Andsin Saksa ajakirjale die Zeit intervjuu, mida originaalis saab lugeda sellelt lingilt: http://www.zeit.de/politik/ausland/2010-12/euro-interview-savisaar, selle eestikeelse versiooni panen oma blogisse:
1. Eesti SKT on 63% Euroopa keskmisest ning 2009. aastal oli 15 protsendiline majanduslangus. Võiks arvata, et riigi liitumine Euroga on ennatlik. Kuidas te seda näete?
Peaminister Ansip kuulutas vahetult kriisi eel, et euro nimel ei riskita majanduskasvuga. Tõsi, siis ta kuulutas sedagi, et defitsiidis eelarvet tema valitsus ei tee. Tänaseks on selge, et euro nimel tehtud käibemaksutõusud, aktsiiside tõus ja eelarvekärped raskendasid Eesti üldist majandusolukorda tuntavalt ja eriti inimeste toimetulekut ning lisaks defitsiidis 2010.a. riigieelarvele süveneb eelarvedefitsiit 2011. aastal veelgi. Vaatamata sama valitsuse kinnitusele, et kriis on justkui läbi. Jah, ma arvan, et Eesti rahvalt temalt küsimata nõutud ohvrid eurole üleminekuks on olnud liiga rängad ning Eesti on kiirustanud eurole üleminekuga. Võtame võrdluseks kasvõi Poola, mida kriis on löönud hoopis vähem ning kes pole euroga kiirustanud.
2. Maastrichti kriteeriumid seavad piirid avalikele kulutustele, mis mõnedes valdkondades (nagu tervishoid ja pension) tunduvad Eestis üsna vajalikud. Teisisõnu: mida Eurole üleminek tähendab vaesemale osale Eesti ühiskonnast ja haigetele ning vanuritele?
Seni on Eesti rahvas sunnitud tooma ohvreid euro saamiseks, oleme kõik pandud euro teenistusse. Euro positiivsest mõjust saame hakata rääkima alles siis kui euro hakkab teenima Eesti rahvast.
Eesti valitsuse otsused kärpida majanduskriisi kõrgpunktis, 2009. aasta algul, jõhkralt Eesti omavalitsuste eelarveid, on kõige rohkem puudutanud just enim abi vajavaid inimesi. Omavalitsused ju teavad ja tunnevad oma abivajajaid kõige paremini. Seda eelarvekärbet põhjendas valitsus aga just nimelt Maastrichti kriteeriumide täitmisega.
3. Ma kuulsin, et jagasite vanal turuplatsil kartuleid ning puid. Miks te seda tegite? Kas inimesed külmuvad ja nälgivad Tallinnas?
Abivajajaid oli ja on kahjuks praegugi tõesti palju. Liiga palju. Nii Tallinnas kui terves Eestis. Aga see, et isegi Teie olete nendest aktsioonidest kuulnud kinnitab, et sõnum jõudis pärale – ajal kui Eesti valitsus sulges südame, silmad ja kõrvad rahva kriisiraskuste ees, võttis Tallinn vastu mahuka abipaketi, millega lõime sotsiaalseid töökohti ning andsime ka toidu- ja muud abi kõige enam seda vajajatele. Inimestele on hädasti vaja teadmist, et neil on vähemalt üks võimutasand, kes nendest tõesti hoolib. Ilma selleta kaoks usk ka oma riiki väga kiiresti.
Muide, möödunud päevade lumetormides said vaatamata rekordilistele riigipoolsetele kärbetele omavalitsused oma teede lahtilükkamisega enam-vähem hakkama. Samas, kui isegi põhiliste riigimaanteede hooldus ja päästeteenistused on kärbitud alla kriitilise piiri ning isegi riigi põhimagistraalidele lumevangi jäänud inimesed kritiseerisid väga teravalt ja õigusega õhukese riigi ideoloogia aluseid. Pettumus Ansipi valitsuses on hakanud üle kanduma pettumuseks terves Eesti riigis ning see on väga ohtlik tendents.
4. Valitsus on väga selgelt väljendanud, et ei soovi tihedamaid majandussidemeid Venemaaga. Kas see on tark otsus arvestades näiteks Peterburgi lähedust, kus elab 6 miljonit elanikku?
