Head erakonnakaaslased, külalised, Eestimaa inimesed!

Alustan oma ettekannet tervituse ja õnnitlusega Rahvarinde algidee äsjase tähtpäeva puhul. 35 aastat tagasi, 13. aprillil 1988 esitas meie hulgast tänaseks kahjuks lahkunud pikaaegne erakonna esimees Edgar Savisaar saates “Mõtleme veel” ettepaneku luua Rahvarinne. Just sellest sädemest tõusis ootuste, võimaluste ja arengu ning vabaduse tuli, mille leek põleb tänaseni läbi kõigi meie, läbi Keskerakonna. Soovin tänada kõiki, kes on sel teel andnud oma panuse vaba Eesti ning tugeva Keskerakonna heaks ja loomulikult eraldi Rahvarinde ja Eesti Keskerakonna asutajaliikmeid.

Ka täna mõtleme veel. Mõtleme valimistest, lubadustest, tulemustest ja sellest, mis ootab meid ees järgmised neli aastat nii erakonnana kui ka riigis tervikuna. Ees on ootamas suured muutused. Iseasi, kas suured muutused teenivad alati õiget eesmärki ja kas neid sellisel kujul vaja on. Aga nüüd kõigest järgemööda. 

Need valimised olid meile kahtlemata keerulised. Ja seda mitte ainult seetõttu, et oleme pidanud tegelema aastaid eelarveliste küsimustega, mistõttu on meie võimekus toetada piirkondi, ehitada üles organisatsiooni ja teha valimiskampaaniaid, olnud takistatud. 

Loomulikult on erakond vabatahtlik organisatsioon, kus tuleb seista oma maailmavaate ja Eesti eest, kuid me ei saa vaadata üle ega ümber faktist, et soovid ei ole võrreldes võimalustega olnud tasakaalus. Minu erakonna esimeheks töötamise ajal oleme lahendanud vanu rahalisi nõudeid kolme miljoni euro ulatuses, millest viimane - 843 000 eurot - võinuks olla erakonnale fataalne. Teie abiga me päästsime meie erakonna, tänan teid ja erakonna peasekretäri Andre Hanimägi tehtud töö eest. Me tulime sellest välja, kuid sügavate armidega.

Ka nendel valimistel kulutasime parlamendierakondadest kõige vähem raha kampaaniaks. Hindasime iga sammu, iga reklaami ja tegime hoolikaid valikuid. Tegime otsast lõpuni asju ise, seda mitte ainult väiksema raha eest, aga ka tunduvalt väiksema meeskonnaga. 2019. aasta valimistele läksime vastu pea 50 inimesega, kellest 13 töötasid erakonna büroos ja ülejäänud piirkondades. Täna on erakonna palgal kuus inimest.

Seetõttu on järjest enam tulnud panustada ka kõigil kandidaatidel endil ja ma väga tänan teid selle eest. Ka nendel valimistel, nii nagu juba eelmistelgi, kulutasid just Keskerakonna kandidaadid enim isiklikku raha kampaaniaks, lisaks oma ajale ja energiale. See oli meeletu pingutus ja tahe, tänu millele sai erakond 16 mandaati riigikogus. Aga tõsi - 10 mandaati vähem, kui eelmistel valimistel.

Kas suurem eelarve oleks toonud totaalselt teistsuguse tulemuse? Midagi oleks kindlasti muutunud - meil on tugev meeskond, meil oli palju uusi tulijaid ja mõtteid, mis olid meie valimisplatvormis esindatud. Nende viimine valijateni oleks saanud olla kahtlemata edukam suurema kampaaniaga. Aga jõujooned oleksid jäänud samaks. Ja loomulikult küsime täna - miks? 

Head volikogu liikmed!

Olen piirkondade ja ringkondade valimisnimekirjadega kohtudes öelnud vastuseks ühe sõna - julgeolek. See on märksõna, mis minu hinnangul neid valimisi iseloomustas. Trumpkaart, mis pühkis kõik muu laualt, olgu emand või kuningas. Venemaa alustatud sõda Ukrainas lõi Eesti poliitilise kaardipaki segi. Meenutan, et enne sõja puhkemist näitasid reitingud, et neli erakonda on esikoha konkurentsis. Energiakriisi algul tegi Keskerakond koalitsioonipartner Reformierakonnale toona selgeks, et Eesti inimesi ja ettevõtjaid ei tohi sõna otseses mõttes jätta külma kätte. Ja me tegime ulatuslikud toetusmeetmed ning valijad seda ka hindasid. Olime reitingutabeli tipus. 2022. aasta jaanuari lõpus toetas meid 23,1%, kuid märtsi alguseks langesime 13,7% tasemele. Suutsime sealt küll ühise töö ja kampaania tulemusena veidi kosuda, kuid tagasivaates on selge, et valimiste võitja oli selleks hetkeks tegelikult otsustatud. 

