Tulin just Hiinast, kus olin seoses Shanghai maailmanäitusel meie paviljonis toimunud Eesti päevaga ning tutvustasin Tallinna kui tuleva aasta Euroopa Kultuuripealinna. Osalesin ka Hangzhou’s toimunud linnapeade konverentsil, kus pidasin ettekande innovaatilistest lahendustest Tallinna ühistranspordis.
Mind ei üllatanud see, et sellest ei leia kuigivõrd sisukaid kajastusi Eesti ajakirjandusest. Mõistan täielikult, ega see muidugi mugav ei ole tunnistada, et Tallinna ja Hiina linnade suhted ning kontaktid on üha tihedamad ja tõotavad anda ka käegakatsutavaid positiivseid tulemusi nii Tallinna kui Eesti jaoks.
Aga Eesti meedia suutis siiski mind üllatada sellega, millest rääkides on ajakirjanikud minu äraolekul aega surnuks löönud?
Eesti Ekspress on avaldanud mahlaka muinasloo sellest, kuidas Savisaar puhkab ja elab. Õhtuleht on pidanud vajalikuks jätta mulje, et iga kord kui saabun Tallinna pressikeskusesse ajakirjanikega rääkima, kaetakse seal kuskil salajases tagaruumis pidulauad.
Ühesõnaga – meedia püüab jätta muljet, et Tallinna linnapeaks on saanud Savisaare asemel Rod Stewart.
Kõige enam aga üllatab mind see, millest meedia on veel vaikinud – Riigikogus menetletavast uuest riigieelarvest! Siin on uurival ajakirjandusel tööd ja avastamisrõõmu küllaga.
Vaid Eesti Päevaleht on pidanud eelarvearutelusid piisavalt märkimisväärseks, et teemale tähelepanu pöörata, keskendudes asja sisu asemel siiski sellele, kuidas Ligi ja saadikud omavahel teravusi vahetasid. See pole see, mis inimestele tegelikult korda läheb.
.jpg)
See eelarve ei võta maha Eesti kõrgeid kaudseid makse, mis tõstavad hindu ja mille maksavad kinni just kõige väiksema ja keskmise sissetulekuga pered. Mingit leevendust hinnatõusudele see eelarve ei luba.
Eesti on Euroopas vaesuselt tagaviisikus, samas kui esmatarbekaupade ja toiduainete hindade poolest konkureerime Euroopa Liidu viie rikkaimaga.
Eelarvest ei loe kuidagi välja, et valitsusel oleks plaan midagi ette võtta ülikõrge tööpuudusega. Muidugi sellist plaani ei olegi, sest valitsus praktiliselt ei tunnista seda kui probleemi. Nagu eitatakse ka seda, et kriisi ja äärmusliku parempoolse majanduspoliitika mõjul on Eestis katastroofiliselt suurenenud inimeste väljaränne.
Eelarve tugineb primitiivsele maksusüsteemile. Olen nõus Mikseriga, kes tänases Maalehes ütleb, et just praegune maksusüsteem on üks peamisi põhjuseid, miks kriis Eestis oli märkimisväärselt sügavam kui mujal.
Lisan juurde, et meie maksusüsteem on ka põhjus, miks Eesti väljumine kriisist on sedavõrd aeglane ja valuline.
Endiselt jätab eelarve omavalitsused vaeslapse ossa, maarahvale pole selles dokumendis küll midagi rõõmustavat. Riik jätkab raha välja viimist maapiirkondadest.
Jah, ainus positiivne uudis on see, et valitsus pole päriselt unustanud pensionikogujatele antud lubadust jätkata riigipoolsete maksetega pensioni teise sambasse. Kahjuks näib mulle, et sellest ei piisa, et taastada usaldus kogumispensioni süsteemi vastu.
Kui aga seda eelarvedokumenti kõige üldisemalt iseloomustada, siis paistab esitatud eelarve ja paremerakondade retoorika vahel oluline lõhe.
Meid püütakse juba pool aastat veenda, et Eesti on kiirel sammul majanduskriisist väljumas. Sellisel juhul, peaks ka riigieelarves näha olema, et see on nii. Kuid mitte ühtegi kriisiaegset kärbet, ei ole ju taastatud.
Ei näe me, et pensionäridele hüvitataks ärajäänud pensionitõusud. Ei näe, et avalikus sektoris töötavatele noortele hakataks taas õppelaenu kustutama. Ei ole taastatud ei sünnitoetusi ega matusetoetust. Seda nimekirja võib jätkata lõpmatuseni.
Hinnatõusu spiraali veavad eriti elektri ja toasooja hinnad. Ka ravimite kõrged hinnad peaksid meile kõigile olema väga murettekitavad, eriti kui mõtleme vanemale põlvkonnale.
Seega, nagu tõdes hiljuti Riigikontroll, on Eesti majanduskasv suuresti osutunud blufiks ja kes eelarvet tähelepanelikult loeb, saab sellest samuti aru.