Seni Reformierakonnast ehk isegi russofoobsema kuvandiga IRL kuulutas äsja, et Eesti suhteid Venemaaga saab ja tuleb parandada. Lisaks siseriiklikule nõudlusele on selle pöörde taga kindlasti ka USA-Venemaa ning Euroopa-Liidu ja Venemaa vaheliste suhete soojenemine. Meie rahvusradikaalidele oli kursimuutuse viimaseks signaaliks kindlasti ELi-Vene tippkohtumisele eelnenud Vene-Poola lähenemine. Oldi ju just IRL seni harjumuspäraselt orienteerunud Poola radikaalidele, kes enam ka Poolas ilma ei tee.
IRL on oma mõningates välispoliitilistes seisukohtades varemgi kiireid pöördeid teinud. Näiteks sobib siinkohal piirilepe Venemaaga. IRL-i seisukoht muutus üleöö pärast seda, kui erakonnast sai opositsioonipartei. Siseriiklikul tasandil pole IRL-i arvamus palgaarmee suhtes (mille toetamist reklaamib Reformierakond oma 2011. aasta valimisprogrammis) mitte alati olnud eitav.
Keskerakond on Vene-suhteid alati oluliseks pidanud ning ma tervitan IRLis toimunud suunamuutust. Nüüd on ainult aja küsimus, millal ka peaminister Ansip lausub midagi Vene-sõbralikku (sel nädalal mainis ta muide, et ta pooldab viisavabadust Venemaaga). Mis tähendab, et Vene-küsimuses tuleb Keskerakonnale Eestis liitlasi, et mitte öelda potentsiaalseid koalitsioonikaaslasi aina juurde.
5. Kas Teie arvates on olnud piisav avalik arutelu Eurole ülemineku teemal?
Mingit sisulist debatti ei ole Eestis euro üle toimunud. Valitsus kasutab eurot küüniliselt kõige ebaeuroopalikuma sotsiaal- ja majanduspoliitika läbiviimiseks. Mille tulemusena väike osa rikkaid rikastub veelgi ning keskklass ja väiksema sissetulekuga rahvaosa vaesuvad senisest kiiremas tempos. Valitsusele on euro samas viigileheks, millega varjatakse Euroopast üha tugevamalt kostvat põhimõttelist ja pidevat kriitikat.
Näiteks, alles hiljuti, 28. oktoobril võttis Euroopa Kohalike- ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongress (lühendatult CLRAE) Strasbourgis vastu ettekirjutuse nr 294 (2010), mille kohaselt peaks Eesti muutma siseriiklikku seadusandlust ning eraldama omavalitsustele rohkem raha, samuti andma kohalikele omavalitsustele võimaluse tulu teenimiseks kohalike maksude arvelt jne.
6. Kas Eestis on piisavalt majanduslikku initsiatiivi, et riiki pikas plaanis tugevdada? Kas riigis on piisavalt ettevõtteid või võib Eestist saada „Euroopa Hiina“- tootmisbaas Skandinaavia firmadele?
Eesti on varem tõesti olnud Põhjamaade ettevõtetele atraktiivne odava tööjõuga tootmisbaas, kuid nüüd on Hiina need positsioonid hõivanud. Sajandivanuse Narva Kreenholmi tekstiilitööstuse sulgemine on selle protsessi eredaim näide. Üksikud uued tootmised, mis Põhjamaadest siia veel üle tuuakse, on pigem lühiajaliseks erandiks. Küll on meie positsioonid suhteliselt head teenuste arendamiseks, sh e- teenuste alal.
Hiina suunab sihikindlalt oma allhankemajandust tootearendusele ja müügile, et kapitalistlikus toitumisahelas tõusta kasumlikumale astmele. Hiinas on jõudsalt akumuleerumas ka rahvuslik kapital. Eestis on parempoolsed valitsused aga kuulutanud, et riik on halb peremees ning majanduselu suunamisel meie riik ei osale. Kuna samal ajal on valdav osa majandusest suunatud sihikindla poliitikaga välismaiste omanike kätte, siis puudub ka alus Eesti rahvusliku majanduse esilekerkimiseks – kasum voolab riigist välja.
Rahvusvahelises linnade konkurentsis on aga Eesti veduriks Tallinn, mille õitseng oli seotud Hansa-aegse idakaubandusega. Eesti asukoht ning oskus Venemaaga suhelda tuleb muuta meie konkurentsieeliseks. Ka Euroopat Venemaaga ühendavat Nord Streami edutult blokeerida üritanud Eesti parempoolne valitsus on sunnitud seda varem või hiljem tunnistama. Ainus riik, kes Eesti valitsuse suutmatusest oma riigi ida-potentsiaali rakendada kasu on lõiganud, on meie alati kaastundlik põhjanaaber Soome.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Rahvusvaheline reitinguagentuur Moodys tõstis detsembri algul Tallinna linna krediidireitingut, mis näitab agentuuri sõnul linna tulemuslikku eelarvepoliitikat. Tegime sellest ka Raepressi uudise, kuid peale BNSi seda keegi teine ei kajastanud. Kui suvel tõsteti reitingut Eesti riigil, siis pasundasid sellest pea kõik väljaanded. Olen kindel, et kui Ansip oleks Tallinna linnapea, siis tehtaks selle uudise valguses temast vähemalt Euroopa parim rahandusmeer!
Head linnavolinikud Holsmer ja Randpere, kuidas te munitsipaalpoliitikutena sellist ebaõiglust sallite, ega kõva häälega linna õiguste eest ei seisa? Nüüd on suu vett täis ja vaikus majas.
Esinesin täna viiendal Omavalitsusfoorumil päevakajalise ettekandega, panen selle ka siia blogisse:
Erakorraline Omavalitsusfoorum,
9. detsembril 2010 Tallinnas, Õpetajate Majas
13.15 - 13.45 Tallinna linnapea Edgar Savisaar
Head kolleegid,
Omavalitsusfoorum alustas poolteist aastat tagasi, 12. märtsil 2009, apelliga Euroopale.
Meenutan, et see toimus pärast Eesti valitsuse otsuseid kärpida jõhkralt omavalitsuste eelarveid. Olukorras, kus tulumaksulaekumise vähenemise tõttu olid omavalitsuste eelarved juba niikuinii kõvasti kaotanud. Sellal kui Euroopa valitsused oma omavalitsusi püüdsid veel toetada lõi Eesti valitsus meile selga topeltkärpe kirve.
Moodustasime Omavalitsusfoorumi välisdelegatsiooni Euroopa Omavalitsuste Kongressis (CLRAE), Regioonide Komitees (CoR) ja Euroopa Kohalike Omavalitsuste ja Regioonide Nõukogus (CEMR) Eesti omavalitsusühendustega liitunud ning ka sinna mittekuuluvate omavalitsuste esindatuse paremaks koordineerimiseks.
Regioonide Komitees kaitsti juba aprillis 2009 Omavalitsusfoorumi algatatud ning Balti riikide saadikute poolt Rakveres ühiselt läbi arutatud muudatusettepanekuid resolutsioonile finantskriisist ja selle mõjudest omavalitsustele.
Sama aasta mais toimunud CEMRi üldkogu lõppkommünikees hoiatati samuti valitsusi omavalitsuste finantside kallale kippumise eest. Ka selle otsuse koostamisel oli meie käsi mängus.
Mõlemad Euroopa omavalitsuskogud mõistsid meid ning kuulutasid ühel häälel, et valitsuste poolt omavalitsuste õlule täiendavate kriisiraskuste ladumine lööb kõige valusamalt omavalitsuste teenuseid kasutavaid inimesi. Euroopa märkas meid ja tegi endale asjad selgeks. Ütles seda ka Eesti valitsusele. Korduvalt ja selgelt.
Pöördusime kohe ka Euroopa Nõukogu liikmesriikide autoriteetse esinduskogu – Kohalike- ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi (lühendatult CLRAE) poole. Mõned Euroopa veskid jahvatavad aeglaselt aga head jahu. Erinevalt praegusest Eesti valitsusest, kes ainult jahvatab.
