eestile presidendi ja Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn.
See on meie töö, see on meie missioon. Selle nimel me olemegi olemas!
Mõelge sellele, et meie järgmine - arvult kolmeteistkümnes partei kongress toimub 2011. aasta oktoobris, just siis kui jõuab kätte Keskerakonna kahekümnes aastapäev.
Teeme selleks ajaks Eesti õiglasemaks, hoolivamaks ja avatumaks.
Tüürime riigilaeva õigele kursile. Kes siis veel, kui mitte meie!
Head erakonnakaaslased, meie lipp lehvigu kõrgelt!
29
Nov
Selle aasta kevadel tellis valitsuskabinet rahandusministeeriumist arvutused, milles arvestati välja eelarvele tulev kasu kui pensionid maksustada või neid vähendada. Koopia sellest dokumendist jõudis ausate riigiametnike abil ka opositsiooni kätte ning muidugi hoiatasin ma avalikult eakaid inimesi, millist suppi nende jaoks Stenbocki majas vaaritatakse. Minu hoiatuse peale reageeris peaminister Ansip talle omasel moel kõike eitades ning kinnitades, et pensionid jäävad muutumatuks.
Majanduslanguses on eelarve jaoks peamiseks riskikohaks sotsiaalmaksu laekumine. Kui inimene kaotab töö, siis riik kaotab tema maksud. Ja töö on kaotanud igal nädalal ligi kaks ja pool tuhat inimest. Sotsiaalmaksust läheb 20% pensionide maksmiseks. Arvutage nüüd ise edasi: 2008. aastal oli sotsiaalmaksu planeeritud 31,299 miljardit.
2009. aasta riigieelarve tuludes oli algselt prognoositud sotsiaalmaksu 34,7 miljardit krooni. Pärast esimest kärpimist jäi selle suuruseks 30,69 miljardit krooni. Pärast teist kärbet prognoositi nn riskistsenaariumi järgi laekumist 29,1 miljardit krooni. Tegelikult on sotsiaalmaksu kümne kuuga laekunud 23,7 miljardit ehk 9 protsenti mullusest vähem. Oktoobris tasuti sellest kaks koma kolm miljardit krooni, mis näitab alalaekumise jätkuvat süvenemist eelarvega võrreldes.
2009. aasta eelarves oli planeeritud, et sotsiaalmaksu laekumise ning pensionide väljamaksmise vahe on 2,1 miljardit. Kuid tegelik pensionikassa puudujääk, nagu selgub 2010 aasta riigieelarve seletuskirjast, on hoopis suurem, nimelt 3,455 miljardit krooni.
Vabariigi Valitsus, kui sinna kuulus veel ka Keskerakond, pani pensioni erakorralisse reservi lisaraha. 2007. aasta lõpu seisuga oli pensioni erakorralise reservi maht 6,1 miljardit krooni, 2008. aasta lõpu seisuga oli pensionikassa erakorralise reservi maht 4,78 miljardit krooni ja praeguseks on reservi jääkmaht 2,8 miljardit krooni. Riigikontroll andis oma aastaaruandes hinnangu, et pensionireserv on kriitilises seisus, sest riik on kaheksa kuuga kulutanud reservist kolmandiku ning sellise tempo juures ammendub reserv enne järgmise aasta lõppu.
On selge, et isegi kui valitsus loobus Keskerakonna survel pensionide vähendamisest, kasutab ta nüüd eelarveaugu lappimiseks teisi maksutõuse. Seega peale eelarve riigikogule andmist on ootamatult ette pandud kaudsed maksutõusud. Aktsiisidele lisamisest loodetakse saada erakorralist tulu 450 miljonit, ehk ligi pool miljardit krooni. Pensionide vähendamise asemel tõsteti seekord hoopis aktsiise. Midagi rõõmustavat pole selles uudises ka mitte pensionäride jaoks.
