Kriisieelsesse olukorda naasvad riigid on laiemas kontekstis kaotajad, kirjutab Balti Assamblee president ja Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Aadu Must ajalehes Postimees avaldatud arvamusloos. Avaldame selle täismahus.

Covid-19 pandeemia algusaegadel tuli meelde 1710. aasta katk. See ei olnud küll nii suur katastroof, kui seda veneaegses kirjanduses armastati maalida (põhimõttel, et mida halvem seda parem, siis paistab järgnev areng veel uhkem välja). Aga pärast katku oli hoopis teine ka väike maailm, elu omas külas, omas talus. Unustati koguni vanad kohanimed. Kuidas? Väga lihtsalt. Katk tappis nõrgemad: vanaemad ja vanaisad, lapsed, aga ka suure osa fertiilsest elanikkonnast. Kunagi varem pole Eestis olnud niipalju (leskede) pulmi ega sündinud nii palju lapsi, kui vahetult peale katku. Paraku oli see vanavanemateta – tollase agraarühiskonna kultuuri edasi kandjateta põlvkond. 
Ilmasõja-aegsetest kirjadest loeme unistustest, kuidas pärast sõja lõppu elu jälle sealt edasi läheb, kus ta 1914 pooleli jäi. Aga just see aasta oligi Vana Maailma lõpp.

Üks paljudest, kelle elu pea peale pöörati, on Balti Assamblee – Eesti, Läti ja Leedu parlamentide ühendus, mis teeb eriti tihedat koostööd Põhjamaade Nõukoguga ja BeNeLuxi Parlamentaarse Assambleega. Väiksemate riikide asi! Arutelud käivad rohkem interneti vahendusel ning väga kuuumaks teemaks on koroona-kriis.

Mida arvavad kolleegid pandeemiast? Eelkõige seda, et parlamendid on natuke valel teel, kui arvavad, et nende töö on erinevate piirangute või regulatsioonide väljamõtlemine. See on valitsuste töö. Ja meditsiini poole korraldamises on arstid ja teadlased meist lootusetult pädevamad. Parlamentide ülesandeks, nii arvavad kolleegid, on eelkõige oma riigi konkurentsivõime tagamine kriisijärgses maailmas.

COVID-19 on juba muutnud meie maailma rohkem kui me seda arvame ning sellest jäävad pöördumatud muutused meie elukorraldusse, majandusse, olmesse, mentaliteeti, haridusse, kultuuri, samuti demokraatiasse ja parlamentarismi. Mis tagab eduloo? Mõne riigi jaoks võib see olla riigi poolt toetatud tööstuslikult tasemel vertical gardening ja selleks kasvõi mõne teise riigi ammendatud kaevanduste rendile võtmine, et siis valitseda Euroopa aiandusturge.  Ja mõni teine riik saab senisest selgemini aru, et ta on mereriik. Või tema suurim ressurss tema rahva veel peaaegu et püsiv hariduseusk.

Riikide kriisijärgne konkurentsivõime

Need riigid, kes suudavad kriisist kiiresti üle saada ja taastada kriisieelse olukorra, on omal skaalal tublid. Laiemas rahvusvahelises kontekstis on nad kaotajad. Maailm lihtsalt muutub nii kiiresti, et ka paigalseis tähendab tagasiminekut. Edu saadab neid riike, kes suudavad kriisi aega kasutada ümberkorraldusteks ja oma konkurentsivõime tugevdamiseks. See ei ole revolutsiooni propaganda (mis võiks tähendada ka millegi maani maha lõhkumist, et varemetele midagi uut ehitada). Pigem on lahenduseks siiski takistuste kõrvaldamine normaalse evolutsiooni teelt.

Üheks humanitaaride jaoks keskseks teemaks on saanud koolituse ja hoolekande teemad ning nende seos võimaliku edulooga. Riigid on omade eest ikka ja alati hoolt kandnud. Kui Vanas Roomas keegi kodanikest jäi lootusetult vaeseks, siis riik hoolitses. Mäletate loosungit: „leiba ja tsirkust!“. 19. sajandi ühiskondlikud mõtlejad leidsid, et mitte midagi tegemise eest leiba anda on amoraalne ning mõeldi välja töömajad. Ühed töötud kaevasid kraavi ja said selle eest oma supi ja leiva, teine vahetus ajas kraavi kinni ja sai oma portsu. 20. sajandi suure majanduskriisi ajal juba teati, et mittevajaliku töö eest maksmine on amoraalne. Töötud insenerid saadeti turbarappa ja oskustöölised sillutasid Emajõe kaldapealset. 20. sajandi lõpul saadi aru, et inimestest tuleb rohkem hoolida ja nad tuleb õppima saata. Töötute ümberõpe oli lihtne, hooliv ja huvitav lahendus, aga ega ikebana või flamencotantsu tunnid tubli kangrut tööjõuturule tagasi aidanud.

21. sajandi algul saime juba suurepäraselt aru, et ümberõppe imiteerimine on amoraalne. Töötust labidamehest arvutiinseneri või ettevõtja koolitamine on üks väga väikese kasuteguriga ettevõtmine. Aga kuidas edasi? Üks hea Skandinaavia kolleeg pidas mulle särava loengu sellest, kuidas targas riigis hakatakse kriisi esimeste märkide ilmnedes tööjõuturult arvukalt „ära korjama“ neid, kes on võimelised õppima, aga mingil põhjusel oma haridustee katkestanud. Kuidas seda realiseerida? Eelkõige stipendiumitega tulevikuerialade õppimiseks ja selles suunas kvalifikatsiooni täiendamiseks. Mäletate – ka meie haridussüsteemis kuvas (paraku väga väikeses mahus „VÕTA“ projekt), mis ju sama rääkiski. Teame seda ka, töötukassa koolitus tuleb kutsehariduse süsteemile väga palju lähemale tuua, et see tõesti riigi majandusliku konkurentsivõime tõstmisega üht sammu hakkaks astuma.

