20. augustil tähistame Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Keskerakonnale on laekunud mitmeid meenutusi toonastest pöördelistest sündmustest, mida järjepanu avaldame. Seekord jagab mälestusi Riigikogu liige Maria Jufereva-Skuratovski.

***

Lapsepõlves, kui sinu kõrval on iga päev vanemad, probleeme eriti ei märkagi. Kasvades aga kuulad täiskasvanute jutte kõrvalt ja mõistad, et maailm ei ole lihtne. Neil päevil 30 aastat tagasi oli õhus pinge. Vanemad kõnelesid sellest, et juba aastaid käib perestroika, Eestis aga on ärkamas riiklik eneseteadvus. See sügavamõtteline mõiste on seotud riigi määratlemisega territooriumi osana, mis kuulub inimeste ühendusele, kes on seal ajalooliselt elanud.

See ärkamine algas Põhja-Eesti looduse kaitsmisest. Inimesed protestisid fosforiidi kaevandamise vastu, seda ei kaevandata siiani. See oli tolle aja esimene samm iseseisvuse saavutamiseks. Toona räägiti rahvuslikust autonoomiast NSVL-i koosseisus. Kuid aeg läks, jutud muutusid tõsisemaks ja 1988. aastal toimus laulev revolutsioon, Edgar Savisaar sai Eestimaa Rahvarinde juhiks.

Juba aasta hiljem toimus uskumatu aktsioon – Balti kett. Minu mällu jäid 1991. aasta augustikuu tormiliselt arenenud sündmused: augustiputši Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, sagin linnas, barrikaadid Vabaduse platsil. Vabaduse vaim, mis neil päevil tundus haaravat kogu Tallinna. Ja 20. august, Eesti taasiseseisvumispäev. Päev, mis määras, et Eesti saab osaks läänemaailmast, tunnustatud ja võrdõiguslikuks riigiks. Island, Taani, USA, Suurbritannia ja Kanada olid esimesed Eesti iseseisvust tunnustanud riigid. Juba sellesama, 1991. aasta septembris astus Eesti ÜRO-sse.

Mäletan, kuidas mind sellal valdas tohutu soov, et Eesti saaks iseseisvaks riigiks. Püüdsin 11-aastasena ka oma vanematele tõestada, et nii on parem meie kõigi jaoks. Sellest on möödunud 30 aastat ja mul on õnnestunud isiklikult veenduda, et intuitsioon ja mässuline vaim ei petnud mind.