Niisiis oli mul õigus, kui hoiatasin pool aastat tagasi eakaid inimesi Ansipi kavandatud pensionide vähendamise eest. Ainult Keskerakonna terav protest vahetult enne kohalikke valimisi suutis selle ära hoida, sest Reformierakond pelgas kaotada vanema põlvkonna hääli. Peaminister pidi jagama tõotusi ette ja taga, et pensione ei kärbita ega maksustata. Ka peale valimisi oli Reformierakonna jaoks keeruline neist lubadustest kohe lahti öelda. Aga mis saab edasi?
2010 aastal planeeritakse, et sotsiaalmaksu laekub 26,970 miljardit. Sellest 16,344 on pensioniosa. Pensionide väljamaksmiseks on eelarves planeeritud 19,339 miljardit. Tulevaks aastaks on seega planeeritud puudujääk 2,995 miljardit krooni. Koos maksutõusude ja pensionide erakorralise reservi lõpliku tühjendamisega võib Ansip tuleva aasta isegi üle elada. Kuid see kahtlasevõitu lahendus on olemas vaid tulevaks aastaks, mitte kauemaks. Ilma valitsuse poliitikamuutuseta, mis asuks ometi uute töökohtade teadlikule loomisele, ei ole ka pensionärid kaitstud. Ning Ansip ei pruugi järgmisel korral järele anda, eriti kui uusi valimisi veel silmapiiril ei terenda.
Tegelikku olukorda pensionidega näitab aga alljärgnev tabel:
9
Nov
Valimistel antud häälte rahvuse ja keele alusel eristamine oli eesti ajakirjanduses kohalike valimiste eel, valimispäeval ja valimiste järel põhiline analüüsiteema. Sageli oli sel puhul tegu varjamatu rahvusliku vaenu õhutamisega, millele peaks reageerima õiguskantsler - ja mitte ainult Riigikogu kõnetoolist, vaid ka otseselt sellistel puhkudel menetlusi algatades.
Pealegi räägitakse ainult vene keele kõnelejate parteilistest eelistustest aga siis peaks ju rääkima ka soome ja inglise ning kõikide teiste Euroopa Liidus kõneldavate keelte kasutajate parteimaitsetest – kohalikel valimistel oli neil kõigil oma siinses elukohas võimalus osaleda.
Ometigi pakkus mullegi huvi, kuidas on siis eestlased Keskerakonna suhtes Tallinnas tegelikult hääletanud. Ega muud indikaatorit ei ole aluseks võtta kui hääletustulemused kahes põlises peamiselt eestlastega asustatud piirkonnas – Pirital ja Nõmmel. Mõlemas piirkonnas on Keskerakonna poolt hääletajate hulk võrreldes eelmiste valimistega tublisti kasvanud – Pirital 67,2% ja Nõmmel 55,2%. Ümmardatult võib öelda, et mõlemas piirkonnas hääletas iga neljas valija Keskerakonna poolt. Pirital sai Keskerakonna esinumber eelmisel korral (Jüri Ratas) 374 häält, nüüd (Tiit Terik) 858 häält. Nõmmel vastavalt eelmise korra esinumber (Rein Ratas) 1291 häält ja nüüd (Rainer Vakra) 2614 häält.
Vakra jõudis häältearvult ette Reformierakonna tuntud häältemagnetist Hanno Pevkurist ja IRLi ühest liidrist Urmas Reinsalust ning läheneb Urmas Paetile.
Terik sai üksi rohkem hääli kui sotsiaaldemokraatide kaks esinumbrit (Hannes Rumm ja Barbi Pilvre) kokku. Ma ei usu, et siin on tegu rahvuslikust kuuluvusest johtuva valikuga.
Vene häälte osakaal mõlemas piirkonnas oli tagasihoidlik. Seda kinnitab ka see, et vene kandidaadid Keskerakonna nimekirjas nendes piirkondades said vähe hääli (Nõmmel Sergei Bogovski 232 ja Sergei Nikonov 159 häält; Pirital Jüri Danilov 188 ja Vladimir Beloglazov 89 häält).