See eelarve on nagu ankur, mis hoiab meid kriisi põhjas kinni, tõstab hindu ja hoiab tööpuuduse kõrgel tasemel.
Kõne Maarahva V Kongressil
Maarahva Kongress pärast üheksa-aastast vahepausi
Juba üheksa aastat ei ole toimunud Maarahva Kongressi. Kas maarahvas ei ole vajanud oma esinduskogu kokkutulekut? Kas maal on kõik probleemid lahendatud, et kokkusaamised oleks mõttetud? Kas kõik põllumehed on saanud sedavõrd rikkaks, et riiklikud toetused ja abiprogrammid ei huvita enam üldse? Loomulikult mitte.
Maarahvas on kogu aeg oodanud seda päeva ja tundi, kui neile ometi riigi poolt piisaval määral ja sisulist tähelepanu pöörama hakatakse. Maarahvas on pikalt taga igatsenud seda hetke, kui neid kuulda võetakse ja nendega räägitakse. Maapiirkondade elanikud on vajanud oma kongressi kokkukutsumist ja seda, et nende ülim esinduskogu nende nimel seisukohti võtaks ja poliitikasse sekkuks.
Kes ja miks on takistanud maarahva kongresse senimaani? Vastust ei tule kaugelt otsida. Üks parempoolsetest parteidest on seda meelt, et Maarahva Kongressi pole olemaski. Teine arvab, et Maarahva Kongress on vaid „poliitiline malakas“ vastasrinna käes. Justkui sobiks see, kui põllumees istub omas nurgas ja ei tee häält. Käigu pealegi põllul, kasvatagu vilja ja kartulit, karjatagu lambaid ja lehmi, kuid ärgu olgu takistuseks Eesti jõudmisel Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Maarahva Kongress võiks tõsta maainimeste ego põhjendamatult kõrgele ja tekitada asjatuid lootusi.
Isegi Maarahva Kongressi baasil omal ajal tekkinud erakonnad hoidusid kongressi taas kokku kutsumast, kuna soovisid meeldida parempoolsetele. Reformierakonna ning IRL-i ettepanek ja surve on kogu aeg olnud selles suunas, et maal ei tekiks alternatiivseid liikumisi ja seega oleks maarahva hulgas toimuv hästi jälgitav, kontrollitav ja suunatav.
Meie ei saanud seda enam kõrvalt vaadata. Seetõttu tekkiski algatus kutsuda üheksa aasta järel taas kokku Maarahva V Kongress. Maarahvas peab saama ennast väljendada ja oma hääle Eestis kuuldavaks teha. Maarahvaga tuleb hakata arvestama. Vaikimise periood peab lõppema. Rahva toetus tänasele kongressile on tõestuseks sellest, et maarahva esinduskogu on Eesti rahvale vajalik ja selle taas ellukutsumine oli õige algatus.
Me andsime võimaluse maarahval taas rääkida ja rääkida mitte Keskerakonna juttu, vaid seda, millest maarahvas ise peab vajalikuks rääkida.
Täna on ometi see päev, kus peale üheksa-aastast vahepausi on Maarahva Kongress taas kokku tulnud ja vahepealse vaakumi lõpetanud. Maarahval on jälle töötav esinduskogu, mille eesmärgiks on maaelu taas aussetõstmine ja selle majandusliku elujõu taastamine.
Ei passiivsusele ja käegalöömisele! Ka maarahvas on mõistnud, kust neil on tuge loota ja kust ei ole. Inimesed vajuvad pessimismi ega taha poliitikutest enam midagi teada. Näiteks, 5. oktoobril Rakvere Keskraamatukogus Mart Laari laiaulatuslikult väljareklaamitud kohtumisel rahvaga oli kohal kõigest 3 inimest. Nendest kaks ajakirjanikku – üks Virumaa Teatajast ja teine Kesknädalast.
Põletavaimaks probleemiks on riigi rahade maalt minemaviimine
Tänane üritus on parimaks tõestuseks, et maarahvas läheb oma teed ja läheb seda õigel viisil. Kui ma mõtlen maarahva probleemidele, siis tulevad mul meelde ka mõned isiklikud kokkupuuted. Eriti siis, kui ma olin ametis majandusministrina.
Esiteks probleemid, mis seonduvad teede hooldusega. Sel ajal eraldati kütuse aktsiisist teedele minevast rahast 15% kohalikele teedele. Teedevõrku arendati koostöös kohalike omavalitsustega. Riik ja omavalitsused olid tol perioodil üks meeskond ja majandusministrina käitusin ma põhimõttel, et riigil saab hästi minna siis ja ainult siis, kui Eestil läheb tervikuna hästi. See oli totaalselt erinev olukord võrreldes tänase poliitikaga, kus kohalikud omavalitsused tunduvad olevat rahvavaenlaseks number üks, kellelt tuleb raha ära võtta ja kellega seoses oleks parem, kui neid üldse olemas ei ole.