Kas me pärast 24. veebruari olime kuidagi vähem usutavad selles, mida oleme teinud ja saavutanud? Vaevalt. Oleme olnud ja oleme jätkuvalt see jõud, mis pakub Reformierakonna küünilisele Exceli mõtteviisile vastukaalu. Küll aga tulid fookusesse teemad, kus me peame tunnistama - me ei ole olnud piisavalt usutavad, kogenud ja kahjuks alati mitte ka ühtsed.

Tõlgendus, mis ja miks juhtus oli erinev isegi meie erakonna sees nii enne kui kohati ka pärast sõja algust. Arusaam, kuidas üht või teist küsimust lahendada, mis seotud kas või näiteks monumentidega või isegi pikaaegse liikmega, oli samuti erinev. Emotsioonid olid aga laes, lõhe eesti- ja venekeelse kogukonna vahel kasvas. Ühtede jaoks ei olnud sobiv Keskerakonna võib-olla liigne tasakaalukus, teiste jaoks aga liigne konkreetsus. Vaatamata sellele tegime me valdavalt õigeid valikuid. Olen selles veendunud. 

Aga peame mõistma, et sel kõigel oli ka mõju meie valimistulemusele. Samal ajal oli Eesti inimeste fookus mitte toimetulekul, millest me rääkisime ja millest tuligi samuti rääkida, vaid julgeolekul, kus erakondadel ei ole ju tegelikult suuri erimeelsusi. See on üks väheseid valdkondi, kus on erakondade ülene koostöö siiras ja tugev. Muus osas aga näeme, et on ikka vahe küll, millist erakonda valida.

Me ei toetanud peaminister Kaja Kallase loodavat valitsust ega andnud parlamendis sellele oma õnnistust, sest selle sisu on ehitatud valedele. Enne valimisi ei olnud debatti maksutõusude osas. Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid olid ainsad, kes julgesid valijatele ausalt öelda, et me peame rääkima ka maksudest. Hoolimata peaministri tagantjärele tehtud ülestunnistusest, et nad ei rääkinud maksutõusudest, sest tegemist pole populaarse teemaga. Aga maksul ja maksul on vahe, niisamuti selle eesmärgil. 
 
Uue koalitsiooni otsustatud käibe- ja tulumaksu tõus löövad valusalt meie kõigi ostujõudu toidukaupluses, turul, bensiinijaamas ja ühistranspordi kasutamisel. Seejuures kaotatakse ära isegi tasuta ühistransport, mida inimesed vajavad eriti just täna, mil elukallidus on kõvasti tõusnud ning kus saadav piletitulu sõitjatelt ei ole kindlasti see võluvits paremaks ühistranspordi korralduseks.

Isegi turismisektor, mis veel koroona- ja energiakriisist taastub, saab kõva löögi läbi soodsama käibemaksumäära ärakaotamise. Sama soovis Reformierakond juba 2016. aastal, aga siis suutsime koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Isamaaga sellele pidurit tõmmata. Nüüd on see löök sektorile veel rängem. 

Täiesti vale on, et vähendatakse solidaarset tervishoidu ja soovitakse tõsta erameditsiini osakaalu. Lubatud erakorralisi pensionitõuse ei tule, need on asendunud hoopis kümme protsenti tõusva käibemaksuga ja jutuga, kuidas pensionid on ju juba tõusnud. Jah, tänu Keskerakonna initsiatiivile, mis tuleneb reaalse elu vajadustest ja faktist, et meie eakad on jätkuvalt suurimas vaesusriskis. Aga noortelgi midagi rõõmustavat oodata ei ole, sest vähenevad tasuta kõrghariduse osakaal ja juba kehtima hakanud peretoetused.
Aga üks lubadus siiski täidetakse. See kõige kulukam, pea 500 miljonit maksev ühetaoline maksusüsteem, mis madalamat palka teenivatele inimestele ei anna midagi. Käibemaksu ja tulumaksu tõstmine ning automaks võivad koostöös selle lubaduse ära katta küll, kuid see hind, mida suur osa Eesti inimestest peab maksma, ja just väiksemat palka teenivad inimesed, on ikka väga kõrge. Liiga kõrge. 

Meil on täna võimalus ja kohustus olla opositsiooni kandev jõud ning meil tuleks oma energia selleks suunata. Oleme alustanud fraktsioonis sisulise tööga, andnud üle kaks väga vajalikku eelnõu - erakorralised pensionitõusud, et keskmine vanaduspension tõuseks nelja aastaga ka päriselt vähemalt 1000 euroni ning haiguspäevade hüvitamise jätkamine alates teisest päevast. Ühtlasi soovin siinkohal edu ja häid mõtteid fraktsiooni uuele juhtkonnale Tanel Kiigele, Andrei Korobeinikule ja Vadim Belobrovtsevile ning tänan teatepulga üle andnud Jaanus Karilaidi, Kersti Sarapuud ja Dmitri Dmitrijevi nende töö ja panuse eest fraktsiooni juhtimisel.

Head kuulajad!

Täna on selles ruumis aga muidugi mõista elevant. Mõningate liikmete tungiv soov korraldada erakorraline kongress. Selle kasuks argumenteeritakse murega, et saime 10 mandaati vähem kui 2019. aastal, oleme opositsioonis, erakond ei ole suutnud oma piirkondi piisavalt toetada, regulaarselt ei ilmu Kesknädalat, pole koordinaatoreid. Selgitasin täna oma kõnes paljuski neid põhjuseid ja poliitilist keskkonda. Samas olen öelnud ja ütlen ka siin teie ees - mina erakorralisele kongressile kätt ette ei pane ning igal volikogu liikmel on täna võimalus anda oma hääl selle poolt või vastu. Nii juhatus minu ettepanekul otsustas ja teile esitas.

Vaatamata sellele olen aga jätkuvalt seda meelt, et täna ei ole erakorralise kongressi pidamine mõistlik ning sarnase tunnetuse olen saanud ka kohtudes paljude erakonnakaaslastega üle Eesti. Korraline kongress tuleks ju juba järgmisel aastal ning äsja olime koos Tartus. Aga teatud muutusi on loomulikult vaja. Seepärast olen ette pannud luua programmi uuendamise toimkonna ning vaadata laiapindselt erakonnaliikmeid kaasates ja hoolikalt üle, mis on see, mis meie erakonda defineerib ja peab seda tegema ka tulevikus, kuid mis on sealt puudu või vajab muutmist. Eelarvevõimaluste paranedes peab tugevnema ka panus piirkondadesse, meie kommunikatsioon ning võimekus inimesi kõnetada nii erakonnas sees kui väljaspool.

Mul on kahju kuulda väiteid, justkui erakond oleks oma tuumvalijast kaugenenud ning meie hüüdlause “Julgelt inimeste heaks!” ei kõnetanud. Millest me siis rääkisime? Erakorralisest pensionitõusust, solidaarsest tervishoiust, astmelisest tulumaksust, inimeste toimetulekust ja regionaalpoliitikast… Mina väidan, et need väärtused ja eesmärgid ongi erakonna juured ja meie olemasolu tuum, millest me ei ole kaugenenud. 

Eesti Keskerakonna juhitud valitsused on astunud mitmeid samme solidaarse tervisesüsteemi ehitamiseks ja tugevdamiseks juba alates 1991. aastast, mil ravikindlustusmaks kehtestati. Eraldasime tervishoiule vajalikku lisaraha ka minu peaministriks oleku ajal.

Astmelise tulumaksu eest oleme samuti seisnud üle 20 aasta. Andsime selle kehtestamiseks Riigikogus eelnõu sisse näiteks 1998. aastal ja korduvalt pärast seda. Keskerakonna juhitud valitsuse kehtestatud maksuvaba tulu tõstmine 500 euroni 2018. aastal oli märgiline samm astmelisema ja õiglasema maksusüsteemi loomisel. 

Täpselt niisamuti oleme alati seisnud eakate heaolu ja toimetuleku eest nii opositsioonis kui koalitsioonis. Mitte ükski teine erakond pole tahtnud ega suutnud nii mitmel korral pensione erakorraliselt tõsta. Meie eestvedamisel tõusid pensionid korduvalt erakorraliselt nii 2000-ndatel aastatel kui nüüd kolmel korral minu esimeheks oleku ajal. 