Pirita ja Nõmme valimistulemused näitavad, et kõik põhilised parteid suutsid oma pooldajad hääletuskastide juurde tuua. Üldine valimisaktiivsus oli kõrge ning seetõttu kasvas ka mitmete teiste erakondade häältesaak. Vahe on aga selles, et teised parteid said oma hääled põhiliselt interneti hääletuse tulemusena - Pirital nt Reformierakond 743, IRL 665 ja Sotsiaaldemokraadid 320 häält, Keskerakond aga 239 häält. Keskerakond sai oma hääled põhiliselt traditsioonilisel valimispäeval.
Tähelepanuväärne, et Pirita 13 liikmelises halduskogus on Keskerakonna liikmed esimest korda enamuses. Keskerakonnal on 5 kohta, reformil 4, sotsidel 2 ja IRL-il 2 kohta. Halduskogu on hea näitaja elanikkonna toetusest ja see, et Keskerakond on Pirita Halduskogus saanud enim kohti räägib enese eest. Keskerakonna toetus on võrreldes eelmise koosseisuga selgelt kasvanud - 3-lt 5-le kohale. Väidetavalt vaid eestlaste hääli koguv Reformierakond nii head tulemust ei saanud. Hoolimata sellest, et Pirita on vägagi eestikeelne linnaosa.
Kuigi nii nagu ma ei pea õigeks kõneldava keele või rahvuse alusel häälte eristamist, samamoodi pole tegelikult õige üle- või alavääristada ka hääli hääletamisviisi alusel. Ma arvan, et koju toodud hääletuskastiga valija hääl on samaväärne kodus oma arvutiga antud häälega. Nii nagu on eelvalimistest osavõtnu hääl täpselt samaväärne valimispäeval hääletanuga.
Selles ongi ju demokraatliku valimisüsteemi toimimise peamine eeldus, et osavõtu võimalus on kõigile tagatud ning kõik suudavad kehtivat valimissüsteemi usaldada. Seekord oli Tallinnas osavõtt kõigi aegade kõrgeim ning ka valimiskorralduse peale kaebusi oli vähem kui tavaliselt.
Moraal: Nõmme ja Pirita valijad andsid Reinsalule ja Vaherile vastu nina. Viimased mõtlesid omast arust välja kavala nipi ja lõid nende kahe linnaosa elanikele soodustingimused, eeldades, et seal hääletatakse põhiliselt paremparteide poolt. Nõmme ja Pirita rahvas ei lasknud aga endaga manipuleerida ja toetasid mitte IRLi ja Reformierakonna „sõnameistreid“, vaid seda parteid, kes nende piirkonda rajas vee-ja kanalisatsiooni, Nõmme turu ja Padriku lasteaia.
28
Oct
Kolmapäeval raputas Eestit uudis, et Maailma majandusfoorumi iga-aastase soolise võrdõiguslikkuse aruande kohaselt moodustab Eesti naiste palk üksnes 60 protsenti samasugust tööd tegevate Eesti meeste palgast. Eesti on vastava näitaja poolest 134 riigi seas 98. kohal.
Ilma pikema analüüsitagi on selge, et selline koht pingereas Eestile au ei tee, meie riigis ei kohelda naisi Euroopa arenenud riigile vastavalt, sooline võrdõiguslikkus on Eestis vaid teoreetiline kontseptsioon, naiste positsioon halveneb iga kuuga ja Ansipi valitsus ei oska, suuda ega taha probleemi lahendamiseks midagi ette võtta.
Kus on Ansipi süda?
Eesti tänane majandusseis on kõigile ja üheselt tõestanud, et peaminister Andrus Ansipil puuduvad teadmised ja oskused Eesti riigi edukaks juhtimiseks Naiste diskrimineeritud positsioon Eesti ühiskonnas viitab aga ka tema südamepuudusele.