Tänaseks on jäetud kohalikele teedele 5% sellest rahast, mis aktsiisist teedele minema peaks. See raha kulub ainuüksi lume lükkamise peale ära – teid remontida ega hooldada ei saa üldse. Auk on augus kinni ja viimast remondimasinat ei mäleta keegi. See armetu 5% on sõnum maarahvale. Arusaadavalt pannakse maaelu teede lagunemise kiirendamisega raskesse olukorda. Seeläbi soodustatakse põllumajanduse kui majandusharu ning külade kui asumite taandarengut. Seda vaadates ei ole midagi imestada, et kardetakse maarahva kokkutulekut ning seda, et meie külad ja põllumajandus suu lahti teeks.
Teiseks olid tookord otsetoetused põllumajandusele – TOP UP – maksimumis. Põllumehed said kogu raha kätte, mida neil vähegi õigus saada oli ja mida riigil vähegi võimalik oli anda. Põllumeestele oli tagatud garantii tuleviku osas. Selle eest hoolitsesid ühel meelel nii põllumajandusministeerium kui ka majandusministeerium.
Kolmandaks probleemide ringiks, millega seoses maarahvaga majandusministrina kokku puutusin, olid maapiirkondade infrastruktuuriga seonduvad küsimused. Maal avati uusi postkontoreid, kõik olid nõus ka väiksematesse asulatesse raha paigutama. Peale seda, kui parempoolsed võimule tulid, hakati postkontoreid hoopis sulgema. Ükshaaval, tasahilju, kuid maapiirkondades riiklike rahade väljatõmbamise tõttu tekkinud kahju on täna hoomamatu suurusega. Kõik postkontori või päästekomando või kooli kaotanud asulad on astunud suure sammu sügavama madalseisu poole ja elanikkonna väljarändamise suunas.
Riigi rahade minemaviimine maalt on toonud korvamatut kahju – eriti veel majanduskriisi tingimustes, kus riik vastupidiselt just peaks nõrgemaid toetama. Kuid tänane valitsus on tõestanud seda, et igasuguse mõistuspärase majanduspoliitika ootamine neilt on sama vähetulus, kui seemnevilja külvamine otse lumehange.
Alles peavad jääma külade ja asulate hinged
Milleks me peame kaitsma sotsiaalset infrastruktuuri maal? Milleks on meil vaja koole, kaupluseid, postkontoreid ja paljusid teisi asutusi? Meie siin kongressil viibides ei pea seda tegelikult teineteise käest küsima. Me kõik teame seda ja kuna Eestis on tekkinud väga suur oht see infrastruktuur kaotada, siis täpselt selle pärast me siia täna kogunesimegi.
Parempoolne valitsus aga ei mõista, miks peaks keegi pidama vähetulusat maapoodi ja miks ei võiks maarahvas käia toidu järel suurtes linnades – ostes näiteks leiva, saia ja muu vajaliku kuuks ajaks suures koguses ette ja vedades selle linnast maale näiteks järelkäruga. Pankrotihaldurist peaministri hinnangul oleks tegemist ju ratsionaalse ja inimeste arvelt kulusid kokku hoidva lahendusega – nagu ta kogu oma valitsemise aja jooksul on kõike kokku hoidnud Eestis elavate inimeste arvelt.
Kui valitsus sulgeb maakoolid, siis sunnib ta noored maalt lahkuma. Ja kui inimese juured sellisel viisil läbi lõigatakse, siis väga paljud ei tule enam oma kodukohta tagasi. Vähemalt mitte püsivalt elama ja majandust arendama. Kui võetakse ära maapoed, siis tegelikult ei ole võimalik ju ka maal elada. Kahtlemata on maainimesed hakkajad ja kasvatavad suure osa toidust oma lauale ise, kuid üht-teist on alati vaja poest juurde osta. Ja oma aeda ei ole mitte sugugi kõigil, kes maal sooviksid elada.
Maapoode ja postkontoreid peetakse väiksemate asulate hingeks. Kui hääbub esimene ja suletakse teine, siis sureb küla järk-järgult takkajärgi. Asulate kui tervikute hääbumine võib võtta aega, kuid kui on läinud haridus, kaubandus ja sidevõrk, siis ei ole külasurmale alternatiivi.
Arenenud Euroopa riikides ei tuleks mitte keegi sellisele mõttele, et väikeste asulate elusooni kinni panna. Rakendatakse kõiki poliitilisi võtteid selleks, et elu maapiirkondades säiluks ja riik paikneks kindlal sotsiaalmajanduslikul vundamendil. Maarahva hääbumist nähakse kui ettekuulutust riigi hävingule – seetõttu loomulikult tehakse kõikvõimalik maaelu arenguks ja säilumiseks.