Teadmised ja nende rakendamine

Selgub, et kriisis osutusid edukaks need, kellel on kvaliteetsed arvutivõrgud ja internet ulatub iga pereni. Väga suur pluss on digiallkiri. Oleme ennast uhkelt kuulutanud e-riigiks ja digiõppe eelistest oskame kõik rääkida. 
Rakendamine on mõnikord raskem kui rääkimine. Sisse-skaneeritud raamatu „elektrooniliseks õppeks“ tituleerimisest olema üle saanud. Mäletan, millistest õppepakettidest meil tosin aastat tagasi räägiti ja ka eksperimenteeriti. Väga head projektid olid! Mitte arvuti ei õpetanud, vaid keskne kuju oli ikka õpetaja, kelle arvutis oli palju rohkem tarkust kui see, mida ta õpilastele jagas, igale vastavalt tema võimetele. Sellised projektid on meie partnerriikides üsna hästi realiseeritud. Meil neid ei realiseeritud, kuigi Tiiger hüppas. Vastuoludest digiõppe sisu ja vormi vahel räägivad lapsevanemad ka täna. Riigikogu kultuurikomisjonis kuulsime, et meie digiõppe riist- ja tarkvara on eeskujulikul järjel. 

Piltlikult öeldes: on suurepärased kohvrid, millesse saab panna palju head ja kergesti käsitletavat koolitarkust. Paraku pidi selle kohvri sisu eest hoolitsema keegi teine. Aga veel ei hoolitsenud ja lootis kolmanda peale. Kuuldavasti olevat need hariduse kohvri ja selle sisu asjad nüüd Harno-s ühe mütsi all.

Paarkümmend aastat tagasi räägiti koolis kaugtööst. Sellest, kuidas arvutid teevad võimalikuks Tallinna suure firma raamatupidajal oma tööd kasvõi Saaremaal teha. Koroona-kriisi aegsetes kontorites edenes see kaugtöö ebaühtlaselt. Põhiline vastuseis lähtunud keskastme juhtidest. Arvasin, et tegemist on nõukogudeaegse igandiga – tähtsustati „tööl käimist“, mitte töö tulemust. Aga midagi sarnast on märgatud ka partnerite juures. Tundub, et lahendus on lihtne ja selge – muutkem suhtumist ja juhtimisstiili. Nii lihtne on aru saada – määrav on tulemus.

Ülikoolis läks kaugtöö rakendamine vast kõige kiiremini. Muide – ka selles osas astume partnerriikidega täiesti üht jalga. Suur hulk uutest õpetamise meetoditest jäävad püsima ka peale kriisi, sest need on põnevad ja efektiivsed. Kuigi tudengid juba kirjutavad, et tahaks vahel ikka elusat õppejõudu ka näha (ja neil on selleks täielik õigus). Ja ka sellega oleme just kriisi ajal väga harjunud, et laenutatud raamatu kättesaamiseks ei pea ilmtingimata raamatukogu riidehoidja juurest läbi kõndima, raamatu saab kätte raamatukogu ukse juures olevast hoiukapist.

Muutuvad väärtused

Eelmise aastatuhande lõpul rääkisin ka ise vaimustusega konverentsipaleede tähtsusest ja teadusturismi edendamisest. Praegu, kui Riigikogu kultuurikomisjon peab otsustama, kas ehk Eestisse on vaja veel mõnd suurt konverentsikestkust (mis rohkem kui paaril kuul ka rakendust leiaks) juba kõhklen. Ei, ma ei arva, et traditsioonilised konverentsid päris ära kaovad. Aga konverentside formaat ja struktuur ei ole pärast COVID-19 lõppu enam endine. Videokonverentside metoodika ja kasutamisoskused täienevad iga päevaga. Ja parlamentides nuputavad targad pead, kuidas netipõhised komisjonide koosolekud tehniliselt nii üles ehitada, et opositsioon ikka ka piisavalt nähtavana püsiks. Üks tilluke naeratuse kild ka. Kolleegid märkisid, et koroona-kriis lahutab inimesi, aga vahel ka ühendab. Näiteks Eestit ja Hollandit. Andre Rieu populaarsus Eesti Youtube kasutajate seas olevat kasvanud lausa kahe suurusjärgu võrra!

Valdav osa uuendustest, mida kriisist väljumise strateegias rakendada, on meie teadmistest ammu olemas. Nende edukas rakendadamises on võtmeroll haridusel ja teadusel. Lootus edule on riikidel, kus teadus- ja arendustegevuse kulud eelarves küüniavad vähemalt 1%-ni. Oluline roll on ka humanitaar- ja ühiskonnateadustel. Selleks, et tarkused ikka ühiskonnani jõuaksid ja rakenduksid. Euroopa sai sellest aru Brexiti kriisi ajal.

Vabandan, et esitasin rabeda heitliku killustiku. Mulle ei sobi lühikeste artiklite kirjutamine. Parema meelega kirjutaks raamatuid. Aga saan aru, et digitaalõppe targast korraldusest või kindralitest, kes oskavad võita ainult eelmist sõda saab kirjutada ka lühikestes lugudes, igast ühest eraldi.