Pärast põhjalikku olukorraga tutvumist ja arutelu võttis CLRAE tänavu 28. oktoobril Strasbourgis vastu ettekirjutuse nr 294(2010) kohaliku demokraatia olukorrast Eestis.
Ettekirjutuse aluseks on põhjalik raport Eesti kohalike omavalitsuste olukorrast ja kümne aasta eest tehtud samalaadse soovituse täitmisest, õigemini küll täitmata jätmisest. Eesti valitsusparteidele meeldib kuulata Euroopast ning Ameerikast ainult neid avaldusi, mis kiidavad meie riigi püüdlikkust ning valitsuse inimeste suhtes hoolimatult karmi agarust eelarve- ja maksupoliitikas, mis paneb majanduskriisi põhiraskused väiksema ja keskmise sissetulekuga inimeste õlule.
Seekordne Euroopa kriitika on Toompea koalitsioonile ja Stenbocki majale eriti ebamugav, sest see tuleb „otse ja omadelt“. Eesti kohaliku demokraatia seisundi kohta tegi kriitilise raporti parempoolse Euroopa Rahvapartei esindaja Jos Wienen Hollandist, kellega ma ka isiklikult kohtusin.
CLRAE raportist ja soovitustest ilmus vaid mõni uudisnupp, kuid seegi vanas halvas nõukogude propaganda laadis. Euroopa omavalitsuskogu ettekirjutuste sisu anti edasi väga napilt ning need said regionaalministrilt kiire vastulöögi. CLRAE kriitikat püüti pisendada ning tähelepanu juhtida hoopis mujale. Seepärast lubage mul ette lugeda kõik CLRAE poolt heaks kiidetud ettekirjutused Eesti valitsusasutustele:
1) Anda eristaatus Tallinna linnale, võttes seejuures aluseks Euroopa Nõukogu Regionaalsete ja Kohalike Omavalitsuste Kongressi ettekirjutuse nr. 219 (2007), kehtestades tavapärasest erineva õigusliku raamistiku, mis arvestaks pealinna teistsugust olukorda võrreldes teiste linna- ja vallavalitsustega;
2) Vaadata üle kohalikele omavalitsustele pandud kohustuslike ülesannete ja funktsioonide osas kehtiv õiguslik regulatsioon. See seisukoht tugineb Tallinna algatatud ja Riigikohtus toestust leidnud nõudmisele ning juhib tähelepanu sellele, et omavalitsuste võimalused ja kohustused peavad olema selged ning õigusaktidega täpselt piiritletud. Riik lubas Riigikohtu otsuse täita, aga ei ole seda seni teinud. Ainult neli ministeeriumi tunnistas, et neil on sätestatud kohustusi kohalikele omavalitsustele. Tõsi küll, nt kaitseministeeriumi antud kohustused kehtivad vaid eriolukorras, mitte aga praegu; veel on kultuuriministeeriumil sätestatud omavalitsuste kohustusi raamatukogude suhtes ning sotsiaalministeeriumil sotsiaaltoetuste suhtes. Olgem täpsed – siseministeeriumil on ka sätestatud omavalitsuste kohustused tuvastamata isikute matusekulude ja surnute veo suhtes. Tuleb välja, et mingeid muid kohustusi ei ole riik omavalitsuste peale pannud! Tegelikult ei taha valitsus üldse aru saada linna ja vallarahva olukorrast. Kui lasteaiad ja koolid ei ole üldse omavalitsuste rida, siis miks neid praegu selle eest pekstakse? Kujutage ette – kui tõepoolest homsest olekski nii – omavalitsuste poolt on raamatukogud lahti, sotsiaaltoetusi makstakse (kui riik on selleks raha eraldanud) ning surnuvedu toimub, aga kõik ülejäänu teeb riik või ei tehta seda üldse. Mõelge, milline kaos sellest sünniks?