Heaks näiteks on Rootsi, kus on palju panustatud maaelu säilimisse ja põllumajanduse arengusse. Rootsi Rahvusvaheline Koostööorganisatsioon SIDA (Swedish International Development Cooperation Agency) panustab koos Rootsi valitsusega kohalike, väikeses mahus põllumajanduse arengusse väga mitmel erineval moel. Hoolitsetakse selle eest, et inimestele oleks tagatud juurdepääs loodusressurssidele ja nende kasutamisele ning et maapiirkondades arenev ettevõtlus oleks jätkusuutlik. SIDA peab maaelu sedavõrd oluliseks, et jagab oma kogemust ja teeb koostööd mitmete teiste partnerriikidega. Rootsis ollakse seisukohal, et riik on tugev senikaua, kui küla elab ja areneb.
Suurbritannias eksisteerib näiteks toetusskeem, kus pakutakse maapiirkondades väikepoode või postkontoreid rajada soovijatele otsest rahalist toetust ja laene. Toetust leiavad ka need, kes soovivad küladesse bensiinijaamu, pagaritöökodasid, liikuvaid teenusepunkte ja isegi pubisid rajada. Skeem on üldiselt külaelu toetav ja maaelu prioriteediks tõstev.
Maailmas hoolega ringi vaadates leiame me maaelu toetavaid skeeme väga paljudes riikides. Erakorraliseks ei ole mitte maaelu igakülgne toetamine vaid selle toetuse puudumine. Erakorraline on see, et me oleme otsustanud purjetada vastuvoolu ja tuua ohvriks meie külaelu.
Võtmeküsimuseks on töökohad ja hinnad
Tänase majanduse võtmeküsimuseks on Eestis töökohad ja hinnad. Meil on riigis ülisuur tööpuudus ja galopeeriv hinnatõus. Viimasel ajal enam muud ei räägitagi, kui et hinnatõusus on süüdi ahned tootjad, omakasupüüdlikud töötlejad ja kurjad kaupmehed.
Põllumajandus on tootmine. Kas täna siia kogunenud põllumehed saavad väita, et põllumajanduses teenitakse täna suuri kasumeid ja hindu saab tõsta täpselt nii, nagu hommikul parasjagu mõte pähe tuleb? Loomulikult mitte. Reaalsus on see, et põllumees on väga tugevalt kruustangide vahele surutud. Sisendhinnad ja maksukoormus sööstavad taevasse ja kui vahest piima, liha või teravilja eest ka pisut rohkem makstakse, siis kaob see raha kohe aukude ja võlgade katteks ning jätab põllumehe ikka vaeste ridadesse. Väljend – „põllumees on põline rikas” – täna ei tööta.
Hinnatõusud meie majanduses on tekitatud aktsiiside ja käibemaksude tõstmise tagajärjel. Üldmajanduslik deflatsiooniline foon ja maailmamajanduse kriis peaksid hindu allapoole viima. Paljudes riikides see nii ongi juhtunud. Samas meil Eestis hinnad tõusevad – kas saab siin süüdistada turuosalisi?
Mööda ei saa loomulikult vaadata tööpuudusest, millega Ansipi valitsus on Eesti riigi üleeuroopaliseks häbiplekiks muutnud. Tööpuudus on väga pikk ja keeruline teema, kuid lühidalt öeldes on Tallinna linna abipaketi kogemus tõestanud seda, et tööpuudust on vähemalt võimalik leevendada. Riigis ei peeta aga võitlust tööpuudusega oluliseks. Ja selle väärjuhtimise all kannatavad jälle Eesti inimesed.
Ühistuline tegevus ja sotsiaalne kaitse
Täna ennast võimule tsementeerinud valitsuse käest on vaja küsida mitmeid olulisi asju. Mitte, et me loodaksime kuulda tarku vastuseid, vaid pigem ühiskonna tähelepanu meie tänase elu valukohtadele juhtides.
Parempoolse valitsuse käest on oluline küsida, et kas ühistuline tegevus Eestis on käima läinud? Kas me maale minnes näeme edukaid põllumajandusühistuid ja õnnelikke ühistuliikmeid? Kas me näeme tekkivaid töökohti ja seda, kuidas maaettevõtlusesse tungeldakse kätt proovima? Selliseid arenguid ei näe Eesti põllumees uneski, rääkimata reaalsusest.
Kuid kas talupere sotsiaalne kaitse on tagatud? Mida on tehtud selleks, et väiketalud saaksid ots-otsaga kokku tulla, jõuaksid koolitada oma lapsi ja leiaksid raha arendusteks? Midagi.
Ühistulise tegevuse aktiivne käivitumine ja talupere sotsiaalne kaitse on olnud just kesksed lubadused, mida valitsemisperioodi alguses välja anti. Mida on nad saavutanud?
Mida on aga saavutatud on see, et tänased talupered tunnevad ennast varasemaga võrreldes palju ebakindlamalt ja paljud mõtlevad oma talude sinnapaika jätmisele. Surve majanduses muutub iga päevaga suuremaks – kõigele kulub raha rohkem, kuid tulud ei suurene. Pigem vähenevad. Kui varasematel aegadel on Toompeal maarahvast kuulda võetud, siis nüüd ei taheta lasta isegi sellist rahvakogunemist korraldada.