Just äsja möödunud kohalike omavalitsuste valimistel kleepis Reformierakond kogu Eesti täis punaste südametega pabereid kinnitamaks armastust kõige vastu, mis valijatelt häälte väljameelitamiseks oluline võis tunduda. Naiste degradeeruv positsioon Eesti ühiskonnas aga tõestab, et valitsuse juhtparteil meie õrnema soo vastu küll mingit armastust ei jagu. Inimesed püüavad ikka rõhutada ja reklaamida neid omadusi, millest neil sisemuses vajakajäämine on – eks siit ka põhjus miks oravaparteilased armastusest rääkisid. Omadus, millest Reformierakond aga kindlasti puudust ei tunne, on silmakirjalikkus.
Sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik on hiljuti Postimees On-line vahendusel märkinud, et naiste ja meeste suures palgalõhes on süüdi eelkõige naiste töö madalam väärtustamine võrreldes meeste ametitega. Ta lisab, et mahukas palgaerinevuste põhjuseid analüüsiv uuring valmib sotsiaalministeeriumis juba järgmisel aastal. Ühesõnaga süüdi on keegi kusagil, kes väärtustab midagi valesti ja sotsiaalministeerium püüab oma rolli täita selle väljaselgitamisega.
Tegelikult on meie naiste tänane sotsiaalmajanduslik olukord selline, et meil ei ole aega oodata järgmise aasta uuringut, siis selle põhjal pikaldaselt venivaid uniseid arutelusid ja õigustusi ning võib olla siis ka kunagi aastate pärast naistele mingeid lahendusi. Küsimus selles, et kui mingite lahendusteni Eesti riigis sellise uimase tempo ja venimisega ka jõutakse, kas selle aja peale on Eestis enam lahenduste vajajaid. Abivajajad võivad selle aja peale olla emigreerunud välismaale, hädas perekonnad võivad olla lagunenud ning ühiskonna sotsiaalmajanduslik ülesehitus võib olla muutunud sellisel määral, et pikaleveninud valmimisega lahendused on lootusetult vananenud ja juba enne juurutamist aegunud.
Milleks meile soolise võrdõiguslikkuse volinik?
Naiste kaastunnet esilekutsuvat rolli Eesti ühiskonnas vaadates tekib küll küsimus, et milleks on Eesti riigil olemas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ja millega ta senimaani on tegelenud . On ju voliniku ülesandeks võtta tarvitusele meetmeid võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks. Meie tänases Eestis võrdõiguslikkus mitte ei edene vaid hoopis taandareneb.
Ka meie tänane ning sugugi mitte lõpusirgele jõudev majanduslangus muudab naiste olukorda raskemaks ja nende kaitsmise vajaduse üha päevakohasemaks. Eestit on tabanud deflatsiooniline palkade alanemine. Vähenevate palkade tingimustes aga on oodata ebavõrdsuse täiendavat suurenemist ja süvenemist. Majanduslikult rasked ajad mõjuvad alati sotsiaalsele terviklikkusele destabiliseerivalt ning tekitavad suure ühiskonna osa vaesumist. Hammasrataste vahele jäävad eelkõige nõrgemad, ehk siis Eestis vaieldamatult naised.
Ükskõik, kuidas see meie unistusi ja kujutelma endast ka ei mõrandaks, kuid tänases Eestis kaotavad töö paljud kõrgelt tasustatud ja lugupeetud ametites olnud inimesed ning asemele leiavad nad endale, kasvõi ajutiselt, lihttöö. Me küll ootame struktuurimuutust ja kõrget lisandväärtust loovate ettevõtete teket, kuid tegelikkuses on meie ühiskond jaotumas ümber madalat tulu tootvatele lihtsamatele töökohtadele. Loodetavasti on see ajutine ja majanduslangusest tingitud protsess, kuid see on tänane reaalsus. Inimesed tavaliselt eelistavad teha mingitki tööd, kui niisama olles pankrotti minna ja oma igasugust tööharjumust kaotada.
