Kaugtöö ja videosuhtlus on paljudele meist uus normaalsus ja seda juba üle aasta. Pole kahtlustki, et seda võimaldavad platvormid on tulnud, et jääda. Sellised suurtegijad nagu Microsoft Teams või Zoom Meetings said mullu miljoneid uusi kasutajaid ning kuigi virtuaalne ei asenda kunagi täielikult inimkontakti, kasvab nende arv veelgi.

Tõsi, Eestist tuule tiibadesse saanud ükssarvik ja sama valdkonna pioneer Skype hakkab Microsofti valduses oma sära kaotama, ent samal ajal on Eestil ka uues võidujooksus oma edulugusid. Näiteks võitis Eesti firma Global Virtual Solutions mõni kuu tagasi ÜRO rahvusvahelise virtuaalkonverentside hanke.

Veebruari lõpus korraldatud ja laialdast vastukaja leidnud ajakirjanduslik eksperiment nörritas paljusid Eesti inimesi, kes siiani olid korralikult pakendeid kogunud. Õigustatult tekkis küsimus, kuidas selline korralagedus üldse toimuda saab?

Aastaid on ju räägitud jäätmetest kui toorainest, mida tuleb järjest enam tagasi tootmisesse suunata. See on mõistlik seisukoht, mida jätkuvalt toetan, kuid vaja on muuta suhtumist, luua motivatsioonisüsteem ja selgelt paika panna, kes korraldab ja vastutab. 

Riigikogu kultuurikomisjon otsustas teha täiskogule ettepaneku nimetada järgmisteks Kultuurkapitali vahenditest toetatavateks riiklikult tähtsateks kultuuriehitisteks vastavalt pingereale Tartu südalinna kultuurikeskus, Narva Kreenholmi kultuurikvartal „Manufaktuur“, Arvo Pärdi nimeline muusikamaja ning Rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus.