Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimehe Kersti Sarapuu kõne parlamendi täiskogu istungil seoses eriolukorra lõppemisega.

Südaööl lõppes Eestis eriolukord, mis kestis kokku 67 päeva. See pole olnud tuhkatriinulugu, kus raskused ületatakse ja kõik loksub paika kui imeväel. Võitlus tundmatu vaenlasega on pakkunud suuri väljakutseid ning nende ületamine nõudis kogu ühiskonnalt erakordseid pingutusi. Ma ei julge veel öelda, et oleme pääsenud, kuid samm endise normaalsuse poole siiski.

Koroonaviirusest tingitud kriis pani meid täiesti uude olukorda ning viis taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese eriolukorrani. Tagasi vaadates oli see ka rahvatervise huvides ainuõige samm. Usun, et sellega on nõus kõik saalis viibjaid, olenemata maailmavaatest või erakondlikust kuuluvusest.

Kui valitsus 12. märtsil eriolukorra välja kuulutas oli õhkkond mõistagi ärev. Kõik mis tundus kaugel oli äkitselt kohal ning arusaadavalt oli sellel hetkel küsimusi rohkem, kui vastuseid. Niivõrd järsu ja tempoka kriisi lahendamine pole olnud riigi jaoks lihtne, sest varasemat lahingkogemust pole ju ette näidata. Ja kui vaadata oma piiridest kaugemale, ei saa selle kogemusega uhkustada mitte ükski maailma riik.

Vaatamata sellele on tegelikult Eestil hästi läinud. Me ei pääsenud küll ohvriteta, kuid suutsime hoida haiguse levikut kontrolli all ja vältida kõige hullemat. Seda kinnitavad ka numbrid. Nakatunute arv küündib Eestis ligi 1800-ni, aga elanike arvu kohta on see siiski alla Euroopa keskmise. Niisamuti oleme suutnud hoida surmajuhtumite arvu Euroopa keskmisest madalamal.

Me oleme selle haiguse tänaseks seljatanud ning siinkohal avaldan oma kiitused kõigile Eestimaa inimestele, kes on vastutustundlikult järginud kehtestatud reegleid ja juhiseid. See pole olnud lihtne ülesanne, kuid tänu inimeste mõistvale suhtumisele, et pidanud valitsus minema nii kaugele kui nagu mõnes teises Euroopa riigis, kus olid reeglid märksa rangemad. Samm-sammult olukorda hinnates, suutsime säilitada tasakaalu meie inimeste vabaduste, ühiskonna üldise toimimise ja viiruse ohjeldamiseks vajalike sammude vahel.

Kuid tänusõnu väärivad ka teadlased ja mitmed ametkonnad, kes on hoidnud silma peal viiruse levikul ning pakkunud igakülgset tuge otsuste langetamisel. Ja mõistagi tuleb teha sügav kummardus inimeste ees, kes on pistnud viirusega rinda eesliinil, jättes tahaplaanile oma isikliku elu ja huvid ning andes maksimaalse panuse riigi ja siin elavate inimeste heaks. Tahan eraldi tunnustada ka valitsust, kes sageli unetundide arvelt on meid läbi selle kriisi juhtinud. 

Võib öelda, et üle pika aja paistab murepilvede vahelt päikesekiir. Olukord Euroopas on vaikselt stabiliseerumas ning kõik riigid tegelevad olulisel määral väljumisstrateegia koostamise ning elluviimisega. Täit kindlust homse ees aga siiski pole, sest nagu ka mitmed eksperdid ütlevad, ei tohi me kaotada valvsust ja hakata olukorda suhtuma kergekäeliselt. Seetõttu kutsun ka inimesi üles, olema kõigis otsustes vastutustundlikud. Sest kõige hullem, mis juhtuda võiks, oleks uute haigusjuhtumite kasv ja taas meetmete kehtestamine. Usun, et  seda stsenaariumit soovime me kõik vältida.