Saavutatud on seda, et suur osa maarahvast on ühistulise tegevuse perspektiivides pettunud. Ei usuta enam sellesse, et ühistuline tegevus oleks lahendus maaelule. Kiputakse alla andma ja maapiirkondade hävingut vältimatu tulemusena nägema. On suudetud lörtsida ühistulise tegevuse imago.
Eestis on palju räägitud väikeettevõtluse ja suurtootmise vastasseisust. Seda konflikti ei saa ka imeks panda, sest elujõulise väikeettevõtluse arenguks on riiklikul tasemel vähe tehtud. Samas, hinnates meie maaelu tänast olukorda, tuleb meil hoida täna igat ettevõtet, mis tegutseb maal. Küsimus ei ole kuidas me suurtootmist pidurdame, küsimus on kuidas me riiklikult loome sellise programmi, mis loob toimiva ja elujõulise ühistulise ettevõtlusvormi väikeettevõtja jaoks. Väiketootja ei pääse täna piisavalt efektiivselt turule, siin tuleb põllumajandusministeeriumil oma tegemata kodutöö ära teha.
Me suutsime 2002-2003 käivitada asendustaluniku pilootprogrammi, tänaseks on see juba toimiv süsteem. See tähendab, et ka põllumajandustootja saab nüüd puhata ning teda asendab vajadusel koolitatud töötaja. 2011 - kui Keskerakond moodustab valitsuse tahame me sarnase konkreetsusega käivitada ühistulise väikeettevõtluse programmi.
Aitame seda ahelat: tootja- töötleja- turustaja põllumehe jaoks lühendada, mis jätab rohkem raha tootjale ja avaldab survet hindade alanemiseks. Loodav programm elustab uuel tasemel väikeettevõtluse maal ning loob uusi töökohti. Maa ja inimesed on täna Eesti kasutamata ressurss.
Õige välispoliitikaga saab tugevdada ka maaelu
Meie riigi välisteenistused ei tee head tööd, et otsida meie ettevõtlusele sobivaid turge. Maaelu puudutab ka välisministeeriumi. Välisministeerium ei kaitse ega arenda täna piisavalt Eesti rahvuslikku kapitali. Seepärast on ka meie riik nii haavatav. Tugev maaelupoliitika on kandev osa meie riiklusest ja sõltumatusest. Meil on valida – kas lihvime seda riiki aasta-aastalt õhemaks või ehitame enda inimeste tarbeks kaitsevalle.
Milline on siis maaelu- ja põllumajanduspoliitika üldine perspektiiv. Kas tegemist on hääbuva valdkonnaga? Kas maapiirkonnad on määratud välja surema? Kas maarahval on tulevikku või peavad väiksemate asulate elanikud otsima väljapääsu linnadesse?
Põllumajandus on olnud riikide arengugarantiiks ja rahvaste püsimise tugisambaks sajandeid. Selles mõttes ei ole kaasaegses ühiskonnas mitte midagi muutunud. Just maarahvas moodustab meie riigi vundamendi.
Põllumajandus on ülemaailmselt väga tähtis ja arvestades rahvastiku kasvu maailmas, üha rohkem tähtsustuv tootmisharu. Investeeringuid põllumajandusse peetakse ülemaailmselt üheks kõige prioriteetsemaks arengusuunaks üldse. Maamajandust nähakse ka kohana, kuhu majanduskriiside ja globaalsete ebastabiilsuste eest on võimalik peitu minna.
Ainult maarahvas ise saab ja peab olukorda muuta
Meie põllumajanduse päästmine on täna meie kätes siinsamas kongressil. Just täna peame sõnastama omad seisukohad ja nõudmised, mida sellesama kongressi jõuga ka Toompeale toimetada. Maarahvast peab ükskord kuulda võetama. Täna on selleks viimane aeg. Muidu vaatab meile varsti vastu maapiirkondade tühermaa. Seda ei taha me keegi.
Eesti Linnade Liidu 90 sünnipäeva kõne
Arenenud maailma järgi võib igasuguse liialduseta öelda, et mida tugevam on riigis omavalitsus, seda rohkem on seal demokraatiat.
…all my troubles seemed so far away.
Ilusat ja värvilist sügise algust kõigile!
Maaelu on kriisis ja see süveneb iga päevaga. Riik on põllumeestele selja keeranud ja käitub põhimõttel, et igaüks vaadaku ise kuidas toime tuleb. Põllumees on visa ja ei murdu kergelt, kuid täna vajab ta tuge. Keskerakonna ja mitmete maarahvast ühendavate organisatsioonide eestvõttel 8. oktoobril korraldatav Maarahva V Kongress on võimaluseks üheskoos pöörata uus lehekülg ja pimeduse periood Eesti põllumajanduses asendada valguse ajastuga.