Lihttöödega on aga see probleem, et selles segmendis on ebavõrdsus olnud alati suurem ja on jätkuvalt süveneva iseloomuga. Seega meie paljude töökaotajate suundumine lihttööle lähedasematesse ametitesse suurendab kindlasti ebavõrdsust ühiskonnas.
Kaugele nii saab?
Kaugele me nii saame, et sotsiaalministeerium tegeleb katastroofilise ulatuse võtnud soolise ebavõrdsuse küsimustega vaid teoreetiliselt, võrdõiguslikkuse voliniku tegemistest ei ole midagi teada ja valitsuse jaoks ei kuulu võrdõiguslikkuse teema üldse mingisuguste prioriteetide hulka. Vastutustunnet omavad Eesti poliitilised jõud ei saa süvenevat probleemi kõrvalt vaadata ja oodata aega, kui Eesti soolise võrdõiguslikkuse parameetrite järgi maailma katastroofirekordeid püstitama hakkab. Meile aitab sellest, et Ansipi juhtimisel oleme paljude majandusparameetrite osas jõudnud nii Euroopas kui ka laiemas maailmas sabassörkijate rolli. Naiste kaitseks tuleb välja astuda enne, kui neist ilma jääme.
Maailmapanga poolt avaldatud andmete kohaselt jõuab naiste ostujõud maailmas 2014. aastaks 18 triljoni dollarini. Naised aga viivad tarbimisse ka oma abikaasade ja lähedaste raha. Seetõttu on Maailmapank arvanud, et naiste tarbijakulutuste summa on selleks ajaks nende ostujõust 10 triljoni dollari võrra suurem ja küünib isegi 28 triljoni dollarini. Targad ja edumeelsed riigid naiste kasvava rolliga ka arvestavad ja seda igal viisil soodustavad.
Maailm näeb naistes päästjat ja edasiviijat. Looduse poolt on see nii või teisiti sellisel viisil seatud ja iga päevaga suureneb ka naiste tähtsus majandusküsimustes. Nii inimlikkuse seisukohast kui ka majanduslikest ja sotsiaalsetest kaalutlustest lähtuvalt on aga väga raske mõista, miks Eesti parempoolne valitsus naises vaenlast näeb. Loomulikult nad seda sõnades ei väljenda, kuid nende teod räägivad ise enda eest. Silmakirjalikkusest ei tule puudu ei Reformierakonnal ega ka IRL-il.
Arvestades olukorra teravust on oluline koostööks koonduda kõigil vastutustunnet ja tulevikuvisiooni omavatel poliitilistel jõududel ja välja töötada konkreetne abi- või kriisipakett naiste olukorra parandamiseks Eestis. Naised väärivad ja vajavad tuge ning Eesti riik peab seda suutma pakkuda.
Oluline on ka muidugi see, et ükskõik kui palju arukaid jõude meil Eestis naiste kaitsele ka ei õnnestu koondada, ei saa täna energiat kulutada vastuvoolu ujumiseks. Tänase riigitüüri juures viljeldav naistevaenulikkus peab lõppema ja see saab otsa vaid valitsuse vahetudes. Seega kõik, kes vähegi naistest hoolivad, peaksid pooldama peaministri lahkumist ja seda avalikult ka välja ütlema.
25
Oct
Mõtlesin täna, et mina siiski ei ole nii hea propagandist kui seda on Ansip. Tema võib väita, et teda ei huvita need miljardid kroonid, mis tulevad transiidist. Mina ei ole nii tark, et kujutada ette, kuidas tulla kriisist välja ilma normaalsete majandussuheteta naaberriigiga, kes isegi ametliku statistika järgi on meie neljas väliskaubanduspartner Soome, Rootsi ja Läti järel. Väljendi „ametlik“ võib panna jutumärkidesse, sest see ei hõlma suurt osa meie ekspordi-impordisuhetest. Minagi tean mõnda firmat, kes oma kauba Venemaale viib ringiga ja naaberriikide kaudu. Küllap selliseid on palju.