3) Kiiresti muuta siseriiklikku seadusandlust ning eraldada omavalitsustele rohkem raha, mis oleks vastavuses neile Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja siseriiklike õigusaktide kohaselt pandud ülesannetega, andes kohalikele omavalitsustele ühtlasi võimaluse tulu teenimiseks kohalike maksude arvelt. Vajadust seadusandluse muutmise järele rõhutati juba ettekirjutuses nr. 81 (2000). Arenguruumi selles osas jätkub. Euroopas moodustavad kohalikud maksud kuni 70 protsenti kogutavatest maksutuludest, meil Eestis aga alla ühe protsendi!
4) Eraldada kohalikele omavalitsustele üleriigilistest maksudest piisav osa ning tagada ühtlasi maksude jaotusmehhanismi läbipaistvus;
5) Abistada majanduskriisist eriti tugevasti mõjutatud omavalitsusi ning luua teatud sotsiaalsete teenuste jätkamiseks vajalik toetusfond;
6) Alustada kavandatava finantsreformi teemal laiapõhjalisi konsultatsioone omavalitsustega. Meie – omavalitsusjuhid - ei tea üldse, et valitsus kavandab ulatuslikku finantsreformi ning mida see linnade ja valdade rahvale kaasa võib tuua. Nähtavasti aga valitsusametnikud CLRAE raportööridele seda siiski tunnistasid, ei söandanud varjata;
7) Selgitada kohalike omavalitsuste ja neid ühendavate üleriigiliste organisatsioonidega konsulteerimise protsessi, võimaldamaks Harta artiklis 4 lõikes 6 sätestatud korras vajalike konsultatsioonide ja arutelude läbiviimist enne lõpliku otsuse vastuvõtmist. Nimetatud konsulteerimisprotsessi korraldamine peab toimuma õigeaegselt ning nõuetekohasel enne arutelu algust, eeskätt juhtudel, mil kavandatavad reformid puudutavad kohalikke omavalitsusi või on nende jaoks rahaliste tagajärgedega;
8) Aidata kaasa Euroopa Kohaliku Omavalitsuse Harta kohaliku omavalitsuse tegevuses osalemiseks õigust andva lisaprotokolli (CETS nr. 207) võimalikult kiirele ratifitseerimisele Eesti valitsuse poolt.
9) Nõuda Eesti valitsusorganitel Kongressi kursis hoidmist käesoleva ettekirjutuse alusel võetud järelmeetmete rakendamisega.
Ametlik ja avalik Eesti pole CLRAE monitooringut mitte ainult maha vaikinud. Palju hullem.
Vabariigi valitsus haub juba järgmisi eelnõusid omavalitsuste veelgi sügavamaks tasalülitamiseks. Seejuures demonstratiivselt Euroopa soovitustele risti vastupidi talitades.
Samal päeval, 23. septembril, kui riigikogus arutati riigi ja omavalitsuste parterlust keelas riigikogu valitsuskoalitsiooni häältega peaaegu et viimaste omavalitsustele jäänud maksude – müügi- ja paadimaksu kogumise. Kuigi CLRAE rõhutas just omavalitsuste senisest suurema maksuautonoomia vajalikkust, otsustas Eesti valitsus omavalitsused jätta iseseisva maksubaasita. Riigi tsentraliseeritus läheb üle igasuguse piiri ja omavalitsused muudetakse nõnda täielikult sõltlasteks, kelle tulusid võib jälle igal ajal kärpida, nad pankrotti ajada ning siis võidurõõmsalt saneerida.
Praegu ringleb riigikantseleis eelnõu, millega tahetakse kaotada seni vähemalt formaalselt kehtinud omavalitsustega seadusmuudatuste konsulteerimis- ja kaasamiskohustus.
Kusjuures isegi tragikoomiline on, kuidas ka sedasama eelnõu on omavalitsuste eest varjatud. Salastamiseelnõu ise on salajane! Jällegi on ka see valitsuse kavatsus täielikus vastuolus Euroopa soovitusega omavalitsusi seadusloomesse senisest rohkem kaasata. Tuleb välja, et meil on vaja oma Wikileaksi, sest see oli juhuse asi, et me sellest eelnõust üldse aimu saime.