Me olemegi julgelt seisnud kõigi Eesti inimeste eest ning meil on, mida ette näidata ja mille üle uhkust tunda. Oleme erakorralisi pensionitõuse, omavalitsuste toetamist, enam kui 500 miljoni euro lisamist tervishoidu, tasuta ühistransporti, õiglasemat maksusüsteemi, toetusi ja tuge saanud Eesti inimestele pakkuda siiski vaid tänu sellele, et oleme olnud valmis tegema koostööd kõigi parlamendierakondadega. Oleme saanud viia ellu meile olulist poliitikat. Kerge on öelda, et ärme tee ühtede või teistega koalitsiooni, sest nende ideed või olemus ei meeldi osale meie valijatest. Sellisel viisil aga võime jäädagi pingile ootama. Reiting võib ju olla nii ajutiselt kõrgem, kuid paraku sisult kasutu. 

Head kaasteelised!

Olen pea kakskümmend kolm aastat Keskerakonna õhku hinganud ja andnud endast parima piirkonna esimehe, omavalitsuskogu juhi, erakonna juhatuse liikme ja viimased seitse aastat esimehena. Täna, vaadates valimisi enam kui kuu tagasi, ütlen, et vaatamata pettumusele oli see korralik tulemus, kõrvutades ka Läti ja Soome valimistulemusi. Praegu peame tegelema nende teemadega, mis on Eesti inimeste jaoks kõige olulisemad - maksutõusud ja toimetulek. Me tegeleme aga erakorralise kongressi aruteluga ja hoiame oma fookust sellel.

Meie põhikirja punkt, et erakonna volikogu otsustab erakorralise kongressi kokkukutsumise, ei ole mitte lihtsalt ilus lause, vaid on sisuline. Täna on kõik siin saalis professionaalsed poliitikud, kes mõtlevad erakonnale, Eesti tulevikule ja oma tõekspidamistele. Meie ees on kolm valikut: erakorralist kongressi ei toimu, kongress toimub ja tänane esimees kandideerib või kongress toimub ja tänane esimees ei kandideeri.

Üks valik langeb ära. Olen teile lubanud, et annan oma otsusest teada täna, erakonnakaaslaste ees, ja ma teen seda. Olen oma otsuse teinud - erakorralisel kongressil mina erakonna esimeheks ei kandideeri. See on raske otsus ja tean, et kui osad rõõmustavad, et võtan vastutuse, siis teised kurvastavad. Ma tänan kõiki, kes on avaldanud mulle toetust ja soovivad minuga koos seda teekonda jätkata. Ma hindan seda väga. 

Täna on oma kandideerimisest andnud teada vaid Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Meie erakonnas on aga palju tugevaid poliitikuid ja juhte ning usun, et kui erakorraline kongress tuleb, siis erakonna esimehe kandidaate saab olema mitu. Üks väärikas kandidaat oleks pikaaegne juhatuse liige Jaak Aab, kes on olnud erakonna peasekretär ja mitmekordne minister. Tõsiseltvõetavateks kandidaatideks on veel Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom ja Riigikogu fraktsiooni liige Jaanus Karilaid, kes on mõlemad sarnaselt Mihhail Kõlvartile erakonna aseesimehe positsioonil. Loodan, et kandideerimist kaalub tõsiselt ka erakonna aseesimees ja kahekordne minister Tanel Kiik, kes valiti ühehäälselt meie Riigikogu fraktsiooni tööd juhtima. Loomulikult on väärikaid kandidaate veel ja ma olen kindel, et konkurents saab olema sisuline ja edasiviiv.

Kui volikogu peab erakorralist kongressi vajalikuks, siis toetan selle pidamist Viljandis. Seda nii regionaalse mõõtme tõttu, aga ka ajaloolise ja põneva tõiga tõttu - 1997. aastal, kui meil seal viimati kongress toimus, oli erakonnal Riigikogus sarnaselt tänasele 16 kohta. Järgmistel valimistel, 1999. aastal, võitsime valimised aga juba 28 mandaadiga. Viljandi on olnud meile ennegi edukaks alguseks.

Head sõbrad! 

Ma tänan selle võimaluse eest olla teie erakonna esimees. See on olnud tohutu vastutus, mis on andnud mulle mu elus sõnuseletamatult palju. Ja kuigi ma ei saa kindlasti öelda, et kõik minu tehtu ja iga otsus on olnud õiged, saan ma öelda silmagi pilgutamata üht: ma ei ole kunagi võtnud seda ametit kergekäeliselt, vaid alati pingutanud ning hoolinud Eestist ja Keskerakonnast, meie tehtust ja pärandist. Olen andnud endast parima.

Jõudu Eestile!
Jõudu Keskerakonnale!