Paar kuud tagasi käisin Moskvas, kus kohtusin mõningate Vene poliitikute ja majandustegelastega. Tõstatasin mitmeid Eestile olulisi küsimusi, sealhulgas lihtsustatud piiriületamise korrast naaberregioonidele, mis peaks olema tähtis Kagu-Eesti ja Kirde-Eesti elanikele; majanduskoostööst ja Narva silla ehitusest, mis peaks aitama kaasa meie muutumisele tupikriigist transiidi arendajaks; Peterburi ja Moskva turgude avamisest Eesti põllumajandustoodangule, mis peaks aitama kaasa maainimeste olukorra paranemisele jne. Püüdsin kaitsta meie inimeste huvisid, kes ida poole suhteid arendavad või seal sidemeid omavad. Hiljuti küsis minult üks tuttav Põlvast: „Igati on afisheeritud viisavaba suhtlemist Ameerika Ühendriikidega aga kui paljudel meie hulgast seda ikka vaja läheb? Samal ajal ei saa siin Lõuna-Eestis üle piiri, et käia vähemalt omaste kalmudelgi. Kas pole ülekohus?“ Eestis kehtis naaberregioonide jaoks lihtsustatud piiriületamisrezhiim Venemaaga aga nüüd on sellest loobutud. Meil küll, aga mitte naabrite juures. Schengeni piiriületuskord ei takista lätlastel lihtsustatud reegleid Venega kokku leppimast. Püüdsin seda küsimust Moskvas tõstatada, aga sain vastuseks, et kõik on ikkagi Eesti välisministeeriumi soovimatuses või suutmatuses kinni. Paremini läks kultuurikoostöö ja linnade vaheliste suhete küsimustes. Ärimees Tiit Vähi kiitis, et ma käisin naabrite juures Ansipi vigu parandamas. Sama juttu rääkis veel ärimees Märt Vooglaid ja mitmed teised ettevõtjad, kellele Ansipi poliitika kahju on toonud. Sellest hoolimata nuhtles Eesti meedia mind harjunud viisil, nagu oleksin ma oma Moskva sõiduga jälle mingit pattu teinud.
Ometigi võivad valitsusparteid olla väga paindlikud, kui omakasu mängus. Ma räägin mitte ainult kodakondsuse andmisest eriteenete ehk tegelikult pistise eest, millest internetis on mitmed autorid kirjutanud, aga mille tõestamisest õiguskaitseorganid kangekaelselt hoiduvad. Raamatus „Kuritegu ja karistamatus“ on sellest põhjalikult kirjutatud, aga prokuratuur, kapo ja kripo hoiavad ikka silmad kinni.
Palju sai mulle selgeks Sergei Markovi viisaskandaali valguses. Eelkõige langesid maskid IRL-i suhtes. Mart Laar tõesti ütles, et see, millega ministrid Rein Lang ja Urmas Paet hakkama said, oli Eesti riiklusele väga ohtlik. Mulle on kinnitatud, et vähemalt Rein Langi suhtes olevat olemas täielik kriminaalkuriteo koosseis. Sellest hoolimata, kui me nende ministrite vastu Riigikogus umbusalduse algatasime, pugesid IRL-i saadikud põõsasse. Kuhu kadus nüüd Mart Laari mehemeel? Öelgem tõtt, Lang ja Paet jäeti kõrgesse ametisse selleks, et IRL-i ministrid saaksid säilitada oma portfellid.