See kõik näitab, et praegune Eesti valitsus kavatseb veelgi süvendada euroopalikest põhiväärtustest eemaldumise kurssi. Kurssi, mis teeb vaesed ja keskklassi vaesemaks ning rikkad veelgi rikkamaks. Kurssi, mis õõnestab Eesti riikluse peamist alustala – inimeste usku oma riigi soovi ja võimekusse tagada igaühele inimväärne toimetulekuvõimalus oma kodumaal.
Euroopa omavalitsuste esindusorganisatsioonidele on Eesti olukord õnneks juba üsna selge. Kuna meie valitsus Euroopa arvamustele aga vilistab, siis peavad omavalitsused tugevdama ühisrinnet oma rahva huvide kaitseks.
Meedias aastaid kestnud ajupesule tuginedes on Ansip hakanud end samastama Eesti riigiga ning eurot Euroopaga.
Ansip ei ole aga Eesti ega Euroopa poolt. Tema juhitav valitsus on oma rahva ja omavalitsused vaesusse tõuganud. Euro ei tohi saada talle veduriks, mille kattevarjus kiireneb meie ühiskonnakorra eemaldumine Euroopa ühiskonnakorraldusest. Me peame panema euro teenima Eesti rahvast. Praegune valitsus on teinud oma rahvast aga ainult euro sõnakuulelikud alamad.
Meie Omavalitsused peavad tegema kõik endast oleneva, et Eesti saaks võimalikult kiiresti Eesti- ja Euroopa-sõbraliku valitsuse. Meie teame, et meid toetab sellel teel Euroopa. Mille üheks kinnituseks on muide ka CLRAE monitooringukomitee homme Tallinnas toimuv istung. Selsamal komiteel oli ju võtmeroll eelkirjeldatud Eesti raporti vastuvõtmisel.
 |
 |
Austatud viiendast Omavalitsusfoorumist osavõtjad!
Mis on meie ülesanne? Vaadake, valitsuse poliitikat veenmise teel muuta ei ole õnnestunud. Järelikult ei jää teist valikut kui loota valitsuse vahetumisele märtsis. Mis on omavalitsusjuhtide ülesanne? Ma ei kutsu teid üles tegema parteipropagandat, kuid palun Teie abi, et selgitaksite igaüks oma kodukandis, miks täpselt on selline olukord tekkinud ja mis on lahendused. Siis otsustagu juba Eesti rahvas, kas ta ikka pooldab nende poliitikute ja erakondade jätkamist, kes nelja aasta jooksul on omavalitsustevaenulikke otsuseid langetanud.
Mis saab siis, kui me ei tegutse? Mis juhtub kui teeme liiga vähe? Hiljuti ütles üks paremerakonna mõjukas poliitik, Tõnis Palts, et 2/3 omavalitsused tuleks tema hinnangul kohe laiali peksta. See on otsetsitaat. Eks see ole meie endi kätes, kas me siis laseme end laiali peksta või mitte.
Laulasmaal sajab laia jõululund. Tuul on vaibunud olematusse. Esimene advent on juba mõne päeva pärast. Kiirustavast linnast vaid poole tunni tee kaugusel tuletab loodus inimesele meelde, et algamas on ootuse aeg.
Arvo Pärdi juubeliürituste kavalkaad on möödas ning nüüd on hea jätkata Istanbulis pooleli jäänud jutuajamist. Hagia Eirene kirik- muuseumi suurepärase akustikaga saalis kõlanud „Aadama itku“ esiettekanne, sai teoks kahe kultuuripealinna – Istanbuli ja Tallinna koostööna. Olen sellele harukordsele Istanbuli kontserdile korduvalt tagasi mõelnud. Tunnen huvi mis plaanid autoril teosega on. Nora ja Arvo Pärt ütlevad, et „Aadama itku“ on nüüdseks esitatud juba viies riigis. Teosed on nagu lapsed, lendavad pesast välja ja hakkavad elama oma elu. Tõsi, üks asi on siiski veel tegemata. Teos on plaadistamata. Selle teemaga Pärdid tegelevad. Plaat jäädvustab, materialiseerib, aga teeb ka loomingu kättesaadavaks tuhandetele.
 |
 |
 |
 |
Kuulan tihtipeale õhtuti Hundisilmal muusikat. Olen uuesti hakanud koguma vinüülplaate. Kas oleks mõttekas midagi vinüülplaadil välja anda? Pärtide noorem poeg Michael, muusikaprodutsent ja filmi heliträki spetsialist, leiab, et vinüülplaat on uuena kvaliteedilt CD-st isegi parem, aga korduva kasutamise seisukohast on CD ikka vastupidavam.