Maarahva kongressi on saatnud alati valitsuserakondade kriitika. Meenutame kasvõi esimest kongressi, kus tollane peaminister Mart Laar nimetas seda propaganda ürituseks. Loomulikult on võimuparteid, kes vähendanud põllumajandustoetusi, tõstnud aktsiise ja käibemaksu, huvitatud, et maarahvas kokku ei tuleks. Neile on vastumeelne ja tülikas, kui maarahvas ühiselt arvamust avaldab ja oma õiguste eest seisab. Kui Keskerakond teatas, et tuleb appi ja võtab kongressi taaselustamise enda kanda, siis tekitas see Reformierakonnas nii suurt hirmu, et Ansip isiklikult andis reformierakondlasele Eesti Maaülikooli rektorile Mait Klaassenile käsu üritus üle võtta ja „oravate“ valimisvankri ette rakendada.
Põllumeeste võime rahaliselt ots-otsaga kokku tulla on Ansipi lausliberaalse valitsuse ajal aasta aastalt raskemaks muutunud. Üha rohkematel majapidamistel on probleeme tehnika liisingute tasumisega ja laenudega. Pankrotid ja ühistute likvideerumised on ka põllumajanduses muutunud igapäevasteks. Ollakse sunnitud loobuma nii piimakarja pidamisest kui ka teraviljakasvatusest. Eestis on taas hakanud kasvama söötis maade hulk ja palju on seisma pandud või müüjatele tagasi antud põllumajandustehnikat.
Põllumees on kruustangide vahel
Eesti põllumees on Euroopa Liidu abirahade toel varustatud küllaltki hea ja kalli põllumajandustehnikaga. Kuid hea ja kalli tehnikaga töötamine vajab ka head hooldust ja stabiilset majanduskeskkonda. Põllumeeste sissetulekud peavad olema piisavalt kõrged selleks, et oleks võimalik kvaliteetsete masinatega toota kvaliteetset toodangut ja teha seda efektiivselt.
Täna on kahjuks olukord selline, et põllumehed ei saa oma piima, teravilja ja muu toodangu eest piisavalt head hinda. Madal sissetulek ei võimalda euroopalikul viisil oma põlde harida, tehnikat hooldada, palku teenida ja võlgu maksta. Võib ju arutada selle üle, kas tulud on liiga väikesed või kulud on liiga kõrged, kuid asjad on väga paigast ära. Majanduslikus mõttes on põllumees sattunud justkui „kruustangide vahele” ja süüdi on selles meie parempoolse valitsuse lausliberaalne majanduspoliitika ning selle tulemusena tekkinud tasakaalust väljas olev majanduskeskkond.
Raskused mitme eurotsooni riigi majanduses ja euro kui ühisraha stabiilsuse osas küsimärkide esitamine on pannud Euroopa suurriike kokkuhoiumõtteid mõtlema. Suurriikide eelarvekärped kajastuvad ühel või teisel viisil ka Euroopa Liidu eelarves, mis võib viia ka põllumajandustoetuste vähenemisele või nende ümberjagamisele. Mis juhtub meie põllumehega, kui ühel päeval ärgates kuuleb ta uudist, et Euroopa Liit on otsustanud põllumajandustoetusi vähendada või need osaliselt hoopistükkis ära võtta? Olukord on juba niigi raske, kuid kui veel raha ära võetakse, siis ei ole elulootust kuigi paljudel.
EL võib Eesti põllumehele selja keerata
Täna ei ole teatatud, et Eesti peaks põllumajandustoetustest ilma jääma või need oluliselt vähenevad. Samas Brüsseli koridorides protsessid siiski arenevad. Miks ei peaks me juba täna enda eest seisma ja võitlema nii toetuste säilumise kui ka suurenemise nimel? Valitsus puhkab loorberitel ja arvab, et selles küsimuses ei puutu meid keegi. Iga mõistusega inimene saab aga aru, et kui vanadel Euroopa riikidel saab raha otsa, küll siis ka Ida Euroopa maadel püksirihma pingutada kästakse. Ja kuna põllumajandustoetused on Euroopa Liidu eelarve suurim kuluartikkel, siis kust veel võtta, kui mitte sealt.
Eestis on suur tööpuudus ja paljudel inimestel ei ole mingitki tootlikku tegevust. Põllumehed ei jõua kuidagi oma töid ära tehtud, kuid samas ei luba nende tänased rahalised võimalused ka töötute hulgast olulist lisajõudu palgata. Miks ei võiks olla Eestis asjad korraldatud nii, et põllumees saaks töötuid oma põldudel rakendada ja töötud saaksid tööd ja leiba?
Kuid senikaua, kui meie riigis ei teki vastutustundlikku põllumajanduspoliitikat, istuvad ühed jõude ja teised tapavad ennast tööga. Ühed ei tooda midagi ja teised ei suuda kõike vajalikku tööd ära teha. Selline „inimeste raiskamine” mõjub negatiivselt meie tootlikkusele, elatustasemele ja arengule. Milleks selline rumaluse umbsõlm? Miks ei võiks riik eraldada olulisi summasid põllumehele täiendava tööjõu palkamiseks?