Lugesin hiljuti „Sirbist“ Kaarel Tarandi (!) kirjutist sellest, kuidas kultuuriminister Laine Jänes kuldavat üle Vene teatri, jättes Eesti teatrid vaesusesse. Kindlasti vajab ka Vene teater toetust ja mina esimest osa Tarandi väitest kultuuriministrile ette ei heida. Iseasi, kui lahked rahaeraldised tehti vahetult enne kohalikke valimisi, kui Laine Jänes kandideeris suures osas vene elanikkonnaga asustatud valimisringkonnas. Niisuguseid asju heidetakse tavaliselt Keskerakonnale ette. Kleebitakse veel silt külge, et nõnda raisataksegi linna raha propagandakampaania eesmärkidel. Lõin käega, aga siis tuli mulle meelde, et ka Tallinna linnateatrile määratud toetust on kultuuriministeerium sel aastal kärpinud. Minu mäletamist mööda rohkem kui ühel korral. Küllap oli see siis meie Linnateatri „vabatahtlik panus“ Reformierakonna valimiskampaaniasse.Pilt pärineb Reformierakonna kodulehelt.
19
Oct
Paremerakondade võimupöördekatse Tallinnas kukkus läbi. Ei aidanud see, et nad endale volikogus enamuse kindlustamiseks tegid ümber isegi valimisseaduse – juba vanarahvas ütleb: “Kes teisele auku kaevab, see ise sinna sisse kukub.” Suuremas volikogus on meil nüüd ka suurem ülekaal.
Paremerakondade hirmutamine lasteaedade rahastamise vähendamisega, hämamine maamaksuga ja küttearvetega ei andnud samuti tulemusi. Valel on lühikesed jalad. Valija nägi Reformierakonna ja IRL-i valed läbi. Võtsid ise lasteaedadelt raha ära ja süüdistasid selles siis meid. Tõstsid ise kütte hinda (läbi aktsiiside ja käibemaksu tõstmise) ja lubasid siis küttearveid vähendada. Rääkisid maamaksu kaotamisest, samas kui nende erakonnakaaslased Toompeal kavandavad hoopis maamaksu järsku tõusu.
Kas paremerakonnad tõesti pidasid inimesi sedavõrd rumalateks? Kas tõesti loodeti sellele, et valija ei oska Toompea otsuste ja tänase olukorra vahel otsi kokku viia? Kas loodeti, et Tallinnas elavad inimesed ei oska liita, lahutada ega lugeda?
Just valijate alahindamine, manipuleerimisele ja valelikule propagandale lootmine viis paremerakonnad sellise hävitava kaotuseni. Neid ei aidanud ka mitmesaja miljoni kroonise aastaeelarvega Rahvusringhäälingu toetus. Pea iga päev tümitati riigitelevisiooni eetris ja maksumaksja raha eest Eesti Vabariigi pealinna, kuid see ei andnud mingeid tulemusi.
Jõudsin eile poole silmaga vaadata ka seda, kuidas hr Rannamäe otse-eetris omade kaotuse selgudes krokodillipisaraid valas. Veel pärast seda, kui valimisjaoskonnad olid suletud, võideldi kampaaniat edasi. Kuid pole häda. Jõuavad positiivsed muutused ükskord ka ETV-ni.
Loodan, et Keskerakonna ülekaalukas võit näitab koha kätte ka neile Reformierakonna ja IRL-i poliitikutele, kes endiselt usuvad, et nende juhid teevad vaid õigeid ja häid otsuseid ning juhivad Eestit kindlakäeliselt uue majanduskasvu suunas. Kui veel ei saadud aru, siis nüüd ehk mõistetakse – kuni need kaks erakonda lubavad oma liidritel Eestit kokkukukkumise suunas juhtida, seni karistavadki valijaid neid selle eest. Ja karistavad õigusega, sest Ansipi asjatundmatu jutt majanduslanguse peatumisest ja kriisi möödumisest ei vääri vähimatki kriitikat.
