20. augustil tähistame Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Keskerakonnale on laekunud mitmeid meenutusi toonastest pöördelistest sündmustest, mida järjepanu avaldame. Seekord jagab mälestusi Rakvere linnapea Triin Varek.

***

1991. aasta suvi oli meie perele märgilise tähendusega, sest valmis oli saanud uus kodu Haljalas. Isa oli veetnud pikki päevi ja otsatuid tunde majaehitusel ja oma töö tõttu kolhoosi esimehena nägime teda suvisel perioodil kodus üldse harva. Mina olin siis 14-aastane ja ootasin põnevusega kolimist uude koju – oma majja! Rakveres elasime 3-toalises korteris ja jagasin tuba oma viis aastat vanema venna Renega. Haljalas ootas aga oma tuba!

Augustis 1991 koliski pere Rakverest Haljalasse ja kuu keskpaigas olid meil ühed päris esimesed külalised, baltisakslased, Vanamõisa mõisniku Hans von Breverni ühed järeltulijad Saksamaalt, üks poegadest oma abikaasaga – Olaf ja Ester von Brevern. 1939. aastal peredega Eestist Saksamaale põgenenud Olaf nüüd vaatama oma kunagist lapsepõlvekodu Vanamõisa mõisa Haljala vallas.

Vanamõisas elas minu vanaema ja see oli minu jaoks väga tuttav paik. Vanaema maja hoovist paistis mõisahoone ning vanaema mäletas mõisniku peret ja lapsi. Veetsin lapsepõlves palju aega vanaema juures, sest tal oli huvitav töö Biotsehhis*, kus tehti loomadele vaktsiini. Vanaema sai mind sageli tööle kaasa võtta ja mõisapargis oli tore teiste lastega, kes ka suveks maale olid tulnud, joosta ja mängida. Nii oli vahva ka nö väliskülalistega mõisas jalutada ja kuulda nende lugusid lapsepõlvest.

Miks see 1991. a augusti sündmustega seotud ja meeles on? Sest mäletan, et jälgisime telerit vaadates ja raadiot kuulates kõiki sündmusi – mis toimus Moskvas ja mis Tallinnas, augustiputš. Abielupaar oli kord juba põgenenud Nõukogude okupatsiooni eest ja nüüd pidid nad seda taas tegema. Mäletan väga selgelt nende väga reaalset hirmu. Kuna kõik sündmused eskaleerusid väga kiiresti, siis nad soovisid Eestist lahkuda varem, kui plaanis oli, et minna tagasi oma koju Saksamaale. Kui meie elasime need päevad lootuses ja usus, et Eesti taastab oma iseseisvuse, siis nemad, küll ka seda lootes, soovisid siiski võimalikult kiiresti oma koju naasta.

Mäletan, et ka vanemad olid ärevuses – kuna meie uus kodu oli rajatud Haljalas rahvamaja vahetusse lähedusse, siis isa oli kindel, et kui toimub mingi sõjaline olukord, siis tuuakse sõdurid kindlasti rahvamajja ja meie uus kodu võetakse ohvitseride kasutusse. Oli hirm, et rõõm uuest kodust võib jääda päris üürikeseks.

Väga keeruline oli saada meie külalistele lahkumiseks lennu- või laevapileteid, aga isal see lõpuks kuidagi õnnestus ja von Brevernid said laevaga Soome. Õnnelikult koju jõudnud helistasid ja tänasid südamest, et neid mõistsime. Ja kui 20. augustil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu taastas Eesti iseseisvuse, siis oli ka baltisakslaste rõõm tohutult suur! Hiljem külastasid nad Eestit veel mitmel korral ja aastaid hiljem käisime perega ka neil Saksamaal külas.

2009. a toimus von Brevernitel Haljalas koguni suguvõsa kokkutulek, kust võttis osa 24 von Breverni järeltulijat üle maailma. Kuna nad olid ka Eestist lahkudes jätkuvalt Haljala koguduse liikmed ning toetasid kirikut, siis peeti nende auks tänujumalateenistus (http://www.eestikirik.ee/nagu-lapsepolve-kodukirikus/). Meenutus 1991. a augustist tuli ka jutuks. Nad arvasid, et raske on mõista seda, mida nad tundsid, olles juba üks kord põgenenud.

14-aastasena ei pruugi alati kõike tähele panna, hiljem mäletada või mõista sel hetkel sündmuste tähtsust. Aga need paar päeva hirmunud külalistega ja ka hirm oma pere pärast, mis peegeldus vanemates, jäid mulle väga selgelt meelde. Ja ka see tohutu rõõm, et Eesti oli lõpuks taas vaba riik! Need hirmu ja rõõmu emotsioonid on mul sügavalt hinges. Suure tänutundega tähistame sel aastal Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Meil on, mille eest tänulik olla.
Palju õnne, Eesti!

*(Biotsehhi kollektiiv tegi koostööd tollase Üleliidulise Eksperimentaal-Veterinaaria Instituudi teadlastega eesotsas akadeemik Arutjan Sarkissoviga. Biopreparaat LTF - 130 oli kasutusel kogu Nõukogude Liidus ning leidis 1983. aastal tee ka välisturule. Biotsehhi kauaaegne juht oli Karl Aavik ning vanemveterinaararst Aare Kunnus. 1987. aastal määrati biotsehhi kollektiivile Eesti NSV riiklik preemia trihhofüütiavastaste suure efektiivsusega vaktsiinide seeriatootmise ja juurutamise eest. Biotsehh lõpetas tegevuse 1990-ndate aastate keskel.*),
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/65706886/kulavahelood-vanamoisa