Võeti raha, võetakse ka turud
Parempoolne majanduspoliitika on võtnud põllumehelt raha, kuid nüüd on võtmas ka viimaseid turge. Ansipi järjekindla tegevuse tulemusena on Venemaa turud Eesti põllumajandustoodangule sisuliselt lukus. Nii teised Balti riigid kui ka ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriigid on meie idanaabri juurde märksa rohkem teretulnud, kui Eesti. Ansip suutis Venemaaga kaklemise tulemusena hävitada Eesti transiidi – sama saatus on tal kavandatud ka põllumajanduse jaoks.
Põllumeeste probleemidega võiks pikalt jätkata, kuid need on kõigile niikuinii teada. Ainult rikka riigi illusioonis elav Reformierakonna ja IRLi valitsus ei näe ega kuule midagi. Nende jaoks ei ole kannatav põllumajandus probleemiks. Ka surev põllumajandus ei ole neile probleem, sest mis on surnud, seda ju enam ei ole.
Erinevalt maaelu hävituskursil viibivast Ansipist mõtleb põllumees vastutustundlikult. Maamees ei tõsta rusikat rusika vastu – ei vasta kurjale kurjaga. Ta laseb lühinägelikel omasoodu ärbelda ja pühendub kogu oma hinge, maise olemise ja materiaalsed vahendid päästmaks, mida päästa annab. Inimesed tahavad süüa, põllud tahavad harimist, karjad kasvatamist ja külad elus hoidmist. Põllumees on nagu kapten laevas, kes lahkub viimasena – senikaua, kui ta vähegi liikuda suudab, ta võitleb ja seisab selle eest, et Eestimaa ei sureks.
Keskerakond ei kavatse põllumajanduse hävitamist kõrvalt vaadata
Keskerakonna poliitikud näevad võimalusi, mida saaks täna koheselt teha selleks, et maaelus toimuks täispööre paremuse poole. Me soovime, et ükski põllumees ei peaks minema magama kartuses homse päeva ees ja ühtegi Eesti põllumajandusüksust ei ähvardaks igavikku kadumine. Keskerakond ei kavatse lihtsalt külma kõhuga kõrvalt vaadata seda lausvaenulikku suhtumist, mida Reformierakonna ja IRLi valitsus igapäevaselt ellu viib ja mürgina meie põllumajanduse vereringesse süstib.
Kevadel oli Väike-Maarjas koos maarahva konverents, millest võtsid osa Keskerakonna, Rahvaliidu ja mitmete maarahvaorganisatsioonide esindajad. Konverents toimus laial ühiskondlikul alusel ja oli täiesti pädev maarahva asju ajama. Nüüd on aeg edasi läinud ja astutakse järgmine samm – 8. oktoobril tuleb kokku Maarahva V Kongress, millest peab 
saama pöördeline sündmus nii Eesti põllumajanduses kui ka Eesti poliitikas. Märtsikuised riigikogu valimised muudavad Eestit tundmatuseni ja Ansiplik lausliberaalsus mattub jäädavalt ajalootolmu alla. Keskerakonnal on olemas lahendused põllumeeste parema rahastatuse tagamiseks ja kaitseks majandusraskustesse sattumise korral. Nagu ka meetmed, mis võimaldaksid läbi õiglaste hindade põllumajandust arendada viisil, et taastärkaks Eesti külaelu ja tõuseks ausse maatöö.
Keskerakond ei soovi aga minna üksi ega teha põllumajanduspoliitikat omapäi. Keskerakond soovib maainimestega rääkida, nõu küsida ja oma plaane tutvustada. Kaasa tahetakse tõmmata veel mitmed erakonnad, koolid ja maaelu korraldavad organisatsioonid. Et midagi saaks tehtud tõeliselt hästi, selleks tuleb seda teha üheskoos ja kõigi tarkust kasutades. Ükski soovitus maaelu edendamiseks ei ole Keskerakonnale liiast ega vähetähtis.
2001. aastal toimunud Maarahva IV Kongressi juhatuse volitused olid määratud kolmeks aastaks. Keskerakond on enda peale võtnud kongressi taaselustamise. Oleme korraldustoimkonda kaasanud eelnevate kongresside korraldajaid ja juhte, et tagada maarahva liikumise järjepidevuse. Kongressi korraldustoimkonnas löövad kaasa esimese maarahva kongressi kaasesimees aastatel 1994-1997 Jaan Pöör ning pea kõikide eelnevate kongresside juhatuse liige Jaan Sõrra. Kongressi ettevalmistustesse on kaasatud ka mitmete maaelu ja põllumajandusega tegelevate organisatsioonide esindajad, nii näiteks kuulub toimkonda Põllumajandus-kaubanduskoja aseesimees Olev Kreen, Peipsi Kalurite Ühingu esimees Priit Saksing, 
Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees Jüri Landberg. Viimasel Paides toimunud korraldustoimkonna nõupidamisel valiti töörühma juhtima Riigikogu maaelukomisjoni liige Arvo Sarapuu ja põllumajandusminister aastatel 2004-2007 Ester Tuiksoo.