Tööpuudus kasvab! Aasta esimeses pooles töö kaotanud inimesed, kes seni said riigilt mingitki abiraha, on nüüd igasuguse toetuseta! Meie peamised majandusnäitajad pole mingil määral taastunud. Suuremad sotsiaalsed raskused alles seisavad ees. Ja riik vaid vaatab pealt ja ei tee midagi. Seni rääkis seda Keskerakond – nüüd aga öeldi see üle Eesti valijate poolt kõval häälel välja. Ma loodan, et paremerakondades on veel ausaid ja südametunnistusega inimesi. Neil on nüüd aeg tegutseda. Ansipil on aeg minna. Eesti vajab vahetust!
Miks Keskerakond võitis?
Usaldus meie vastu näitab kahte asja. Ollakse rahul meie seni tehtud tööga ja soovitakse meie poolt algatatu lõpule viimist.
Tallinnas ütles valija – jätkaku samad inimesed, kes seni! Me ei taha praktikante võimule, kes alles hakkaksid õppima linnajuhtimise kunsti. Kriisiaeg pole see aeg, kus tegeleda noorpoliitikute koolitamisega. Linn vajab stabiilsust ja jätkusuutlikku juhtimist, mitte praktikantide tõmblemist, kelle osas pole vähimatki selgust, mida nad peale võimu haaramist tegema hakkavad.
Keskerakond võitis, sest inimesed soovivad, et linn jätkaks juba kinnitatud abipaketi ellu viimist ja töökohade loomist. Noored pered andsid oma hääle Keskerakonna toetuseks, sest ootavad linnalt munitsipaalkorterite ehitamise jätkamist. Eakad andsid oma hääle, sest ootavad pensionilisa kasvu, mis kindlustaks inimesi ühtlasi pensioni võimaliku vähendamise vastu. Loodan, et valimiste sõnum valitsejatele riigis on nii selge, et pensione ei juleta enam vähenda, nende maksustamise kavad pannakse kalevi alla. Kui valitsus aga ikkagi läheb eakate põlvkonna vastu, siis on nad lõplikult minetanud südametunnistuse.
Ütlesin peale valimistulemuste välja kuulutamist oma erakonnakaaslastele, et vaja on lõpetada vastandamine. Eesti on väikeriik, kuid Ansipi võim on seda lootusetult lõhestanud – eestlasi vastandatakse venelastele, eakaid noortele, linlasi maapiirkondade elanikkonnale. Sellele hullumeelsusele tuleb lõpp teha,
Luban Keskerakonna nimel nii Tallinnas kui üle Eesti – me teame, kes hääletasid meie poolt ja kaitseme nende huve esmajärjekorras, kuid oleme omavalitsustes ka nende esindajad, kes meie poolt ei hääletanud. Kriis ei vali, vaid puudutab inimesi hoolimata nende emakeelest, poliitilistest eelistustest, senistest sissetulekutest. Tööpuudus puudutab sadu tuhandeid inimesi, kõiki ühiskonnagruppe.
Meil seisab ees pikk ja raske võitlus, kui tahame sellest kriisist vabaneda ja selles võitluses on vaja koostööd. Minu ettepanek volikogus esindatud erakondadele, allkirjastada kokkulepe, mille valimiste eel välja pakkusin – on endiselt jõus. Peame õppima tegema koostööd. Loodan, et valimistulemused veenavad ka parempoolseid, et vastandumisele ja ärapanemisele üles ehitatud poliitika ei vii neid sihile.
Keskerakonna suurem toetus tähendab eeskätt suuremat vastutust. Valijad peavad nägema, et nende hääl on andnud tõuke õiges suunas. Tööd selle nimel oleme juba alustanud.
Tänan kõiki Keskerakonna valijaid ja poolehoidjaid, kes valimistel meie kasuks otsustasid. Tänan kõiki inimesi, kes valimistel osalesid, teie aktiivsuse eest. Te näitasite, et olete peremehed omal maal, tahate tõesti osaleda otsustamisel ja võtsite vastutuse. Tänan ka kõiki oma konkurente, kes selle valimiskampaania kaasa tegid ning andsid mulle hea võimaluse süvendatult selgitada Keskerakonna positsioone Tallinna arengu küsimustes.