Meie jutt liigub 1980. aastale, mil Pärdid otsustasid NSVL-st lahkuda. Kõigest sellega kaasnenustt - heliloojate liidust väljaheitmisest, teoste esitamise keelamisest ja sellestki, et Eesti Raadio muusikasaated ikkagi riskisid vahel Arvo Pärdi loomingut mängida, ainult, et autorit teadustamata. Mulle on see kõik tuttav. Mõnikord ma tunnen ennast praegu samasuguse teisitimõtlejana, nagu oli Arvo Pärt 30 aastat tagasi. Näiteks siis, kui avalik õiguslik televisioon näitab oma uudistes ainult minu kinganinasid ja portfelli. Oleks mul vähemalt selline habe nagu Arvol…
Räägime ka Arvo Pärdi arhiivi korrastamisest ja digiteerimisest, materjali kommenteerimisest Pärdi poolt – seega, kättesaadavaks tegemisest. Vahele jutustab Arvo Pärt anekdoodi. Läinud tuntud Inglise helilooja kirjastaja juurde. Kirjastaja vaadanud helilooja toodud nooti ning korranud vaid: „O yes! O yes!“. Sama kordunud teise ja kolmandagi teosega, ikka „O yes! O yes!“. „Noh, kas te siis avaldate mu teosed?“ küsinud helilooja. „O no! O no!“ vastanud kirjastaja. Suurepäraste vestluskaaslaste seltsis möödub aeg märkamatult. Kuna Pärtidel on traditsioon istutada uue teose esiettekande puhul kadakas, kingin mälestuseks meie kohtumisest kaks kadakataime – ka tulevikule mõeldes.
Saan Arvo Pärdilt mälestuseks albumi Istanbulis, Hagia Eirene kirikus toimunud Arvo Pärdi autoriõhtu fotodega. Laulasmaal sajab laia jõululund.
On ootuse aeg. Meenuvad sajandeid vanad keldi palve read: „Ja kuni me kohtume taas, hoidku teid Jumal oma peopesa kumeruses“.
Osalesin eile Eesti VII spordikongressil ning esinesin seal ettekandega Tallinna spordipoliitikast ja selle suundadest. Kongressil osalesid sportlased, alaliitude juhid, sporditöötajad, sponsorid ja kaks ministrit. Esindusliku kongressi avas Vabariigi president, kes on ka sportlikus võtmes meile tõepoolest heaks eeskujuks. Kongressi eel olid juba augustist saadik tõsist mõttetööd teinud mitmed töörühmad, mille tulemusi kongressil ka esitleti. Et sporditegelased on ühiskonnas populaarsed ja aktiivsed arvamusliidrid, andis kinnitust ka õhtune Raekojas toimunud Eesti aasta naise väljakuulutamine. Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon kuulutas tänavuseks aasta naiseks Kristina Šmigun-Vähi. Minu arvates väga hea valik!
Samal hommikul esinesin ma Toompeal Riigikogus, kus riiklikult tähtsa küsimusena arutati maaelu probleeme ja arenguid. Mõtlen, et sama tähtis on ka spordikongress. Kui me suudame sporti toetada, siis on see tähtis igal pool – nii linnas kui ka maal. Tallinna Tervisekoalitsioonil on üleskutse – terve elu terve!
Sel nädalavahetusel ärgitasid pensionide üle vaielda kaks paremerakonda.
Kuni paremerakonnad seda eelnõu ei toeta ja sellele vastu punnivad, seni pole neil küll mingit õigust pensionide teemal sõna võtta.
Tahaksin Teie tähelepanu juhtida Postimehes ilmunud majandusuudisele: http://www.e24.ee/?id=332381
Loodan, et Ansip tuleb Eesti poole üle. See “üks kõigi vastu” lähenemine ei vii võidule teda ega ka mitte eesti rahvast.