Kui Reformierakond ja IRL on teinud kõik selleks, et hävitada elu maal, siis polegi imestada, et nad kardavad kongressi taastoimumist. Võib arvata, et seoses sellega ei avaldatud minu käesolevat artiklit Maalehes, kuigi korduvalt lubati. Kus siis veel peaks maarahva kongressist räägitama, kui mitte just end maarahva sõnumit kandvaks nädalaleheks nimetavas Maalehes?!
Riigikogu märtsivalimisteni on jäänud vaid mõned kuud ja seega peame kõik kannapöördeks Eesti poliitikas valmis olema. Saame kokku, vahetame mõtteid ja korraldame Eesti uue põllumajanduspoliitika selliselt, et me kõik sellest vaid rõõmu tunneksime. Looduses on nii seatud, et talvele järgneb suvi ja ööle järgneb päev. Ka must langusperiood Eesti põllumajanduses peab ükskord läbi saama. Läheme üheskoos edasi!
Pildil:
Tänasest Delfi juhtkirjast tuleb välja, et 20. august, mis on juba aastaid üheks meie riigipühaks ja mida ka Vabariigi president ja Riigikogu esimees üha enam tähtsustavad, oleks justkui ainult praeguse Tallinna linnavalitsuse eneseimetluse päev.
Ei tea, kas Delfis on tööl tõesti nii noored sulesepad, kes 1991. aasta sündmuste ajal veel kaela ei kandnud või on see tänasest tööle asunud uue peatoimetaja stiil, aga öelda, et taasiseseisvumispäev ei sobi kirjanik Marie Underi kuju avamiseks, on vähemalt imelik. Nad ise kirjutavad, et Under oli „Eesti hing ja isamaalaulik“ ja nüüd pahandavad meiega, et kuju avamise kuupäevaks plaaniti algul 20. augustit. Mina küll ei usu, et austatud poetess hauas ringi keeraks kui teda ühel Eesti riigi tähtsaimal päeval kuju avamisega austataks. Millal siis veel? Meil on aastas vaid kolm Eesti iseseisvusega seotud riiklikku tähtpäeva. Küll sobib sellel päeval koguneda ühtelaulmiseks, aga mitte ühe Eesti tähtsaima poetessi kuju avamiseks.
Samuti tahaks õiendada kirjutises oleva väitega nagu ei oleks mälestusmärgi ülejäänud osad veel valmis! Puudu on vaid sinise varjundiga graniit basseini põhja katteks, mille saabumist me tõesti alles ootame. Aga et see kindlasti just 25. septembriks Eestisse jõuab, on minule küll kaheldav. Võib-olla on Delfil ses osas rohkem infot?
Imelik, et sotsid selle portaali juhtkirja osas ühtki sõna ei ole lausunud. Minu arvates pidi see neid kõige enam solvama.
Panen siia ühe Underi luuletuse, ehk muudab see ka Delfi toimetust õnnelikumaks:
Veel mitte
Külm, terav rohi risti-põiki jalus,
ja ragisevad kõrte kõvad piid.
End puruks lendles liblikate siid,
on jäigaks konardund su jalgealus.
Kas endast kaugened ses rännuvalus,
kui oma mõtted tuule kanda viid?
Kõik välistaplused ja siseriid -
saand kanda rohkemgi, kui selgroog talus.
Jäänd tühja puusse harakate kaikust.
Pea langeb oimudelle lume uju,
siis kuulda ainult rasket valget vaikust.
Ja oma varju najal vaaruv kuju,
sa aimad veres käsku - hääd või kurja?
veel pole ohverdand sa viimset urja!
Marie Underi pilt pärineb lehelt: http://www.estonica.org/media/files/images/85/852481003968-laikmaa_under_jpg_690×518_q95.jpg
Möödunud nädalal avasime Tallinnas Vabaduse väljakul Tallinna Miniregati. Tänaseks on sellest osa võtnud tuhanded tallinlased ja ka Tallinna külalised. Soovitan muide tutvuda selle nimekirjaga, mille Raepress edastas avalikkusele, kus on loetletud, kui paljudest erinevatest maailma riikidest ja linnadest on päris miniregati osalejad.
Oleme Tallinnas vee hinda kontrolli all hoidnud, oleme suutnud seda isegi langetada ning selle juures suutnud teha märkimisväärseid investeeringuid – ärgu tulgu Laar või Ansip, kelle juhtimisel hinnad vaid tõusevad ja investeeringud riigis toppavad, meid õpetama, kuidas neid asju paremini korraldada.